Marca ja kurjad sünoptikud

Tõestus sellele, et inimesi on kerge ära petta näidates neile seda, mida nad näha tahavad. Ma olin endale peas juba valmis mõelnud, et kohe-kohe sulab kogu lumi ära, päike tuleb välja ja rohi läheb roheliseks ja siis see artikkel.  Nagu külma vett oleks krae vahele valatud. Aga ma otsustasin, et ma ei usu seda. Nii nagu lamemaalased, paduusklikud või minu jaoks ebameeldivate inimeste austajad blokivad ära kogu info, mis räägib vastu nende veendumustele. "Ei usu Taimi Paljakut!" Kõik on usu küsimus.

Õudseid ülestunnistusi veel. L. küsis mu käest eelmisel nädalal, et ei tea, kas on päriselt ka selliseid inimesi, kes tähistavad Vabariigi aastapäeva mingite temaatiliste küünalde, kiluvõileibade ja sini-must-valge tordiga? Tal ei ole somekontosid, ta ei tea. Ta ei loe ka seda meediat, kus inimesed räägivad, kuidas nad Vabariigi aastapäeva õhtul telekast kontserti vaatasid ja mis seal kõik valesti oli. Vanasti ma ka vaatasin pingviinide paraadi ja võib-olla olen ka presidendi kõnet korra või paar kuulnud, aga L.-ga koos elades olen hakanud aru saama, et tegelikult ei pea inertsist tegema kõiki neid asju, mida "kõik teevad, sest kombeks on". Mulle tundub, et ma varem justkui inertsist tegin. Hea öelda muidugi, et "varem", kui see varem oli oma 15 aastat tagasi ja kes see ikka mäletab. 

Vabariigi aastapäeval käisime Lätis. Sadama hakkas seal pool hiljem kui meil siin, üks metsatiir jäi vihma tõttu tegemata, aga muu sai kõik käidud. Oli pigem ilus. Trööstitu igivihm, pasapruunid põllud ja porine lumi algas enamjaolt kodumaal. Sai igasugu kodumaa kauni looduse teemalise õelaid nalju tehtud. 

Enne sula oli selline uudne kogemus, et käisime Tondisaarel, mis asub keset Võrtsjärve, umbes 2,5 kilomeetri kaugusel kaldast. Üle jää. Polnud varem niimoodi jää peal käinudki, natuke kõhe tunne oli, kui vahepeal jää jala all pragises, aga see oli kõigest pealmine mõnesentimeetrine kiht, mille all oli veel julgelt 35 cm jääd toona. Lõpus nägime jääl sõitva auto ka ära, ju siis polnud midagi ohtlikku. Ega järv pole Emajõgi, kuhu me ka peale tahtsime minna. Vaatasime,et ühes kohas oli täitsa jää peal, aga sõites veidi edasi, selgus et seal oli vesi juba/veel täiesti lahti. 

Oleks riided seljast kiskunud, oleks võinud teeselda, et kusagil kõrbes. 

Selline lumine ja külm on ok, aga vot peale seda võiks kohe kevadeks minna, ei taha mingit kaht kuud löga. Mida sa teed või kuhu lähed sellise lögaga? Ahjaa, normaalsed inimesed lähevad Eestist minema. Ma juba kirjutasin, kuidas me lihavõtteaegse reisiga hiljaks jäime, kusjuures vahepeal tulid normaalsed lennupiletid uuesti müüki, aga siis avastasin, et normaalsed hotellid on otsas. Olid ainult sellised, mille hinnanguks Bookingus "poor" ja "disappointing"  - kes neisse läheks? Naljakas oli see, et mida kallim hind, seda kehvem hinnang. Ju inimesed odava hinna juures ei saa nii suure pettumuse osaliseks ja pigem rõõmustavad, kui päris sügelisi ei saa ja prussakaid ei näe. Igatahes ma avastasin ühe riigipüha veel ja ilmselt tuleb seda puhkuseks ära kasutada. Paraku on selleni veel kaks kuud kevadet, mis laseb ennast tänavu oodata, nagu Taimi Paljak ähvardab. MA EI TAHAAAAAA!

