Postimees avaldas täna artikli ja graafiku (netiväljaandes graafikut kahjuks pole) abortide levikust Eestis alates 70ndatest. Seda graafikut vaadates on ikka hea meel, et elan praegu, mitte paar kümnendit tagasi. Rasestumisvastased pillid on tegelikult 50 aastat vanad, kuid Eestisse jõudsid need kõvasti hiljem. Tolleaegsed kondoomid näevad välja üsnagi ebausaldusväärsed ning ilmselt olid need ka defitsiitkaup. Mis võimalused siis tolleaegsetel noortel olid? Spiraal (mitte hormonaalne vaid see vasest variant) oli küll olemas, aga seda mittesünnitanutele ju ei paigaldata. Üle jäid 2 tänapäevaks ebausaldusväärseks tunnistatud meetodit: katkestatud vahekord ja päevade lugemine. Ime siis, et aborte oli 2 korda rohkem kui sünnitusi. Ilmselt üsna adekvaatse ja õudse pildi tollaste tütarlaste elust annab näiteks Kati Murutari "Naisena sündinud" - ega elu elamata jäänud. Oli naisi, kes tegid ridamisi aborte, neid on ka tänapäeval ning mõnikord nad väidavad, et rasestumisvastased vahendid on ohtlikud. Abort ei ole ohtlik? Sest see on võrreldes hormonaalsete vahenditega vana ja järeleproovitud variant?
Ma ei mõista abordivastaseid ja tegelikult ka mitte neid, kes tänapäeval igasugu vahenditest hoolimata aborte teevad. Jah, ükski vahend ei ole kindel, kuid ilmselt moodustavad sellised õnnetused väga väikese osa kõigist tänapäeval abordi tegijatest. Muuseas, pilli võtmise unustamist ei saa pidada vahendi ebatõhususeks vaid ikka enda lohakuseks. Tean inimest, kes unustas tableti, tegi aborti ja kuu aja pärast unustas tableti uuesti - siis sünnitas. Ükski vahend ei kaitse kui ise udupea ollakse. Ja kui palju võib igasugustest foorumitest lugeda lugusid, et läksin mehega tülli, tegin vihast abordi ja nüüd kahetsen. Kas selline inimene on üldse seksikski küps? Väga paljud väidavad, et aborte tehakse meeste sunnil. Mis ühiskonnas me elame? Kui naine laseb mehel oma keha üle otsustada, siis mis inimene ta üldse on? Pigem nukk. Ses mõttes oleks meil küll hädasti rohkem feministe vaja, kes selgitaksid, et naine ei pea tingimata mehe ülalpeetav olema vaid võib ka ise oma elu üle otsustada.
Kuigi tundub, et elame igatpidi infoühiskonnas, kus kõik teave on kättesaadav, on pereplaneerimise alal ikka uskumatult palju teadmatuid. Laste harimine algab küll noores eas aga küsitav on, kas nad kõigest räägitust üldse arugi saavad, tung ja seltskonna surve seksida tekib varem kui mõistus olulistest asjadest aru saada. Keskkoolis (!) kukkus meil üle poole klassist perekonnaõpetuse eksamil läbi.
Abordivastased? Millegipärast on enamus neist mehed. Naiste peale kurjad mehed.
Leheküljed
▼
neljapäev, mai 27, 2010
Seksijuttu
Tekkisid mõned mõtted seoses Punase Hanrahani eilse postitusega (ma tean, et oleks viisakas lisada see, kui kellegi postitusest inspireerituna midagi kirjutatakse, ka inspireerija kommentaaridesse, aga kahjuks ma ei oska seda, help anyone?).
Ma olen kindlasti konservatiivse ja puritaanliku kasvatuse saanud (kui paljud nõukaajal lapsepõlve veetnuist seda ei oleks?), meie kodus seksist ei räägitud. Ka peale seksrevolutsiooni on see teema meil tabuks jäänud. Samas ei pea ma seksi kuidagi häbiväärseks nähtuseks ja tolereerin seda, et igaüks võib tegutseda oma soovide järgi kui ta just sellega teistele häda ei tee. Ehk siis pean ma seksi loomulikuks asjaks, kuid ei ole eriti aldis sellest kõva häälega rääkima. Vähemalt suuremas seltskonnas mitte, kahevahel on seksijutud ju mõistetavad.
Tean aga päris paljusid inimesi, kes seksijutte ei häbene ja igas seltskonnas mõne sabaaluse teema üles võtavad. Minul on ebamugav. Ma ei tea, kas see on nüüd võltsvagadus või midagi muud aga mul on häbi kui keegi mulle näiteks ühistranspordis kõva häälega oma kireööd ümber jutustab. Kas selleks, et näidata oma vabameelsust, peabki seda kõigile kõva häälega kuulutama või võib vabameelne ka vaikselt olla? Üsna kindlalt peavad need suure häälega kuulutajad ennast vabameelsemaks kui mina, kes oma kogemustest rääkima ei kipu.
Minu arvates on vabameelsus ja labasus siiski 2 erinevat asja. Olen olnud tunnistajaks juhtumile, kus meesterahvas küsib naiselt, kes on talle lihtsalt sõber, et kas too on kunagi üles ärganud selle peale, et keegi talle keelekat teeb. Täiesti tühja koha pealt esitatud küsimus muide. Minu reaktsioon oleks olnud kõrvakiil kui ma üldse selle, minu meelest labasuse, peale kuidagi reageerida oleks osanud. Too naisterahvas aga asus vapralt kirjeldama üht episoodi oma sekselust.
Ainus periood, mil mind teiste intiimelu rohkem huvitas oli puberteediiga, praegu jätab selline "meie ka seksime ja kuidas veel!" käitumine lihtsalt labase mulje. Odava populaarsuse otsimine? Et kui ajakiri end seksiga müüb, miks siis mina ei võiks samamoodi teha. Eriti markantne on juhtum, kus 1 tütarlaps rääkis igal võimalikul juhul ja sageli võhivõõrastele inimestele, kuidas ta noorena vägivaldsel teel süütuse kaotas. Minus tekitas see lausa kahtluse, kas see lugu tõepoolest ka toimus, sest ma ei suutnud ega suuda siiani mõista, et sellise asja üleelanu ennast seeläbi "reklaamib". Ausalt öeldes ei kohanud ma ühtegi inimest, kes peale selle loo kuulmist ennast ebamugavalt ei oleks tundnud. Hea küll, võib-olla oli konkreetsel juhul tegemist traumast tingitud käitumisega aga mulle tundus siiski, et tegemist oli pigem vahendeid valimata tähelepanu otsimises.
Igasugused sõprade ühised pornofilmiõhtud ja hilisemad arutlused sel teemal, et kes kuidas, kui palju ja kellega on minu jaoks võõristama panevad. Ma võin vanematega arutada meditsiinilisi teemasid seoses seksuaalsusega (tegelikult on paljud vanemate põlvkonna inimesed ju siiani kinni "tõdedes", et lapsi toob kurg), kuid ma ei laskuks iialgi isiklike kogemuste arutellu.
Jah, seks on loomulik asi, kuid samas on see minu jaoks intiimne ning seetõttu ei pea ma päris normaalseks sellest kõva häälega ja avalikult rääkimist. Aga ma ei pea end seetõttu puritaaniks.
Ma olen kindlasti konservatiivse ja puritaanliku kasvatuse saanud (kui paljud nõukaajal lapsepõlve veetnuist seda ei oleks?), meie kodus seksist ei räägitud. Ka peale seksrevolutsiooni on see teema meil tabuks jäänud. Samas ei pea ma seksi kuidagi häbiväärseks nähtuseks ja tolereerin seda, et igaüks võib tegutseda oma soovide järgi kui ta just sellega teistele häda ei tee. Ehk siis pean ma seksi loomulikuks asjaks, kuid ei ole eriti aldis sellest kõva häälega rääkima. Vähemalt suuremas seltskonnas mitte, kahevahel on seksijutud ju mõistetavad.
