Ma tahan, et see päev oleks ideaalne*

Enneaegse lapse emana lugesin siin just teiste endasuguste kogemustest ja tundub, et ma olen vist kuidagi erandlik. Nimelt väidavad paljud, kuidas nad tunnevad ennast alaväärtuslikena kuna ei ole suutnud rasedust lõpuni kanda ning nende laps on nö elule aidatud. Mu esimene laps sündis küll õigeaegselt ja täitsa ise aga ma küll ei leia, et see oleks asi, mille üle uhkust tunda või, et need, kes seda teinud pole, kuidagi alaväärtuslikud oleksid. Huvitav on veel seegi, kuidas suur osa räägib, kuidas nad ootamatust keisrilõikest teada saades šoki said ja nutsid nii, et ei saadud korralikult anesteesiatki teha. Mul oli ausalt öeldes pigem põnev ja tundsin kergendust, et vähemalt ei pea ise sünnitama...Mul ei olnud kunagi mingeid illusioone a la "sünnitamine kui imeline kogemus, mille lõpus su imeline imik sulle kõhu peale pannakse ja sa tunned kõikehõlmavat armastust ning taevasse kerkib vikerkaar (ja ponid)". Jäi ära igasugune pettumus ja tuli lihtsalt nentida fakti, et see kõik on üks rõvedalt valus aga üleelatav jama. Muuseas on haigla juures suisa arutelugrupid, kus saab siis välja elada oma tunded seoses sünnitusega ja rääkida sellest, kuidas reaalsus plaanitust erines ja mida järgmisel korral teisiti teha...Ehh. Päriselt ka inimesed planeerivad oma elu niimoodi või? Kas ei ole just mitte selline planeerimine süüdi hilisema alaväärsustunde tekkimises? Minu talupoja kõhutunne ütles, et kogu see küünalde, delfiinihäälte ja veevulina asi on kasutu kui sul ikka kõhtu nii räme valu lööb, et sa pigem eutanaasiat eelistaksid. Igaks juhuks ikka võtsin kaasa pleieri Hole-i diskograafiaga aga selle kuulamiseks küll mingit aega ega tuju ei tulnud. Miks inimesed end niivõrd ebaolulise fakti, nagu raseduse ja sünnituse kulg, pärast pool elu halvasti tunnevad? Kas resultaat, ehk laps pole olulisem kui see, kuidas resultaat saavutati? Mulle tundub, et see "loomuliku sünnituse" teema on mõnede jaoks varjutanud ära fakti, et inimese sünnitus muutus valusaks peale seda kui ta kahel jalal käima õppis ja selle füüsika vastu lihtsalt ei saa. Valus asi aga ei saa minu jaoks mingi nipiga ideaalne olla. Mingi new age mind juba valu unustama ei pane.
Esimeseks asjaks, mida ma enneaegsete kohta lugesin, oli see, et enneaegse lapse sünd pidi olema elu suurim stress. Mind ajavad stressi pigem pisiasjad kui suured ebaõnnestumised. Või noh, enneaegne laps ei olnud minu jaoks mingi ebaõnnestumine. Võib-olla ma olin sinisilmne selle koha pealt, mis kõik oleks võinud olla ja kujutasin ette, et enneaegne on lihtsalt pisem kui teised aga stress see kindlasti ei olnud. Mulle pole muidugi keegi öelnud ka, et mu laps kuidagi teistsugune oleks. Mõni on nimelt kohanud suhtumist, et meditsiin sekkub liigselt looduse käekäiku. Noh, ilmselt ei ole see inimene väga statistikaga kursis, sest tänapäeval on lõviosa enneaegseid siiski hilisemas elus teistega võrdväärsed kodanikud. Aga, et rasedus peaks kestma täpselt 40 nädalat, selle tulemusena peaks valuvabalt soojas õhkkonnas sündima 3500 grammi kaaluv (eelistatult poiss)laps, kes siis rinnale panduna koheselt emainstinkti tekitab - miks see ainult minu jaoks utoopia tundub? Hiljem muidugi hakkavad lapsed ka erinevalt kaalus juurde võtma, arenema jne ning ka see tekitab mõnedes vanemates tohutu stressi - kas siis kui ta 10-kuuselt ei käi, ei saa ta ka pärast eliitkooli sisse?

*sedasi vist öeldakse pulmade kohta - taas üks asi, mis järelikult kohe kindlasti ei saa ideaalne olla

