Marcalt maailmale

Pinnud ja palgid

2012-02-10T12:47:00.000+02:00

Olen nii arg, et hakkan peksa saamise vältimiseks hämama aga juhtusin eile üht blogi lugema, kus jutt tegelikult eriline rumalus ei olnudki, kuid tekstist imbus läbi kirjutaja tohutu enesearmastus ja vot sellist asja mina ei kannata. Kõik olgu ikka madalad nigu muru! Hakkasin ühte raamatut kah lugema, autoriks elav klassik ja jälle ei suutnud üle paarikümne lehekülje lugeda - andekas inimene küll, aga kas peab oma andekas olemisest kohe eraldi raamatu kirjutama?
Hakkasin siis mõtlema, et mis mind selle juures häirib. Enesekindlad inimesed on ju pigem positiivne nähtus - ma ei vaena eksperte kui nad oma teadmisi jagavad. Mulle tundub, et asi, mis mind tegelikult häirib, võiks kanda nimetust "eneseturundus". Selline käitumine siis, kus inimene üritab ennast mõõdutundetult kiites tegelikult lugejatelt midagi välja pressida - lihtsalt austust või siis lausa töökohta (arvamusliidrina). Mu meelest on seda vastik vaadata. Selliseid kirjatükke lugedes märkad kenasti ära, kuhu autor on midagi spetsiaalselt oma saba kergitamiseks sisse pannud. A la "järgnevast saavad aru ainult haritud inimesed"; "mina juba sünnist saati teadmisjanusena" jne - ja oh ei, nad ei kasuta sealjuures irooniat! Huvitav on aga see, et paljud inimesed ei tundu selliseid võtteid märkavat. Miks mina märkan? Sest tajun end ka vahel ise seesuguseid trikke kasutavat. Vastikuspuna levib palgeile kui ütlen süütu näoga: "Oi, mul tuli küll sel semestril rohkem kui 30 EAP-d!". Kirjutades ma õnneks seesuguseid asju ei kasuta, sest must-valgel karjuvad need asjad veel koledamini silma. Kui keegi vaielda tahab, siis mu meelest ülikoolis õppimise mainimine enesekiitus ei ole, lihtsalt eluline fakt. Kunagi üks tütarlaps lajatas, et tema võiks oma blogis ka oma doktoritöö teemal kirjutada aga vaevalt, et lugejad seda mõistaks. See nagu läheb mu meelest sinna saba kergitamise hulka, eriti kui arvesse võtta seda, et antud lause oli vastuseks küsimusele, miks ta oma blogis vaid labaseid teemasid kajastab (tegelt olen ma tark! ma olen doktorant, raisk!). Miks ma jälle arvan end asjast teadvat? Kunagi olen isegi selliseid nippe kasutanud kui mind lolliks Ida-Euroopa l****ks peeti, kes sõna "hedonist" õiget tähendust ei tea. Nüüdseks olen juba nii tark, et ei hakkaks ilmselt vaidlema inimesega, kes mind esimese pealevaatamise põhjal paika paneb.
Näed, nüüd ütlesin kohe sellise koleda lause, et "olen juba nii tark" - eks see ole tunnetuse küsimus ka, kes mida eputamiseks peab. Ilma palgita pinde kindlasti ei märkaks kah. (See lause sai lisatud näitamaks mu üüratut tolerantsi - tegelikult muidugi on palk teiste silmas ja minu omas heal juhul pind.)

Masinapurustusliikumine tegutseb taas

2012-02-09T13:18:00.000+02:00

Tahtsin kah sõna sekka öelda selles teemas. Sülearvutite ja nutitelefonide keelamine siis.
Tudengid ei kuula õppejõudu vaid istuvad selle asemel fesaris või tapavad arvutimängus kolle. Mu meelest on tudeng olemine vabatahtlik ja kui inimene leiab, et just niimoodi saab ta ülikoolis istumisest kõige rohkem kasu, siis palun väga. Võtad arvuti ära, ta hakkab laua all Cosmot sirvima, sõbrannaga lobisema või niisama igavusest nihelema. Äkki see, kui inimene loengus igavust tunneb, paneb ta just mõtlema ja mõistlikumat karjäärivalikut tegema? Ma ise tundsin ka bakas sageli surmigavust aga kahjuks selle peale ei tulnud, et nii ei pea olema. Nüüd ma enam ei tunne aga arvutit tassin kaasa ikkagi. Miks? Sest mulle tundub e-lugerite ajastul arulagedana sadade lehekülgede kaupa lugemismaterjali välja printida. Ma isegi ei tea, mis tuleb odavam, kas järelmaksuga luger või printimine. Paberid ei meeldi mulle üldse tegelikult - nende lappamine muudab naha kuivaks ja eriti printeripaberitel on halb komme sõrmi veriseks lõikuda. Konspekteerin siiski käsitsi, sest tahvelarvutiga pole see minu jaoks eriti mugav.
Fesari või msn-is ma loengu ajal tõesti ei istu. Miks? Tuleb tunnistada, et mõni igav loeng ikka ette satub. Sellepärast, et minu jaoks on ebamugav istuda arvutis ja isiklikke asju ajada kui keegi teine pealt vaatab ja loengus on see ju paratamatu. Mina näen küll kenasti, kes on kõrval- või eesistuja fesarisõbrad või mida ta messengeris pläkutab. Ise olen süüdi, et vahin? Uudishimu on patt aga kahjuks pole ma lühinägelik. Tähendab see, et ma hoolin liiga palju sellest, mida teised minust mõtlevad? Mulle tundub, et selles situatsioonis on see pigem positiivne omadus. Kuidagi labane tundub arvutiga esimeses reas istudes sõbranna titepilte vahtida - järgmine samm oleks vist juba see kui keegi tuleb su arvutisse midagi Internetist näitama ja sul on populaarsemate külastatud lehtede all pornolehed (või Perekool).
Igatahes tundub äärmiselt tagurlik millegi ära keelamine. TTÜ-s siis interaktiivseid õppimismeetodeid üldse ei kasutata? Meil on mõnikord grupitöös Internetiühendusega arvuti omamine eelduseks. Ahjaa, keelamisaktsiooni taga oli seesama instituut, kus minagi omal ajal loengutes suurt igavust tundsin.

