Sundkäitumisest

Huhh, kõigest 22 lugemata postitust ongi jäänud, päris hea progress! 

Ükspäev klikkisin mingil reklaamil, mis väitis mulle näitavat, millist tüüpi ADHD mul on. Mul ei ole, aga ma miskipärast klikkisin. Ei saanud teada, millist tüüpi ta mul on, aga tehtud test väitis, et mul on kohe täitsa raskekujuline ADHD, näidik oli täiega punases...Ilmselt seetõttu, et ma väitsin endal lapsest peale olevat palju sundkäitumisi. Mainisin ka seda, et need mind eriti ei sega ja ma ei häbene oma "ADHD sümptomeid" - selle eest sain kenasti kiita. Tegelikult oli see mulle uus info, et sundkäitumisel on üldse mingi seos ADHD-ga, sest näiteks mingeid keskendumisraskusi ma endal ei tähelda. Kui just mitte mõelda sellele, et enamik mu sundkäitumisi avaldub olukordades, kus on vajalik keskenduda...

Igatahes hakkasin asja veidi rohkem uurima ja sain aru, et sõna "sundkäitumine" on minu puhul vist üldse vale. Vikipeedia sõnul on "Sundkäitumine ehk kompulsiivne käitumine on pidevalt korduv tegevus, mis ei pea tooma erilist naudingut ega positiivset tulemust." Mulle küll toob naudingut, muidu ma ei teeks ju! Seost OCD-ga mul ka pole või mingeid kindlaid rituaale, seotust mingi numbriga vms. Lihtsalt teen, sest meeldib. Aga siiski olukordades, kus pean keskenduma. 

Ah et mida ma teen siis? No kõige põhilisem tegevus, mida ma teen, on juuste kruttimine. Paremal pool pead on mul juuksed selle tõttu kõvasti lühemad ja õhemad, et ma võtan mingi salgu nimetissõrme ja pöidla vahele ja rullin seda, kuni see saavutab rahuldustpakkuva struktuuri ehk siis kahjustub rämedalt. Sageli ei aita lõpus muu, kui selle tekkinud rulli äralõikamine. Ma rullin, järelikult ma mõtlen. Juuksur pööritab silmi, et mismõttes ma ei suuda seda lõpetada, L. virutab vahest vastu sõrmi. Ei aita. Mu juuksed vist seetõttu lähevadki nii ruttu rasvaseks, et ma pidevalt näpin neid. Kibe tõde. Vahel ma võtan mõne juba peast ära lõigatud rulli ja rullin seda, et vähem kahju teha...Näiteks raamatute lugemise ajal on võimatu käsi paigal hoida. 

Siis on mul peopesades paksenenud nahk, sest ma hõõrun peopesasid neljanda sõrmega. See on üsna alateadlik, sest imestasin isegi, miks mul alati kindad peopesast katki lähevad, kuni avastasin, et ma ju kõndides hõõrun neid. 

Kunagi nooremana hõõrusin käeseljaga suud. Ok, teen seda vahel siiani, aga toona sai ikka nahk täiega põletikku aetud. Ükskord nägin, kuidas üks kolleeg sama asja tegi. Tal oli õudne häbi, et ma nägin, aga ma olin nii rõõmus, et näe, keegi veel! Muidu ma pole nagu väga kohanud inimesi, kellel sellised omapärad oleks. Samas ma ei oska nagu piinlikkust ka tunda. Olen, nagu olen. 

Mingi artikli leidsin veel, kus seostatakse seesugust käitumist perfektsionismiga. Muidu huvitav ja kindlasti ma olen paras perfektsionist, aga samas mul ei ole väga palju stressi elus. Või on siis eluterve stressi puudumine viinud mu olukorda, kus iga väiksemgi keskendumine tekitab ärevuse?