Kõõmast ja kinnisvarast

Oma peapesu saagat olen siin korduvalt lahanud - kõige hullemini tunneb peanahk end miskipärast just hilistalvel-varakevadel - mõistlik ka, see ongi kõige jõledam aeg aastast ju. Igatahes on pea juba pesujärgsel päeval ebameeldivalt rasvane, sügeleb, seda juba kohe peale pesu ja peanahka katab valge rasvane kõõm. Samamoodi ketendab ja sügeleb samal ajaperioodil ka mu ülejäänud nahk, aga see on kuidagi kergemini üleelatav ega paista niimoodi silma, kuna keha on ju külmal ajal kaetud. Ilmselt on nahal lõplikult siiber saanud sellest temperatuuride ekstreemsest vahetumisest toa ja õue vahel ning kütmisest tingitud kuivast õhtust. Mis mind aga üllatab, on see, kuidas meil on poodides sadu erinevaid šampoone, mis lubavad küll juukseid kohevdada, küll tugevdada, küll värvi säilitada jms, aga peaaegu puuduvad need, mis lubavad pea lihtsalt puhtaks pesta ja soovitavalt seda puhtust mõneks ajaks ka säilitada. Millal te muidu pead pesete - kas siis kui juuksed pole piisavalt kohevad, tugevad, värv ei sära või lihtsalt siis, kui pea must on? No vot, seda minagi. 

Kuna ma olen arvanud, et tavalise kõõmaga mul otseselt tegemist ei ole, sest kõõm tekib ka kuiva peanahaga ja on aastaringne probleem, mul on pigem lihtsalt ärritunud peanahk, siis pole ma varem Nizorali kasutanud. Nüüd lõpuks meeleheites ostsin. Kui te arvate, et edasi tuleb mingisugune edulugu, siis arvake uuesti. Ei. Ma olen nüüdseks seda Nizorali, mis lubab rahustada ärritunud peanahka, kaotada sügeluse ja nähtava kõõma juba esimesel kasutuskorral, kasutanud paar nädalat ja ausalt öeldes on see olukorra ainult hullemaks teinud. Mulle tundub, et see ei pese üldse pead puhtakski. Toidupoe mõneeurone suvašampoon suudab vähemalt seda. Ma olen täiesti reklaami ohvriks langenud. Miks te müüte apteegis sellist saasta, mis ei õigusta ennast üldse? Juuksuris vähemalt öeldi mulle otse, et nemad tegelevad juustega, peanaha probleemide korral vaadaku ma apteegi poole. 

Ma vihkan oma juukseid peanahka! Ja siis on inimesed, kes ahhetavad ja ohivad, et mul olla nii ilusad ja pikad juuksed, lust vaadata, küll nemad on kadedad! Ma valiks iga kell mõne muu juusteprobleemi, kui see tüütu sügelus. Hea meelega lõikaks juuksed maha, aga mul on lühikesed kunagi olnud ja seetõttu ma tean, et mulle tõesti ei sobi absoluutselt lühikesed juuksed, mul on suuuuur ja neljakandiline nägu. Pealegi eeldaks lühikesed juuksed regulaarset juuksuriskäiku, mis on tüütu. Ega ma tegelikult ei teagi, kas lühemad juuksed aitaks kuidagi, lihtsalt pesta oleks lihtsam. Juuksur pakkus ka, et võiks juuksed ära värvida, see kuivatab peanahka. See tähendaks aga taas üht tüütut kohustust väljakasvu värvida ja ma püüan sellest nii kaua, kuni halli veel ei paista, mööda hiilida. Kusjuures, olen avastanud, et kui pead peale pesemist kohe föönitada, siis püsib justkui natuke kauem puhas, kui õhu käes kuivada lastes. Aga föönitamine on tüütu ja rikub juukseid.

Suvel kuidagi probleem leeveneb. Eelneva postituse valguses - vales kliimas elan? Ahjaa, urtikaaria tuli ka tagasi. Vist hea paar aastat tegi pausi.

