Matslus või mitte?

"Inimene on oma miljöö produkt" olevat juba Lenin öelnud - ehk siis mu vanaema sõnul ainuke mõistlik asi, mida Lenin teinud oli, iseasi muidugi, kas ta ikka ütles just nii. Ilmselgelt sõltub arusaam matslusest just sellest, millises keskkonnas sa üles kasvad. Olen näinud näiteks perekonda, kus tühjaks joodud liitrine limpsipudel üle õla tänavale visatakse ja keegi ei leia, et see miskit taunimisväärset oleks - enamik teisi ilmselt siiski peaks seda sobimatuks käitumiseks. Küsimus mis mind vaevab, aga nii must-valge ei ole.
Nimelt käin ma lõunat söömas söögikohas, kus on buffee ehk siis iseteenindus. Tahvli peal on kirjas, mis söök on ja siis ise võtad. Mis mind aga häirib on see, et 50% sööjatest näib olevat lugemispuudelised ehk siis tõstetakse kaas üles, songitakse veidi toidus ja kui meeldib, siis võetakse, kui ei, siis jäetakse. Ega nad ilmselt ei sülita sinna ja maniakaalne pisikutekartja ma ka ei ole aga kuidagi on ebameeldiv. Kodus justkui räägiti, et söögis sonkimine või selle eelnev nuusutamine on lugupidamatu söögi valmistaja suhtes - et justkui ei oleks kindel, et solki ei pakuta. Ega avalikus söögikohas vist saagi selles kindel olla, aga ikkagi.
Rääkisin siis oma murest ka inimesele, kes mulle väärtushinnangud külge on kasvatanud ja tema küsis kõigepealt, kas ma söön kusagil matsisööklas või. Ei söö, kesklinn ja keskmine sonkur on kontorikostüümis kenasti sätitud daamike. Seejärel sain oma osa mina, et miks ma ometi ütlema ei lähe. No vot, ma olen üritanud pika pilguga vaadata aga ütlema ei tihka justkui minna, sest minu vaatluste järgi on tegemist vägagi levinud teguviisiga. Ja mida ma ütleks? Et nii lihtsalt ei tehta, ei ole viisakas? Äkki olen hoopis mina haiglane pedant? Miks näen mina probleemi seal, kus pea pooled inimestest ei näe? 

Ma olen elanud

...ja mul on piinlik. Nimelt on mul enda elamise kohta nüüd üks, minu jaoks üliloluline tõend - kirje Esteris. No liblikad on kõhus lausa. Varem oli seal ainult mu isa diplomitöö aga nüüd on sinna lisatud ka uuemad lõputööd. Ma saan aru küll, et minu suurepärane üllitis on seal samahästi kui mõne tüübi hädaga E-le tehtud käkk, kes ka nüüd ajalukku on raiutud. Ilmselt on see professionaalne kretinism, et kirje mingis arhiivis on mulle tähenduslikum kui näiteks järeltulija omamine. Ehk siis pole sigimine minu jaoks eneseteostusena arvesse minev ja seda isegi juhul kui ma ise sellega tegelenud olen. Lapsel pole ju minu nime peal! Kohutav egoism ikka.
Loomulikult on see kõik kaugel ideaalist - universumi saladusi avava teooria väljamõtlemisest, kõiki hädasid raviva medikamendi avastamisest või kasvõi surematu kunstišedöövri autorlusest.
Avastasin selle maailmaraputava uudise üldse niimoodi, et ühe rahataotluse jaoks on kõik oma saavutused vaja kirja panna ning ma ei suutnud kuidagi meenutada oma lõputöö pealkirja. Saavutuste ülelugemise käigus avastasin muidugi, et ei olegi miskit nagu üle lugeda. Kuidagi imelik oleks kirja panna keskkooliajal võidetud kirjandus- või etlemiskonkursse, sest tekiks õigustatud küsimus - kas peale seda algas mandumine? Muidugi nii tehakse, olen isegi lugenud CV-sid, kus ühiskondliku tegevuse all kirjas võidetud Laulukarusselli kuni 5-aastaste vanuserühm ning mudilasviktoriinid aga mind paneb see küll pigem kukalt kratsima kui tunnustavalt noogutama. Aga kes seda teab, hindajaid on ju igasuguseid - miks peaks oma (äkiliselt katkenud) ime-lapsepõlve salgama?

Muust teemast kah. Palkasime 2 nädalat tagasi paar naist oma üldiselt maskuliinsesse töökeskkonda ja täna tööle tulles leidsin tampooni keset söögilauda. Tüüpiline. Varsti pean vist jälle hirmuga WC-d külastama hakkama, et koristada kõik piinlikkust tekitav enne kui mõni meeskolleeg märkab ja võib seda minu "teeneks" pidada. Või on probleem minus kes ma häbenen kõike loomulikku?