Üldse on emotsioonide keha kaudu väljendamine mulle loomulik. No et kui näiteks midagi eriti toredat juhtub, siis ma tunnen füüsilist vajadust hüpelda. Ja hüplen ka! Kui mingi tore asi arvutis on, siis ma töö ajal hakkan hullult nihelema ja asendeid vahetama, L. siis vahest naerab ja pööritab silmi, aga no ma ei saa oma meeleolu vaka all hoida ju. Muusikaga õõtsun ka kaasa, ilmselt teised on tööl harjunud. Aga vat tantsida mulle näiteks ei meeldi! Imelik. Vanemaid see omal ajal muidugi hirmsasti hirmutas, et ma ennast kõigutasin ja poole ööni kõva häälega omaette jutustasin. Viimast ma enam ei tee, aga oma peas on vaja mingid situatsioonid küll üle meenutada ja ära lahata ning ilma ennast kõigutamata ju ei saa seda teha! See oligi vist ainuke asi, mida ma mingi aja teiste ees häbenesin. Noh, mööblit lõhkus see ju ka. Nüüd L. lihtsalt naerab, et "sul jälle palvetund, jah?" Laotan oma "palvevaibakese" ehk pleedi diivanile ja põlvitan seal peal. Jama on see, et ega teatud vanusest muutub põlvede peal olemine keeruliseks. Ei tea, kuidas moslemitel sellega on? Mul küll surevad jalad maru ruttu ära, ei mäleta, et nooremana seda muret oleks olnud. 

Käisin praegu telefoniga helistamas ja no täiesti võimatu on kõne ajal käsi juustesse mitte toppida! Kuhu ma need käed panema pean?! Ja telefonikõne on tõesti enese kokku võtmine, mingisugune keskendumine - ei olnud mingi ametlik kõne üldse, lapsele helistasin, aga ikkagi. 

Kui ma nüüd kirjapandut loen siis - hull, mis hull! Täiesti õudne lugu, aga enamasti ma ei mõtlegi sellele. On nagu on, teised on aktsepteerinud, elu sees pole tulnud mõttele, et peaks ses osas kuidagi abi otsima või midagi. Huvitav, kui lähedaste reaktsioon oleks teistsugune olnud, kas ma oleks siis ise ka sellesse karmimalt suhtunud? We are all mad here. Sest no teismelisena mulle ikka korrutati seda hulluvärki ja siis ma natuke kartsin küll, et tullakse järele, võetakse kinni ja tehakse natuke lobotoomiat. Seda, et iseenesest "normaalseks" muutuda oleks tahtnud, seda soovi ei olnud. Mul oli kas iseeneslik eeldus või siis oli mulle selgeks tehtud, et ma niikuinii ei ole selline nagu teised, ei ole mõtet ses suunas pingutadagi.

Kuidas meid Ida-Virumaal paljaks rööviti*

Nii, puhkus sai lõpuks läbi, uus aastanumber lisandus ja endiselt on umbes 200 blogipostitust lugemata. 

Aga aitab teist, räägime ikka minust. 

Selle suve avastus on, et telgis on täiesti ok magada, kui ümbruskonnas ei lõuata. Mu varasemad telkimiskogemused on kõik kas punkfestivalidelt või siis Ikla kandi suurtelt telkimisaladelt, nii et pole ka ime. Ükskord näiteks astuti mulle läbi telgi tanksaapaga pähe. Sellises olukorras võib ju ometi olla raske sõba silmale saada? Lisaks veel see, et kui su telgis on ebakaineid isikuid, siis nad raudselt unustavad telgiukse mõneks ajaks lahti just sel hetkel kui sina piinlikult ei valva ning igasugu ämblikud, sääsed ja muud jõletised voorivad telki karjade kaupa sisse. Neil muidugi suva, ainult kergelt nohisevad kui sa hiljem nende peal koivikuid tambid või suisa naeravad kui sa oled sunnitud kell neli hommikul autosse ronima, sest laes on üks suuuuur ämblik ja mitte keegi ei vaevu sind selle probleemiga aitama. 

Sel suvel ma avastasin, et vaikses ümbruses ja elajavabas telgis magan ma hoopis paremini kui tubastes tingimustes (ja ma olen sealgi mustermagaja!). Siiski varitsevad omad ohud ka sellises idüllilises olukorras.