Teemavahetus - meil ikka osatakse äri ajada siin. L. ei taha korteriühistu esimees olla, ma ka ei tahaks, aga ma pole nii pehme ka, et oleks üldse lasknud ennast ära rääkida. Nüüd teeb siis tasuta tööd. Ma küsiks vähemalt raha, aga tema arvab, et kui raha makstaks, siis oleks õigus veel rohkem nõuda. Ma siis pakkusin, et on ju ometi firmasid, kes seda tööd teevad. Vaatasime siis nende pakutavat. Võimas! Lipu heiskamine ja maha võtmine - 40 eurot. Kolleeg arvas, et noh eks aasta peale neid lipupäevi ikka on ka. Ma siis täpsustasin, et naiivik, see 40 eurtsi on kord, mitte aastahind. Äkki on suisa nii, et üks 40 heiskamine, teine 40 maha võtmine? Iga liigutus maksab. Meil naabermajas käivad paar flegmat onu kinnisvarahooldusettevõttest - pealelõunal, mil majaelanikud juba ammu ise lume on ära ajanud, tulevad nemad ja pühivad paar korda luuaga üle. Sügishommikutel kell 8 ajavad undava puhuriga kahte puulehte taga. See on umbes nagu meil kontoris koristamisega - varem tegi kolleeg sota eest kuus ise, aga ta läks ära, peale seda sai firma võetud, kes maniakaalselt hõõrub läikima köögi kraanikausi, aga söögilaud ja WC-kabiini seinad on mingeid kahtlasi plekke täis, neid koristaja ei näe ja ämblikuvõrgud ripuvad samuti. Hind tõuseb see-eest regulaarselt. Kontori kinnisvarahooldus on ka tasemel, ventilatsioon ei tööta normaalselt juba aastaid, käivad erinevad "eksperdid", räägivad erinevaid asju, laiutavad käsi. Samas arverida ventilatsiooni kohta on parajalt priske, arvetega on üldse kogu aeg jant - mingid imelikud numbrid, imelikud põhjendused ja alati kui aru pärid, saadetakse kommentaarideta uus arve, kus hoopis teistsugused numbrid kui varasemal. Tundub, et neid numbreid määrab sinna keegi ennustaja stiilis "vaatame, kas läheb läbi". Kontaktisikut pole iial võimalik kätte saada, sest ta suusatab/päevitab/jookseb maratoni kuskil eksootilises riigis - nii tore edukas ärimees!

See aeg aastast

Lihavõttereis jääb ilmselt sel aastal ära, sest lennupileteid broneerima asudes ilmnes see väike probleem, et L.-l ei ole passi. Mul üllatuslikult oli ja leidsin selle isegi üles, üldse ei mäletanud ausalt öeldes, aga tõesti, aastal 2020 sai ju enne koroonat Venemaal käidud. Johhaidii! Olid alles ajad kunagi, vaevalt, et need enam tagasi tulevad (need on Winny Puhhi laulusõnad tegelikult!). Ootasime ja ootasime seda L.-i passi siis, kuu ajaga lubati, lõpuks hakkas juba tunduma, et lähebki kuu ära kuni L. avastas oma postkastist mingi ennenägematu alajaotuse "listi kirjad", kus lisaks kahe nädala vanusele passilaua teatele oli muudki huvitavat. Uus pass on muuseas üliilus - erinevate loomade värviliste piltidega sees ja reljeefse metsamustriga tagakaanel. Pilt passiomanikust on endiselt õõvastav. 

Igatahes selle pika ootamisega olid normaalse hinnaga lennupiletid otsa saanud. Üks valik oli, aga see eeldas tagasisõitu kell 7 hommikul. Mis tähendab Londonis ju hiljemalt neljast ärkamist ja oma puhkuse ajal ei kavatse ma seesugust asja harrastada. Kell 7 lennuk on muidugi veel täitsa hiline aeg Tallinnasuguste kolkalendude jaoks. Tartu lennuühendus maailmaga tähendab ju ka hommikul viiest startimist ja seetõttu ma isegi ei mõtle kunagi selle variandi peale. Mugav olen. 

Mis viib mu jutu selleni, et ma katkestasin suures solvumises oma Müürilehe tellimuse, kuna viimane number rääkis unest ja seda siis eesmärgiga inimesi rohkem magama utsitada (sest meil kõigil on ju koguaeg nii kiire-kiire!) ning arvestada rohkem öökulli-tüüpi magajate unevajadusega. Mis viib omakorda Rentsi hiljutise postituseni, kus suur hulk kommenteerijaid leiab samuti probleemiks selle olevat, et nad ei mõista magama minna. Ja jälle olen mina see ei-lind-ega-loom nahkhiir, kes tahaks hoopis teada, kuidas vähemalt kümneni ärkvel püsida. Ma ei ole mingi lõoke, ma ärkan kell 8, mis on ju pigem hiline aeg, paljudes töökohtades algab tööpäev varem, mina sellised töökohad kohe välistaks. Ma käisin ülikoolis ainult ühes valikaine loengus ("Inimese areng"), mis algas kaheksast, võimalusel vältisin sellist kellaaega, samas mäletan ka, et "Sissejuhatus politoloogiasse", mis oli Keemia ringis sügissemestril õhtul 18-20, oli samuti talumatu piin, sest pimedus õues, soe tuba, mahe elektrivalgus, lektori uinutav bariton - see kõik pani magama. 

