Maailmalõpp ei ole enam kaugel

Eile olevat siis Igor Mang telekas rääkinud, et maailma lõpp on ikkagi lähedal - planeedid ja inimesed käituvad kõik nagu segased ja mitte kunagi pole asjad nii käest ära olnud kui praegu. No kui võib-olla välja arvata Soodom ja Gomorra eks, aga need ju suur Jumal hävitas. Huvitav, et maailmasõjad on juba meelest läinud - ega siis olid inimesed ilmselt ikka moraalsemad ja kedagi ei tapetud või vägistatud. Praegu, mõelda vaid, on narkomaania, pedofiilia ja homoseksuaalsus ometigi! Neid pole kindlasti enne Maa peal nähtud! Selle peale ei tule keegi, et seoses kommunikatsioonitehnoloogiate arengu ja globaliseerumisega on maailm muutunud palju väiksemaks kui see oli varem. Ega meie külas jah tapeta ega vägistata aga vaadake, mis seal Indias tehakse! Varasematel sajanditel ei teadnud keegi, mis naaberkülaski toimus, rääkimata mingist Indiast. Info ei levinud ja kõigil oli turvaline olla. Täpselt samamoodi usuvad moslemiriikide mehed, et burkade kandmine kaitseb naisi, sest neil ju statistikas kodune (seksuaal)vägivald ei kajastu. Vene ajal ei olnud meil puudega lapsi olemas. Millest me ei tea, seda polegi. Praegu teame me hirmus palju ja enamasti igasugu ebavajalikke asju. Me teame, kus ja kellega ning mida meie Austraalias elav lehma lellepoeg õhtuks sõi ning ka seda, et kuskil Ameerikas naelutas keegi mölakas koera ristile. Eks ole ju tore, et saame ühendust pidada nendega, kes kaugel aga kallid, kuid samamoodi kuuleme asjadest, mis meid vaid ärritavad ja millest meie enda elu tegelikult ei muutu. Ja kui muutub, siis mitte positiivses suunas - me ei julge enam lapsi välja saata, sest perverdid on kõikjal, me elame pidevas hirmus ja kahtlustame kõiki halvimas. Ikkagi ei usu ma, et inimkond on just praegu läbi elamas halvimat. Meenutagem keskaega - nälg, mustus ja haigused, kohutav ebaõiglus ja lühike eluiga. Kuigi häda ja viletsus pole praegu kaugeltki likvideeritud on keskmise inimese elujärg siiski võrreldes varasemaga paranenud. Täna õnne, et sa pole sündinud Aafrikas. Mis maailmalõpust me siin Euroopas ikka jahume, pigem on elu liiga hea kui on aega oma pead sääraste muredega koormata. Koopainimene pole kunagi olnud loodusega harmoonias elav õnnelik indiviid, see on igavleva tänapäevainimese napakas kujutelm. Pigem pole siin päikese all midagi uut ja kõik deemonid on meiega alati kaasas olnud.

Krooniline armuja

Tegin siis ka seda temperamenditüübi testi ja nagu ma ette ka teadsin, olen mina muidugi see hull ehk koleerik. Huvitav, et teisi temperamenditüüpe on piltidel positiivselt kujutatud, ainult koleerik on konkreetselt hull...Testist jäi mulle silma aga üks küsimus, midagi sellist, et kas teil on lihtne alustada vestlust meeldiva vastassoo esindajaga. Ma vastasin "jah", sest kui inimene mulle meeldib, siis pole mul mingit kartust temaga vestlusse asuda, pelgan ma seda pigem siis kui ma inimese vastu miskit ei tunne. Ilmselt siis alateadlikult hindan enda võlusid äärmiselt kõrgelt, sest mul tiksub pidevalt kuklas mõte, et milline jama sellest tuleb kui ma nüüd talle mulje jätan, et olen temast huvitatud. Armastusse ma väga ei usu, ses mõttes siis, et armastusse kui mingisse kõrgemasse ettemääratusse. Armastus kui tunne tekib kahe suvalise inimese vahel lihtsalt teatud olude kokkusobitumisel. Mingis erinevaid psühhoteraapiaid tutvustavas loengus räägiti ka, et keegi tuntud terapist suutis oma teraapias käinud suvalisi inimesi omavahel armuma panna ja samas teraapia lõppedes ka selle tunde lõpetada aga ta eriti ei praktiseerinud seda, sest inimestele oli selline olukord siiski ebameeldiv. Meile meeldib ju mõelda "oma südame teisest poolest", kes on seal kusagil ja ootab meiega kohtumist ning kui me teda näeme, siis tunneme ta esimesest silmapilgust ära. Mina sellesse ainsasse ja õigesse ei usu. Ma ei usu, et on mõtet suhet lõpetada sellepärast, et tüdinetakse ära või et me vist ikka hästi sobi - kõik samad probleemid korduvad suhetest suhetesse, sest me ise käitume mingi kindla mustri järgi. Igatahes teades seda, et inimesed on kroonilised armujad on parem selliseid võimalusi vältida, minul kui mittevallalisel vähemalt. Ei öelda ju asjata, et truudus on juhuse puudus. Eks muidugi, mõistus on ka olemas aga kui võtta truudust laiemalt, siis on parem kannatusi vältida. Flirt pidada süütu olema ja jube lõbus, no ma ei tea, ma ikka tavaliselt urisen kõigi võõraste meeste peale ja õnneks enamik ei julge mulle juba pilgu pärast ligineda. Nõrkushetkedel avastan nii sageli, et issand kui tore inimene! Milleks mulle see, sõprus meeste ja naiste vahel on mu jaoks ka tundmatu maa, välja arvatud juhul kui teiseks pooleks on eks või gei. Ma lähen ikka alati täispangale välja - kui on tore inimene, siis olgu minu oma ja igavesest ajast igavesti. Õnneks muidugi enamik inimesi ei ole üldse toredad.

Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda*

Oeh kuidas mulle meeldib status quo, kindel rutiin, stagneerumine ja kuidas ma vihkan muutusi. Areneda võiks, aga omil tingimusil, mitte välistest asjaoludest tingituna. "IT crowd"-i olen mõnikord näinud ja mõelnud, et näe, milline ideaalne tiim, peaaegu nagu meil... Ja nüüd siis selgub, et meie paar korda aastas varjuna endast märku andev omanik on oma osa maha müünud - ühele müügimehele. Müügimehele! Kas on veel hirmsamat diagnoosi? Müügimehed on kõige selle vastand, mida ma töös armastan. Nad sebivad ringi, suhtlevad, suruvad ennast peale. Muidugi, seda konkreetset inimest pole me veel näinudki - ja mis kõige hullem, mina teda näha ei saagi (vist), sest ma ju olen "puhkusel". Üldiselt hindan ma inimesi kõhutunde põhjal ja seekord pean ma usaldama teiste hinnanguid ning laskma neil minu seljataga otsuseid langetada. Ilmselgelt olen mina ju kõige tähtsam...Pessimist olen ka. Kui kõik on hästi (minu meelest), siis saab ju ainult hullemaks minna. Äkki on tegemist just selle olulise lükkega, mis sunniks mind edasi arenema, mitte igatsema oma vana töö juurest kohviautomaati ja lõunapausil püreesuppidega maiustamist? Ühel töökohal püsimise soovitusliku aja olen niikuinii ületanud. Aga see on nii õudne, nii õudne! Nii uuel kohal nullist alustamine kui ka vanas kohas muutustega kohanemine. Muidugi pole midagi veel juhtunudki, võib-olla ei huvita me seda uut omanikku sugugi, äkki läheb kõik vana rada mööda, aga nüüd on mul nädal aega aega kõige hirmsamaid stsenaariume peas arendada. Ja ma ei usalda ju kedagi...isegi kui mul õnnestub mingile tööajavälisele üritusele end pressida, ei saa ma seal eriti võimalust härra müügimehelt tema plaanide kohta uurida ja kindlustada, et mind neisse vähemalt sisse planeeritaks. Ma ei saa jätta professionaalset esmamuljet ja sellega jätan end tema silmis tahaplaanile. Jään mingiks suvaliselt endiseks töötajaks, kellele tuleb kunagi töökoht tagada aga eks siis vaatab, millega ta tegelema hakkab. Nii see naiste "karjäär" vist takerdubki? Mitte, et mul mingi karjäär oleks olnud. Või, et ma seda üldse tahaks. Või, et praegu üldse midagi toimunud oleks. Aga ma tavaliselt alati valmistun halvimaks, sest elus juhtub tavaliselt see, mida sa ette näha ei ole suutnud.

