Alguses tahtsin ma osta piletid Prahasse, sest no see on ikkagi "väike Pariis", vist öeldi kunagi nii, ja selline koht, kuhu on turistil normaalne minna. Ma olen tegelikult seal käinud ka, väga meeldis, aga kui pileteid ostma hakkasin, siis olid mul kriteeriumid nagu kindlad kuupäevad ja otselend. Siis selgus, et eestisuguse kolkaküla elanik ei saa endale kriteeriume lubada. Isegi kui Tallinna lennujaam (poole kallimad hinnad, poole väiksem valik) eos välistada.
Sõelale jäi täpselt üks koht - Varssavi. Ideaalsed lennuajad ja ideaalne hind (kaks inimest edasi-tagasi 155 eurot). Seejärel hakkas mulle meenuma, kuidas ma teismeeas kaks korda varahommikul unise peaga Varssavist läbisõitvas bussis ärkasin ja suu ammuli Kultuuripaleed vahtisin - milline imeline koloss! Siia linna pean mina saama, see on tõeline metropol! Mõtlesin siis, et näe, jälle üks kord, kus soovid täituvad. Ülejäänud inimesed imestasid küll - lähete Varssavisse puhkama? Miks küll? Mis seal on?
Ma kaalusin lausa, kas sellest reisist siia üldse kirjutada, sest äkki avastavad siis ka ülejäänud inimesed selle imelise paiga ja kukuvad Varssavit ummistama, aga no keda ma petan, ei ole mina mingisugune suunamudija siin. Alustagem põhilisest - ma armastan pilvelõhkujaid, miskipärast on mind Manhattan alati lummanud, aga kõige suurema Manhattani tunde sain ma nüüd kätte just Varssavis. Nimelt on see vanade "kõrgete" linnade - Moskva, Londoni, Pariisi ja Frankfurdi järel viiendal kohal ning tõusujoones arenemas, seal asub ka praegune Euroopa Liidu kõrgeim hoone (Varso Tower 310 m). Reisijuhist sai lugeda, et 25 kõrghoonet on valmis, 10 valmimas ja siht on 65-le. Ja need ei ole mingid suvalised koledad kastid, vaid arhitektid on nende majade juures oma fantaasiat ikka päris lennukalt kasutada saanud. Mõned tornid nägid välja nagu need loogika järgi püsti püsida ei tohikski.
Loomulikult valisin ka hotelli ühte kõrghoonesse (ülemine foto on meie toast, alumine Kultuuripalee vaateplatvormilt)
See roosa ülemisel pildil ei ole elektrooniline reklaamtahvel, vaid pisikestest tuules liikuvatest ruudukestest sein, mis imeliselt voogas ja mida võis tundideks vahtima jääda. Huvitav tähelepanek oli ka see, et tornid on ägedamad altvaates. Meie hotelli 21. korrusel oli ka vaatega baar, aga sealt ei olnud pooltki nii lahe vaade kui meie kuuenda korruse toast või maapinnalt. Alt mõjuvad tornid kolossaalsemalt. Hotell oli Holiday Inn, tärne kolm, aga keskmine hinne oli Bookingus 9,8, kõrgem kui sama keti neljatärnikal ja no ma ütleks, et sisu oli sel pigem viie tärni jagu. Hommikusöögilaud oli eraldi valikutega veganitele näiteks ja see ei tähendanud mingeid hädiseid kapsalehti (ma ei ole vegan, aga ma armastan vegantoite proovida, kui võimalus avaneb).
Minu (pooleldi) vegantoit ja L.-i karnivoori dieet
Eks see oli ka ainult paar (koroona)aastat vana hotell, Google'i kaartidel laiutab sellel kohal alles auk. Üks naljakas seik ka seoses hotelliga - tuleme meie õhtul väsinutena tuppa (keskmine päevas jalgsi läbitud kilometraaž tuli ca 18km ja me kasutasime ka metrood ja tramme...), riided seljast, saapad jalast, kui järsku poole kümne ajal kõlab uksele koputus. Me ei rääkinud ju nii kõvasti ka? Appi?! L. siis kargab pükstesse ja küsib resoluutselt läbi ukse: "What do you want?!". Ukse taga seisab õbluke teenindajaneiu, käes munakarp - "Happy Easter to you from the hotel!" Awww! Me ikka eeldame alati halvimat...