Kirjeldan teile oma tavalist päeva: voodist välja ronin kaheksast, üleval olen tegelikult varem, sest 7.20 aktiviseerub kass ja siis tuleb une vahele teda natuke taltsutada. Poole üheksast astun majast välja, ca 20 minutine jalutuskäik tööle. Üheksast laua taha, hiljemalt neljast minema. Vahel käin keset päeva raamatukogus või poes ka, aga nõmeda ilma hooajal alati ei viitsi. Seejärel taas 20 minutit koju. Söömine, ja hiljemalt kuueks olen voodis tagasi. Voodis ma loen nii kella poole kümneni kuni lapsed magama lähevad (jaa, neil on sama häda küljes, mis mul, Mikro ärkab poole kaheksast ka puhkepäeviti, Mini magaks ka hommikul kaua, kui saaks), seejärel vaatan arvutis ringi, aga enamasti olen selleks ajaks juba nii unine, et üle poole tunni ei jaksa. Lisaks on mul silmad väsinud. Ma ei tea, enamik inimesi ju töötab kuvariga, kuidas mind see nii väga väsitab just, eriti kui ma telefonis ei skrolli nagu normaalsed inimesed. Selline uimane elu. Valgemal ajal käin õhtuti ikka jalutamas ka, aga selle pimeduse ja ilge ilmaga ei kisu mind miski välja. D-vitamiini söön ja proovid on näidanud, et selle tase on mul normis. 

Lihtsalt elada ongi igav, magada on hoopis huvitavam.

Olgem sõbralikud!

Tahaks ausalt millestki meeldivast kirjutada, aga no ei lasta.

"Tore teada siis, et sa mind VIHKAD! Endal sul ei ole üldse palju sõpru!" - kõlab nagu episood kümneaastaste omavahelisest tülist, aga paraku ei ole. Niimoodi olla klassijuhataja sisistanud eilse sõbrapäeva puhul Mikrole. Miks? Sest neil olla jälle tehtud seda pedagoogiliselt kaheldava väärtusega mängu, kus igaüks kirjutab anonüümselt paberile midagi teiste kohta. Ok, seekord oli siiski toonitatud, et kirjutatagu vaid head ja sellega olid lapsed ka hakkama saanud, vähemalt Mikro väitis, et sellega seoses draamasid ei olnud. Targad lapsed järelikult. 

Paraku oli aga õpetaja ka enda kohta sellise lehe lasknud ringi käima ja kuna Mikro ei teadnud seda oodata, siis see jäi tal täitmata. Täitmata, mitte ei olnud ta sinna kirjutanud midagi õpetaja vihkamisest. Ausalt öeldes ei oleks ka mina osanud ette näha, et õpetaja ka enda kohta lastel selle lehe täitsa laseb. Mulle meenutab see natuke nõuka-aegseid anekdoote (mis põhinesid muidugi täielikul tõel), kus rahvas nõuab isakesele suuremat ja kullast monumenti. Kui meil, täiskasvanutel, saadaks töö juures suur ülemus lehe ringi käima, et kirjutage nüüd, mis te must arvate, mida te siis eeldaksite sealt? Ikka kiita tuleb või muidu. Lapsed ja õpetaja ei ole ju samal võimutasemel. Klassijuhataja pidi Mikro vea avastama nii, et luges kokku, palju kirjutajaid tema lehel oli ja tuvastas siis käekirja alusel, et Mikropoolne kiidulaul puudus. Ei ole hale, üldse mitte...

Mini klassijuhataja saatis samal ajal oma klassile sõnumi, et pole vaja suurt hulka sõpru, peaasi, et on mõned tõelised. Ilmselt on neil kahel õpetajal maailmavaatelisi erinevusi. 