* Tiia Toometi raamat, mida ma lapsena millegipärast kartsin

Reptiloidid meie keskel - telekas näidati, järelikult on

Sattusin eile õhtul teleka eest mööda minema ja parajasti käis seal Discovery Science (!) pealt jooksev sari Weird or What? Ehk siis igasugu müstilised juhtumid. Selliste saadete puhul ajab mind närvi alati see, et jahutakse ja jahutakse aga lõpuks ei tea keegi ikka, mis tegelikult toimus. Milleks sellest saadet teha siis üldse? Näitaks siis mõne tulnuka lahkamist või püütaks see lumeinimene ükskord kinni aga seda on palju loota. Seekord nägid üks ärahirmutatud noormees ja farmer reptiloidi - kahel jalal kooserdavat inimesesuurust sisalikku. Eelloona täksiti mingi baari ees kundede autod ära - no loomulikult oli keegi jube elajas oma hammastega neid närimas käinud. Hiljem keegi skeptik muidugi paljastas, et samasugused jäljed saab tekitada kruvikeerajaga tagudes, millegipärast tundus baari ees toimunud huligaansus väiksema tõenäosusega kui koletise rünnak. No ja siis pumpas üks noormees õhtupimedas oma auto kummi kui nägi puu taga rohelist punasilmset ja nõelteravate hammastega elukat luuramas, loomulikult oli koll taas autot noolima tulnud, sest legendi järgi ju pidavat talle kapotte närida meeldima. Poiss pääses vaevu minema, koll auto katusel kaapimas, kuid suutis ta siiski maha raputada ja läks joonelt politseisse tunnistust andma. Hiljem teatas üks lennundushuviline farmer, et hetkel, kui ta oli oma põllult lennumasinaga õhku tõusmas, nägi ta inimsisalikku metsaserval tatsamas. No ja siis seda targutamist jätkus. Tuli üks onu, kes tõsisel ilmel seletas, kuidas terve reptiloidide tsivilisatsioon elab seal samas metsas koobastikus, nad on evolutsiooniliselt inimese kõrval arenenud ja ilmselt  ka tehniliselt samal tasemel kui mitte meist ees...Näidati ka koobastiku sissekäiku. No ma ei tea - minge ja kaevake nad välja siis, mida te niisama jahute ja oletate! Naljakas, kuidas kahe inimese nägemuste põhjal konstrueeritakse terveid tsivilisatsioone hõlmavaid teooriaid. Samas on olemas lausa vanasõna hirmu suurtest silmadest. Sa püha lihtsameelsus. Aga kuidas sa seda seletad siis? Poisile tehti ju valedetektori test ja see kinnitas, et ta räägib tõtt! Nojah, kui ta ise oma juttu uskus, siis ta ilmselgelt ei valetanud ju ja ka test ei saanud seda näidata. Lapsed ju usuvad samuti tõsimeelselt voodi all elavaid kolle, mitte ei teeskle.
Avalik huvi ilmselt sunnib teadusenimelisi kanaleid säärast jama näitama. Meil avaldati selliseid lugusid kunagi mingi ristsõnalehe tagaküljel, kust ma neid siis nii kümneaastasena võdisedes tõe pähe lugesin. Kolmas silm oli siis ka olemas aga ma õnneks ei teadnud seda. On tore taibata, et maailmas on veel palju taipamatut - nagu mu isa kord peale Jeesuse elu kinos vaatamist (oli 90ndail siuke kohustuslik filmike, mida L. pidi lausa klassiga kaemas käima, mind säästeti, sest vanemad teadsid, millega Jeesuse elu lõpeb ja et see pole nõrganärvilisele lapsele parim vaatepilt) kuhugi arvamuse kogumise paberile kirja pani, mille järel teda järjekindlalt kogudusse värvata püüti.
Ja siis imestame, miks inimesed nii sinisilmsed on ja mustlaste käest roose ostavad. Mu meelest peaks kuidagi inimestele allikate usaldusväärsuse kontrollimise koolitust pakkuma ja nimepoolest teaduskanalitest näidatav umbluu pigem eksitab sel teel.

