Traditsioonilised soorollid on hoopis head?

Mul on üks tore sõber, kellel on vajalik ametikoolis õpitud amet ning kes ka oma erialal praktiseerib. Ei ole käpard, tööd teeb südamega aga raha, mida ta sellega teenib, ei ole piisavalt märkimisväärne, et sellest ära elamiseks piisaks. Üks teine muidu tore inimene ütles sellest kuuldes, et oma viga - miks ta siis ülikooli ei läinud?
Miks see vale on? Esiteks ei garanteeri kõrgharidus iseenesest juba ammu kõrget palka ja teiseks ei ole normaalne, et inimene, kes soovib teha tööd, mis on vajalik ja mis talle endale meeldib, on niivõrd alamakstud, et äraelamist sellest loota ei ole. Räägitakse ju, et kutseharidust tuleb rohkem väärtustada, samas on siiamaani oi kui palju neid, kes ülikoolis mittekäinuid alama astme inimesteks peavad. Minu vanemad oleksid samuti parema meelega maa alla vajunud kui mind kutsekoolis või kasvõi tollases Põllumajandusülikoolis õppimas näinud. Ka Tartu Ülikoolis õppides kohtasin mõne õppejõu poolt suhtumist, et meie oleme koorekiht, ülejäänud pööbel. Loomulikult on Tartu Ülikool tasemel kool aga selline suhtumine käis mulle siiski närvidele. Eks ennegi on räägitud, kuidas suure suuga jahvatatakse kutsekoolide populaarsuse tõstmise vajadusest aga enda last sinna jumala eest ei saadaks. Miks neid esimese klassi katseid tehakse? Eks ikka selleks, et juba varakult ülikooliteed sillutada. Kes siis eliitkoolist kutsekasse läheb! Oma last kaalusin Waldorfi panna - esimese asjana küsiti, et palju sealt ülikooli läheb? Muid variante nagu ei olekski.
Aga võtame nüüd selle teadmatu inimese, kes on kutsekast armastatud ameti saanud ja avastab, et äraelamiseks palgast ei piisa. Täpsustame, et tegemist on teenindusalaga ja see on ju enamasti naiste valdkond. Ok - tõmba oma elustandard koomale kui sellist "orjatööd" teha tahad! Samas räägitakse, et osade inimeste eneseteostus seisnebki teiste abistamises ja teiste eest hoolitsemises - selline inimene juhina õnnelik ei olekski. Meil on siis naisterahvas, kellele meeldib töö inimestega ja ta on ka teistpidi naiselik - tahaks suurt peret ja palju lapsi. Kas tal on võimalik edukalt ühendada töö- ja pereelu? Kahtlen kõvasti - ainus viis oma unistused täide viia on leida hästi teeniv mees. Mis mõtet on rääkida võrdsusest kui teatud erialadel (naiselikud teenindusalad) ei ole juhtimisfunktsiooni lisamata normaalne toimetulek võimalik? Juhtida kõik ei taha ja see pole ka vajalik. Ainsaks lahenduseks öeldakse - ise oled süüdi, et advokaadiks ei tahtnud õppida! Milleks sulle need lapsed - parem teosta ennast! Mis juhtuks kui kõik inimesed niimoodi talitaksid? Jumal tänatud, et ise "alama inimese" ambitsioonidega ei sündinud? Miks meil on traditsioonilised soorollid rohkem kinnistunud kui lääne pool? Hea on, et on - kuidas see teeninduses töötav naisterahvas üldse ära elaks kui ta mees hommikust õhtuni pere nimel rabama ei nõustuks? Mis jääb üle kui sellises olukorras ollakse? Ilmselt leppida, et naise roll ongi teenida vähem palka ja mees peab peret ülal pidama. Või loobuda oma unistusest luua pere - kuidas see riigi poolt oodatav iive siis tõuseks?
Ma ei taha öelda, et kõigile võrdselt aga võiks vähem parastada ja mõelda, et kõik inimesed ei ole ühesuguseks loodud, kuid ka teistsuguste ambitsioonidega (ei ole ju alati väiksemate) inimestel võiks olla võimalus normaalselt ära elada.

Midagi lugemiseks

Jagan linki ühele, minu meelest parimale, viimasel ajal ajakirjanduses ilmunud arvamusloole. Polegi midagi lisada, kirjutan kahe käega alla. Kommentaare igaks juhuks ei loe.

Tegelikult seda lisaks, et huvitav millal ja kas üldse see, nõukaajast mõjutatud mentaliteet ka muutub?

Sisekujundus! Disain! Interjöör! Appi!?

