Elitaarne nädalavahetus

Praegusel ajal olla need, kes kuskil tänu koroonapasside olemasolule käia saavad, eliit. Ma hea meelega olen, ei tunne end süüdi, lõpuks jõudsin oma aja ära oodata! Saab pööbli üle valitseda, hurraa! Kes ei tahaks?

Möllatud sai kõige täiega - kõigepealt käisime kinos "Kratti" vaatamas, sest kõik kiitsid. Keegi ei mäletanud, millal viimati kinos käidud sai. Ma oleks hea meelega kuhugi mujale kinno läinud, kui Apollosse, aga neilt mul oli üks tasuta pilet. Ma ei seedi neid nahkistmeid nimelt. Kinos hakkas ilgelt külm, üritasin siis varbaid tagumiku alla kerides sooja saada, seda tehes tegid istmed säärast käginat, et ma ei julgenud ennast enne seansi lõppu enam üldse liigutada. Ma ei tea, miks nad reklaamivad, et neil on kõige mugavamad toolid, ilmselt on nahka lihtsalt kergem puhastada kui pehmet materjali. Film ise oli tänu üleskeritud ootustele pigem ok, kui ülivõrdes. Ma olen see hull, kellele meeldivad kunstifilmid, "Püha Tõnu kiusamine" ja "Kirjad Inglile" näiteks, sest need on visuaalselt ägedad vaadata, isegi kui muhvigi aru ei saa. Kõik need mitu minutit kestvad vaikelud mere, halli taeva ja ängistuses eesti inimesega. Action läheb mööda ja ununeb kiiresti, äng mitte. Siiani kõige enam meeldinud film, kus hea stsenaarium ja ilus visuaal koos toiminud, on "November" olnud. 

Seejärel sai sõbrannaga kohvikus käidud. Sedapuhku nii, et kõrvallaud maksis. Vähemalt väitsid teenindajad, et söögi eest on makstud, keegi ei teadnud, kes, kus või miks. Miskipärast jookide eest pidime ikka ise tasuma. Pärast oli hirmus kahju, et nii vähe söödud sai. 

Sõbranna pidi ära minema, mina saadud kogemusest eufooriline, käisin L.-le peale, et tuleb ikka linna minna elamusi juurde koguma. Algul ei saanud vedama, pärast pidama. Tasuta pidu, lausa kolm bändi esines. Kui suvine festival vahele jätta, siis viimati käisin kontserdil 13. november 2020...Nii tore oli! Arutasime parimaid kodumaised bändinimesid. Mina paneks Top kolme: Saatana Sõjapeenis (selle kohta ohkas sõber seltskonnas "no ikka parem kui Metsatöll!"), Lahinguvombat (muuseas, üldise teadmise kõrval, et vombat on üks aeglane ja rahulik loom, võib lugeda siit lisa  - täitsa arvestatav lahinguloom, pole midagi naerda siin!) ja Homod Ojas (selle nime taustaks olla teine Hiiumaa bänd, tõsist heavy-metalit viljelenud Omas Kojas...). Loo moraal - uhke nimega bänd tavaliselt suurt kuulsust ei kogu, kahjuks.

Peol kohtusime ka muude värvikate isikutega - näiteks üks "That '70s Show" Fez-i igatpidi teisik kisendas WC ust rappides: "This is a hate crime! I need to pee the most!" Peab selle enda leksikasse üle võtma. Samalt tüübilt baaris (ikka selle Fezilikku peenutseva falsetiga): "This cocktail is amazing! Give me another one!" Lõpuks soovisid mingid taanlased L.-lt kokaiini osta. Vaeseke oli päris ehmunud, et miks tema? Lohutasin, et võtku komplimendina - oleks kanepit tahetud osta, peaks peeglisse vaatama  - äkki tuleks end tihedamini pesta-kammida? Kokkuvõttes - inimesed on nii toredad ja armsad, peaks neid tihedamini linnas vaatamas käima. Õhtu lõpetasime karussellil, sellel päris karussellil, mitte oma voodis, kus lagi ringi käib - oli vaja üht aaret otsida, ei leidnud, üsna paha hakkas hoopis, aga ikkagi tore. Mida tavaliselt keskealised inimesed öösel kell kaks teevad?