Tean aga päris paljusid inimesi, kes seksijutte ei häbene ja igas seltskonnas mõne sabaaluse teema üles võtavad. Minul on ebamugav. Ma ei tea, kas see on nüüd võltsvagadus või midagi muud aga mul on häbi kui keegi mulle näiteks ühistranspordis kõva häälega oma kireööd ümber jutustab. Kas selleks, et näidata oma vabameelsust, peabki seda kõigile kõva häälega kuulutama või võib vabameelne ka vaikselt olla? Üsna kindlalt peavad need suure häälega kuulutajad ennast vabameelsemaks kui mina, kes oma kogemustest rääkima ei kipu.
Minu arvates on vabameelsus ja labasus siiski 2 erinevat asja. Olen olnud tunnistajaks juhtumile, kus meesterahvas küsib naiselt, kes on talle lihtsalt sõber, et kas too on kunagi üles ärganud selle peale, et keegi talle keelekat teeb. Täiesti tühja koha pealt esitatud küsimus muide. Minu reaktsioon oleks olnud kõrvakiil kui ma üldse selle, minu meelest labasuse, peale kuidagi reageerida oleks osanud. Too naisterahvas aga asus vapralt kirjeldama üht episoodi oma sekselust.
Ainus periood, mil mind teiste intiimelu rohkem huvitas oli puberteediiga, praegu jätab selline "meie ka seksime ja kuidas veel!" käitumine lihtsalt labase mulje. Odava populaarsuse otsimine? Et kui ajakiri end seksiga müüb, miks siis mina ei võiks samamoodi teha. Eriti markantne on juhtum, kus 1 tütarlaps rääkis igal võimalikul juhul ja sageli võhivõõrastele inimestele, kuidas ta noorena vägivaldsel teel süütuse kaotas. Minus tekitas see lausa kahtluse, kas see lugu tõepoolest ka toimus, sest ma ei suutnud ega suuda siiani mõista, et sellise asja üleelanu ennast seeläbi "reklaamib". Ausalt öeldes ei kohanud ma ühtegi inimest, kes peale selle loo kuulmist ennast ebamugavalt ei oleks tundnud. Hea küll, võib-olla oli konkreetsel juhul tegemist traumast tingitud käitumisega aga mulle tundus siiski, et tegemist oli pigem vahendeid valimata tähelepanu otsimises.
Igasugused sõprade ühised pornofilmiõhtud ja hilisemad arutlused sel teemal, et kes kuidas, kui palju ja kellega on minu jaoks võõristama panevad. Ma võin vanematega arutada meditsiinilisi teemasid seoses seksuaalsusega (tegelikult on paljud vanemate põlvkonna inimesed ju siiani kinni "tõdedes", et lapsi toob kurg), kuid ma ei laskuks iialgi isiklike kogemuste arutellu.
Jah, seks on loomulik asi, kuid samas on see minu jaoks intiimne ning seetõttu ei pea ma päris normaalseks sellest kõva häälega ja avalikult rääkimist. Aga ma ei pea end seetõttu puritaaniks.
esmaspäev, mai 24, 2010
Sääsed ja esoteerika
Esimesel päeval peale sääskede rünnakut oli mu ühel jalal 17 ja teisel 18 sügelevat paiset. Praegu ei ole enam lugenud, aga kindlasti on neid rohkem - talla all, varvaste otstes jne. Laps on samuti ära söödud - hommikul ärgates oli ta näos 3 punast paiset. Me oleme ilmselt sääskedele allergilised.
Või siis - nagu teab üks järjekordne ravitseja tänases Postimehes: Nimelt ründavad putukad rohkem selliseid inimesi, keda vaevavad muudki hädad. «Kel kõik tasakaalus, seda sääsed nii palju ei puutu.» Üsna sama idee, mida pakub välja teine "teadjanaine", näitlejanna Kleer Maibaum - vaktsineerida pole mõtet, sest haigustesse surevad ikka need, kellele selline surm määratud on.
Ma olen üritanud sellel teemal mitte eriti sõna võtta, sest tegemist on kõiki puudutava ja seetõttu alati vaidlusi tekitava teemaga, pealegi on mu peres palju meedikuid ja kodust kaasa saadud usk traditsioonilisse meditsiini võib mu arusaama liiga palju kallutada. Siiski paneb hämmastama see üha rohkem leviv alternatiivsuse usk - ma saan aru, et roheline on hea, ravimtaimed töötavad (teatud piirini) aga igasugu uriiniteraapiad, padu-vaktsineerimisvastased, vandenõuteoreetikud ja kodukootud nõiad on minu jaoks ikka natuke liig. Nimetame ju juba nõiaks inimest, kes kogu elu vanglas viibinud ja seal piisavalt inimesi ja nendega manipuleerimist tundma õppinud...
Briti kirjanik G.K. Chesterton on tähendanud, et kui inimesed lakkavad millessegi uskumast, siis ei tähenda see, et nad enam millessegi ei usu - tegelikult usuvad nad kõike (ükskordki leidsin tsitaadi üles :) Räägitakse ju ka seda, et kui kõvasti usud, siis asi aitabki, aga kui nii ei lähe ja selgub, et arstide sekkumiseks on juba liiga hilja? Või on inimesed tõesti riiklikes süsteemides nii pettunud, et haigusi peetakse paremaks ise ravida (või sisendada endale, et haigused ongi karistuseks kui elad oma elu valesti) ning kurjategijaid pendlimeestega taga otsida. Kõlab nagu keskaeg? Siis peeti ju näiteks vaimuhaigeid kurjast vaimust vaevatuteks ja raviks kuradi väljaajamist, mis sageli kõrvalmõjuna ka patsiendi enda hauda viis.
Huvitav on inimeste suur usk kusagilt kuuldud juttude õigsusse ja erapooletusse, samas kui aastaid tudeerinud arsti peetakse rumalaks ja suurfirmade poolt ajupestuks. Kedagi ei kõiguta eriti näited, et ükski pendlimees pole veel ühtegi kadunut leidnud, samas jäävad kõigile meelde üksikjuhtumid, kus arst on teinud vea või politsei oma töös jõuetuks jäänud.
Ma saan aru kui alternatiivide poole pöördutakse viimases hädas, kuid nende eelistamine traditsoonilistele ja läbiproovitud meetoditele on kahtlane, eriti veel kui need otsused puudutavad inimeste (laste) elu ja tervist.
Selle asemel, et koju sääsevõrk paigaldada ja end välja minnes mõne sääsetõrjevahendiga üle pritsida või suurema allergia puhul ravimit võtta, peaksin hoopis konsulteerima mõne imetohtriga, kes selgitaks välja, mis mul tegelikult viga on ja mu taas harmoonilisele teele aitaks ning siis ei oleks enam sääskedega ka muret. On mul midagi viga, et see variant mu koledasti kahtlema paneb?
Või siis - nagu teab üks järjekordne ravitseja tänases Postimehes: Nimelt ründavad putukad rohkem selliseid inimesi, keda vaevavad muudki hädad. «Kel kõik tasakaalus, seda sääsed nii palju ei puutu.» Üsna sama idee, mida pakub välja teine "teadjanaine", näitlejanna Kleer Maibaum - vaktsineerida pole mõtet, sest haigustesse surevad ikka need, kellele selline surm määratud on.