Kurtna järvede juurde oleme juba ammu tahtnud minna, aga kuna see asub teatavasti Jõhvi linna läheduses, siis vähemalt suve alguses olid sealsed kergemini ligipääsetavad telkimiskohad Rääkjärve ümbruses paksult puhkajaid täis. Sealsed puhkajad on aga enamasti venekeelsed ja eks seetõttu oli kerge eelarvamus ses osas, kas üks introvertne eestlane sealt vaikust ja rahu leiab. Seekord aga lähenesime teisest suunast ja Martiska järve äärde jõudes oli olukord juba lootustandvam. Sealne plats on kahe grillimiskohaga, millest ühe oli hõivanud vene perekond, kes paistis vaid ujuma tulnud olevat ning teises olid suisa eestikeelsed inimesed, kes parajasti oma istumist lõpetasid. Ootasime siis viimaste lahkumise ära ja seadsime end laua taha teisi inimesi jõllitama. Vene perekond oli ses mõttes tore, et koos oli mitu põlvkonda - mudilased, nende vanemad ja siis vanaisa. Algul mulle tundus, et vanaisa on veits švipsis, aga kuna ülejäänud paistsid purukained, siis kandsin tema tasakaaluprobleemid mõne tervisehäda süüks. Lõpuks, kui onuke juba pingist kah mööda istus, kahtlused süvenesid. Hiljem kuulsin, kuidas ilmselt tütar siis oma isa nahutas: "Ujuma läksid sellises olekus?! Ära oleksid võinud uppuda!" Mille peale isa trotslikult kähvas: "Hо не утонул!" Mingi hetk hakkasid nad siiski oma asju kokku panema, õnneks enne veel kui päris minema said, paarutas parklasse suur bussitäis rahvast, kes olukorda valesti hindas ja vaatas, et mõlemad lõkkekohad on hõivatud ning minema läks. Jess! Jäime kahekesi. Natuke kurb ja kõhe oli. Pidi see tore vene perekond ka lahkuma. 

Mingi aeg oli meie kõrvalt kuhugi järve äärde põõsastesse kadunud üks meist vanem värvikas paarike. No ses mõttes, et naine kõvasti värvitud ja mees värvilistes riietes ning värvilise soenguga. Igatahes ühel hetkel nägin meest kõrkjatest piilumas ja mu meelest oli too päris paljas. Kuna ma ülihästi just kaugele ei näe, siis tegin ükskõikse molu ette ning pärisin L.-lt, kes just ujumast saabus, et kuule, kas seal põõsa taga seisab üks alasti mees või mu silmad petavad? L. vastab jumala rahulikult, et ei, tal mingid stringid olid ikka jalas. No muidugi, nii napid kehakatted tunduvadki kaugelt palja peena, minu viga. Aga ühel hetkel läksid nemadki ära.

Saabus pime ja üksildane öö, olin just lugenud surnute ülesäratamisest rääkivat raamatut ja kujutasin elavalt ette, kuidas need segaduses äsjaärganud meid puude vahelt piidlevad. Pealambiga pissil käimine oli juba täielik Blair Witch Project. Karu ei kartnud, metsaalune oli selline aluspõõsastikuta, vaevalt, et karu nii avalikult ringi kooserdaks. Toidu panime laualt muidugi peitu. Hommikul L. küsib, et kas ma ka öösel seda matsutamist kuulsin? Olgu ta tänatud, et seda mult öösel ei küsinud! Mõned asjad olid nagu tõesti laiali ja mitte nii, kui me need õhtul piknikulaua juurde jätsime. Tuul. Aga siis avastasin, et nii minul kui L.-l on paarist üks plätu puudu. No ei ole võimalik! Ongi keegi käinud! Minu raskem matkasandaal tuli paarkümmend meetrit eemal välja, tagumine rihm välja veninud, ilmselt sellest kinni hoides tassitud. Vaene väike varas, ei jõudnud kaugemale! Niii nunnu! Hiljem, kui L.-i üsna uus ja kallis varbavahekas, mis oli kergem kui minu sandaal, sugugi silmale ei andnud, ei olnud enam nii nunnu. Krdi põrsas selline! Ilmselt oli siis vargaks rebane, kes koerlasena jalavarjude vastu ebatervet huvi tunneb ja neid omale kuhugi pessa tassib. Leidmata see pesa meil jäigi. Kusjuures, WC uksel oli silt, et kellelgi oli sealsamas Sony kaamera ära kadunud, huvitav, kas seda peaks ka samast pesast otsima?

Pärast vaatasin kaardilt, et selles suunas, kust me minu sandaali leidsime, läheb tee otse Kuradijärve juurde. Äkki hoopis Peltsebul ise käib öösel järvest väljas andamit kogumas?

Idüll vs

Blair Witch Project (paremal all on näha asitõendid - vähemal pildi tegemise hetkel polnud Peltsebul veel külas käinud)

*Pealkiri süvendab piirkondlikke eelarvamusi, ma tean. Uskuge mind, ma olen inimene, kel alati suu ammuli vajub, kui selgub, et leidub inimesi, kes Narvas või Kohtla-Järvel elu sees käinud ei ole ja arvavad, et need on mingid hirmsad perifeersed tühermaad, kus narkarid, verised süstlad peos püsti, korralikke inimesi taga ajavad.