Järgmisel päeval sai juba Peipsiveerde sõidetud, soovitan soojalt kõigile, kes käinud ei ole, seal on nii palju uut ja toredat tekkinud. Või noh, olemas juba ammu, aga me polnud pikalt käinud. Näiteks Voronjas me küll alles käisime, fotodelt selgus, et see "alles" oli aastal 2014 ning seekordne suvine näitus oli kohe väga tore, ulme-teaduse-aurupungi teemaline. Kahjuks seda enam sel hooajal näha ei saa, galerii sügiseks kinni, aga väidetavalt plaanitakse seal suisa aastaringset avamist mingist ajast. Kohe natuke maad edasi on teine tore galerii, ambulARToorium, ma ei teagi, kas neid saab peale suve ka külastada, aga soovitan samuti soojalt - terve suur maja ägedat fotokunsti täis.

Piltidel Kalju Kivi aurupungi-kunstirobot, mis tegi vaatajast kunsti tuntud teoste stiilis.

Lisaks on seal uhke vabaõhurestoran Lendav Laev, mida me paraku vaid vaatasime, sest kõht oli täis. Voronjas sai vahvleid ja morssi. Veini ei tahtnud väga, aga seda oleks ka saanud. 

Pühapäeval ma see-eest voodist väga ei lahkunud, läbi sai loetud 2 Imelist Ajalugu, 1 Imeline Teadus + Ita Everi eluloo-ajakiri. 

Töö on suure inimese mäng

Lugesin eile Sayaka Murata raamatut "Inimene helendavast klaaskastist", mis räägib naisest, kellel on mingisugune isiksushäire - ta kaldub tegutsema konkreetselt, arvestamata ühiskonnas väljakujunenud hoiakutega ning teiste tunnetega. Ise ta samuti ei tundle, vaid kopeerib selles osas teisi, et mitte kummalisena mõjuda. Ta leiab oma kutsumuse töös, mis paraku "normaalsete" inimeste jaoks lati alt läbi jooksmisena tundub ning samuti jääb ta neile hambusse, kuna ei oma lähisuhteid. Ilmselt on Jaapan ühiskondlike normide ülimuslikkuse osas meie ühiskonnast kaugelt üle, kuid eks sarnaseid tendentse ole siingi - "ise kõrgharidusega, aga töötab kassapidajana! Juba 30, aga pole kunagi kellegagi koos elanud!". Meie rahvas vist küll pigem sosistab selliseid asju selja taga, kui käärib käised üles ja asub "vaesekest aitama". Mu kõrgharitud sõbranna töötas baaris, sest talle meeldis ning pidi mitu korda kuulma purjus jorsside targutusi stiilis: "Kas kahju pole, et rohkem koolis käia ei viitsinud, pead nüüd siin jooke valama?"

Ma mõtlesin, et siinkohal ju tegelikult ühiskondlikud normid lausa eiravad ühiskondlikke vajadusi. Miks ei või üks kõrgelt haritud inimene end lihtsama töö peal "raisata", kui ta seda tööd naudib ja teeb kaugelt paremini, kui sellele tööle "sobivad" madalalt haritud ja - motiveeritud inimesed? Miks peab, nui neljaks, pere looma, kui tahtmist pole ja pärast peavad sotsiaalstruktuurid nuputama, mida selle lõhkise perega peale hakata? 

Igatahes mulle tundus peategelane sümpaatse ja loogilise inimesena. Ma lausa kadestasin tema loomuomast emotsioonitust, mis aitas teda igasugu hulludega suhtlemisel, kus minusugune kindlasti endast välja läheks. Mu meelest oli seda "hullude taltsutamist" nauditav lugeda, sest me kõik eeldame inimestelt teatud reaktsiooni ilmsele provokatsioonile, aga kui seda ei tule, ongi provokaator plindris. Jätkuvalt tundub mulle, et see ei ole õpitav. Ilmselt on see kopeeritav, aga sisemise pinge hinnaga. Aga kui seda pinget üldse ei tekikski? Oleks ju imeline? Ahjaa, "Prozac-nation", sinnapoole me liigumegi...