Meie sekt

Ja feministide grupist tulin kah ära. No ei suuda. Ei tahaks kasutada sõna "hüsteeriline eit" aga siiski tundub see siinkohal nii mõnegi tegelase iseloomustamiseks parim väljend olema. (Minu kindlasti ka, olukorras, kus mõni teine hüsteeriline eit mu selliseks ajanud on). Ega ma vist feminist olegi, pigem võrdõiguslane siiski, sest enam kui machod, kes on küll napakad aga kergelt ülemängitavad, häirivad mind igasugu "eided". Ja feminist ei tohi ju teisele naisele "eit" öelda, vaenata võib ainult mehi. Naine, kes teisi naisi vaenab on, issand jumal, kuidas see peen sõna oligi, no igal juhul tähistas see šovinistliku ühiskonna poolt ajuloputatud naist. Aga mind häirivad nii kullakaevajad, kes normaalsete naiste mainet alla tõmbavad ja samuti ka need femikad, kes mehi kõigis maailma hädades süüdistavad ning iga nurga peal diskrimineerimist näevad. Üleüldse muutuvad igasugu maailmavaatelised grupid mingil hetkel nö sektideks, kus teisitimõtlejad (või isegi asju naljaga võtta proovivad isikud) armutult välja pekstakse ja suurem enamus ei julge iitsatadagi kui juhtimise võtab üle grupp ringkaitses liidreid, kes enam teist arvamust peale enda oma ei näegi ja üksteist tagant õhutavad. Hoidku selle eest, et ise selliseks ei muutu. Mingi maailmavallutuse plaan sigib alati sekka nii feministidel, taimetoitlastel, tervisefanattidel jne. Meie oleme avastanud TÕE ja te kõik peate seda kuulda saama, meie tõde tuleb kasvõi jõuga peale suruda ja teisitimõtlejad hävitada! Ja me ei tee nalja! Sest nende teemade üle nalja ei tehta! Ei taha selliseid inimesi enda ümber.
Huvitav, et kui patroneerivad isased polegi mind eriti tüüdanud ja need üksikud olen suutnud kenasti ära ehmatada, siis igasugu emmet mängivaid emaseid on päris palju ette tulnud. Selliseid mämmerdisi, kes tulevad õpetama, kuidas õigesti elada ja üritavad muudmoodi "head" teha. Sest nemad on tõde kuulda saanud (Internetist lugenud) ja peavad seda nüüd kõigile kuulutama. Kas ma tekitan oma vähese kogukuse ja õpitud abitusega mõnel emainstinkti või? Jehoovatunnistajad peatavad mind ka alatihti. Viimane brošüür oli eriti õpetlik. Teemaks oli siis abieluõnn ja et kuidas olla kindel, et Jumal teab, mis meile hea on? Vastuseks siis, et Piiblis on nii kirjas. Issand kui lihtne ja loogiline, eks! Mulle tundub, et see info üleküllus on suure osa inimesi sama "loogilisteks" muutnud - miski oli kuskil kirjas, ju siis nii on. Punkt.

Inimesed ei sobi mulle (aga avokaadod küll)

Taaskord oli L.-l õigus kui ta ütles, et võõraste inimestega pole vaja suhelda. Ma ei tea, miks ma ikka veel rõõmsa ärevusega uutesse suhetesse hüppan ja inimestest vaimustun kui pole mingit märki sellest, et ma nendega üldse sobiksin. Me räägime naistest siis. Naised on minu jaoks kordi keerulisemad kui mehed. Naistes pettun ma kuidagi sügavamalt ka kui meestes, nad lähevad rohkem korda. Igatahes on algul alati see faas, et issand kui tore. Siis mingi hetk hakkan ma millegipärast teise inimese valikuid enda omadeks pidama, temaga sarnasemaks muutuma aga sisimas tunnen, et see on vale, see ei ole üldse mina. Enne mind ju need asjad üldse ei huvitanud? No ja siis? Äkki ma lihtsalt olen nüüd enda jaoks midagi uut avastanud? Ei! Tegelikult mind ju see ei koti! Eriti hull on olukord siis, kui teine osutubki selliseks, kes arvab, et on tema arvamus ja vale arvamus. Sest üllatust-üllatust! mina olen ju ka selline, ainult tutvumise alguses unustan selle millegipärast ära. Või noh, ma ei kannata kui keegi mind õpetama kukub ja targutab nagu mõnedel tavaks on. Kas nad näevad mu sisemise puberteedi läbi, et kohe on vaja kasvatama hakata? Noh, kahjuks nad vist ei näe seda läbi, et ma reageeringi nagu pubekas. Ja ma ei saa öelda, et see mind häiriks. Mulle meeldib inimesi šokeerida. Minge ja sisisege oma sõbrannakestega nüüd, et marca on hull! Haa-haa-haa! /hullumeelne naer/ Vabandada ma küll ei kavatse, see konflikt eskaleerus (jess, sain ära kasutada!) niigi ja hea on, et nüüd asi kaelast ära on. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Ahjaa, mis mu eneseteostusest sai, millega ma siin eemal olin pikemat aega? Valmis sai, hea sai, kõik kiitsid. Kuna ma tean, et pauk tuleb alati luuavarrest, siis otsisin omast arust kõik luuad üles ja hävitasin ära, aga loomulikult jäi üks ikka tagaplaanile alles ja paugatas õigel hetkel. Ma ausalt öeldes pigem naersin kui nutsin, sest see oli lihtsalt nii naeruväärne prohmakas. Ma veel ei tea, mismoodi see kõik laheneb ja kas laheneb, aga tunne on, nagu mind oleks tanki pandud ja head nahka sellest ei saa. Õnneks osutus magistritöö kirjutamine oluliselt lihtsamaks kui ma arvasin, kõige keerulisem oli loomulikult pihta hakata ja seega ma väga ei nuta, et elutöö läks raisku vms. Seega ei kavatse ma ka isikuliste erimeelsuste tõttu lasta oma toredat tööd näiteks E-le hinnata ja jätan ta pigem kaitsmata.
Positiivse poole pealt ostsin täna oma esimese küpse avokaado ja see osutus väga heaks asjaks. Varasem kokkupuude nende kivikõvade tooreste junnidega oli sügavalt negatiivne olnud.