Ma olen üritanud sellel teemal mitte eriti sõna võtta, sest tegemist on kõiki puudutava ja seetõttu alati vaidlusi tekitava teemaga, pealegi on mu peres palju meedikuid ja kodust kaasa saadud usk traditsioonilisse meditsiini võib mu arusaama liiga palju kallutada. Siiski paneb hämmastama see üha rohkem leviv alternatiivsuse usk - ma saan aru, et roheline on hea, ravimtaimed töötavad (teatud piirini) aga igasugu uriiniteraapiad, padu-vaktsineerimisvastased, vandenõuteoreetikud ja kodukootud nõiad on minu jaoks ikka natuke liig. Nimetame ju juba nõiaks inimest, kes kogu elu vanglas viibinud ja seal piisavalt inimesi ja nendega manipuleerimist tundma õppinud...
Briti kirjanik G.K. Chesterton on tähendanud, et kui inimesed lakkavad millessegi uskumast, siis ei tähenda see, et nad enam millessegi ei usu - tegelikult usuvad nad kõike (ükskordki leidsin tsitaadi üles :) Räägitakse ju ka seda, et kui kõvasti usud, siis asi aitabki, aga kui nii ei lähe ja selgub, et arstide sekkumiseks on juba liiga hilja? Või on inimesed tõesti riiklikes süsteemides nii pettunud, et haigusi peetakse paremaks ise ravida (või sisendada endale, et haigused ongi karistuseks kui elad oma elu valesti) ning kurjategijaid pendlimeestega taga otsida. Kõlab nagu keskaeg? Siis peeti ju näiteks vaimuhaigeid kurjast vaimust vaevatuteks ja raviks kuradi väljaajamist, mis sageli kõrvalmõjuna ka patsiendi enda hauda viis.
Huvitav on inimeste suur usk kusagilt kuuldud juttude õigsusse ja erapooletusse, samas kui aastaid tudeerinud arsti peetakse rumalaks ja suurfirmade poolt ajupestuks. Kedagi ei kõiguta eriti näited, et ükski pendlimees pole veel ühtegi kadunut leidnud, samas jäävad kõigile meelde üksikjuhtumid, kus arst on teinud vea või politsei oma töös jõuetuks jäänud.
Ma saan aru kui alternatiivide poole pöördutakse viimases hädas, kuid nende eelistamine traditsoonilistele ja läbiproovitud meetoditele on kahtlane, eriti veel kui need otsused puudutavad inimeste (laste) elu ja tervist.
Selle asemel, et koju sääsevõrk paigaldada ja end välja minnes mõne sääsetõrjevahendiga üle pritsida või suurema allergia puhul ravimit võtta, peaksin hoopis konsulteerima mõne imetohtriga, kes selgitaks välja, mis mul tegelikult viga on ja mu taas harmoonilisele teele aitaks ning siis ei oleks enam sääskedega ka muret. On mul midagi viga, et see variant mu koledasti kahtlema paneb?
neljapäev, mai 20, 2010
Personalivalik sõltuvalt soost?
Palju on räägitud Eestis lokkavast meeste ja naiste ebavõrdsest kohtlemisest tööturul. Eks ta ole - meil üllatutakse kui nähakse meeskassapidajat, Rootsis näiteks on see täiesti tavaline nagu ka med. vennad ja meesõpetajad. Lapsega tegelevat meest mänguväljakul vaadatakse samuti tunnustavalt kuigi see võiks ju iseenesestmõistetav olla. Samas on ülikoolid täis noori naisi, kes peale diplomi saamist kuhugi rõivapoodi leti taha maabuvad ning kuhugi edasi ei pürgigi. Enamik selliseid naisi saab peagi lapse ning jääb rahulikult ja õnnelikult koju. Riik küll üritab soosida töö- ja pereelu ühildamist aga tegelikud hoiakud? Täiesti tavaline on kohata vastukaja stiilis, mis ema see on, kes oma lapsega kodus ei ole ning sageli on karjäärinaistest rääkivate artiklite juures targutused teemal aga kus ta pere ja lapsed on. Seejärel näidatakse telekas paljulapselist peret, kes endaga hakkama ei saa ja paljud inimesed kiidavad, et vaat kui tubli ema, et nii palju lapsi, riik peaks nüüd appi minema. Mis signaali see noortele naistele annab - ära trügi sinna, kus su koht ei ole, sinu koht on kodus võimalikult paljude laste juures. Ma tean, et väga paljud inimesed nii ei mõtle aga siiski on piisavalt neid, kes traditsionilisi soorolle kõige tähtsamaks peavad.
Tööandjate poolt on aga ideaaliks mitte kunagi rasedaks jääv ja mitte lapse tõttu tihti töölt puuduv ininene, kes suudab alati ületunde teha ja töölähetustele sõita. Minu käest küsiti tööintervjuul pereplaanide kohta, samale kohale kandideerinud meessoost kolleegi käest aga mitte. Kui sa oled firmajuht või vastutad muul moel ettevõtte käekäigu eest, siis on see mure tegelikult mõistetav. Ausõna, olen kohanud inimesi, kes loodavadki leida sooja kohta, kust oleks hea dekreeti jääda. Kui esimest korda värbamisega tegelesin, öeldi mulle tuttava juristi poolt rusikareegliks mitte värvata naisi, kel alla 3-aastane laps, sest neist on ebasobivuse puhul raske lahti saada. Ega enamik vist üldse kirjutagi oma lapsi CV-sse, ka perekonnaseis on enamasti vallaline, mis võib ju tähendada ka registreerimata paarisuhet. Aga kas ei mõlgu värbajal ikkagi meeles see, et 25, suhtes ja lastetu? Hmm...ilmselt varsti plaanib. Muuseas, selle perekonnaseisuga on igasugu teemasid, kunagi tundus ühele personalitöötajale kahtlane ka 32 ja vallaline, et mis siis viga? Kas ringitõmbaja või selline, kel mingi viga küljes, et keegi ei taha. Tookord küsiti see isegi naisterahva käest ära (küll juba peale tööle võtmist) ja tegemist oli äsja lahkuläinud inimesega :) Kas sugu ja perekonnaseis mõjutavad värbamisotsust? Kindlasti, inimene ei saa isegi professionaal olles kõigest mööda vaadata (näiteks ka inimesed, kelle puhul on kõik ok, aga vaist ütleb, et ta siiski ei sobi, ebameeldiva välimusega inimesed, ebameeldiva häälega inimesed jne.). Sellist asja, et eelistaks konkreetselt ühte sugu, ma õnneks kohanud ei ole. Samas on silma jäänud, et naiste hulgas on vähe selliseid, kes oskaksid end asjaliku ja enesekindlana näidata, sageli ollakse väga vaikne ja tagasihoidlik, mis aga ei jäta muljet, et tööst tõesti huvitatud ollakse. Meeste puhul jälle vastupidine asi - inimene, kes enda arust kõike teab ja oskab, on tavaliselt siiski kekutaja, mitte tõeline professionaal.