Kolmapäeval on meil arenguvestlus koos klassijuhatajaga. Ma kardan, et ma ei suuda suuliselt oma nördimust piisavalt veenvalt esitada. Viha käib nädalaga maha. 

Sama pundiga seoses natuke raamatuarvustustest. Mikro lohutas sõbrannat (no mõned vähesed sellel hirmsal pujäänil ikka on isegi õpetaja kiuste, eks), kes oli kohustusliku kirjanduse arvustusse kirjutanud: "Tavaline kohustusliku kirjanduse raamat" ning saanud sellele õpetajapoolseks kommentaariks: "Katsu viisakamalt väljenduda!" Ei näinud lapsed ega ka mina siin mingit ebaviisakust, kõik raamatud ei peagi ülivõrdes tundeid tekitama. Klassi ees oli ette loetud arvustus, kus oli kirjas, et lugeja oli vahepeal sunnitud raamatu käest panema, et hullunult naerda ning raamatu lõppedes oli ta suisa nutma puhkenud. Mikro laiutas selle peale käsi, et absoluutne utreerimine! "Charlotte koob võrku" ei peaks küll sääraseid tundeid tekitama ning see tundemöll oli õpetajale meeldimiseks kirjutatud. Lapsed tajuvad väga hästi, millist käitumist täiskasvanud neilt eeldavad. Jama on selles, et teatud osa lapsi ei lähe sellega kaasa. Mu meelest pädev täiskasvanu ei peaks seda ka eeldama. Laps on kah inimene. Õpetaja on muidugi ka, ma ei eita. Mina õpetaja olla ei tahaks, just seepärast, et ausalt öeldes mulle kõik lapsed ei meeldi, aga ma arvan, et õpetaja peaks suutma sellest üle olla.

Michel Houellebecq. Häving

SPOILER! Tegemist on niisiis autori enda sõnul tema viimase raamatuga - selle uudisega tuleb ta välja "Hävingu" lõpus, tänusõnade juures. 

Igatahes on see üks kummaline raamat, mis pole üldse see, millena teda esitletakse - poliitiline triller, kuigi lugema hakates esmalt selline mulje jääb. Tegelik draama rullub lahti hoopis väiksemates mastaapides, kuigi me ju teame, et iga inimene on omaette universum, seega ei saa kuidagi öelda, et see draama oleks väiksem kui ühiskonna häving. Iga inimese isikliku hävinguga hävibki ju maailm - kas pole nii?

Mulle jäi mulje, et muidu nihilismis kahtlustatud Houellebecq püüab selle romaaniga kõige rohkem näidata enda teist külge - seda, milles teda samuti kahtlustatud on - lootusetut romantikut. Kahjuks on nii, et kui palju ma ka ei oleks nõus Houellebecq'i mõtetega  - küllap olen minagi lootusetu romantik, siis tema tegelastele ma kaasa elada ei suuda. Võib-olla selles ongi tema traagika - Quasimodo, kes igatseb armastust - aga mitte üks Houellebecq´i tegelane ei ole minu jaoks sümpaatne ja ma ei suuda neile kaasa tunda. Nad on tüütud, klišeelikud ja puhtalt rumalad, täiesti kiretud ja keskpärased inimesed, kelles pole ühtki huvipakkuvat joont. Aga kas sellised inimesed siis ei väärigi armastust? No vot. Äkki see ongi inimkonna traagika, et enamikku meist ongi pagana keeruline armastada?

"Talle näis, et inimeste maailm koosneb väikestest egoistlikest sitaratastest, millel puudus omavahel ühendus, mõnikord hakkasid rattakesed tõmblema ja sigima, igaüks nagu oskas, selle tagajärjel tekkis uusi sitarattaid, selliseid hästi väikeseid." (lk 204) 

Kõik väärt mõttekäigud, mille autor oma tegelaste suhu ja peadesse monteerib, tulevad nii selgelt Houellebecq´i enda "häälega", et tegelane jääb silmapilkselt varju. Houellebecq on pigem filosoof kui kirjanik? Ega tegelikult raamatust üht terviklikku lugu välja ei koorugi, kõik jääb poolikuks, me ei saa teada, mis edasi sai, süžeeliinid jooksevad liiva, justkui poleks neid tegelikult vaja olnudki. Kui kõne all on üksikisiku häving, siis ilmselt nii ongi, et ülejäänud maailm kaob areenilt, aga lugejana tahaks ju teada, eriti kui selle konkreetse üksikisiku häving sulle eriti korda ei lähegi. 