Veel tekkis paralleele mu enda eelistustega. Kõige rohkem vihkan ma konkreetsuse puudumist tööülesannetes. Rääkige mulle koordineerimisest, tasakaalustamisest, inimeste juhtimisest ja muust sellisest ning ma jooksen karjudes uksest välja, sest te ei ütle mulle konkreetselt, mida ma tegema pean! Öelge mulle ja ma teen ära, pühendunult ja korralikult, aga mingi ebamäärane sõnamulin a la arengukava koostamise koordineerimisest ja ma ei suuda järge pidada. Öelge, mitu ruutu paremale ja mitu ruutu vasakule see arengukava tuleb teha, ma teen, aga rääkida inimestega, et mis teie nüüd arvate, mis see panus on jne. Inimesed reeglina ei ole konkreetsed neis asjus, nad ei tea ise ka, mida nad tahavad ja seda kõike kirja panna on põrgu! Mingid nädalaid vältavad koosolekud, mingi sõnamulin, mingite kompromisside otsimised. Jälkus kuubis! 

Ma tahan teha tööd, kus on olemas õige ja vale. Ma ei taha sepistada mingeid strateegiaid, ma tahan võimalust õige ja vale vahel vahet teha. Ma tahan olla professionaalne tõeleidja ja õigestitegija! Sellepärast mulle sobis ka kool - anti ülesanne ja hinnati selle täitmise õigsust. (Ja kui mõni õpetaja ses osas eksis, ma olin äärmiselt nördinud ja astusin õiguse eest võitlusse.) Ka raamatus oli peategelane kõrgelt haritud, sest kool on koht, kus on kindlad reeglid, kui neid täidad, oled edukas. Karjääritööl tuleb seevastu ise midagi planeerida, juhatada, otsustada, ma ei oska ega taha. Lauamänge mängides ma ju samuti välistan igasugu strateegiamängud - mulle meeldivad Alias ja teadmiste kontrollile keskenduvad mängud - viktoriinid, sõnamängud jms. Tõde tuleb välja selgitada, mitte päid segi ajada jutuga, kuidas nii valides juhtub naa ja naa valides nii!

Ju ma lihtsalt ei ole inimeste inimene. Tasakaalu konkreetsuse ja viisakusest tingitud keerutamise vahel on raske leida - et nüüd oma otsustamisega kellegi tundeid ei riivaks ometi! "Oh, mis nüüd mina, ikka teie esimesena" ja lõpuks ummistavad niimoodi ukseesise ära ja keegi ei pääse sisse ning kõik külmetavad vihma käes.

Kohustuslik alastipilt juubeli puhul

Käsi südamel vannun, et ma absoluutselt ei mõtle kuidagi negatiivselt neist blogijaist, kes endast paljastavaid pilte postitanud on! Pealkirja idee tuli hoopis nii, et vaatasin endast tehtud pilte ja ainuke, kus ma enam-vähem enda moodi välja näen, oli see:

Nagu te näete, paljastub siin seegi, et ma olen tegelikult sootu :) Sporti on kõvasti tehtud, jah, tänan küsimast. 

Ma ei tea, kas kõigil teistel käib mingi profifotograaf järel või, aga mu puhkusepildid on enamasti kas sellised, kus ma selja tagant, kuskil kaadri servas, liikumise pealt või siis vastu tahtmist perepildi huvides oma kõige suvalisemates kaltsudes, pea kammimata ja molu paistes nagu see:

Või siis tehtud L-i telefoni selfikaameraga, mis muudab su mingiks trolliks hiiglasliku lauba ja punnis silmadega, aga vähemalt siidsileda nahaga nagu see:

Aga juubel, jaa! Saingi 40! Viirelaidu ei saanud, jumal tänatud, ma kujutasin ju seda valgete linadega, kristallpokaalidega, mahedas õhtupäikeses otse rannas, reaalsus oleks ilmselt olnud, kui selle tormiga saarele üldse lastud oleks, vihmakuubedes kusagil lõdisemine ja lendavate laudlinade tagaajamine. Peab vist leppima, et iial ei tea, kas mu sünnipäev on sügisel või suvel. Mõni inimene isegi tuli. Mõni inimene ütles, et "ega me ei pea su sünnipäeva ju suurelt tähistama", mille peale ma jälle sõnatuks vihastasin, sest äkki ma tahaks ikka ise otsustada, kuidas mu sünnipäeva tähistatakse?! 

Juuksurisse otsustasin minna üle, ma ei tea, viie aasta kindlasti. Tegelt vist käisin viimati 2014, kui lõpetamiseks soeng tehti...Ütlesin juba juuksurile, et pangu ta lokirullid ja vesinik valmis, vaja eakohastuda. Häda on siiski selles, et see juustepikkus, mis keskmiselt pildilt paistab, ongi päris, mitte tuule teema, vasak pool on oma 10 cm pikem kui parem, sest...no ma krutin neid parempoolseid. Ja ega sellest blondeeritud osast kamm ka enam läbi ei käi, olgem ausad. Lühikesed juuksed mulle jälle absoluutselt ei sobi, sest ma olen ju kantlõug-hiidpea, mulle sobiks habe vist, aga ei kasva teine kuidagi. 