Kui inimene jätab endast hea mulje ja on kompetentne, siis ilmselt on ettevõte valmis võtma ka riski, et ta jääb lapseootele ning on mingi aja töölt eemal. Kui aga tegemist on inimesega, kellest on näha, et töö teda eriti ei huvita ning ta ootab võimalust, et koju jääda, siis ilmselt pole ka põhjust temaga pikemaajaliselt arvestada. Aga enamikes teenindusasutustes ju vaheldubki personal väga tihti. Ja seal on enamasti tööl naised ning nende palgad on keskmisest madalamad. Et siis ongi kujunenud nii, et need, kes pikemaajalist karjääri teha ei kavatse, lepivad enne oma traditsioonilise rolli juurde jõudmist vähese palgaga ning need, kes kuhugi ametialaselt jõuda tahavad, peavad kohe ka kõrgelt alustama ning sealjuures pereloomisplaanid edasi lükkama? Aga mehed, kes madala palga peal töötavad, on lihtsalt laisad? :P
Tööandjate poolt on aga ideaaliks mitte kunagi rasedaks jääv ja mitte lapse tõttu tihti töölt puuduv ininene, kes suudab alati ületunde teha ja töölähetustele sõita. Minu käest küsiti tööintervjuul pereplaanide kohta, samale kohale kandideerinud meessoost kolleegi käest aga mitte. Kui sa oled firmajuht või vastutad muul moel ettevõtte käekäigu eest, siis on see mure tegelikult mõistetav. Ausõna, olen kohanud inimesi, kes loodavadki leida sooja kohta, kust oleks hea dekreeti jääda. Kui esimest korda värbamisega tegelesin, öeldi mulle tuttava juristi poolt rusikareegliks mitte värvata naisi, kel alla 3-aastane laps, sest neist on ebasobivuse puhul raske lahti saada. Ega enamik vist üldse kirjutagi oma lapsi CV-sse, ka perekonnaseis on enamasti vallaline, mis võib ju tähendada ka registreerimata paarisuhet. Aga kas ei mõlgu värbajal ikkagi meeles see, et 25, suhtes ja lastetu? Hmm...ilmselt varsti plaanib. Muuseas, selle perekonnaseisuga on igasugu teemasid, kunagi tundus ühele personalitöötajale kahtlane ka 32 ja vallaline, et mis siis viga? Kas ringitõmbaja või selline, kel mingi viga küljes, et keegi ei taha. Tookord küsiti see isegi naisterahva käest ära (küll juba peale tööle võtmist) ja tegemist oli äsja lahkuläinud inimesega :) Kas sugu ja perekonnaseis mõjutavad värbamisotsust? Kindlasti, inimene ei saa isegi professionaal olles kõigest mööda vaadata (näiteks ka inimesed, kelle puhul on kõik ok, aga vaist ütleb, et ta siiski ei sobi, ebameeldiva välimusega inimesed, ebameeldiva häälega inimesed jne.). Sellist asja, et eelistaks konkreetselt ühte sugu, ma õnneks kohanud ei ole. Samas on silma jäänud, et naiste hulgas on vähe selliseid, kes oskaksid end asjaliku ja enesekindlana näidata, sageli ollakse väga vaikne ja tagasihoidlik, mis aga ei jäta muljet, et tööst tõesti huvitatud ollakse. Meeste puhul jälle vastupidine asi - inimene, kes enda arust kõike teab ja oskab, on tavaliselt siiski kekutaja, mitte tõeline professionaal.
Kui inimene jätab endast hea mulje ja on kompetentne, siis ilmselt on ettevõte valmis võtma ka riski, et ta jääb lapseootele ning on mingi aja töölt eemal. Kui aga tegemist on inimesega, kellest on näha, et töö teda eriti ei huvita ning ta ootab võimalust, et koju jääda, siis ilmselt pole ka põhjust temaga pikemaajaliselt arvestada. Aga enamikes teenindusasutustes ju vaheldubki personal väga tihti. Ja seal on enamasti tööl naised ning nende palgad on keskmisest madalamad. Et siis ongi kujunenud nii, et need, kes pikemaajalist karjääri teha ei kavatse, lepivad enne oma traditsioonilise rolli juurde jõudmist vähese palgaga ning need, kes kuhugi ametialaselt jõuda tahavad, peavad kohe ka kõrgelt alustama ning sealjuures pereloomisplaanid edasi lükkama? Aga mehed, kes madala palga peal töötavad, on lihtsalt laisad? :P
esmaspäev, mai 17, 2010
Eided* ja tsiklid
Ma ei oma ühegi sõiduki juhtimisluba ega taha seda kunagi saada ka, sest minusugune koba, hajameelne ja koordinatsioonita inimene ei peaks ilmselt ühegi sõiduki roolis istuma. Pealegi üritan ma roheliselt mõelda, et miks peaks ühes peres mitu autot olema (sest mis mõtet on lubadel kui auto on pidevalt ühe pereliikme käes ja teine sellega ikkagi sõita ei saa) kui palju ökom on sõita mitmekesi ühe autoga, niigi pole autosid kuhugi parkida jne. Ilmselt see piirab mu liikumisvabadust (no näiteks talvel külmaga ikka jala linna ei lähe ja teise linnaotsa arstile või maniküüri minekuks peab ikka mees mind sõidutama - sealjuures tööluusi tehes) aga kuna mul seda kunagi olnud ei ole, siis ei oska ka puudust tunda. Pealegi hirmutab mind see mõte, et kui sul on load, pead olema kaineks autojuhiks - no ma ei tea, seda sohvrirolli ma küll endale ei tahaks (aga võtan täiesti loomulikult seda, et mees peab naist autoga ringi vedama kui tollel on vaja küüned korda teha...).
Ma ei oska öelda, kas mulle meeldib tsikliga sõita (kaasreisijana siis), aga seda ma vahel siiski teen. Ma nimelt tunnen, et minusugune ei peaks oma elu niimoodi ohtu seadma - ma ei ole üldse kindel, et hoian juhist piisavalt kõvasti kinni, märkan õigel hetkel õigele poole kallutada (ma ei olnud ju algul üldse kindel, kuhupoole tuleb kurvis kallutada - jumal küll!!!) ja ükskord näiteks unustasin kiivririhma kinnitada - loomulikult ei julgenud ma sellest juhile märku anda vaid üritasin seda maanteel sõidu pealt kinnitada...Oo õudust ja mõistust. Aga ma jah kipun olema tagantjärele tark, samas kui konkreetses olukorras teen kõik nii valesti kui võimalik (a la selmet laps korvpalliväljaku äärest ära viia, austan tema soovi mängu vaadata, laps saab esimest korda pihta - õrnalt, midagi ei juhtu, selmet lahkuda enne kui ta kõvasti pihta saab, jääme paigale ja jälle lendab pall lapse poole - pall põrkab vastu last, seejärel veel kuhugi ja ähvardab uuesti last tabada, pistan oma koba käe vahele, et seda takistada ja murran valusalt küüne, laps jääb ime läbi terveks...) Tibid muuseas ütlesid, et tsikliga sõit pole üldse romantiline, sest siis ei saa ju omavahel juttu ajada. No tõesti - mis te arvate, et mees arvab ka, et mölisemine on romantika? Üldse ei suuda suud kinni hoida?
* Mina olengi eit nagu selgub tänasest Postimehest ja prouaks saada pole mul isegi lootust.
Ma ei oska öelda, kas mulle meeldib tsikliga sõita (kaasreisijana siis), aga seda ma vahel siiski teen. Ma nimelt tunnen, et minusugune ei peaks oma elu niimoodi ohtu seadma - ma ei ole üldse kindel, et hoian juhist piisavalt kõvasti kinni, märkan õigel hetkel õigele poole kallutada (ma ei olnud ju algul üldse kindel, kuhupoole tuleb kurvis kallutada - jumal küll!!!) ja ükskord näiteks unustasin kiivririhma kinnitada - loomulikult ei julgenud ma sellest juhile märku anda vaid üritasin seda maanteel sõidu pealt kinnitada...Oo õudust ja mõistust. Aga ma jah kipun olema tagantjärele tark, samas kui konkreetses olukorras teen kõik nii valesti kui võimalik (a la selmet laps korvpalliväljaku äärest ära viia, austan tema soovi mängu vaadata, laps saab esimest korda pihta - õrnalt, midagi ei juhtu, selmet lahkuda enne kui ta kõvasti pihta saab, jääme paigale ja jälle lendab pall lapse poole - pall põrkab vastu last, seejärel veel kuhugi ja ähvardab uuesti last tabada, pistan oma koba käe vahele, et seda takistada ja murran valusalt küüne, laps jääb ime läbi terveks...) Tibid muuseas ütlesid, et tsikliga sõit pole üldse romantiline, sest siis ei saa ju omavahel juttu ajada. No tõesti - mis te arvate, et mees arvab ka, et mölisemine on romantika? Üldse ei suuda suud kinni hoida?