Igasugune kujundamine on popp. Kõik tahaksid midagi kujundada. "Tahaksin minna kuhugi välismaale sisekujundust õppima!" Inimesed vaatavad Home Makeover-stiilis saateid ja ammutavad inspiratsiooni. "Kui me ükskord raha saame, siis tulevad siia joonia sambad, mida mööda vesi jaapani stiilis aiakese poole voolama hakkab!" Lily Allen laulab "Fag Hag"-is(eestikeelset vastet paluks?): "We love shopping for furniture!". Kergemad sõltlased tõstavad olemasolevat mööblit kuus korda aastas mööda tube ringi ja "värskendavad interjööri uute tekstiilidega".
Meil kodus sellist kommet ei olnud. Mööbliesemed seisavad ka 80ndate alguse fotodel samades kohtades, ainult esemed ise on teised. Laud on alati toa keskel, diivan vasakus nurgas, tugitoolid paremas ning tagaseinas on sektsioonikapp. Ega mööbelgi on minu eluajal vist umbes ühe korra vahetunud. Kui ma sündisin oli kollane sektsioon, mis nüüd on ülakorrusele pagendatud, nüüd on pruun. Diivan oli varem roheline, seegi on ühte vähemkäidavasse tuppa viidud, nüüd on valge. Kust see laps selle kujundamispisiku siis saama oleks pidanud? Ega ma ette ei heida, minusugusele ihnurile oleks ilmselt jube igati töötav kapp või laud minema visata, lihtsalt sellpärast, et poes on uued "kevadmudelid".
Nüüd seisab aga minugi teel katsumus - nimelt on lootus kolida päris uude korterisse, kus ei ole mitte midagi ja see ei pane mind mitte õhinal käsi hõõruma. Varem kui sai "kasutatud" kortereid vaadata, ei suutnud ma neis sageli potentsiaali näha just seetõttu, et kujutasin ennast elama täpselt samasugusesse korterisse nagu pildil näidati - ma ei osanud ette kujutada kuidas kujundust muuta, midagi ümber tõsta jne. Praegune korter saigi ostetud koos sisustusega ja just seetõttu, et mulle eelmiste elanike paigutus ning stiil meeldisid. Õuduse ja häbiga tuleb tunnistada, et isegi kardinad on siiani samad, mis neil inimestel akende ees rippusid. Meie elame edasi nende vana elu? Kui nad juhuslikult külla satuksid, oleks neil ilmselt üsna kõhe tunne.
Ma võin ju poes vaadata, et ilus diivan või laud aga kuidas seda kõike muuga sobitada? Ausalt öeldes on isegi riietega vahel samad lood - olen mitu korda ostnud kogu mannekeenil seljas oleva komplekti, sest ei kujuta ise ilusat kombinatsiooni ette. Või on sisustuses asi just selles, et olen varem pidanud lisama asju sinna, kus juba on ja sel juhul ei ole saanud mingit isetegevust lubada - ainsaks kriteeriumiks on olnud, et ei karjuks teiste asjade taustal näkku. Mulle tegelikult väga meeldivad teiste inimeste ilusad korterid - eriti keerdtrepid ja raamaturiiulid. Sisustusajakirjade piltide puhul on muidugi see viga, et need korterid on piinlikult korras ja ilma eriliste "elamisjälgedeta". Tahaks ka, et meil nii ilus oleks! Aga kuhu sa kõik need asjad ja inimesed paned?

Mitu korda ma kuue aasta jooksul oma blogi kujundust olen muutnud? Ühe korra.

Roosa ja mitte-nii-roosa naistekirjandus

Kunagi lugesin "Seksi ja linna"-nimelist raamatut Candace Bushnellilt, kaanele oli Carrie pandud, aga sisu oli seriaalist üsna erinev (kui mitte öelda täiesti erinev), raamat millegagi meelde ei jäänud. Wikipedia kirjutab, et see raamat sai seriaalile aluseks, küll vist ainult sellega, et peategelane kirjutas "Seksi ja linna"-nimelist kolumni - muid kokkupuutepunkte eriti ei ole. Tegelikult uurisin ma C.Bushnelli ja "Seksi ja linna" seose alles praegu välja, peale seda kui raamatukogus jäi näppu veel ühe "Seksi ja linna" autori raamat "Meeste vahepeal".
Tolle raamatu autor on hoopis Cindy Chupack, Wikipeedia andmetel "Seksi ja linna" (ja minu meelest üsna maotu komöödiaseriaali "Kõik armastavad Raymondit) stsenarist ning produtsent. Lugema asusin eelarvamusega (kaanel ei olnud Carriet vaid hoopis joonistatud kingad roosal taustal), kuid tegelikult oli see raamat hoopis paremini kirjutatud kui Bushnelli oma. Ma ei saa öelda, et see oli hea raamat, pigem hea halb raamat nagu Nirti kodumaise Kintz Kintzbergi meestesaagat nimetas. See Cindy kirjutab mõnusa eneseirooniaga, toob nutikaid võrdlusi ja paneb naerma isegi minu, kellel tema kogemustele (sain aru, et tegemist enam-vähem biograafilise teosega) midagi kõrvale panna ei ole. Sisu ise on muidugi täielik naistekas - mehed ja kuidas nendega hakkama saada. Sisaldab igasugu feministe vihale ajavaid tähelepanekuid, mis osalt on õiged, osalt huumoriga võetavad. Pidevalt tabasin end mõttelt, et nii oskuslikult kirjutav inimene võiks ju midagi muud kirjutada püüda aga Cindy kirjutab ka sellest teemast raamatu lõpus. Kuidas sa satud Hollywoodi glamuuri keskele ja mandud - kaalukamad unistused põrmustuvad pinnapealsuse all, sest seda hinnatakse, see toob raha sisse. Kurb tegelikult, samas hea, et niigi läks, sest "Seks ja linn" seriaalina ei olnud nii rumal midagi, igatahes parem kui paljud teised naistele suunatud seriaalid.
Teine asi on see, kuidas inimesed asjadest aru saavad. Minu raamatukogust laenatud eksemplar oli näiteks alla joonitud. Keegi oli endale elutõdedena ära märkinud laused "sa võid olla söömata. sa ei saa olla oma kaalule mõtlemata." Hmmm...ma tõesti loodan, et see joonija endale sellest raamatust elutarkusi ammutada ei püüdnud.
Äkki peaks naisteajakirjadel, -raamatutel ja -filmidel ka mingi vanusepiirang olema? Et nende juurde ei satutaks väljakujunemiseas vaid pigem kibestunud keskea(eelikuna)lisena, kes mõrult irvitades tunnistab, et osalt see elu nii naeruväärne ongi.

