Suurejooneline pettus

See on küll juba paari nädala tagune artikkel, aga ma ikkagi jagan, juba sellepärast, et mismõttes kaotavad artiklid, blogipostitused jms oma aktuaalsuse enam-vähem järgmisel päeval peale avaldumist?! Teiseks, need on absoluutselt minu mõtted, aga kenasti ja arusaadavalt ritta seatud ja mismõttes inimesed ei tundu sellest üldse aru saavat ning kehitavad ikka õlgu ja muudkui tarbivad kõike, mida reklaam käsib.

Mõni aeg tagasi üks inimene, kes on varem kurtnud oma majandusliku olukorra üle, pahandas, et mismõttes maksab see paganama Prime'i mürgijook, mida lapsed nõuavad, mingi 12 eurot, see ei ole ju normaalne, aga ma pean seda ostma, sest laps tahab.  Ma tahaks ülbelt küsida, et kas su suuorgan ei tööta või? Kas sa ei ole võimeline oma lapsele seletama, et see ei ole normaalne? Kas sa ei adu, mis mõtteviisi sa nuumad? Einoh, ma tõesti olengi selline ema nagu olevat Merca olnud omal ajal, kelle tütar ütles, et Barbie on s***! Miks ma pean tõtt varjama? Selleks, et mu laps jumala eest mingiks autsaideriks ei jääks ja ikka massi sulanduks? L. oli ükspäev hästi naiivne, kui Mini rääkis, kuidas kõigil poistel on ühesugused..olid vist Air Jordani tossud vms. L. siiralt arvas, et no ega need siis neil originaalid pole, kes see ikka ostaks kasvueas lapsele ülesotaseid tosse? Ma hirsatasin naerma - otse loomulikult ostetakse nui neljaks kasvõi kõhu kõrvalt kokku hoides need originaal Air Jordanid, kui laps tahab. See on ju hea vanemluse etalon. Ainult halb lapsevanem selgitab, et see on skämm raha välja petmiseks ja ostab sulle mingid muud poole odavamad tossud. Lapse heaks ei tohi millestki kahju olla! Nagu Mikro sõbranna kuulutas - aga minu emmele meeldib raha kulutada! Aega tal kahjuks väga pole, rabab kahe koha peal tööd teha. Prioriteetide küsimus otse loomulikult, ma ei tea, mis mul viga on, et ma asju ei väärtusta ja eelistaks vähem aega tööl veeta. Jaa, osalt ma tean, privileegipimedus, mul oli materiaalselt kindlustatud lapsepõlv, aga ma ikkagi tean täpselt samast perest inimesi, kellest üks käib ainult Gucci-muccis ja elab rahateenimise nimel, et unustada puuduses veedetud lapsepõlv ja teine on nagu mina. 

Mida need asjad teile annavad? Oh, mu ema helistab mulle ka enamasti selleks, et rääkida, mida uut ja uhket ta kaubandusvõrgust soetanud on. Miks mulle asjad üldse rõõmu ei tee? Ma sisemiselt veritsen kui klassijuhatajale tahetakse kolme soti eest raamat ja ehtepoe kinkekaart kinkida - mu jumal, raamatuid saab raamatukogust ja selle ehte hinna eest saaks juba reisile ju minna! Pean sundima end rahulikuks, mina olen imelik, normaalsed inimesed tahavadki kalleid ehteid, nipsasjakesi ja kinkeraamatuid, mida riiulile aukohale seada. Uus normaalsus on see, et kogu aeg korruta endale - asi on sinus, mitte teistes. 

Palju on räägitud, et miks mitte tarbida, kui rahakott kannatab ja see asi su õnnelikuks teeb, aga mu meelest peaks edasi küsima, miks see ometi su õnnelikuks teeb? Juba kooliajal tundus reklaamipsühholoogia mulle õudse ja kurjakuulutava õppeainena, enamik nägi aga selles põnevat väljakutset. Tarbimine ei ole valik. Igasugu prügi sorteerimine, taaskasutus ja muu sarnane on mõttetu arvestades tootmise ja reklaami mõjuvõimuga. Keynes unustas oma mudelis inimpsühholoogia ja selle manipuleeritavuse. "Selle asemel, et rakendada tootlikkuse tõusu inimeste elukvaliteedi tõstmiseks, nende vajaduste rahuldamiseks, tootmise vähendamiseks ja tööaja lühendamiseks – andes meile seeläbi tõelise vabaduse oma elu üle – kasutas meediatööstus tootlikkuse kasvu hoopis selleks, et panna inimesed rohkem tarbima."Ja enamik ei nurise ega pane tähelegi. 