Hästi palju on lahedaid meie Telliskivi või Aparaadi moodi endisi tööstuskeskusi, mis söögi- ja kultuuriasutusteks ümber ehitatud. Vahe selles, et kui meil on need ikka endise hõnguga, veidi räämas ja ligadi-logadi, siis seal on kõik pmst nullist üles ehitatud, uued ja lihtsalt markeerivad vanade tehaste asukohti, mitte ei ole need samad tehased. Varssavi on enamasti ju üldse nullist üles ehitatud. Ilmselt tänu sellele on seal ka meeletult laiad teed, kõikjal rattarajad, kergliiklus, jõe ääres lai promenaad, kõigele on ruumi olnud. Söögikohtadest rääkides siis lisaks tavalistele meeldisid meile väga foodcourtid, kus siis on hästi palju erinevaid toite pakkuvaid kohakesi ja üks suur saal, kuhu oma valitud toiduga maanduda. Letist saad puldi, mille piiksuma hakates tead söögile järele minna. Igaüks saab valida seda, mida ise soovib, ei pea sõpradega vaidlema, kui üks tahab hiinakat, teine sushit ja kolmas pelmeene. Valikuid oli meeletult - gruusia, ukraina, hawaii, prantsuse, jaapani, iisraeli köök jne jne. Hinnad on loomulikult odavamad kui meil siin.
Mis me tegime? Üldiselt tuuseldasime niisama ringi, olulistest kohtadest käisime Kultuuripalee vaateplatvormil, loomaaias ja ülikooli raamatukogu katuseaias. Piire seadis ka see, et kuigi Poolas Suur Reede üldse püha ei ole, siis enne 1. ülestõusmispüha on lühendatud tööpäev ja näiteks kuulus Kopernikuse teaduskeskus oli kogu pühadeaja suletud.
Kõrvalepõige loomaaeda - seal on gorillad, ma ei ole varem üheski loomaaias neid suuri ahve kohanud. Päris hirmuäratavad tegelased, hiiglased, aga väga kärmed. Selline veidi õõvaoru tunne tuli, sest käitusid nad ikka vägagi inimlikult. Kõige naljakam, enne kui ahve nägime, tuli ilge higihais, teate selline kõige võikamat tüüpi, ma ei oska kirjeldada, aga no kõik teavad seda. Vaatasin ringi, et kesse kurivaim...? Kuni sain aru, et ahvid, gorillad, haisevad nõnda. Selge märk, et oleme sugulased, õnneks mul ja lähikondlastel seda spetsiifilist ahvihigi geeni ei ole...
Mis veel märkimisväärne, linnas on hästi palju näha meenutusi Varssavi ülestõusust ja Varssavi getost. Need on huvitavalt teostatud ja väärivad tähelepanu. Ülestõusu muuseumi ka ei jõudnud, see pidavat oma kolm tundi võtma ja olema muljetavaldav. See ajaloo ja tänapäeva põimumine oli kuidagi sujuv ja hästi korraldatud - kõik on modernne ja kaasaegne, aga me ei unusta.
Transpordiühendus on igatepidi hea ja selge. Kaks metrooliini. Rong ühest lennujaamast teise. Meie maandusime ju Modlinis, mis on ca 30 km Varssavist, mitte Chopinis, mis asub linnas, aga kohe lennujaamast viib buss su raudteejaama, kust saab linna või vajadusel teise lennujaama edasi. Tagasiteel jalutasime läbi Modlini, sest aega meil oli, seda viit kilomeetrit ei pea ju bussiga läbima. Modlinis asub kindlus, üle 2 km pikkused 1832-44 ehitatud kaitsebarakid, kuhu mahtus ca 20 000 sõdurit, jõe äärest läheb matkarada.
Lõpetuseks lõbus pildike, millega oleks võinud alustada stiilis - köök meie AirBnB's, käisime Ida-Euroopa suurlinnas, aga peegeldus annab ära, et tegemist on loomaaia eksponaadiga - prussakad oma "loomulikus" keskkonnas.
*Objektiivselt võttes ei ole, lihtsalt keskmise netikiunu stiilis pealkiri. Aga tagasi tahaks ikkagi....
P.S. Ma sain natuke aimu, mida ma tahan. Ma tahan sihitult ekselda suurte majade vahel. Omal ajal sai koolist poppi tehes Annelinnas jalutatud, oleks pidanud juba sellest aru saama.