Endaga rahul olemisest. Ema oli suvilasse naisteajakirju vedanud. Vihastasin. Ühes Solmani-mutt ja Helme-proua targutasid pereväärtustest ja moraalsest hügieenist, teistes uhati ühelt poolt dieedi- ja meiginippe, teiselt poolt kehutati endaga rahul olema. Mõtlesin, et kui midagi endale lubada, siis vist seda, et eluilmas ei vaata, mida suhu pistan, trenni ei lähe ning näkku süstima ei hakka. Oeh, see viimane, ma saan aru, et mõõdukalt saab ka seda teha, aga sel suvel nägin suisa kahte inimest, kes peale mõõdukat algust ikka täiega ära pöörasid, kuid ise sellest enam aru ei saa. Põsed punnis ja läikivad nagu ladvaõunad, ninad kasvavad huultega kokku, silmad pingutusest kissis nagu oleks juuksed liiga kõvasti patsis. Ja ilusad inimesed olid mõlemad varem, kohe väga ilusad, aga nüüd on mingid monstrumid.

Kerglastel teemadel jätkates, nimetage jalanõusid, mis näevad ägedad välja, on mugavad ja kannatavad vett ka? Kummikud mul on, need pole väga mugavad. Talvesaabas ja plätu on ka, häda on just selle praeguse vahepealse ilmaga. Vaatasin eile linnas inimesi, olenemata soost või vanusest kannab 90% neist tosse. Vanasti olid tossud spordijalanõud, mul on tõrge neid tavalise riidega jalga panna.

Legendaarsed üheksakümnendad

Äärepealt oleks täna Facebooki postituse teinud, aga õnneks tehnoloogia vedas tol hetkel alt ja jäi tegemata. Õnneks seetõttu, et mõni oleks mu postituse pannud ehk samasse potti nende EKRE-sõprade omadega, kes hurjutasid peaministrit-presidenti 20. augusti üritusel tantsimise ja lipuga vehkimise eest - "teeseldud! ei armasta te tegelikult oma rahvast, ei armasta! teie ei ole ÜKS oma rahvaga!"/pööritab siinkohal silmi/

Mina lugesin lihtsalt pealkirju, nagu ma tavaliselt tarkuse ammutamiseks teen, ja silma jäi, et keegi Andreas Poom esitas öölaulupeol legendaarset lugu "17". Mõtlesin, et möh, mina tean küll ainult üht sellenimelist lugu ja seda ei saaks ometi kuidagi "legendaarseks" pidada, pigem selline keskmine 90ndate piinlik popp, äkki ma liiga noor ja rumal ning miskit sellenimelist ka Ruja või Mattiiseni (mitte Mihkel Mattiseni, eks) loomingus leidub? Tuleb välja, et ma hoopis kole vana ja 90ndad ongi legendi staatusesse tõusnud.

Omalt poolt oleksin sellest perioodist küll hoopis sobivamaid lugusid leidnud. Miks mitte Musta Q "Rahvaspordipäev" - rahvaüritusele kuidagi sobivam, pealegi kajastab alati aktuaalseid teemasid?! Kui tahta just laule hukkaläinud teismelistest, siis on meil enamasti vaid noorte neidude hulgas populaarne olnud Black Velveti kõrvale lisada hoopis laiemaid masse erutanud Meie Mees ning nende "Tütreke Second Hand"? 

Tegelikult ma olen lihtsalt siiamaani solvunud, kuidas inimesed toona tõeliselt legendaarse Musta Q üleöö Black Velveti vastu vahetasid. Nagu, kas teil pole kõrvu ega silmi peas või? Black Velvet oli nagu mingi...ma ei tea...Jam?! Hullemat solvangut minu jaoks siis ei eksisteerinud, sest polnud lamedamat bändi, kui Juss and Mihkel (mis ei takistanud mul neile Atlantise lastepeol külje alla ujumast ja autogrammi küsimast...)! Igatahes, Black Velvet pole mingi legendaarne! /sülitab maha/ Ilmselt oli asi selles, et Musta Q ajal olin ma piisavas vanuses, et olla hardcore fänn, Black Velveti ajal tekkisid juba uued huvid. Kui ma praegu mõtlen, et mu tütar fännaks 5Miinust.../sülitab kolm korda üle õla/ Vahe ongi ilmselt selles, et Must Q sai meeldida ainult mässumeelsetele teismelistele, lapsevanemaid ajas see nähtus kas nutma või oksele, selline bänd peavoolus "legendaarseks" ei saa, Black Velvet oli siiski pehme ja nunnu, neid saab turvaliselt hea sõnaga meenutada ka hiljem. 