Armukadedus tapab

Juhtusin lugema Delfist katkendit Helmi Vela ja Katrin Buchanani uuest raamatust "Minu Albaania". Jube lugu, nõrganärvilistele ei soovita aga minu jaoks hullemad kui lugu ise olid selle kommentaarid. Mitmendat korda ma juba ei nea ennast netikommentaaride lugemise pärast? Aga eks see ole ikka see haiglane uudishimu, et kui öeldakse "Ära vaata!", siis kohe kindlasti vähemalt piilud. Mina pole veel aru saanud, missugust kasu see anonüümne lahmimine annab - viimati lugesin Postimehe arvamuskülje kommentaare, kus saab arvamust avaldada vaid oma nime all - kohe lust oli lugeda Jaan Kaplinski ja Kalevi Kulli omavahelist mõttevahetust - anonüümse mölakluse lugemine paneb aga pigem päriseluski kahtlustavalt selja taha piiluma.
Igatahes, nagu tavaliselt leiab suurem osa Delfi-debiilikuid, et Albaania-loo peategelane oli poolsurnuks peksmise ära teeninud - mis ta siis, rsk ronib sinna välismaale! Teine osa arvas, et ära oli ta teeninud peksu muidugi aga seda ka põhjusel, et mis ta siis, rsk iriseb mehe kallal! Peksu vallandas siis see, et naine, kelle peale mees ise kangesti armukade oli, avastas, et mees flirdib ise netis terve karja tibidega. Loomulikult on teise inimese FB konto vaatamisele võrdne karistus kangiga pähe tagumine, eriti olukorras, kus sama mees teadis kõiki oma naise paroole ning naine sattus mehe kontole mitte spetsiaalselt nuhkides vaid juhuslikult. Kommentaariumis uhkeldas keegi Krõõda-nimeline (iroonia?), et temagi on liigse inina pärast rusikaga näkku saanud ja tagantjärele leiab, et eks see õige oligi  - nüüd oskab ta parem naine olla. Päriselt, kas selliseid kommentaare kirjutavad need peksjatest mehed ise või ongi sääraseid tädisid olemas?
Mina olen kodunt kaasa saanud õpetuse, et naine, kes laseb end peksta, pole inimese nime väärt. Ok, jah, ilmselt on see vähemalt minusse õiget suhtumist vägivalla osas õpetanud ning ma ei laseks end tõepoolest sõrmeotsagagi puutuda, vaimsest vägivallast rääkimata AGA ma ei leia, et põlastav suhtumine ohvritesse õige oleks. On olemas tüdrukuid, kes kasvavad üles vägivaldes suhtes - neil ei ole ilmselt nii lihtne taibata, et armastus ei ole peksmine või veel vähem aimata, et omanditunne on see, mis eelneb vägivallale. Enamik peksulugusid algab ju sellega, et leitakse unelmate prints - selline hästi hooliv ja kontrolliv - ju ta siis hoolib kui ei lase mul üksi kuhugi minna ja sorteerib mu sõpruskonnast ebasobiva elemendi välja. Armumine on enamasti pime - pole väga kuulnud, et keegi oleks rõõmuga alustanud kooselu mehega, kes esmakohtumisel sinise silmaga kostitab, esimene keretäis tuleb ikka alles hiljem. Öeldakse, et lase kohe jalga kui see juhtub. Kahjuks suudavad aga need peksjad välja selekteerida just sellised madala enesehinnanguga tüdrukud, kes seda ei suuda - ilmselt eelneb füüsilisele vägivallale ka vaimne  - kuhu sa ikka lähed kui sulle on selgeks tehtud, et sa oled ise oma lollusega löömise ära teeninud, kõik su sõbrad on likvideeritud ning eraelu mehe kontrolli all.
Ainus asi, mis ehk aitaks ja mida peaks minu arust endale selgeks tegema on see, et armukadedus ei ole armastus vaid omanditunne. Ei tea, miks selles sõnas on üldse mingi seos "armuga"? Pigem nagu "minu armust sa elad!". Üks mu tuttav neiu küsis kunagi sünnipäeval, et kas minu mees saab ka pahaseks kui ma lauas mõne teise mehega räägin. Nii nunnu paarike oli - mees hoidis naisel kogu sünnipäeva käest kinni. Miks on see mõne arvates südantsoojendav ja minu arvates kõhedusttekitav?