* Mina olengi eit nagu selgub tänasest Postimehest ja prouaks saada pole mul isegi lootust.
reede, mai 14, 2010
Algaja lapsevanem
No täielik jama, ma juba lausa kardan lapsi vanuses 5-8! Niikui mina ja P. mänguväljakule ilmume on nad meil seljas - kas ma võin P. sülle võtta, teda kiigutada, sõidutada jne. Loomulikult nikastavad nad selle käigus nii enda kui P. naba paigast, kukuvad pikali, P. hakkab nutma - kuigi, tuleb tunnistada enamus ajast on neil lõbus. Ja mina ei oska neile ära öelda. Kuidas sa ütled võõrale lapsele, et ära kisu titte? Eriti kui see võõras laps on kordi enesekindlam kui sa ise? Mina näiteks tunnen ennast küll ebamugavalt võõraste lastega suheldes, mis sest, et nad must u. 25 aastat nooremad on...Samal ajal vaatavad kõik ülejäänud lapsevanemad (vähemalt minu meelest) seda kõike halvakspanevalt pealt, et kuidas ma küll olen selline vastutustundetu ema, kes oma lapsel võõrastega mängida laseb. No mis neil viga - nende lapsi ei ahistata peaaegu kunagi. Ausõna - sotsialiseerumissooviga lasteaiaealised hüperaktiivikud leiavad alati just meid üles. Eks ole ju tore kuulata seda laste juttu, eriti kui enamus neist ka minu kohta paar kiidusõna ütleb (ilmselt näen ma oma kobaduses ja ebakindluses lihtsalt nendesarnane lapsik välja), kuid mingil hetkel tuleb alati pill pika ilu peale ja oi siis neid ülejäänute kurje pilke. Ainult ühel korral sattusime ühe tasakaaluka ja väiksematega arvestava tulevase džentelmeni peale, kellega tõesti isegi ohtu ei olnud, et P. oleks võinud haiget saada. Muuseas - P. teeb samamoodi vahet, kellega ta tahab mängida (endaga mängida lasta), kellega mitte - mõne eriti aktiivse eest paneb ta ikka plehku ka. Hea vähemalt, et tal mingit hirmu teiste laste ees ei ole (kust ta selle julguse suhelda küll pärinud on?), olen ka piisavalt selliseid näinud, kes nõuavad enne liivakasti minekut, et emme selle enne "kahtlasest elemendist" puhtaks lööks. Seda sotsialiseerumispisikut ei tahaks talt kuidagi maha raputada, sest ise olen sellise asja puudumist kõvasti kahetsenud, loodan, et need aktiivsed lapsed teda liiga ära ei hirmuta. Kuigi - ilmselt on pluss juba seegi kui sa teistele inimestele meeldid. Alati on parem olla ilus laps, kellega teised mängida tahavad (P.) kui kole prillide ja hambaklambritega tuka alt põrnitseja (mina), keda keegi mängu võtta ei taha. Ma olen ainult kuulnud, et need, kes väiksena on ilusad ja armsad, pole seda suurena teps mitte :)
kolmapäev, mai 12, 2010
Internetiidentiteedist
Keegi ütles kusagil identiteedivargust kommenteerides umbes nii, et indentiteet eksisteerib ainult virtuaalmaailmas, päriselus ollakse hall mass. Käis see siis vist nende kohta, kes oma olemust internetis kangesti kaitsevad nagu see midagi olulist oleks, kuigi nad päriselus üldsusele tundmatud on. Identiteet on ainult tuntud ja tunnustatud poliitikutel, teadlastel, kultuuritegelastel ja muudel väljapaistvatel inimestel. Ülejäänud võivad internetis ennast siniseks ponnistada, kirjutades ülipopulaarset blogi, omades silmapaistvat kodulehte jne. aga mingit kasu sellest ikkagi ei ole, sest päriselus jäävad nad eikeegiteks. Väheste eranditega on tõesti enamik internetimaailma "suurkujusid" laiemalt ühiskonnas tundmatud inimesed ja nende tegemised huvitavad vaid kindlat gruppi. Nagu on ka öeldud blogijate kohta, et see on üks ühine tuttavate tsunft, kes siis üksteist vastastikku kiidavad ja neile tundmatuid tegelasi materdavad. Inimesed, kel netis on tuhandeid tuttavaid on päriselus tegelikult täielikud äpud, kes endale normaalsel teel tutvusi ei leia ega ennast väljendada ei oska. Ega tõesti - netis on võimalik oma iseenesest igav ja üksluine elu teistele äärmiselt põnevaks muuta - isegi mitte fantaseerides vaid eks igaühel leidub elus värvikaid hetki ja kui siis neid üksikuid hetki ka hästi edasi anda suudad, siis võibki teistele tunduda, et elad kadestamisväärselt vaheldusrikast elu. Elus seisad peale tööd tülpinuna Selveri sabas nagu kõik teised aga internetis särad nagu staar. Võltsidentiteet? Kes aga julgeb väita, et rohkem reaalsed on need, kes end iga hinna eest promodes Elu24 veergudele ponnistavad? Et nende elu on tõesti värvikirev ja väärib kajastamist? Enamik eesti staare ja superstaare on ju täiesti tavalised inimesed ja võib-olla kui neid oma elust kirjutama panna, haigutaks suurem osa rahvast igavusest? Uue meedia märksõnaks ongi see, et igaüks saab ennast maailmale nähtavaks teha. Miks siis see internetiidentiteet halvem on kui tuntus päriselus? Anult vähesed võivad öelda, et nad tõesti ei ole ise mitte midagi teinud, et kuulsust saavutada (välja arvatud mingi oma erilist talenti näitava teo). Miks peaks siis häbiväärne olema enda avaldamine netis? Fakt on ju see, et õigeaegse märkamiseta ja juhuste kokkusattumusteta ei saa ka kõige andekam läbi. Tunnustatakse aga enamasti siiski neid, kes seda väärt on (või kogub kuulsust see, kes kõige rohkem tola teeb) ja kui ennast ise esile ei too, siis ei ole ka mingit võimalust tagasiside saamiseks. Ainuke aga on see, kui sa ise tunned, et tegelikult pole sa seda tunnustust väärt - oled vaid hall hiireke ja kogu internetiidentiteet on üdini võlts. Samas näitavad levinud identiteedivargused (teiste blogide kopeerimine, fotode kasutamine, valekontode tegemine), et paljudele see probleemiks ei ole - peaasi, et märgatakse, mis sest, et võõraste sulgede tõttu.
teisipäev, mai 11, 2010
Kes käib Tartu pubides?
Üks väheseid toidu-joogikohtade kliendikaarte, mis mul on peale Rokiklubi kaardi, millega saab soodustust ka Undergroundis, on Place'i kaart, kus varem sai tihti käidud, kuna seal oli õlu odav ja müüdi erilisi õllekokteile, mis ilmselt kellelegi peale minu ei maitsenud, sest see koht on nüüd kinni. Koha edutust põhjendati sellega, et Tartus ei ole sellisel uuenduslikul kohal edu kuna siin elavad valdavalt kampsunid, kes eelistavad traditsioonilisi pubisid. Ja Place'i asemel taastati Zum Zum, mis seal varem oli ja taastati just traditsioonilise õllekana - pikad lauad, tavalised toidud jne. Käisime laupäeval enne No-Big-Silence'i kontserdile siirdumist sealt läbi - erinevalt eelkäijast (küll mitte enam viimastel lahtioleku aegadel) oli taasavatud Zum Zum rahvast lage, interjöör oli igav ning toidud a la kartul-kaste-šnitsel ehmatavalt kallid. Ei jäänud sinna istuma.