Naljakas, et kui võtta kaks suhtumist, siis enamikul jääb peale "Inimesed austavad mind, kui mul on palju uhkeid asju!", aga mitte "Keegi ahne värdjas saab mu vaevaga teenitud papi endale!". Mul jääb küll viimane. Ilmselt seepärast, et normaalne inimene on karjaloom, mina aga olen nahkhiir multifilmist "Ei lind ega loom".

Berliin

9. mail alustasime siis oma teekonda Berliini peale. Selle, et märgiline kuupäev sai, avastasin alles peale piletite ostmist. Lootsin, et demonstratsioonile ei satu, noh, sattusime küll igasuguste ligidale, aga konkreetselt sellele sündmusele pühendatuid õnneks ei märganud. 

Hoiatus, mille oleks ilmselt pidanud kohe üles panema, aga polnud aega  - kui teil on vaja praegusel ajal (vist suisa suve lõpuni) ühistranspordiga Tallinna-Tartu vahel liikuda - olge väga ettenägelikud! Nimelt ei sõida rongid Tartu ja Tapa vahel, nende asendamine bussidega on muutnud selle marsruudi maru valulikuks ja bussimarsruudi eelistamine tähendab seda, et kõik hommikused bussid on välja müüdud. Ma ei tea, kui pikalt, me üritasime lennujaama bussile pileteid saada kolm päeva varem, ei õnnestunud. Olime sunnitud autoga minema.

Berliini jõudes oli selge, et oleme sattunud mandunud Läände - lennujaama peldikus laiutas buttplug-i müügiautomaat. Konservatiivsed perekonnaliikmed hiljem uurisid, kas nägime ka palju gaysid? Ausalt, selleteemalist tänavaküsitlust ei teinud ja vikerkaarelippe keegi ei lehvitanud. Kas tänaval tülitati teid ka ja pakuti althõlma asju müüa? Eee..ma isegi ei saanud aru, mida täpselt oleks pidanud pakkuma, aga ei, mitte keegi ei tülitanud meid. Abi küll korra pakuti, kui olime kuskil elamurajoonis Adventure Lab-i lahendamas ja nägime ilmselt nõutud välja. 

Minu hirm, et appi, saksa keel!, oli täiesti alusetu, kõik rääkisid inglist ja olulised sildid olid dubleeritud. Hämmastav oli seegi, kuidas mu kunagi kolm aastat õpitud saksa keel endast märku andma hakkas ja lõpuks ma osasid asju ei viitsinudki enam tõlkida Lab-ide küsimustes, sest ma sain niisamagi aru. Oleks vist võinud ikka selle Erfurti ülikooli stipendiumi omal ajal vastu võtta. Nimelt ma panin stipitaotlusse ausalt, et kolm aastat saksa keelt, mis sest, et me niisama vestlesime seal tunnis ja õpetaja muljetas Viini kohvikutest ja sellest, kuidas Goethe alasti ujumas käis. Ma tegelt tahtsin Helsinki ülikooli stippi, aga muidugi vaadati, et see ju oskab saksat ka ja anti mulle hoopis Erfurt. Kolme suvekuuga ma saksa keelt selgeks ei õppinud, üldse ei mõelnud, kui palju keelekeskkond ise juurde annab. 

Ainuke, kes ainult saksakeelne oli, oli üks peldikumutt. Tegemist oli meeldiva daamiga, lihtsalt ametikoht oli selline, noh. Peldikutest tuleb rääkida, sest Berliinis on enamikes kohtades sellised peened asutused nagu WC-centerid. Tasuta pissile ei saa. Pissimine maksab 50 senti, aga maksma pead euro, mille eest saad mingi lollaka vautšeri, mida "kasutada meie partnerite juures". Ei, teist korda pissida ei saa selle vautšeriga, pigem saad kuskil Maserati poes 50 senti hinnast alla, kuskil seda infot üleval ei olnud, kus täpselt neid vautšereid kasutada ja ma ei viitsinud spetsiaalselt otsida ka. Põhimõtteliselt legaalne vargus. Huvitav, kuidas selline süsteem ilma kisata läbi on lastud?!