Kui roosa raamatu kättevõtmine ikka täiesti liig tundub, siis võib lugeda näiteks eestimaise Maarja Kangro novellikogumikku "Ahvid ja solidaarsus" - väga hästi kirjutatud intelligentne naistekas. Või Amélie Nothombi kirjutatud vaimukaid raamatuid (tüdruku/naise) elust Jaapanist ("Jumala lapsepõlv", "Armastuse sõda", "Jahmatus ja värinad") või Anna Gavalda novellikogumikku "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" või samast Pegasuse väikese raamatu sarjast Silke Scheuermanni "Rikkaid tüdrukuid". Ägedaid naisi jagub!

Vihkan vihmausse, trollibusse, makarone, rootorniidukeid, lokitange, videokassette

Kummaline on see, kuidas mõned inimesed suudavad väga lihtsalt teised endast nii välja viia, et nood käte värinal sõimukirju vorpima asuvad. Mida need ärritajad siis teevad? Kirjutavad lihtsalt oma elust, mis siis keskmise lugeja elust veidi säravam on. Ma saan aru, et ajab vihale kui mingi sinu silmis vääritu sularahas supleb aga elu ongi ebaõiglane. Sina närisid aastaid kiirnuudleid, et haridust saada ja maandusid seejärel alamakstud töökohal, Paris Hilton sündis hõbelusikas suus ja isegi ei vabanda selle eest vaid irvitab sulle igast kanalist näkku. Hiltoni peale hammas ei hakka aga kohalikke "edukalt abiellunuid" võib kiruda palju kulub. Omavahel on kindlasti vabastav rääkida, et tegelikult on see õnne kiirgav tüüp paks, õnnetu, mees peksab teda ja varem teenis ta raha prostitutsiooniga aga minna otse surkima? Õnnelikku see vaevalt palju õnnetumaks teeb - vaatab vaid, et mingi haige tüüp, ilmselt lihtsalt kade - elu sees ei hakka ta ennast kuidagi muutma ega jää vait nagu surkija ehk loodab. Mida ma saaks kui kirjutaks mõnele seltskonnakroonikas figureerijale, et SEE KÕIK ON VÕLTS! LOE RAAMATUID, RAISK, HARI ENNAST, ÄRA KEKUTA OMA SOOBLIKASUKAS! Alandav oleks ilmselt.
Teine kategooria hulle on "psühholoogid", sellised, kes läbi interneti sind nii hästi tundma on õppinud, et teavad öelda kui õnnetu sa sisimas tegelikult oled ja mida tegelikult tunned. Sellised ei tüüta ainult "rikkaid ja ilusaid", mõni tunneb vastupandamatut targutamiskihku ükskõik kelle blogi lugedes. Ma ei mõtle siin seda kui keegi tõesti nõu küsib vaid seda kui tühja koha pealt teisele psühhoanalüüsi hakatakse tegema.
Ma saan täitsa aru, et mõni inimene ongi nii rumal, et valus on tema kirjutatud teksti lugeda ja võib-olla ta tõesti on pool oma "ägedast elust" välja mõelnud aga mis mõttega ennast koormata selle päevavalgele kiskumisega? Igasugu vanasõnad räägivad ka, et s**** on parem mitte puutuda. Kumb on muidugi s*** kui üks patrab oma eksklusiivsetest kohtumistest kuulsate inimestega, teine aga nimetab esimest kontrollimata andmetele tuginedes hooraks?

Kunagi keskkooliajal kästi meil ajaloos vastata mingile küsimusele Saksamaade kohta. Üks inimene hakkas selle peale naerma ja ütles: "Õpetaja, te ütlesite Saksamaad mitmuses!" Mina ja pinginaaber tegime grimasse ning lõime päid vastu lauda. Üks teine inimene oli aga nõus teadmatule lahkesti seletama, et kunagi eksisteerisidki kaks Saksamaad. Ma arvan, et see teine variant oli veidi küpsem kui meie oma. Analoogia teiste elu kommenteerimise puhul oleks vist "vait, sa loll ja vääritu sisemiselt õnnetu inimene, kes kompenseerimiseks ahnitseb hilpe kokku ja eputab oma väljamõeldud õnnega!" vs "me ei ole päris sarnase ilmavaatega, sina ei puutu minusse ega mina sinusse, püüan oma eeskujuga mõjutada, et sinusugused oma ninaotsast kaugemale näeksid".