Tahaks targutada

Mõnikord tuleb ette, et pead küüned kõvasti rusikasse suruma nagu Rosa Garcia ja endale korrutama: "Tolerants! Tolerants!" Inimesi on lihtsalt nii erinevaid ja ma ei taha tunduda nagu kõik need käsitöö ja kodunduse sõbrad, kes minusugusest kuuldes jäävad suu lahti vahtima nagu vasikad uut kopliväravat - mismõttes sulle ei meeldi käsitöö?????!!! Igatahes tuli üks inimene eile välja minu jaoks uskumatu avaldusega, et tema jaoks on pubides käimine igav. Miks see mulle nii uskumatu on? Ma ei mõtle sugugi, et kõigile peaks meeldima alkoholi juua, minu meelest pole pubides käimise mõte sugugi see vaid hoopiski sotsialiseerumine. Ja ma ei mõtle sellist ööklubide "õu beib, kus koolis sa käid?"-stiilis võõraste töllidega tutvumist vaid inspireerivat suhtlust juba tuttavate inimeste vahel. Noh, samahästi võiks pubisid põlgav inimene minu jaoks öelda, et talle ei meeldi kui sõbrad külla tulevad. Ok, mõnele ei meeldigi - paranoilistele koristusfriikidele näiteks. Aga isegi L. kes mõnele kõrvaltvaatajale võib tunduda hirmsa sotsiofoobist joodikuna, käib pubides ja ma ei usu, et joomise pärast, sest kodus üksi juua oleks ju odavam. Kui inimene pakub alternatiiviks kohvikuvestlused või kogunemised kellegi kodus, saaks ma veel aru - no lihtsalt ei meeldi pubid kui keskkond aga sotsiaalse vestluse vastu pole midagi. Tuli aga välja, et pubidele vastukaaluks eelistati millegi tegemist - ilmselgelt mitte suuga suure linna. Mina olen küll nii mugav inimene, et talgupäev sõpradega oleks talutav aga mitte nii ahvatlev kui jõudeõhtu samade inimeste ja heade suupistete ning jookide seltsis. Tunnistan ausalt, et vahepeal häirivad mind isegi seltskondades harrastatavad mängud, mis fookuse maailmaasjade arutamiselt eemale viivad. Viktoriinid välja arvatud, sest nende käigus saab tavaliselt...targemaks targutada.
Teine teema on mõne sõbrannaga, kellega pole sada aastat näinud ja ilma asju arutanud ning ta pakub välja, et võiks klubisse minna. Mulle näiteks ei meeldi ööklubid - jook kallis, süüa tavaliselt ei pakuta, muusika üürgab nii kõvasti, et rääkida ei saa ning mõni võib tantsida tahta. Miks peaks sellisesse kohta sõbrannadega minema? Ainukesed korrad, mil mul ööklubis lõbus on olnud, on need, mil ma olen seal olnud meessoost inimestega, kes tantsida ei soovi ja kes omakorda oma olemasoluga peletavad ka potentsiaalsed ligitikkujad eemale. Omakorda naljakas on see, kuidas need ööklubi-sõbrannad kukuvad pabistama kui neid rokiklubisse kutsuda ja ega ma ise ka ennast sealjuures hästi ei tunne - ma ju tahan, et minu kutsutud kaaslasel mugav oleks ning ilmselt neil ei oleks. Siiamaani pole keegi  julgenud kaasa tulla kah.
Äkki oleks ma teistsugune kui ma töötaks näiteks teenindussektoris, kus ma peaks päev läbi pläkutama mitte aga istuma enamasti surmvaikses kontoris kuvari taga? Kusjuures meie viimase uute töötajate testimise käigus küsis päris mitu inimest, et kas teil siin ongi nii vaikne koguaeg? Ei julgenud küsida, kas see on nende silmis pluss või miinus.

I've got a war in my mind

Kuuldused sellest, et päriselu olevat tunduvalt põnevam kui Internet, on täielikult valeks tunnistatud.

Vähemalt minu poolt.

Kujutate te pilti - seal on vaid inimesed, kes leiavad, et millegi tegemine on huvitavam kui millegi tegemisest lobisemine/mõtlemine! Inimesed, kes tahavad arvutikiirguse tagant - ei, mitte suitsustesse baaridesse - vaid loodusesse! Inimesed, kes üritavad midagi muuta ja oma ideid ellu rakendada selle asemel neid oma peades aastate vältel täiustada!

Nii et ma siis põgenesin tagasi iseenda turvalisse seltskonda (ega ma ei eelda, et siin enam kedagi alles oleks).

Vahepeal juhtus nii palju, et peale kuud jõudeaega selgus, et oleme ikkagi kodutud ning pidime vaenulikul pinnal kostilisteks hakkama. Kaks korda visati meid (mind) välja aga kuna minna polnud kuhugi, siis pidasime vastu. Tuletage mulle meelde, kuidas ma seal varem üle 20 aasta hakkama sain? Ok, vastik idioot olevat minust saanud alles 16-aastaselt (nagu enamikust meist ilmselt). Seda muidugi preili X-i toetusel ja kaasabil. Huvitav, ma vist kaldun mäletama mitut teist preilit, kelle jaoks olen just mina see preili X olnud...Armsalt naeruväärne elu, mis su ühel hetkel püssi järele haarama paneb ja teisel hetkel meenutab, et tunded lähevad tavaliselt max 8 tunniga üle.
Igatahes on mul nüüd oma tuba ja oma voodi, kus väljaveninud pidžaamas juustu süüa (jah, ma olen su unelmate naine) ning rasvaste näppudega raamatuid lapata.

Lõpetuseks midagi ilusat kah. Ma olen üritanud Lana Del Reyd kommenteerida aga ei õnnestu. Ma ei tea - täiuslik? Võtab suu lahti, ühesõnaga. Kogu ta looming, ta ise. "I am not an artist, I'm a fucking work of art" - Marilyn Mansoni sõnadega.

Lana Del Rey - Ride from Robert Zorin on Vimeo.