Kisavad nad muide igal võimalusel. Tahtsime rohkem bussi-trammiga sõita kui maa all metroos, sest siis näeb rohkem, aga no pidevad teesulud, karjade kaupa politseinikke, eraldusaedu ja kaugel ees keegi jälle kisendab miskit ruuporisse. Mulle tuli kuidagi Houellebecq meelde seal. Hommikustes uudistes olid ka ainult demonstratsioonid - kõigepealt Euroviisud Malmös, siis Tesla tehas kuskil Saksamaal ja lõpuks moslemid teises Saksamaa otsas plakatitega: "Lahendus on šariaat! Lahendus on kalifaat!". /Laulda J.M.K.E loo "Lahendus on kaos!" viisil/ Öösel midagi plahvatas kuskil, a ju see normaalne, uudistes ei räägitud Berliinis toimuvast midagi. Igatahes ärev õhkkond meiesuguste maakate jaoks. Pole ammu nii multi-kulti suurlinnas viibinud ka. 

See on ikka kummaline, kuidas Talibani välimusega meestekambad meiesugustele hirmu sisendavad. Ilmselgelt tajuvad nad seda ju ise ka. Kõige ägedam juhtum oli see, kui metroost astusid välja üleni mustades dressides, mustade habemetega noormehed, kaasas makk, millest lõugas Aqua "Barbie Girl". Tüübid ise naersid ja veiderdasid kaasa. Suured, ähvardava välimusega tüübid. Terve perroon naeris. Ma kahtlustan, et kergendusest. 

Kanep on avalikult müügil nurgapealses toidupoes. 18 eurtsi gramm, kui kedagi huvitab. Samas kanepilõhna on tunda umbes sama palju, kui meil. Eluheidikuid on, elavad telkides, kerjavad, üks noor daam oli raudteejaamas üledoosi saanud, kiirabi lendas kohale, istuvad oma rämpsus, kräkised hõbepaberid ümber. Aga need kõik on valged inimesed, va kerjavad mustlased. Ilmselt teised kultuurid hoolitsevad oma nõrgemate eest, neid tänavale ei jäeta.

Berliini mulje oleneb sellest, kuhu linnaossa sa satud. Meie hotell oli Lichtenburgis, ida, aga selline viisakas, vaikne. Üldiselt iseloomustaks ida kui äkki oma materiaalsed vajadused katta saanud Venemaad. Kõik on ligadi-logadi, rämps, graffiti, kedagi ei koti. Samas korrusmajade vahel on palju rohelust, parke, aedu. Väga põnev oli üks Lab, mis tutvustas majade juures olevaid infotahvleid (üleni saksakeelseid paraku) - millised majad sovjeti ajal välja nägid, kuidas renoveeriti. Pmst sama, mis meie magalarajoonid.

Kesklinn ja valitsushooned - übermodernne klaas. Läänepoolne osa - täpselt nagu iga teine Lääne suurlinn. Neukölln - väga multi-kulti, poes müügil hidžaabid, hinnatase poole odavam, kui mujal. Idavaksali ümbrus - punk meets hipster, kui Varssavis olid vanad tehased uueks ehitatud ja neis baarid-kohvikud, meil Telliskivi ja Aparaat on tänapäevane keskkond vanas ümbruses, siis seal olid asjad nii nagu need jäänud olid, ei mingit vuntsimist. Inimesed istuvad üldse igal pool, söövad-joovad, nagu meil Pirogov, aga üle linna.

Aleksanderplatz

Berliini müür

Mastaabid siiski tapavad, palju jäi nägemata. Kaks pool päeva ja üle 60 kilomeetri lihtsalt käimist pluss ühistransport, mida sai ka ohtralt kasutatud. Ikka ei jõua. Pärast lugesin, kuidas keegi oli suutnud kahe päevaga 100 km maha käia Berliinis, oeh, on veel arenguruumi...Viimane päev läks veidi raisku ka, sest läksime lennujaama liiga vara, kaks tundi tühjalt passisime enne lendu, sest turvakontroll oli täiesti tühi. Me eeldasime, et suur lennujaam ja palju rahvast.