Käisin seminaril

Eile, kui mind sinna saata taheti, ajasin kohe sõrad vastu. Oli kiire moment ja kraaksatasin minulikult, et olen liiga loll selliste asjade jaoks. Ei olnudki nii hull tegelikult, pealegi pole ma seminaridel-koolitustel-konverentsidel juba ammu käinud. Avalikus sektoris töötades sai ikka pea iga nädal mõnel osaletud, kõigil teistel oli kole kiire ja nii siis saadetigi alati mind kui kõige mõttetumat töötajat. Ok, eks minu töökohustused olid ka veidi sellega seotud aga üldiselt ei peetud väga heaks tooniks "majavälist ringijõlkumist" ja mu otsene ülemus sai end ilmselt heas valguses näidata kui inimene, kes sellistest pehmetest väärtustest ei hooli ning rühmab laua taga 24/7. Nii ma siis kõikusin keset päeva veiniklaas käes Stenbocki maja rõdul (Avaliku teenistuse aastaraamatu kättejagamine), sõitsin läbi Põhja-Eesti majutuskohad (võimalikke suvepäevade pidamise kohti tutvustav üritus), kõlgutasin jalga valitsuse pressiruumis (õudne kiusatus oli ronida selle lõvidega sinise kardina ette, kus tavaliselt Ansip pressikate ajal istub ning endast paar reidikat klõpsida) ning istusin Ojulandi koha peal e-valitsuse ümmarguses saalis. Teiste jaoks oli see kõik ilmselt puhas formaalsus aga mina pealinna sattunud "maakana" tegin küll kõike südame ja käte värisedes.
Ma ei taha sugugi öelda, et kõik üritused on vaid puhas lõbu, tööd tuli ka ikka teha ja enamasti sai targemakski. Ma isegi eelistaks sellist veidi mõtlemapanevat loengut niisama joomaüritusele (mis ei tähenda, et arendavale osale tavaliselt joomaüritus ei järgneks). Seekordne seminar oli igati ontlik ning pühendatud juriidilistele teemadele.
Kogu ürituse juures jäi mulle kõrva eht juristlik lähenemine: inimesed on olemuselt halvad, laisad ja valelikud. Ilmselt on juristi/advokaadi tööd tehes selline arusaam kerge tekkima. Mina usun ikkagi sinisilmselt, et enamus inimesi ei püüa esimesel võimalusel teistel nahka üle kõrvade tõmmata ning enamik eelistab konfliktivaba elu. Seminarilt jäi kõlama, et varsti oleme ikkagi otsaga Ameerikas, kus üksteist iga asja eest kohtusse kaevatakse ning parem on selleks varakult valmistuda. Teiseks ka see, et meie ühiskond on jube - Soomes võib inimesi usaldada aga meil mitte. Iga töötaja on tööandja potentsiaalne vaenlane ja kuskil ei tohi olla ühtegi auku, millest kuri töötaja kinni saaks hakata, et tööandja kohtusse vedada. Kahtlusta alati kõiki ja halvimat! Sellise suhtumise juures ei saa eeldadagi, et mõnes organisatsioonis normaalne sisekliima oleks ja inimesed tööd teha tahaksid. Ilmselt olen ma naiivne.

Hale elu

Kui te näete linnas (trendiks on ju saanud, et ühegi poe, söögikoha ja kasvõi müüdava korteri juurde linna ei märgita, sest Eestis on ju kõigest üks Linn, kus miski asuda võiks) naisterahvast, kellele oleks justkui lind näkku sirtsutanud, siis see olen mina. Asi selles siis, et lasin taas (kolm aastat tagasi arvasin, et ilmselt ma seda protseduuri ei korda kuna olen kolme aasta möödudes juba liiga vana) kulmud püsivärvida. Tegemist on pmst tätoveerimisega ja pärast tuleb kulmudele paksu valget mitteimenduvat kreemi peale määrida. Lõbus on vaadata, kuidas inimesed viisakusest pea ära pööravad ja siis silmanurgast piiluvad, et mis mul ikka viga olla võiks. Kui mul tõesti midagi viga oleks, siis ilmselt nii lõbus muidugi ei oleks. Tätoveerimisest veel nii palju, et foobiad aja möödudes ainult süvenevad - kolme aasta tagusest ajast ei mäleta ma muud kui kergelt ebameeldivat tunnet, nüüd surusin ikka küüned endale sügavale kõhtu, et mitte neid tätoveerija peal käiku lasta. Kõige hullemaks osutus aga kulmude kitkumine, mida ma üldse taluda ei suutnud. Sorkimisfoobia, noh. Kui keskendusin kõrvaltruumist kostvale uskumatule beibelobale (veendusin, et stereotüübid elavad siiski) oli jälkustunne läinud, nii kui beibed vait jäid (juhtus sedagi), algas piin taas (mitte et kuuldav iba nauditav oleks olnud).
Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et lugesin Jüri Pino artiklit netisuhtlusest ja tundsin end häbiga ära. Vähe on neid, kes ei tunne, ilmselt. Mul ei ole FB-s isegi nii palju sõpru kui enamikul (mis valemiga saab inimesel olla üle 300 sõbra? üle 200 on ka üsna ulmeline juba) ja ma pean häbiga tunnistama, et mul on mitmed sellised "sõbrad", kellega tänaval kohtudes kohmetult mokaotsast teretaks aga kelle elust tean tänu FB-le nii mõndagi. FB-s nagu elu keeks aga tegelikult ei ole mitte kedagi, kellega kuhugi kontsertile minna või kohvikusse. Hale. HALE. FB ei ole halb, sest liigagi paljud tõelised sõbrad, kellega päriselus suhtleks, on kadunud kuhugi riigipiiri taha aga kahjuks toimub ka nö kättesaadavate inimestega suurem osa suhtlust "meeldimiste" ja pildikommentaaride vaimus. Ka mõned blogid on FB-sse üle kolinud ja staatusesõnumiteks muutunud. Mis need blogid üldse paremad on? Ega polegi. Ilge suhtlemisvajadus on. Käisin laupäeval sünnipäeval, sai inimestega näost-näkku räägitud - järgmisel päeval oli hääl täiesti ära. Pole harjunud rääkima, rohkem kirjutama. HALE. Kuidas oligi see jaapanlaste väljend inimese kohta, kes elab oma elu online's reaalsest elust võõrdununa? Oleme selle staadiumi esimesel astmel?
Huvitav, kas olukord oleks erinev kui ma ei oleks oma töö tõttu tihedalt arvutitega seotud? Oleks näiteks kassapidaja, kes nina arvutis istuda ei saaks? Eile nägin tüdrukut, kes müüs poes snäkse, istus seljatoeta tabureti peal, läpakas põlvedel.