Ja ma ei treeni, ma ei söö

Ma ei tea, kas ma olen kuidagi eriti õel ja halvimat kahtlustav inimene aga kui eile ilmus uudis (mida ma lugema ei vaevunud, ainult pealkirja nägin), et raseduse ajal treenimine on kasulik ning kui üks tuttav meesterahvas seda kommenteeris, et "näe, sai õigesti otsustatud", tekkis mulle kohe silme ette pilt sellest samast mehest oma paisuva kõhuga kaasat hindava pilguga vaatamas ning tähendusrikkalt sõnamas, et "ei, me jätkame treeningutega!" Kuidagi see "meie" vorm mehe poolt tundub mulle nii patroniseerivana (või noh, antud juhul ei kasutatud isegi mitte "meie"-vormi vaid aru saada võiks ka nii, et mees otsustas ainuisikuliselt naise treeningute üle).
Viimasel ajal on silma hakanud fitnessi tõusev populaarsus - "strong is the new skinny" jms. No mina olen lihasefoob ja mind ei veena need pildid, et fitnessiga tegelevast naisest ei saa Schwarzeneggerit vaid hoopis "seksikate lihastega beib". Ma tahaks ikka küsida, et a mis neil vahet on? Eks ma olen muidugi tahtejõuetu ka - kõhn olen ka sellepärast, et ma vahepeal lihtsalt ei viitsi süüa. Olude sunnil on nüüd aga mu olematud lihased sunnitud olnud end kokku võtma, sest ma olen avastanud, et mulle meeldib jalutada. Ma kujutan ette, et samasugune tunne võib tabada autojuhiload värskelt kätte saanud inimest - et, hei - ma võin nüüd ju kusagile sõita! Kuhugi kaugele! Kuhu iganes! Mina võin jalutada - keset päeva, kasvõi Tähtverre, tänavatele, kus ma kunagi käinud ei ole, vaatama maju, mida ma kunagi näinud ei ole! Ma suudan teha ükskõik kui suure tiiru, sest mu jalad ju kannavad mind! Vau - ma olen sama hea kui auto! Meenuvad popipäevad põhikoolist kui sai veel linnaliinibussiga terved tiirud kaasa sõidetud ja ilma avastatud (keskkoolis algasid ja lõppesid popipäevad kohalikus baaris). Aga! Selgus, et mu jalad on salakavalad - nad kannavad mind küll aga maksavad kätte õhtuti ja vahel terve öö valutades. Põlved valutavad nii jubedalt, et mõni õhtu ma lausa lonkan. Kas see ongi vanadus? Et tahtmist ja aega on aga tervis ei luba? Appi! 

Kultuuri mandumisest kah - see sama Tähtvere - kunagine eliitlinnaosa, professorite elurajoon - ma polnud seal ammu käinud aga taevas appi  - see on ju täielikult lagunemas ja räämas! Karlova ja Supilinn arenevad aga Tähtveres ei jäänud silma pea ühtki korralikult taastatud elumaja. Kas see näitlikustab hästi vaimuinimeste elujärge ja madalaid palku? Või on noored ja edukad sealt lihtsalt jalga lasknud?

Ahjaa,  mulle must huumor meeldib ja jube kahju, et need nn "pro-anoreksia" T-särgid tekstiga "Nothing tastes as good as skinny feels" ära keelati, mul oleks üht säärast body oma beebile vaja. Või siis "Say no to food"-trussikuid nagu Pinki videos, sest üle 100 grammi see neiu korraga sööma ei nõustu. "I totally ate more than 200 calories today - that's so unsexy!"

Appikarjed hädaorust

Iga kord kui ma näen mõnda kirjavigadest nõretavat üleskutset tekitab see koheselt minus tülgastava reaktsiooni. No näiteks ei saa ma aru, mida vinguda, et saadi petta tsirkuses, mis reklaamib end nõnda  - mida muud sealt loota oligi? Nüüd levib FB-s sarnases stiilis üleskutse lastetoetuse tõstmiseks, oli vist nii, et "oma palkasi tõstavad küll!" Võeh, see mitmuse lõpust d ära jätmine on mu meelest sama stiil nagu "mingi tropp oled vä? irw iccc", kuidas sellist jama üldse jagada saab aga jagatakse, sest "ebaõiglusega" tuleb ju võidelda.
Sellise üleskutse sisu on muidugi eraldi teema - eks ta ole, jube äge oleks elada kui riik meile iga asja eest peale maksaks, samas makse me maksta ise ei eriti ei tahaks ja riigiisad võiks ka miinimumpalga eest valitseda st meile raha jagada. Milline ebaõiglus - ma sünnitasin ju riigi jaoks maksumaksja, tasugu nüüd riik mulle selle eest! Kas meil on ikka vaja juurde lapsi, kes on riigile sünnitatud? Ma arvan, et enamik ei pane seda 19 eurot tähelegi ja suur osa neist, kes panevad, ei kuluta seda teps mitte lapse huvides. Kas lapsi peaksid ikka saama need, kellele 19 eurot olulise summana tundub? Kui mõistlik on riigi poolt välja anda signaal, et sina võid vastutustundetult sigida, küll riik ülal peab? Kui lapsetoetus oleks, ütleme 100 eurot, siis muutuks see ilmselt paljudele ahvatluseks, kellele seda mitte vaja ei ole. Muidugi on igaühel võimalik ajutiselt raskustesse sattuda ja mu meelest oligi vahepeal juttu vajaduspõhisest lastetoetusest, ei tea, kuhu see idee jäänud on. Ilmselt aga ei seediks enamik praegusi "õigluse" eest võitlejaid seda, et suuremate vajaduspõhiste toetuste tarvis osad üldse ilma jääksid - ikka kõigile ja kamaluga! Ma ei eita üldse, et kohati on meil see ebavõrdsus ikka liiga suur - näiteks palgatase pealinn vs muu Eesti, aga neid tabeleid a la "võrdle, millised on toetused meil ja mujal" paistavad eriti armastavat harimata tüübid, kes kuskil Soomes koristajana töötades kodumaa poole sülitavad - seal ei osata meid hinnata! Tegelikult on meil ju ikka esimese maailma probleemid. Tuli ju välja, et see "25 % lastest on näljas"-väide pärineb küsitlusest, kus lastelt küsiti, kas nad on kunagi tühja kõhuga magama läinud, täpsustamata seda, miks seda võidi teha - halb enesetunne, vanemate karistusmeetod, õhtusöögiks ei mindud Mäkki vms. Keegi ütles kenasti, et käimas on vaimne mürgitamine - Eestis on ikka nii paha, siin ei ole võimalik elada jne. Päriselt? Minge ja üritage laupäeval mõne kaubanduskeskuse parklas vaba kohta leida.

