Kõik sai alguse sellest, et L. kinkis mulle jõuluks uue tahvelarvuti. Sain muidugi vihaseks, et mismõttes sa ostad asju, mida vaja ei ole, aga leebusin, kui selgus, et ta firma raha eest ostis. Mis ei tähendanud, et ma oleks kättemaksust loobunud. Kättemaks tähendas siis seda, et ma sulle näitan, mida see kink minuga teeb! Nüüd oli mul kaks tahvlit, milles Candy Crushi taguda + tööarvuti. Aasta kolmel esimesel kuul oli mul pmst puhkus, sest põhiklient vaikis (hiljem selgus, et sõitsid terve pundiga Indiasse oma programmeerijatele külla, huvitavad ärivalikud, ma ei tea, kuidas nii saab ja mismoodi nad ära elasid, aga elasid, nüüd jälle uhavad sajaga meile tööd) ja seega sain vabalt max nii viietunniseid sessioone tampida. Vasak käsi jäi kangeks, kael valutas, silmad kipitasid, aga vat kus adrekas oli laes! Paarsada levelit nädalas ei olnud probleem.
Kui L. mängib oma tanki, siis ta pidevalt iniseb: "Krt, kus te olete, miks te ei kata mind! Mida sa, rsk, kükitad seal nurgas, mängi! Kuradi idioodid, mängida ei oska!" St. ta mängib meeskonnamänge. Ma imestan, et mismõttes sa mängid mängu, mis imiteerib elu selle vastikumates vormides ehk siis inimestevahelist koostööd. Mina mängin rangelt ainult ühe mängija mänge, mitte mingit koostööd mitte kellegagi. Jah, ma olen kõrges levelis ja pakkumisi tuleb, et õu, lisa mind listi, saadame üksteisele elusid jne. Ma iial ei sõbrusta kellegagi ega vaheta mingeid privileege. Sõitke seenele - igaüks enda eest! Ma mängin, et olla objektiivselt parim. Ma mängin, et ära teha. Mu lemmiksituatsioonid on need, kus keegi on kohe-kohe vahefinišit võitmas ja siis tulen tagant mina (bazooka õlal) ning näpsan tal selle võidu viimasel hetkel nina eest ära! Mitte, et selles mängus saaks tegelikult teenida võite oskuste pinnalt. Mu meelest on peamiselt õnne vaja, aga ma lihtsalt mängin nii kaua, kuni õnn ka tuleb.
Oo, imeline eskapism ja enda kõvemana tundmise tunne! Kahjuks nõudis see lõivu alates hetkest, mil töö juures normaalne töötempo taastus. Õhtuti mängisin ikka enamasti nii kaks tundi, aga miskipärast töö juures olid silmad väsinud. Ega ma ei ole prille ka nii kümme aastat vahetanud ega kuskil kontrollis käinud muidugi. Mulle kangesti sümpatiseerib see Bukowskile omistatud lause, et leia miski, mis sulle meeldib ja lase sellel end tappa, aga tundub, et minu puhul see ei toimi. Kusagilt kargab välja enesealalhoiuinstinkt, mis teeb kehale selgeks, et ei, sa ei saa lõpuni minna, sest sa ei naudi seda enam.
Kõik see ajusurma-laadne olek, milles ma viibisin - ma sain aru, et ei taha lugeda ja õigustasin end sellega, et eks ole juba loetud ka, ega suutnud kirjutada - kellele seda möla ikka vaja, meenutas mulle vägagi üht viimasena loetud raamatut, mille võtsin kätte nüüd juba nö "välja tulles". Ottessa Moshfegh "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta". Lugedes meenus, et Sally Rooney sai kuulsaks, aga seda Moshfegh'i, kes üüratult paremini kirjutab, ei tea nii väga keegi. Inimesed....Ma olen muidugi ka somnafiil, nagu Moshfegh´i peategelane - uni - parim asi, mida elul on sulle pakkuda, lihtsalt nii nauditav oli neist äravajumistest lugeda. Mis selle loo mõte on siis? Abort peaks olema legaliseeritud, sest vanemate emotsionaalne külmus ja teadmine, et sind pole tahetud, ei ole hea stardipakk eluks. Ja et ennast parandada saad sa ainult ise, vahet pole, mis vahenditega, oluline on mingi otsus vastu võtta. Hakkas huvitama, kas peategelase teekond unemaailma oleks ka päriselt füüsiliselt võimalik? Mitte, et ma sooviks järele proovida, lihtsalt niisama. Ilulõksust kirjutab ta ka, see on samuti oluline teema. Kui paljut me lausa iseenesestmõistetavaks peame - mingid juuksurid, vahatamised, küüned. Eriti nende inimeste puhul, kes avastavad, et nad on nii enam-vähem ilusad - seda ilu tuleb ju säilitada, see on oluline! Täielik pseudoteema. Nagu enamik asju inimeste maailmas.
Teine hea raamat, mille soovin ära mainida on Bernardine Evaristo "Tüdruk, naine, keegi teine". Algul kartsin, et äkki see on liiga eksklusiivne mulle kui paiksoolisele heteroseksuaalsele valgele naisele, aga tegelikult ei ole üldse. See on nii hea ja väga laia haardega lugu, mis ei räägi sugugi vaid mustadele lesbifeministidele ja soovahetajatele aktuaalsetest teemadest. No näiteks, et suhteahistamise teema, mida raamatus naistevahelises suhtes ettetulevana kirjeldatakse, on äärmiselt universaalne, see ei ole ainult mees-ahistaja, naine-kannataja valem. Muuseas, hakkasin mõtlema, kas demiseksuaalsus mõneti ei kaitse seesuguste jamade eest, sest me ei kipu võõrale kuldset kuud selga mõtlema ja armume vaid neisse, keda läbi ja lõhki tunneme? Minu jaoks ei ole mu armastatu mitte kunagi olnud ideaalne ja eksimatu üliinimene, mingit tingimusteta armastust ei eksisteeri. Ma armastan teda koos tema vigadega, aga need vead peavad olema minu jaoks aktsepteeritavad. Ahistavas suhtes vead pigem pühitakse vaiba alla ja sunnitakse end uskuma, et tegelikult on tegemist imelise inimesega, sest ma armastan teda nii väga. Mulle pole muidugi mingit probleemi ka enda vigu armastada, ma ei oskagi teisiti, ma olengi imelik.
Kunagi Manjana kirjutas, kuidas need, kes kurdiks-pimedaks jäävad, ega need tegelt tahagi väga kuulda-näha. Mulle tundub, et seal on tõetera sees.