Eestlastel sünnib lapsi nagu seeni ja nad ei hoolitse nende eest nagu venelased!

Reedel oli Blogger maas. Kohutav. Nüüd tuleb siis vana postitus kuigi ma olen ammu ära unustanud, mida kirjutada tahtsin.
Eelmise neljapäeva Postimehes oli taas artikkel iibe teemal, seekord siis rahvuste pinnal. Lisaks statistikale oli kasutatud ka lihtsate inimeste arvamusi, millest vürtsikama andis keegi Svetlana Pilipenko, kes leidis, et eestlased sigivad nagu hiired (hiired-seened, tomat-tomato) ega hooli oma lastest nagu venelased. Tõeline pärl ajakirjanikule, ma ei saa aru, miks seda kohe artikli pealkirjaks ei pandud - klikke oleks tulnud nagu mühinal. Eks nüüdki haaranud enamik artikli kommenteerijatest sellest lõigust kinni ja näidanud ennast enam-vähem sama arukate arvamusliidritena nagu Svetlana ees. Ilmselt ei mõtle suurem osa eestivenelasi nõnda nagu Svetlana - lastest hoolimise tunnuseks on see kui uhked riided võsukestel liivakastis seljas on. Samas on eestlaste hulgas päris palju neid, kes leiavad nagu Svetlanagi, et igal lapsel peavad olema oma riided ja vanema venna pükse kanda on jube alandus. Üldistamise superjuhtum? Kõrvale on leitud ka eestlannast ema, kes tõepoolest tunnistab, et tema "tuttavatel on kolm, neli, ka viis last. Ja kahe lapsega ütlevad, et kolmas võiks veel tulla. Tahaks ise ka palju lapsi!". Artikli statistikaosa ju tegelikult sellist suurt vahet eestlaste ja Eestis elavate muust rahvusest inimeste sünnitamiskäitumise osas ei toeta.
Minu tutvusringkonna minuealistest (vanuses ca 25-34) on neljal inimesel 3 last, rohkem ei ole kellelgi. Väga suurel osal ei ole siiani ühtki last . Tänapäeval pidavat muidugi esmasünnitaja vanus aina tõusma ja ilmselt paljud neist veel lastetutest sünnitavadki oma esimese lapse kolmekümnendates. Samas ei usu ma, et nad siis kolme või rohkemat last planeerivad. Ilmselt saaks igaühe tutvusringkonnast mõne äärmusliku näite (saanud palju lapsi noores eas vs ei taha ühtegi last) ja nende põhjal siis artikli valmis treida - statistika suudab enamikku tõestada. Minge mõnda perefoorumisse ja te näete 18-aastaseid 2 lapse emasid, 25-aastaseid 4 lapse emasid, minge ülikooli ja te näete suurt hulka lastetuid üle 25-seid (ma ei taha sellega öelda, et targad ei sigi vaid lihtsalt imikutega tavaliselt koolis ei käida). Kõik sõltub kohast, kus oma vaatlusi teostada. Kunagi märkasin ühes perefoorumis teemat, et kas teile ei tundu, et üha rohkem noori sünnitab ja kõik kiitsid muudkui takka, et on jah nii - ametlik statistika räägib ju sellele risti vastu.

Mina olengi edukas inimene!?