Kes tahtis lugeda siit seda, mida ma 30 aastat tagasi tegin, siis mäletan ainult seda, et küsisin vanaemalt, millal mu esimest suurt juubelit peetakse ja vanaema vastas, et ei tea, äkki tuleb hoopis sõda. Ja seda, kuidas suuremad plikad õpetasid, et kui tankid meie tänavasse tulevad, siis ära jumala eest sõdurile silma vaata.

Puhkeküla

Aknast välja vaadates hakkab nii hirmus, et tuleb paremaid aegu meenutada. Puhkusest rääkides on oluline teema majutus. Pärnus oli meil näiteks nii tore, et broneerisime sama koha uuesti ja veetsime seal veel kaks kaunist päeva ja ööd. Näe, milline idüll, peaaegu sama nagu enda suvilas!

Seejärel sigines aga (teatud geopeituse väljakutsest tingitud...) vajadus külastada saari, kus me viimati suisa neli aastat tagasi käisime. Väljakutse vastu võetud - kolm täiskasvanut ja kaks last, ma olen rõõmuga võõrustajate meelest polüandria harrastaja! Igasugu hirmujutte sai jälle lehtedest loetud, et ei saa praamile ja nii edasi, seetõttu broneerisime öömaja ainult Haapsallu. Mis oli viga (sest praamile sai ja kohe). Mitte Haapsalu, mu üks lemmikuid, muidugi. Haapsalu oli fantastiline! Kaks ööd meie karjale 100 eurot tavalises panelkas, aga mis vaade ja mis olud! Merevaade, pluss esimesel ööl oli meie ümber äikesetorm, mida oli kaunis kaeda, korter ise sedasorti uuenduskuuri läbinud, mida mina tahaks, aga ei oskaks sõnadesse panna. Põhimõtteliselt astu tühjade kätega sisse ja kõik on olemas - ilus, uus ja stiilne pealekauba. Ja nõnda rõõmsalt meelestatult ja väljapuhanuna hakkasime siis otsima öömaja saartel, sest no äkki ikka saame Hiiumaa praamile.

Päriselt. Pane pool juurde Haapsalu hinnale ja saad äkki mingi putka kuhugi keset põldu. Ehk oleks pidanud varem või oli halb kuuseis jne, aga lõppes see meile sellega, et ok, sorry Hiiumaa, aga me põrutame sust läbi ning ööbime Saaremaal. Mis lõppes omakorda nõnda, et ok, ega siingi miskit head ole, võtame ühe poole kallima kui Haapsalu, mis näeb piltidel äge välja ja naudime kogu raha eest. Paraku piltidel ei näidata teile ämblikuvõrke (mu personaalne kiiks, aga näitab ka midagi, eks), pesemata nõusid, iidamast-aadamast inventari jne. Vähemalt oli hoovis oma kuus kassi kompensatsiooniks. Ma ei ole absoluutselt mingi puhtusefriik, aga kui ma pean kõik toidunõud igaks juhuks üle pesema, siis see ei ole väga see, mida ma raha eest saada tahan. Ligadi-logadi ja absoluutselt null investeeringut. Pluss ämblikud, kas ma ikka mainisin neid? Tädi küll teatas, et ta jah, pole väga jõudnud ajakohastada, aga ega hinda pole ka muutnud juba aastaid...See oli poole kallim kui tutikas korter Haapsalus! Ainus vahe see, et jah, korteris oli ametlikult neli kohta ning majas kuus ja oleks rohkem ära pigistanud vajadusel. Ütleme nii, et meil olid veidi teised vajadused.