Karl Ove Knausgård. Igaviku metsa hundid

 

Kaks aastat läks aega, kuni viimaks ometi ilmus Koidutähe järg. Praeguseks on Knausgård sellest teadmata pikkusega sarjast kokku neli raamatut välja andnud, viies peaks ilmuma selle aasta oktoobris. On, mida oodata, ühesõnaga.

Teise raamatu kohta oli tegelikult juba varem lekkinud, et erilist seost tal esimesega ei ole ning kõik üheksa tegelast hüljatakse, seega ei hakanud ma ka mingit mandalat koostama, et kes kellega ja kuidas. Samas mingid ühenduslülid siiski on, midagi kahe aasta tagusest loetust meenub, aga tegelikult see oluline ei ole, teine raamat on esimese eellugu. Kirjanik ise on ju kirjutanud tempos aasta ja raamat, võõrkeelsed lugejad on ses osas keerulisemas seisus.

"Igaviku metsa hundid" koosneb põhiliselt kahest liinist - üks Norras ja teine Venemaal, need moodustavad omavahel lõpus ka terviku, mida saab vabalt esimest osa lugemata ja järgmise vastu huvi tundmata lugeda. Ainult et sel juhul jääb väga palju varju. Esimest osa lugemata ei pruugi siin õõva isegi aimata. Võib käia rõõmsalt pea püsti tegelaste jälgedes ja nende argielule kaasa elada. Aga esimest osa lugenuna kipud sa ikka pigem luurama, ärevalt enda ümber ringi vaatama ja tegelaste igapäevaelust häirivaid märke otsima. Ja sa leiad neid sealt. Tore muidugi, et seegi osa avaldati sumedal suvelõpul. Ma juhtusin peale raamatu lugemist metsa telkima. Meie telk jäi ainsana ööseks. Fantaasia hakkas omasoodu tööle. Süüdistan selles Knausgårdi. 

Teemaks on endiselt elu ja surma küsimus. Miks me sureme ja kas see on vältimatu? "Igaviku metsa huntides" luuakse taustsüsteem sellele, millist maailma ja miks ilmselt järgmistes osades looma hakatakse. Miks üldse selle teemaga mängitakse? "/.../kas me näeme seda nii - seda mikroskoopilist tegelikkust kuni nähtamatute subautomaarsete osakesteni, mis kõiguvad olemise ja mitteolemise vahel -, kuna näeme üksnes seda, mida näha suudame, teisisõnu, kuna need oleme meie. Et see, mida teadus tegelikult registreerib, on inimpilk ja inimmõistus. Mis tähendaks sel juhul, et tõestataval teaduslikul teoorial ja metafüüsilisel spekulatsioonil pole olemuslikku vahet. Ja, mis veelgi hullem, et me ei suuda iial teisele poole tungida." (lk 550) Ehk siis sammub Knausgård noateral - siin on oht nii mõndagi koledasse kohta kukkuda, aga tal on vähemalt see vabandus, et tegemist on ilukirjandusega, ta võib spekuleerida. Siiani on kõik maitsekas olnud, mingit erilist eso karta ei tasu ja ma nõustun raamatule pealkirja andnud esseega, et me oleme igaviku metsa hundid - sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Igavik tõmbab meid. 

Samuti võib raamatut lugeda lihtsalt kui perekonnadraamat, kus lõpuks kohtuvad erinevatest kultuuridest pärit inimesed, kes juhuste kokkusattumisel üksteisega seotud on. Ses osas pani mind imestama, et kogu ingliskeelne tekst on jäetud tõlkimata. Norras vist tõesti oskab iga inimene seda keelt vajalikul tasemel, Eestis kardan, et mitte. 

Siiski soovitaks raamatut lugeda pigem inimesel, keda metafüüsilised teemad kõnetavad ning kes ka loodusteaduste vastu veidi huvi tunneb, niisama põnevikuna lugemiseks ehk liiga tummine tükk. Mina jään igatahes põnevusega ootama seda päeva, mil mul kõik raamatu osad üksteise kõrval laual on ja ma nende lugemist algusest peale alustama pean, sinna kõrvale veel mandalat koostades, sest kuidas muidu kogu sellest loost täit ülevaadet saada?

Aitäh Varrakule raamatu eest!