Lugesin sealtsamast Annest&Stiilist artiklit Kadri Talist, kes ütleb huvitavalt, et "edukaks võib ehk pidada inimest, kes saab oma aja üle otsustada, lähedastega piisavalt koos olla." Tema ise end edukaks ei pea, pigem ettevõtlikuks, kel siiski töörügamise kõrvalt enda jaoks vähe aega jääb, olgugi, et oma tööd ta armastab. Enamik lugejaid ilmselt peaks Kadri Talit edukaks inimeseks - ta on tuntud, palju saavutanud, sealjuures kena välimusega ning ilmselt tühja kõhu üle ka ei kurda.
Rents küsis eile, et miks naised endale rikast meest tahavad, miks nad ise end rikkaks saamas ette ei kujuta. Äkki naised kardavadki seda, et rikkaks saamiseks peab nii palju tööd tegema, et rikkuse nautimiseks enam aega üle ei jäägi? Pea kõik need edukate naiste edulood, mida ma kusagilt lugenud olen, sisaldavad detaile "töötasin 24/7", "hobideks on vähe aega", "kunagi tulevikus tahaksin ikka perekonda ka" jne. Naistel on ju ka legaalne võimalus saada ratsa rikkaks kogu seda kadalippu läbi tegemata. Miks meesjuhte on rohkem? Meestel on kellegi kõrvalt rikkaks saamine palju keerulisem, nemad lihtsalt peavad rabama. Inimene ilmselt ikka on loomu poolest pigem laisk ja püüab kullapoti juurde libedamat teed pidi jõuda.
Teine asi on muidugi rikkuse definitsioonis, mina mõtlen rikkuse all sissetulekut nii alates 3000 € - ilmselt kusagil seal on piir, et raha jääb üle nii absoluutselt kõigeks, mida soovida. Selle palga eest tuleb olla mingil vastutusrikkal töökohal või juhtida edukat ettevõtet. On mul eeldusi? Ei ole - mul on haridus ja päris loll ma enda kohta ka öelda ei luba aga mul ei ole ettevõtlikkust, ma ei viitsi inimestega suhelda, ma ei taha ringi sebida. Ma tahan, et mul oleks töö, mis mulle närvidele ei käiks, mis ei segaks mu eraelu ja noh, palgaga võiks ikka ära elada. Mida vähem vastutust seda parem, tahan, et kontoriust kinni pannes jääks ka töö selja taha. Selliseid asju ei tohi tööintervjuul muidugi öelda. Seal tuleb rääkida oma tohututest ambitsioonidest ja soovist leida rakendust oma miljonile heale ideele. Ei tohi öelda, et tahan kohta, kus saaks vaikselt tiksuda (üks tädi tahtis kord riigiametisse nende sõnadega :).
Vanasõna ütleb, et rikas ei ole see, kes palju teenib vaid see, kes vähe kulutab. Õige ta on - rikkaks saamise eeldus on ka see, et sul ei oleks liiga suuri unistusi. Majast ma ei unista, kahest maasturist ka mitte, šopata igapäevaselt ei viitsi, ekstravagantseid hobisid ei ole, isegi kallist tõulooma ei taha. Saan kõik oma vajadused rahuldatud ning vaba aega on küll ja veel. Hapud viinamarjad? Ei, ma tõesti ei taha rikkaks saada, sest olles enda vastu aus - tööd ma rügada ei viitsi, rikast meest lantida oleks alandav - tuleb leppida sellega, mis on. Mina tunnen end küll mitu korda õnnelikumana kui loen jälle mõnd edulugu, kus keegi nädalavahetusel kontoris ööbima peab. Ülimenuka "Saladuse" raamatu põhitõde pidi olema ju vist see, et mida soovid, see ka juhtub? No sel juhul ainus rikkaks saamise soov oleks mul võita loteriiga (aga ma ei viitsi ega raatsi pileteid osta) või saada kuskilt mingi pärandus (ei paista kusagilt seda).

Võib, ma teen sulle komplimendi?

Ostsin eile taaskord Anne&Stiili, seekord seetõttu, et mu sõbranna oli seal ühe loo autor ja peategelane. Lugu rääkis komplimentide tegemisest - on ju kõigile teada, et eestlased neid väga teha ei armasta ega oska ka reageerida kui neile endile mõni poetatakse. Mu sõbranna eksperiment tõi endaga kaasa siiski enamjaolt vaid positiivseid reageeringuid. Ise olen ka mõelnud mõnd huvitavat isendit nähes, et ütleks kui väga mulle mingi detail tema juures meeldib aga ikka on see vaid mõtteks jäänud, sest "nii ei ole ju kombeks". Kõige rohkem äratundmist tekitas aga vaimukalt nimetatud "naabrinaise nipiraamatu" sündroom ehk siis kui keegi mulle komplimendi teeb, hakkan automaatselt vatrama "kust, miks ja millise hinnaga sai selline soeng/riideese/muruniiduk soetatud". Kas see siis ei olegi normaalne komplimendile vastamise viis? Et tulekski lihtsalt tänada? Kummaline :) Ise olen komplimentide tegemise asendanud lihtsalt meeldivatele inimestele naeratamisega ja isegi see tegevus on enamike eestlaste meelest tähelepanuväärne ja mõni naeratab suisa vastugi. Tegelikult olen ma kahe käega üksteise meeldivate külgede märkamise poolt, seda enam läks vaidluseks L-ga, kes minust kardinaalselt erinevate vaadetega on. Tema arvates on komplimentide tegemine jõhker rünnak inimese privaattsooni pihta. Et mis ma sulle ette jäin? Mul on ebameeldiv, et sa mind märkasid! Loomulikult läksin mina oma argumente kaitstes kaugele ja jõudsin lõpuks välja selleni, et ühiskond, kus positiivset ei märgata, jõuab välja sinna, kus üldse miskit ei märgata - naaber peksab naist/last/koera, aga mis see minu asi on? Äkki tunneb puudutatuna kui tungin tema eraellu ja üritan vahele segada? Eks osalt meil ju selline ühiskond olegi. Lohutada võib end ainult sellega, et meil on see nö "inetu komme" mitte kultuuriline eripära nagu näiteks olen kuulnud ja lugenud Jaapanis olevat. Kui seal keegi tänaval oma naist tooliga maha üritab lüüa, siis viisakas inimene vaatab mujale, sest õudsem kui surm on kannatajale häbitunne sellest, et teised tema alandust märkaksid. Ülikoolis kunagi räägiti sellist lugu, ei mõelnud ise välja. See läheb küll komplimentide tegemisest kaugele aga äkki on need teemad kuidagi seotud? Mida öelda inimesele, kes tõsimeeli tunneb end komplimendist häirituna?