Millest ma aga tahtsin hämmelduda, on hoopis need puhkekülad. Neid meile viskas Bookingus ikka omajagu ette. Sa saad puust kuudi, mis mahutab kaks kahest nari, kusagil põllul, naaber kohe kõrval ja küsid selle eest 60-80 eurot öö. WC ja pesemine on kusagil üle põllu ühine. MIKS? KELLELE? Ok, siis kui ilm on nii ilge, et telki tõesti püsti ei saa, aga selle raha eest? Välja arvatud hotellipuhkus, ma eeldan privaatsust, ma eeldan rahu, ma eeldan meeldivat ümbrust. Neid kõiki korraga enamasti puhkekülas ei saa. Alati on need putkad tühjad ka olnud, kui meie oleme vaadanud. Tasub see jama end siis tõesti ära? Mingi (pioneeri)laagri nostalgia? Me olime Lätis kord ühes endises pionerkas, aga me olime seal enam-vähem ainsad. Huvitav kogemus, aga sai ainult häda sunnil valitud ja ei kordaks. 

Lõpetuseks meeleolukas kollaaž Puhhist, kes end Jänese elamisse pressib. P.S. Mitte meie ööbimiskoht siiski.

Need teiste mured mannetud...

Tundub, et mõnes mõttes on pikk paus täitsa kasulik, sest koheselt saab selgeks, mis on oluline, mis mitte. Ma nimelt mingeid mustandeid kunagi ei tee (see on siis minu panus sellesse mõnenädalatagusesse meemi). Siinne postitus on mul ikka pikalt meeles mõlkunud vastupidiselt niisama käisin-nägin puhkusemuljetele. Ma ilmselt jõuan nendenigi, kuni igapäevane igavus mu kätte saab, aga olulisemad asjad ikka enne!

Situatsioon sai alguse sellest, kuidas seltskonnas sõbranna jagas oma kunagisi Viker-peo muljeid, et ah, mis neist geidest, neist mul suva, mõned butch*id ajasid aga küll hirmu nahka. Mille peale siis seltskonna mehed lõid enam-vähem omavahel patsu, et "jee, näe, ja teie, naised, ei saa siis aru, miks meile homod ei meeldi!" Mina vahtisin selle peale suu ammuli, et miks kuskil ei mürise, KUIDAS te mitte mingit empaatia-analoogiat siin ei näe?! Lõpuks ikka prääksatasin neutraalselt, et muuseas, enamik mehi on enamikest naistest füüsiliselt suuremad ja sealjuures neist seksuaalselt võib-olla huvitatud - kas siis ei oleks loogiline, et enamik naisi kardaks enamikku mehi? Hirm endast tugevama poolt ära vägistatud saada. Homodele laieneb see ilmselt meil seetõttu, et homoseksuaalsus seondub siinmail ikka kangesti nõukogudeaegsete vanglate ja kukkede teemaga, mitte aga vabatahtliku suhtega kahe võrdse täiskasvanu vahel. Tegelikult see on täiesti ratsionaalne hirm ju - tuleb mingi suur ja tugev ning toimetab sinuga vastutahtsi. Mis sest, et enamik sellised ei ole, mõni võib ju olla ja piisab ühest katsestki, et inimesse eluaegne hirm kinnistada. Teie kardate homosid? Palju neid ikka on? Eriti suuri ja tugevaid ja kurje? Aga te ei saa aru ja naerate naiste hirmu üle? Hiljuti just lugesin mingit lugu naisest, kes vanemaid mehi intervjueerides kuskil kolkatalus äärepealt oleks ära vägistet ja kuidas siis ta tuttavad mehed aasisid, et "höhöh, vana hobune tahab kah kaeru!" A tuleks üks kuri karvane homo pimedal tänaval vastu ja püüaks kätt püksi ajada? Ei ole üldse võrreldav? No minge puu taha...

Tegelikult avastasin tookord veel ühe päris lõbusa tõe enda kohta, ma olen ikka peast nii feminist :) HOIATUS! Järgnev jutt on rõve ega sobi lugemiseks alaealistele! Nimelt räägib sõber ühest ühisest tuttavast ja tema koledast kombest labasusi levitada - olla too mingil olengul nilbete anekdootide rääkimise eest suisa välja naerdud. Sõber ütleb, et anekdoodid olla olnud ikka tõsiselt ilged ja toob ühe näite viisakamast otsast: "Kuidas on menstruatsiooni maakeelne vaste? Suupäev!" Mille peale mina naljast aru ei saa ja mõtlen omaette - hmm, tegelt võib päevade ajal naisele suuseksi tegemine ikka üsna ebameeldiv olla...Alles pool minutit hiljem jõuab kohale, mida rääkija selle all tegelikult mõtles.

*Maskuliinsed lesbid