Kuna mina tahtsin süüa, ja hästi ning huvitavalt süüa, sest kartulit ja kastet saan ma kodus ka, üritasime minna Glämi, kus pakuti varem näiteks Nepaali kööki ja ka muid tuntud Aasia köökide hõrgutisi. Gläm oli hoopis kinni pandud. Kuigi hinnad olid seal sõbralikumad kui hitt-hiinakas Tsink Plekk Panges, asus koht ilmselt siiski liiga nurga taga...Asukoha pärast pole mina näiteks käinud ei Zen Zenis (kesklinna buffeesse sai küll korra sisse astutud aga ei tundnud end kuidagi mugavalt seal teenindajate silme all toitu valides - tüüpilise eestlasena tahaks ikka omaette menüü kohal nohistada) ega Asian Chefis, ilmselt tuleb neid kohti katsetada kojutellimise teel, mis aga pole muidugi see, mis restoranis söömine. Kuna Kung Fu's olime viimati käinud, siis suundusime lõpuks ikka Pange. See koht ilmselt välja ei sure. Aga Pang ei paku enam sushit. Head sushit sai varem Cinamoni juures asunud...hmmm...kohast, aga see pandi ka kinni nagu seal samas asunud ülihead Itaalia toitu pakkunud koht. Ainus restoran, kus nüüd sushit kohapeal süüa saab on Tokio aga see asub jälle suht ebamugavas kohas.
Ilmselt elavad Tartus kampsunid, kes moodsast toidust lugu pidada ei oska? Tegelikult mu meelest nii ei ole. Tartus elab kampsuneid (üldnimetusena alternatiivsete inimeste kohta) küll, kuid neil on oma kohad: Illegaard, Underground, Zavood ja nüüd vist see uus minu poolt külastamata Möku ka. Kõik need kohad on õhkkonna poolest tuntud baarid, kuigi jah, Zavoodi pelmeenid maitsevad teatud ajahetkedel mitu korda paremini kui mõni peen hõrgutis. Kellele on aga vaja neid iseloomutuid pubisid, mida Tartus igal sammul kohtab? Ei ole seal toit hea, interjöör on tüüpiliselt reklaame täis, õlu on enamasti kallis ning kokteile ei osata teha. Kes seal istuvad? Minu meelest on seal kampsunite asemel koha sisse võtnud nn ossid, kes siis enne Atti kraaklema minemist seal nina täis võtavad. Alati on pubides keegi dressides jõmm, kes räägib kõvemini kui olukord nõuab ning paar ülemeigitud ja alarõivastatud äsja teismeeast välja kasvanud tibi.
Eks selline vist olegi see keskmise inimese portree ja teistsugust ihkaval tuleb lihtsalt ära oodata see masu lõpp, et äri teha suudaksid ka need, kes keskmisest erineda julgeksid. Sinnamaani on lihtsalt kahju vaadata kui mõni iseenest tore koht paari kuu pärast pillid kotti paneb.
Kuna mina tahtsin süüa, ja hästi ning huvitavalt süüa, sest kartulit ja kastet saan ma kodus ka, üritasime minna Glämi, kus pakuti varem näiteks Nepaali kööki ja ka muid tuntud Aasia köökide hõrgutisi. Gläm oli hoopis kinni pandud. Kuigi hinnad olid seal sõbralikumad kui hitt-hiinakas Tsink Plekk Panges, asus koht ilmselt siiski liiga nurga taga...Asukoha pärast pole mina näiteks käinud ei Zen Zenis (kesklinna buffeesse sai küll korra sisse astutud aga ei tundnud end kuidagi mugavalt seal teenindajate silme all toitu valides - tüüpilise eestlasena tahaks ikka omaette menüü kohal nohistada) ega Asian Chefis, ilmselt tuleb neid kohti katsetada kojutellimise teel, mis aga pole muidugi see, mis restoranis söömine. Kuna Kung Fu's olime viimati käinud, siis suundusime lõpuks ikka Pange. See koht ilmselt välja ei sure. Aga Pang ei paku enam sushit. Head sushit sai varem Cinamoni juures asunud...hmmm...kohast, aga see pandi ka kinni nagu seal samas asunud ülihead Itaalia toitu pakkunud koht. Ainus restoran, kus nüüd sushit kohapeal süüa saab on Tokio aga see asub jälle suht ebamugavas kohas.
Ilmselt elavad Tartus kampsunid, kes moodsast toidust lugu pidada ei oska? Tegelikult mu meelest nii ei ole. Tartus elab kampsuneid (üldnimetusena alternatiivsete inimeste kohta) küll, kuid neil on oma kohad: Illegaard, Underground, Zavood ja nüüd vist see uus minu poolt külastamata Möku ka. Kõik need kohad on õhkkonna poolest tuntud baarid, kuigi jah, Zavoodi pelmeenid maitsevad teatud ajahetkedel mitu korda paremini kui mõni peen hõrgutis. Kellele on aga vaja neid iseloomutuid pubisid, mida Tartus igal sammul kohtab? Ei ole seal toit hea, interjöör on tüüpiliselt reklaame täis, õlu on enamasti kallis ning kokteile ei osata teha. Kes seal istuvad? Minu meelest on seal kampsunite asemel koha sisse võtnud nn ossid, kes siis enne Atti kraaklema minemist seal nina täis võtavad. Alati on pubides keegi dressides jõmm, kes räägib kõvemini kui olukord nõuab ning paar ülemeigitud ja alarõivastatud äsja teismeeast välja kasvanud tibi.
Eks selline vist olegi see keskmise inimese portree ja teistsugust ihkaval tuleb lihtsalt ära oodata see masu lõpp, et äri teha suudaksid ka need, kes keskmisest erineda julgeksid. Sinnamaani on lihtsalt kahju vaadata kui mõni iseenest tore koht paari kuu pärast pillid kotti paneb.
reede, mai 07, 2010
Kuidas oma last vihkama õpetada
Seoses aktuaalse rongavanemate häbiposti naelutamisega jääb mulle siiski keeruliseks mõista, kuidas suhted üldse nii kaugele jõuavad. Jah, inimesi on erinevaid, kõige koledamad on aga need, kes oma käitumisega ka lastele vihkamist õpetavad. Kui palju on tegelikult neid vanemaid, kes laste kuuldes nende emast või isast halba räägivad? Kuidas saab täiskasvanu mitte aduda sellise käitumise mõju lapsele?
Olen tundnud inimest, kes oma ema tubli töö tulemusena kogu meessugu südamest vihkas - ikka sinnamaani, et kui mõni meesterahvas talt kella küsis, sai neiult vastuseks triaadi meeste rumalusest, et nad isegi kella endaga kaasas ei mõista kanda. Loomulikult tõi see endaga kaasa kõigi temaga kokku puutunud meeste pelguse ja sellest tuleneva põlastuse. Oli see neiu õnnelik?
Kui palju viha peab peituma inimeses, kes väikese lapse ees mustab tema bioloogilist isa ja selle uut perekonda, jõudes oma väikluses välja küsimuseni, keda laps rohkem armastab, kas oma lihast venda või seda, kes isal uue naisega sündinud on.
Kuidas peab laps õppima armastama oma vanaema kui ema lapsele kogu aeg seletab, milline peletis tema ämm on? Või kui hästi arendab lapse valetamisoskust see, kui ta oma vanemate eest peab varjama vanavanemate märkusi tema ema ja isa igakülgsete vigade kohta? Kuidas tunneb end laps, kelle isa tema silme all ema igasuguste sõnadega kostitab?
Ega keegi pole ingel, et kõigi inimestega võrdselt läbi saab ja sageli satuvad ka meie lähimasse ringkonda ebameeldivad inimesed, kuid nendega peab kasvõi laste säästmise nimel teistmoodi suhtlema kui oma antipaatiat avalikult välja näidates. Ma ei mõtle siin laste nimel sobimatu elukaaslasega koos elamist - sellisel juhul tuleks ikkagi lahku minna, sest laps saab alati aru kui vanemate vahel vimm on. Ja lahku saab minna ka mõistlikult, mitte üksteist igaveseks mustama jäädes. Oli, mis oli - hea on kui laps saab säilitada suhted mõlema vanemaga, kuid kui see võimalik ei ole, peaks ju suutma lihtsalt unustada.