Kõiketeadjad

Ma ei tea, miks räägitakse, et naised kannatavad haigusi paremini kui mehed või ei vingu sealjuures nii palju, kui mina haige olen, siis ma põhimõtteliselt kavandan alati iseenda matuseid. Vähemalt siis, kui mul nohu on  - minu jaoks haiguste haigus, mis lülitab mu täielikult elust välja, sest ma nimelt ei ole võimeline suu kaudu hingates magama jääma ja seega passin öö otsa surmväsinult üleval. Üle nädala pole juba ühegi toidu maitset ega lõhna tundnud ning seekord õnnestus niimoodi ka suisa roiskunud roast osa sisse ajada. Igatahes, eluvaim hakkab vaikselt tagasi tulema ja kuigi ma ei peaks Sirbi osas kindlasti sõna võtma, siis tuleb tunnistada, et olen kunagi Kenderit enda alter egoks pidanud (oksendage mu pihta, eks) ja seega peaks vist mölisema.
Esiteks ajab mind asja juures oksele see, kuidas mõned inimesed, kelle puhul ma võiks mürki võtta, et nad pole ealeski Sirpi (või ka Kenderit) lugenud, nüüd järsku midagi arvama on hakanud. Laigivad usinasti Sirbi FB lehekülge ja kirjutavad ahhetavaid appihüüde. Imelik ei ole alles praegu Sirbile laiki panna või? Kuidas see varem kahe silma vahele jäi niimoodi? Ainsad asjad, mida nad kuulnud on, on see, et Sirp on kultuur, Kender on ropp ja Reformierakond on kommarid. Ma olen nii naiivne, et ei suuda mõista, kuidas sellised tüübid võtavad endale õiguse midagi arvata. Tegelikult muidugi on pool Internetti täis inimesi, kelle informeeritus just sellisel tasandil ongi. Eks ikka need, kes teavad kõige vähem, teavad kõige valjemini.
Mina ei tea midagi, seetõttu ei hakka ka spekuleerima, et mis ja kuidas. Tahaks lihtsalt öelda, et Kenderil on roppuste kõrval ka raamatuid, mida mu emagi hea meelega luges ja armastusest on ta kirja pannud sõnu, mida nende esmakordne lugeja praeguse demoniseeriva kuvandi põhjal küll talle omistada ei julgeks. Keegi tõi välja ka kommentaarid omaaegse artikli juures, kus teatati Tarandi Sirbi peatoimetajaks hakkamisest - ei erinenud just väga praegustest kommentaaridest. Kommude jutt on üldse täielik huumor - nimetage kedagi, keda ei oleks kommuks nimetatud? Nagu venkude "eh fašistõ" juba. Igatahes, ühed inimesed "teavad" müstilisi asju ja kõik teised usuvad, mina olen nagu see vanamutike anekdoodist, kes rohelisega üle tee ei lähe, sest "mina ei usu enam midagi, ega kedagi".