Oskus õigel ajal lõpetada

Kõigepealt tahaks tänada kõiki lapsevanemaid, kes oma tatised võsukesed haigusest hoolimata lastehoidu tirivad, ilma teie panuseta ei oleks järgnev rekord sündida saanud: lühim aeg kahe haiguse vahel tervena lastehoius käidud - 3 päeva! Ma teadsin, et minust tuleb selline hüsteeriline ema, kes oma last näpistanud tattnina püksepidi kase latva poob aga ma lootsin, et seda ei juhtu veel nii vara.
Ja teiseks ei tule täna juttu coitus interruptusest (did I just say that out loud?) vaid ikke kultuurist.
Popkultuurist täpsemalt. Kuulasin eile Madonna vanu plaate ja taasavastasin enda jaoks sellised albumid nagu "Erotica" ja "Bedtime Stories", mis mulle omal ajal liiga aeglased tundusid. Neile albumitele eelnenud nö "klassikaline" Madonna jääb ilmselt ikkagi selleks loominguks, mille järgi teda tuntakse aga ka 90ndate Madonna oli väga hea. Luigelauluks võib pidada albumit "Ray of Light" - oli küll veel hitte aga ka allakäigumärke. Enamik inimesi, kes Madonna 80-90ndate muusikaga kursis on, leiavad, et seal oleks daam oma muusikakarjääri vabalt ka lõpetada võinud. Eriti peale 2005. aastat ja "Confessions on the Dance Floor"´i ilmumist. Muidugi on ka tema hilisematel plaatidel kuulatavaid lugusid aga...need on lihtsalt ok-d lood, mille autor võiks vabalt olla ka keegi teine kui Madonna. Ikoon-Madonna jäi varasemasse loomingusse maha.
Kuulasin ka veidi Kylie Minogue´t - tema muusikaga on nii, et minu jaoks on kuulatavad vaid tema 3 esimest plaati, millest hilisem ilmus aastal 1990. Vähemalt tollaste laulusõnade põhjal võiks Kylie olla feministide vihaobjekt (Better the Devil You Know, I Forgive and Forget jne) aga näiteks Locomotionit laulis mu isa tollal pidevalt (mis mind kui puberteeti sügavalt nördima pani). Tema praegune muusika aga...no ma ei tea, ei saa sellest fenomenist aru.
Vabalt võib tegemist olla ka nö lapsepõlvenostalgiaga, et kõik tollased laulukesed nii südamelähedased on. Teisest küljest kaotab siiski enamik bände aja jooksul oma uudsuse ja võlu. Kunagi võisin kekutada, et mul on olemas kõik Scooteri plaadid (tõe huvides, kõiki siiski polnud), nüüd ei tea ma isegi palju neid plaate minu viimati ostetud plaadist välja tulnud on. Allakäiku näitab seegi, et algul sa ostad mingi bändi plaate, ühel hetkel hakkad neid netist tõmbama ja lõpuks ei vaevu enam sedagi. Rammsteiniga suht sama lugu. Ka Metallicaga. Placebo uus plaat ei meeldi ka eriti kellelegi. Kõige hullemad on sellistele vanadele bändidele ilmselt kontserdid, kus keegi ei taha kuulata lugusid uuelt plaadilt vaid ikka vanu hitte. Mis siin rääkida viiendast-kuuendast plaadist kui juba peale esimese ja hea välja andmist räägitakse, et järgmisega on bändil raske end ületada. Kes mäletab Guns N' Rosese ülejäänud plaate? Kultusbändiks on võimalik saada ka ühe plaadiga - Sex Pistols näiteks - milleks siis üldse rohkem punnitada kui inimesed on nii tänamatud ja otsivad pidevalt midagi uut?
Raamatutega õnneks nii hull lugu ei ole. Kirjakunst on kuidagi pikaealisem (eranditega muidugi või mine sa tea, mida 100 aasta pärast loetakse kui üldse). Miks muusikas pidevalt uut nõutakse, ma ei tea. Mind kõnetab just vana rohkem või siis uus, mis kõlab nagu vana.
Siia lõppu üks viimase aja super lugusid, mis kõlab täpselt nagu disko 90`ndail. Kena naissugu väärtustav video kah ;)

Emadepäev

Oma antipaatiast emadepäeva vastu olen aasta tagasi juba kirjutanud , nüüd siis jõuab kätte minu esimene nö ametlik emadepäeva üritus: lastehoiu emadepäevapidu. Kodus sai emadepäeva vaikselt ignoreerida aga nüüd peab vist kohale minema. Keegi kuskil blogis kirjutas kenasti sellest, miks emad alati neid emadepäevakontserte vaadates nuttu tagasi hoiavad (kas see, et ma ei mäleta, kust ma seda lugesin ja mis see täpne point oli, annab märku mingist kurjast ajutõvest või on lihtsalt informatsiooni ülekülluse tulemus?), ma kardan ka, et pisar tikub silma.
Miks? Mulle tundub, et see ema-lapse värk on minu elus üldse üks kõige probleemsemaid kohti. Millegipärast häirivad väga inimesed, kes endale kätega vastu rindu tagudes ema olemise eest õigusi ja ülimat austust nõuavad - nagu ma juba maininud olen: emaks saamine on ema enda otsus, laps enda sünnitamist nõudnud ei ole. Kui palju on aga emasid, kes laovad oma laste õlule koorma sellest, millest nemad kõik on laste nimel loobuma pidanud.
Teiseks on mulle kunagi öeldud sellised "kaunid" sõnad, et minusugune polegi väärt emaks saama. Ma isegi ei mäleta, mis situatsioonis täpselt ja mille põhjal selline otsustus tehti, see oli öeldud vihahoos ja pikemalt mõtlemata aga minu olemus ei suuda seda kuidagi ära unustada. Sellest tuleneb asi, mis mind emaduse juures kõige rohkem häirib: soorituse hindamine. Lähed ilma lapseta puhkama, oled hoolimatu, vead lapsed reisile kaasa, oled hoolimatu. Naissoo pidev kontrolliv pilk ja arvustamine. Nii suur laps ja ikka ei käi potil/ei söö noa ja kahvliga/ei räägi jne. Ja kiitus emale kui laps need asjad varakult kätte on õppinud. Eks ilmselt sel üksteise järele vaatamisel on mingi kasutegur ka, et neid, kes tõepoolest hakkama ei saa, märgataks ja aidataks. Enamasti küll unustatakse aitamise osa ära.
Meenub näiteks üks ammune tuttav, kellel oli raskusi lapseootele jäämisega ja kes siis ütles, et vihale ajab, kuidas ümberringi saavad lapsi need, kes seda ei vääri aga tema ei saa. Kuna tutvusringkonnas päris paadialuseid ega kriminaale ei ole, siis on huvitav tähele panna, et ilmselt mõned inimesed hindavadki teatud osa "väärituteks" - neid, kes joovad nädalavahetusiti rohkem kui ühe klaasi veini, petavad meest, on paar korda kanepit tõmmanud, ei söö tervislikult või kuulavad koledat muusikat?
Karikate emand kirjutab oma blogis ühest artiklist, millest võib välja lugeda, et kodune kasvatus ja vanemate "headus" ei mõjuta lapse tulevast elu sugugi nii palju kui arvatakse. Jumal tänatud - on ikka mingi lootus, et ka "halbade" emade lastest saavad normaalsed inimesed.