Ilmselt on see ideaal, sest kõiki alguses nimetatud näiteid olen ise oma silmaga enda ümbruses näinud. Ega me inimlikult ju suuda suud kinni hoida, kui keegi midagi meile eriti vastuvõetamatut teeb. Kõige valusam on aga pidev, aastatepikkune töötlemine. Kuidas mõistab tulevikus selline laps peresuhteid? Kuidas ta üldse aru saab, et kõigil inimestel on õigus elada oma elu nii nagu nad seda soovivad ja sealjuures mitte teistele haiget tehes? Ma ei ole oma arguses kunagi sellistele juhtumitele vastu astunud, aga mind huvitaks kas inimesed saaks šoki või hakkaks end ikkagi õigustama kui neile öelda, et laste ees kellegi lapsele olulise inimese maha tegemine on kordi hullem sellest kui lapse kuuldes kogemata mõni vandesõna öelda (seda peab enamik inimesi millegipärast palju hullemaks). Ma ei tea, kas see on lapsik kui mõni inimene endise elukaaslase ja oma laste ema/isa mustamiseks lausa meediakanaleid kasutama hakkab (viimasest ajast on ju näiteid küllaga), sest lapsed on ju tegelikult palju puhtama hingega kui täiskasvanud, viimased aga muudavad lapsed kiiresti endasugusteks. Ma ei tea ka, mida öelda lapsele, kes tuleb ja ütleb mulle, et tema isa on joodik. Kas laps ütleks midagi sellist lihtsalt oma kogemusele toetudes? Ma ei usu. Vähemalt mitte väike laps.
Valus on näha kui palju lapsi sellistes haigetes peredes üles peab kasvama. Ja kahjuks on raske uskuda, et nad ka enda tulevikus paremat rada valida oskaksid.
Eks me kõik ole pärit oma kodudest - nendest, kus õpetatakse, et vägivald lahendab probleemid, nendest, kus põlatakse teistsuguseid, nendest, kus hellust kunagi välja ei näidata, nendest, kus üksteise vastu huvi ei tunta, nendest, kus suhtutakse hoolimatult ümbritsevasse jne jne. Milleks siis üldse rääkida, et noorus on hukas?
Olen tundnud inimest, kes oma ema tubli töö tulemusena kogu meessugu südamest vihkas - ikka sinnamaani, et kui mõni meesterahvas talt kella küsis, sai neiult vastuseks triaadi meeste rumalusest, et nad isegi kella endaga kaasas ei mõista kanda. Loomulikult tõi see endaga kaasa kõigi temaga kokku puutunud meeste pelguse ja sellest tuleneva põlastuse. Oli see neiu õnnelik?
Kui palju viha peab peituma inimeses, kes väikese lapse ees mustab tema bioloogilist isa ja selle uut perekonda, jõudes oma väikluses välja küsimuseni, keda laps rohkem armastab, kas oma lihast venda või seda, kes isal uue naisega sündinud on.
Kuidas peab laps õppima armastama oma vanaema kui ema lapsele kogu aeg seletab, milline peletis tema ämm on? Või kui hästi arendab lapse valetamisoskust see, kui ta oma vanemate eest peab varjama vanavanemate märkusi tema ema ja isa igakülgsete vigade kohta? Kuidas tunneb end laps, kelle isa tema silme all ema igasuguste sõnadega kostitab?
Ega keegi pole ingel, et kõigi inimestega võrdselt läbi saab ja sageli satuvad ka meie lähimasse ringkonda ebameeldivad inimesed, kuid nendega peab kasvõi laste säästmise nimel teistmoodi suhtlema kui oma antipaatiat avalikult välja näidates. Ma ei mõtle siin laste nimel sobimatu elukaaslasega koos elamist - sellisel juhul tuleks ikkagi lahku minna, sest laps saab alati aru kui vanemate vahel vimm on. Ja lahku saab minna ka mõistlikult, mitte üksteist igaveseks mustama jäädes. Oli, mis oli - hea on kui laps saab säilitada suhted mõlema vanemaga, kuid kui see võimalik ei ole, peaks ju suutma lihtsalt unustada.
Ilmselt on see ideaal, sest kõiki alguses nimetatud näiteid olen ise oma silmaga enda ümbruses näinud. Ega me inimlikult ju suuda suud kinni hoida, kui keegi midagi meile eriti vastuvõetamatut teeb. Kõige valusam on aga pidev, aastatepikkune töötlemine. Kuidas mõistab tulevikus selline laps peresuhteid? Kuidas ta üldse aru saab, et kõigil inimestel on õigus elada oma elu nii nagu nad seda soovivad ja sealjuures mitte teistele haiget tehes? Ma ei ole oma arguses kunagi sellistele juhtumitele vastu astunud, aga mind huvitaks kas inimesed saaks šoki või hakkaks end ikkagi õigustama kui neile öelda, et laste ees kellegi lapsele olulise inimese maha tegemine on kordi hullem sellest kui lapse kuuldes kogemata mõni vandesõna öelda (seda peab enamik inimesi millegipärast palju hullemaks). Ma ei tea, kas see on lapsik kui mõni inimene endise elukaaslase ja oma laste ema/isa mustamiseks lausa meediakanaleid kasutama hakkab (viimasest ajast on ju näiteid küllaga), sest lapsed on ju tegelikult palju puhtama hingega kui täiskasvanud, viimased aga muudavad lapsed kiiresti endasugusteks. Ma ei tea ka, mida öelda lapsele, kes tuleb ja ütleb mulle, et tema isa on joodik. Kas laps ütleks midagi sellist lihtsalt oma kogemusele toetudes? Ma ei usu. Vähemalt mitte väike laps.
Valus on näha kui palju lapsi sellistes haigetes peredes üles peab kasvama. Ja kahjuks on raske uskuda, et nad ka enda tulevikus paremat rada valida oskaksid.
Eks me kõik ole pärit oma kodudest - nendest, kus õpetatakse, et vägivald lahendab probleemid, nendest, kus põlatakse teistsuguseid, nendest, kus hellust kunagi välja ei näidata, nendest, kus üksteise vastu huvi ei tunta, nendest, kus suhtutakse hoolimatult ümbritsevasse jne jne. Milleks siis üldse rääkida, et noorus on hukas?
neljapäev, mai 06, 2010
Avalik vs erasektor - kumb on parem tööandja?
Suurem osa koolinoori unistab pigem tööst riigi- kui erasektoris, avastas üks uuring, mida Postimees mõned nädalad tagasi käsitles. Kuna see teema on mulle üsnagi südamelähedane ja ma olen mõlema sektoriga oma tööelus ka kokku puutunud, siis minupoolne võrdlus siin. Lisaks niipalju, et minu arvamus ei ole ilmselt üldistamiseks sobilik ja kindlasti jäid mõned aspektid tähelepanuta.
Eneseteostusvõimalus - oleneb, mida sa enda teostamiseks pead, kuid ideaalis usuvad nii mõnedki, et riigisektoris saab midagi ära teha ja erasektor peab kasumit oma jumalaks. Tegelikus elus sahmib riigiorganisatsioon sageli pseudoprobleemide kallal (igaaastased struktuurimuudatused, tööplaanid, arengukavad) ja reaalseks tööks jääb vähe aega ning erafirma võib teha paljutki, et klientide elu mugavamaks muuta.
