Aga mina nii ei saa, minus ei ole ratsionalisti. Ma ei suuda mõelda, et tegelikult on need kepihoobid ju õige asja eest, mõni tulekski maha lüüa ja mõnel mitte lubada lapsi saada. Või noh, emotsionaalsushoos ma suudan nii mõelda kindlasti, aga kaines arutelus seda pooldada ei suuda, sest ma ei usalda võimu. Kas kusagil on mõni garantii selle kohta, et kui sa seda tolereerid, siis sinu lapsed ei ole järgmised, kelle vastu kepp tõuseb? Lugesin enne "Minu Hongkongi", kus samuti selle teemaga tegeldakse ja ma tahaks kangesti näha nende kahe raamatu autoreid väitlemas. Ma usun, et Liis Lass võidaks, sest ta on täpsem, faktidele toetuv ja külma peaga, aga ma kardan temasuguseid. Kas on ok pahandada inimõigusi eirava Hiinaga, aga mitte seda sama tegeva Singapuriga lihtsalt selle tõttu, et viimane on edukas, pestud-kustud-kammitud?
Mina olen siiski see nõrguke, kes ütleb, et demokraatia on ilmselt siiski halvimatest parim, sest meie, ebatäiuslikud inimesed, ei saa rohkemat endale lubada. Me keerame ikka kõik pekki, sest me ei ole eksimatud ja me oleme kõik oma väikeste vigadega - kes peab riigi raha eest sünnipäeva, kellel saab agarusest ogarus jne, me ei ole robotid ja see on meie viga. Kohe meenub viimatiloetud ""Hukkunud alpinisti" hotell" - just selline huumoriga segatud mõru tõdemus inimkonna vääramatust vääritiolekust teeb mul südame soojaks. Ei tule siin mingit Head Uut Ilma. Võim on kasulik ainult võimulolijaile endile, võim korrumpeerub alati jne. Küll see Singapur ka...
Liis Lass muidugi seda ei eitagi, tema lihtsalt näitab, et praegu, siin ja temasugustele Singapuri mudel toimib, äkki me peaks ka midagi ette võtma oma riigiga? See kriitika, mis tema poolt tuleb, on absoluutselt adekvaatne. Aga äkki me ikkagi oleme erinevad asiaatidest? Mõelge või sellele, milline vastuseis on meil igasugusele solidaarsusele, maskide näitel, kasvõi. Mulle tundub, et kalduvus lapsehoidjariiki mitte pooldada tuleb osalt individuaalsest egoismist ja teiselt poolt vähesest huvist (või skepsisest selle võimalikkuse üle) maailma muutmise vastu. Endaga katsun hakkama saada, teised vaadaku ise, kuidas nemad saavad. Minul ei ole lapsehoidjariiki vaja ja mingit usku maailmamuutmisse samuti pole, seega parem elada omas mullis, kui osana süsteemist. Taaskord see multikas nahkhiirest "Ei lind ega loom" - istutage oma lillekesi ja sulatage jääd, mis see minu asi on, jätke mind sellest välja! Süsteemist tulenevad kohustused tunduvad keerulisemad taluda, kui sellest kokkuvõttes saadav hüve. Või on asi ajaloos, selles, et eestlased on alati mingite võõraste süsteemide ohvrid olnud? Samas, milline rahvas poleks? Oleme kuidagi eriti illusioonideta ühiskond? Kõik illusioonidega on siit ammu jalga lasknud või laskmas?
Hea raamat on see, mis annab mõtteainet!
P.S. Muuseas mina olen Aasiat alati kartnud. Jaapan on end tänu toidule, disainile ja moele huvitavaks suutnud teha, aga üldiselt seostuvad selle piirkonnaga mulle eelkõige äärmuslik vägivald ja piinamine ("Hiina piin", kõik need mingil põhjusel õrnas eas silma alla sattunud Hiina sõjafilmid, "Punane sorgo", Pol Poth jne), filmid ebaõiglaselt narkoveos süüdistatud valgetest naistest kuskil Aasia vanglaurgastes surma ootamas jne. Aasia pornost ei hakka rääkimagi. Huvitav, kas ma olen ainuke, kel selline rassistlik eelarvamus?