End ilusana hoida

Viimasel ajal on FB mulle ette söötnud mingeid nupukesi saadetest, kus Anu Saagimit näidatakse. Eile nägin ka ühte ja see oli mingi lühike lõiguke, võimalik, et kontekstist välja rebitud täiesti, aga seal siis Saagim rääkis saatejuhile (kellest ma muuseas absoluutselt ei mäleta, kes too võis olla - kas tõesti Saagimi kõrval kõik teised kahvatuvad - vabalt võib olla nii), kuidas tema aru ei saa, miks naised hakkavad oma välimusele tähelepanu pöörama alles siis, kui mees kavatseb nad maha jätta - ikka enne peaks, ammu enne! No ja see pole üldse mingi erandlik seisukoht ju. Kusjuures Saagim tõi näiteks selle, kuidas tema juba 18-aastasena regulaarselt kosmeetikus käis. Mina pakun, et see nüüd küll mingit rolli ei mängi, Anul on lihtsalt head geenid ja energiline iseloom - selline inimene püsibki kaua nooruslik. 

Mina mõtlesin lihtsalt seda, et kui selguks, et mu elukaaslane sallib mind enda kõrval ainult tänu välimusele, siis ma oleks pigem õnnelik kui ta jalga laseb. Kas see poleks mitte rõvedalt alandav, kui keegi suhtleb sinuga ainult seetõttu, et sa näed pandav välja? Sellised suhted on mind kogu elu hämmastanud ja hirmutanud. Hirmutanud ses suhtes, et kui ma kunagi nooremana pea blondiks värvisin, siis tõesti hakkasid mulle ligi tikkuma igasugu ilgused, kes varem mind märganudki polnud ja soigusid nüüd: "milline kaunitar te olete!" Et jah, päriselt saabki nii pealiskaudne olla. Ja mõtle, kui sellisesse lõksu satud, sest ega nad on kavalad varjama. Hiljuti rääkisin just ühe meesterahvaga, kes aastaid pingelises suhtes ühe naisterahvaga ja kui ma küsisin, et mis selles naises siis nii erilist on, vastas ta ainult, et too on ju ilus. Noh, kellele siis ilusad asjad ei meeldiks, aga pool elu kannatada ikka ei tahaks selle nimel, et keegi kena vaadata on. Aga noh, ilu ongi vist üks asi, mida ma ei mõista.

Ilu nimel pingutamist ka mitte, sest enamasti seostub see tänapäevase tehnika juures enda peletiseks moondamisega. Algab see alati tasapisi maitsekate täitesüstidega ja lõpeb tundmatuseni moondunud näoga. Või ei pane teised seda tähele? Kuidas suudab meesterahvas taluda, et ta ilus naine tema kõrval paari aastaga paistes näoga pandaks moondub? Päris mitut endavanust endist kaunitari tean, kellele tahaks kurjalt käratada, et mida kuradit sa endaga teinud oled? Kas kõik näevad, aga keegi ei ütle või on asi pigem nagu anoreksia puhul, et inimesel tekib endast väärastunud ettekujutus ning pole vahet, mida teised ütlevad ja peegel näitab? 

Üks asi, mida seoses iluga kogenud olen, on see, et ilu on harjumus. Ma olin vanasti see, kes toidupoodi minekuks näo pähe tegi, sest muidu oli alasti tunne ja põhjendasin seda sellega, et kui on võimalik olla enda parem versioon, siis milleks leppida vähemaga. Ja see on küll kardinaalselt muutunud. Miks? Üks osa on füsioloogial - mingi aeg hakkasin märkama, et laud on nii palju vajunud, et lainerijoon määrib lau ülemise osa koledalt ära. Siis märkasin, et iga kord kui ripsmeid värvin, kukub neid karjakaupa maha ja siis aja neid näpuga mööda värvitud silmi taga - väga tüütu. Seejärel sain aru, et meigikreemid mitte ei varja, vaid toovad kortse esile - milleks neid üldse panna. Ehk siis meik ei tee mind enam kuidagi ilusamaks. Ja ei mingit "appi - ma alasti!"-tunnet. See käis ikka väga kähku. Nüüd, kui vahel ripsmeid värvin mingi peenema ürituse jaoks, siis kipun silmi hõõruma, pole harjunud, et meik võiks laiali minna. Varem ma ilmselt iialgi silmi ei hõõrunud. Kuidagi õnnelikult läks see faas, et ei tekkinud tunnet - appi, meik ei tee mind enam ilusaks - aeg noa alla minna. Miks, ma ei tea. Või noh, ma ju näen, et mitte kedagi see pikemas perspektiivis kaunimaks teinud ei ole. No ei ole ju?!