Lugesin natuke aega tagasi "Minu Ibizat". Lugema kannustasid lugejate kommentaarid, oli ka positiivseid aga silma jäid ikka need: "Issand, missugune ema, lapsest kahju jne." Ilmselt ma ei suhtleks päris-elus sellise inimesega nagu raamatu autor (ei midagi negatiivset, lihtsalt nii intensiivse energiaga inimesed väsitavad mind tavaliselt) aga hukka mõistma küll ei tõtta. Pigem kadestan, et inimesel on selline julgus ja teotahe. Mina ei julgeks vist lapsega paketireisilegi minna. Miks ei võiks inimesed erinevad olla? Miks nad ei võiks kasvatada oma lapsi nii nagu nemad tahavad, kartmata enda või veel hullem laste tõrjumist? Mõni vist tahaks "ära päästa" kõik lapsed, kes ei ela euroremonditud korterites, ei saa kolmanda eluaastani rinnapiima (või vastupidi saavad seda kauem kui aasta), ei käi üheski arendavas trennis, elavad vaid ühe vanemaga jne jne.

Kõrged kontsad

Rootsi minnes võtsin kaasa ainult ühe paari jalanõusid, milleks osutusid kontsaga kingad. Kolmandal päeval, peale pooletunnist passimist vahtkonnavahetuse ootuses, komberdasin H&M-i ning ostsin esimesed ettejuhtunud kaunad ning toppisin seal samas poes jalga. Need jalas olnud kontsakingad on tegelikult üks väga erandlik paar, mida ma isegi kanda suudan, teatud piiritletud ajaperioodi jooksul muidugi. Enamik jalanõusid on minu jaoks lihtsalt kandmatud, ka need ilma kontsata ja rihmadeta kaunad (kutsutakse vist baleriinadeks?) hakkasid poole tunni järel kannast hõõruma. Kontsakingade häda on veel selles, et kui mul ka on õnnestunud leida paar, mis kuskilt ei hõõru, siis päkad hakkavad nende kandmisest ikka valutama. Olen küll ostnud mingeid kleebitavaid päkapehmendusi aga ega need eriti ei aita. Hollywoodi lahendus on muide see, et päkkade alla süstitakse mingit ollust, mis jalgade kondisust leevendab. Päkkade valu on siis vist vaid kondiste probleem. Ma ikka vahel imestan mõnda inimest, kes alati kontsadel ringi kõrgub. Ja kontsad ööklubis - mismoodi nendega küll tantsida suudetakse? Kas mõnedel siis puudub see probleem või siis ollakse aru saanud, et ilu nõuabki ohvreid ja kannatatakse hambad ristis?
Jah, kontsakingad on ilusamad küll kui mingid meestekinga meenutavad mokassiinid aga mina ei suuda jätkuvalt kannatada. Sel juhul on iga mu teine mõte, et raisk, kuidas jalad valutavad, küll tahaks need kabjad jalast kiskuda! Mõnede tädide kapp ju ainult kõpskingakestest koosnebki ja mulle on jäänud mulje, et nende kandmise ebamugavusest eriti ei räägita. Äkki need Manolo Blahnikud ongi mugavad ja sellest ka nende hind? Mõistus keeldub uskumast, sest päkkade peal tippimine on ju igal juhul ebaloomulik ja ebamugav.
Mu hõõrumisaltide jalgade jaoks on keeruline isegi plätude leidmine. Ükskord leidsin ühe ideaalse paari, mida kandsin siis niikaua kuni tald oli täiesti ribadeks - kui jalg sees, polnud midagi näha, aga kohtades, kus jalanõud jalast tuli võtta, tekkis piinlik moment. Nii ei saa ma kuidagi mõnu tunda uute kingade ostmisest, pigem on see igavene piin, sest enamik jalavarje lõikab juba poes jalga.
Samas tean inimesi, kes vaid numbrit teades tellivad nii kingi kui ka näiteks pesu kataloogidest või ostavad neid lausa proovimata. Ma olen kuidagi äärmiselt ebastandardne välja kukkunud. Vähemalt kinganumbri üle olen ma uhke - 36 - mulle tundub, et väiksed numbrid on kuidagi kenamad kui suured. Meenub kooliajast vene keele õpetaja meelitus: oi, sul on nii väikesed käed nagu rotikesel!