Huvitav mõte minu jaoks oli see moodsa maailma nihilismi teema, mis seisneb siis vanaduse eiramises. Houellebecq väidab, et pidades noorust vanadusest etemaks (võrdluseks siis "kolmanda maailma" rahvad, kus vanadus on voorus ja elutarkuse allikas ning kus kollektiivselt vanade eest hoolt kantakse), sätestame me, et inimese tegudel ei ole väärtust. Tegid, mis sa tegid, olid, kes sa olid, lõpuks oled ikka üks vananev keha ja keegi sinust ei huvitu. Ta muuseas väidab, et kristlusel on siin oma süü - "/../ kaldun isegi arvama, et nimelt kristlusest saigi see kõik alguse, sai alguse tendents leppida käesoleva maailmaga, olgu see nii talumatu kui tahes, lootuses, et tuleb päästja ja et hüpoteetiline tulevik on helgem; kristluse pärispatt on /../ lootus." (lk 299). Samas flirditakse teoses päris palju ka hauataguse elu võimalikkusega.

Ühesõnaga väga vastuoluline raamat, kus ma ühelt poolt nautisin teatud mõttearendusi ja noogutasin kaasa ning teisalt tegin "pffff" ja lugesin mõned kohad üle rea, sest mõttetute inimeste mõttetu sebimine. 

"Ühe konkreetse paari suhetes toimuv on alati eriline, seda ei ole võimalik kanda üle teistele paaridele, sellesse ei tohi sekkuda ega seda kommenteerida, see on muust inimeksistentsist üsnagi eraldiseisev asi, erinev elust üldiselt ja ka paljudele imetajatele iseloomulikust sotsiaalsest elust, seda ei suuda mõista isegi nende järeltulijad, keda nad on ehk sigitanud, ühesõnaga, see on täiesti eraldiseisev kogemus, isegi mitte rangelt võttes kogemus, vaid pigem katsetus." (lk 227)  - mõttearendus, mis on omistatud ühele religioossele, kaastundlikule ja kokkamishuvilisele naisterahvale, kelle tagant minu jaoks paistavad päris kindlalt autori enda kõrvad. Aga mõte ise on ju nii õige? Kuigi muidugi võib osavam lugeja siit välja võluda näiteks suhtevägivalla õigustamise...

Mitmeid huvitavaid mõtteid, aga tüütud tegelased ja kaootiline süžee?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Lõpetuseks veel mõned mu meelest märkimisväärsed mõtted:

"Seda võib nimetada hobiks, kuigi Bastien ise eelistas sõna "ajaviide", mis on põhimõtteliselt justkui leebem, kuid tegelikult isegi jõhkram väljend." (lk 7)

"Projekteerijate eesmärk polnud ju nagunii ilu ega tegelikult ka meeldivus, vaid pigem teatud tehniliste oskuste demonstreerimine - justkui oleksid nad eelkõige tahtnud avaldada muljet võimalikele maavälistele olenditele." (lk 9)

Inimliigi hääbumise kohta: "Muud jälkused, nagu näiteks prussakad või karud, jääksid muidugi alles, aga kõike ka korraga ei saa" (lk 205) Näide ootamatust huumorist.

"Globaalne soojenemine oli vaieldamatult katastroof, /.../ ometi andis see elule ettearvamatu, isemeelse käigu, mis sellest varem oli puudunud." (lk 255)

"Kusjuures pole kerge määratleda, kas ambitsioonikus on suuremeelne või isekas kirg; kas see tuleneb soovist jätta inimkonna ajalukku positiivne jälg või paljast edevusest saada arvatud nende hulka, kes on endast positiivse jälje jätnud." (lk 257) Ma muidugi küsiks, et a mis vahet seal on?

"Ta elas ajastul, mis pidas erakordselt tähtsaks tööd ja eneseteostust töö kaudu, enamikel varasematel ajastutel oleks see-eest leitud, et jõudeelu on ainus targale inimesele sobiv eluviis." (lk 337) Amen, baby, amen!