Palk - ilmselt teine (kui mitte esimene) motivaator neile noortele, kes riigisektorist unistavad. Jah, riigisektoris on palgad kõrged ning need tõusevad enam-vähem kindlalt 2 korda aastas. Eks tublimad saavad ikka rohkem aga ega ka nõrgemad nukrutsema pea. P.S. Riigiettevõte on näiteks hea soe koht kohe-kohe dekreeti suundujatele. Erasektoris tuleb oma palk välja teenida (muuseas, tegelikult on see tegevus palju motiveerivam kui lihtsalt palgatõusu oodata ja samal ajal loota, et ei avastataks, et su töökoht on siiski ebavajalik ja sind koondatakse). Ehk on mõtlemapanev ka lause, mida kuulsin ühe kõrgema ametniku suust - mida kõrgem palk, seda kauem kannatab.
Ehk siis töökeskkond. On loomulik, et organisatsioonis, mis üritab oma status quo'd säilitada ei ole suhted töötajate vahel just eriti head. Organisatsioon on suur, keegi ei tea, millega teine tegeleb ja seetõttu tundub, et ega ta vist millegagi ei tegelegi. Ja pidevas koondamishirmus (isegi enne masu toimusid pidevad struktuurimuudatused) on hea alati kedagi teist endast veel ebavajalikumaks tunnistada. Erasektoris on tähtis meeskonnatöö ja ühise eesmärgi nimel (see kole kasum) töötamine.
Paindlikkus - erasektoris on paindlikkus võimalik, sest oluline on, et töö saaks tehtud. Seega saab tööd teha, siis kui vaja ja puhata, siis kui tööd vähem. Avalikus sektoris on vähe mõõdetavaid töid, seega hinnatakse kellegi panust sageli selle järgi kui kaua ta oma töökohal istub.
Koolitused - riigisektoris on koolitused ette nähtud ja meeldivaks vahelduseks tööelule. Samas - kui palju on kasu koolitustest a la aja juhtimine, kus õpetatakse seda, mida iga loogiliselt mõtlev inimene ka oma peaga teadma peaks. Erasektor koolitab vähem, kuid enamasti õpetatakse hädavajalikke teadmisi (muuks eriti raha raisata ei ole).
Eelnev ei kehti ilmselt väikeste ja vaeste riigiasutuste ning tõeliselt kasumiahnete ja töötajatest mittehoolivate juhtidega erafirmade kohta :)
Eneseteostusvõimalus - oleneb, mida sa enda teostamiseks pead, kuid ideaalis usuvad nii mõnedki, et riigisektoris saab midagi ära teha ja erasektor peab kasumit oma jumalaks. Tegelikus elus sahmib riigiorganisatsioon sageli pseudoprobleemide kallal (igaaastased struktuurimuudatused, tööplaanid, arengukavad) ja reaalseks tööks jääb vähe aega ning erafirma võib teha paljutki, et klientide elu mugavamaks muuta.
Palk - ilmselt teine (kui mitte esimene) motivaator neile noortele, kes riigisektorist unistavad. Jah, riigisektoris on palgad kõrged ning need tõusevad enam-vähem kindlalt 2 korda aastas. Eks tublimad saavad ikka rohkem aga ega ka nõrgemad nukrutsema pea. P.S. Riigiettevõte on näiteks hea soe koht kohe-kohe dekreeti suundujatele. Erasektoris tuleb oma palk välja teenida (muuseas, tegelikult on see tegevus palju motiveerivam kui lihtsalt palgatõusu oodata ja samal ajal loota, et ei avastataks, et su töökoht on siiski ebavajalik ja sind koondatakse). Ehk on mõtlemapanev ka lause, mida kuulsin ühe kõrgema ametniku suust - mida kõrgem palk, seda kauem kannatab.
Ehk siis töökeskkond. On loomulik, et organisatsioonis, mis üritab oma status quo'd säilitada ei ole suhted töötajate vahel just eriti head. Organisatsioon on suur, keegi ei tea, millega teine tegeleb ja seetõttu tundub, et ega ta vist millegagi ei tegelegi. Ja pidevas koondamishirmus (isegi enne masu toimusid pidevad struktuurimuudatused) on hea alati kedagi teist endast veel ebavajalikumaks tunnistada. Erasektoris on tähtis meeskonnatöö ja ühise eesmärgi nimel (see kole kasum) töötamine.
Paindlikkus - erasektoris on paindlikkus võimalik, sest oluline on, et töö saaks tehtud. Seega saab tööd teha, siis kui vaja ja puhata, siis kui tööd vähem. Avalikus sektoris on vähe mõõdetavaid töid, seega hinnatakse kellegi panust sageli selle järgi kui kaua ta oma töökohal istub.
Koolitused - riigisektoris on koolitused ette nähtud ja meeldivaks vahelduseks tööelule. Samas - kui palju on kasu koolitustest a la aja juhtimine, kus õpetatakse seda, mida iga loogiliselt mõtlev inimene ka oma peaga teadma peaks. Erasektor koolitab vähem, kuid enamasti õpetatakse hädavajalikke teadmisi (muuks eriti raha raisata ei ole).
Eelnev ei kehti ilmselt väikeste ja vaeste riigiasutuste ning tõeliselt kasumiahnete ja töötajatest mittehoolivate juhtidega erafirmade kohta :)
kolmapäev, mai 05, 2010
Ära helista mulle mobiilile!
Eelmises postituses mainisin, et viisakas oleks meilidele mõistliku aja jooksul vastata, kuid enamik inimesi seda kahjuks ei tee. Hetkel tegelen kahe asjaga: klassikokkutuleku korraldamise (10 aastat keskkoolist, kas tõesti juba niiii vana?) ja lapsele sügiseks hoiukoha otsimisega (mis ema sa selline oled, et paned pooleteiseaastase lastehoidu ja lähed tööle?). No ja ei tule kuskilt seda tagasisidet...Hakka või helistama...ja helistamist ma ei salli. Võimalusel ajan kõik asjad kirja teel ära. Ma ei teagi, miks see nii on - hirm, et tüütan kedagi ebasobival ajal, jätan endast halva mulje, ei saa sõna suust vms. Kirjaga on teine lugu - see annab aega mõelda. Samas ei ole alati võimalik lõputult vastust ootama jääda. Või mõtlevad mõned, et vastamata jätmine on eitav vastus ega tule selle peale, et kirja saatja võib hoopis kahtlustama hakata, et tema kiri ei jõudnud üldse kohalegi ja siis veel häbiväärsemalt tülitama hakata, et kas said ikka mu kirja kätte? Isegi tuttavatega eelistan ma näost-näkku vestlust ja msn-i helistamisele. Ja kindlasti ei ole ma selline, kes päevas kolm korda mehele tööle helistab, et lihtsalt öelda, kuidas päev on läinud (mida muuseas sageli armastuse puudumiseks on peetud). Kõige hirmsam töö oleks minu jaoks telefonimüük - no ei saa mina aru, kuidas need inimesed seda teha soovivad - loomulikult ei ole keegi positiivselt meelestatud kui segad nende päeva ja püüad mingit mõttetut träni pähe määrida. Ja kui sa veel minusuguse otsa komistad, kes konkreetselt eid öelda ei suuda vaid su jutu ära kuulab ja siis keerutama hakkab...Või veel hullem nagu mu ema kord tegi - lasi asjal nii kaugele minna, et tolmuimeja pakkuja tuli oma imeriistaga ukse taha kohale aga siis oldi sees lihtsalt hiirvaikselt ja kustutati tuled...Milleks on sellist tööd üldse vaja? Raisata enda ja teiste aega ning tekitada ebamugavust. Meil ei ole kontoris õnneks lauatelefoni (me ei kasuta ka näiteks eriti paberit) aga muidu tuli ühes mu varasemas töökohas teatud aeg päevast alati veeta mingite raamatute ja kontoriträni pähemäärijatega telefonis kembeldes.