Moeblogi

2012-02-04T11:19:00.001+02:00

Moeblogi by marmosett featuring printed handbags

Punk rock t shirt
republic.co.uk

Criminal damage
€70 - tubeshop.it

Stargazer Lipstick Black | Gothic Clothing | Emo clothing |...
£2.95 - chaoticclothing.co.uk

Barbie Pink Necklace | Gothic Clothing | Emo clothing | Alternative...
£4.95 - chaoticclothing.co.uk

picture frame Aspen Deer head black
amazon.co.uk

Amazon.com: 16" Shades of Black and Silver Shatterproof Christmas Ball...
$35 - amazon.com

HSN Cares Todd English 2011 Heart Ornament at HSN.com
$25 - hsn.com

Newegg.com - Huge Gleaming Silver Mirrored Glass Disco Ball Christmas...
$35 - newegg.com

Appi, Jeesus ründab koos pisikutega!

2012-01-31T13:06:00.000+02:00

Täna hommikul oli jälle uus üllatus postkastis - mõnel meie lasteaia lapsevanemal on kodus ikka tõeliselt igav. Ehk siis jätkuks sellele teemale on veel probleeme avastatud.
Esimene probleem seisneb selles, et üks kasvatajatest on usklik (võdistame juba ette õuduses õlgu!) ning lapsed on enne sööki laulnud üht tänulaulu ning samuti on neile mõnikord lastepiiblist lugusid loetud. Samal ajal loevad lapsed Pipit ka ning päkapikud ja sünnipäevad on täiesti aktsepteeritud (mainisin sellepärast, et olen kuulnud loost, kus üks usku radikaalsemalt suhtunud inimene on selliseid asju pahaks pannud). Ma ise ennast usklikuks ei pea, kuid olen ka ise lapsena isiklikust huvist piiblilugusid lugenud ning eriliseks lemmikuks olid mulle Ostankino pealt jooksnud piibliteemalised multikad. Üldiselt sisaldavad need lastele mõeldud lood vaid klassikalist hea ja kurja vastandamist, kedagi põrguga ei hirmutata ning räägitakse lihtsate sõnadega üldinimlikest väärtustest. Hiljem oli meil keskkoolis usundiõpetus (vabaainena, satanismi tutvustavas tunnis oli küll pea terve klass kohal) ja ma usun, et inimene, kes erinevatest usunditest ikka mitte midagi ei tea, on päris paljust huvitavast ilma jäänud. Ok, see läheb veidi kaugele lasteaialaste teemast aga ma ei usu, et piiblilugude rääkimine neile kuidagi halvasti mõjuks, kardab ilmselt selline lapsevanem, kel endal usuteemast arusaam puudub ja kes arvab, et lapsi sunnitakse Piiblit pähe õppima ja kodus missionitööd tegema. Minu last on sealsetest lastest muide kõige kauem "töödeldud" ja tema pole meile veel kodus Jeesusest rääkima tulnud. Pipi ja Muumi on ilmselgelt lahedamad tüübid.
Ahh...eriline pärl kirja lõpust: "Samuti küsime igaks juhuks
üle, kas kristlike pühade (jõulud, kolmekuningapäev, lihavõtted jms)
tutvustamine piiblilugu silmas pidades on aktsepteeritav?" Loomulikult mitte, milleks pühade algset mõtet mainida - kõik pühad on selleks tehtud, et võimalikult palju kingitusi saaks ja tarbida, tarbida, tarbida! Kui kodus last laiemat pilti nägema ei õpetata, ei tohiks ka haridusasutus seda teha.

Lisaks Jeesusele ründavad lapsi ka pisikud. Vaatasime juba ükspäev, et kasvatatel on seljas mingid naljakad kodukitlid. Tervishoiunõuded nägevat ette, et söögiaegadel peavad sellised hõlstid seljas olema. Nüüd on tekkinud küsimus, et äkki võiks ikka terve päeva kitliga ringi käia (ja seda iga päev vahetada loomulikult). Millegipärast meenub nõukaaegne raamatuke lapse tervisest, kus imiku tuppa võis siseneda spetsiaalses kitlis ja marlimaskiga. Kindlasti aitab kasvatajate (kui peamisete nakkuskollete) univormistamine kaasa haiguste leviku tõkestamisele kui samal ajal on rühmas paar tatist last, kelle vanemad arvavad, et nohu pole mingi haigus.
Pean nüüd välja mõtlema võimalikult vähesarkastilise vastuskirja ja jään huviga ootama järgmist lastevanemate koosolekut.

Mida mehed tahavad?

2012-01-27T13:11:00.000+02:00

Mis on peamine asi, milles mehed* naissugu süüdistavad? Võtame näiteks kasvõi igasugused ankdoodid, mida põhikooliaegsed klassivennad FB seinal jagavad - naised ei taha muud kui raha. Sama häda üle kurdab ka netikommentaatorite väsimatu jõuk - kõik naised on rahamaiad l****d!
Loomulikult leidub isegi nende meeste silmis teistsuguseid naisi - need on ju need jubedad feministid/feminatsid, kes on karvased, käivad kottpükstega ning peksavad vabal ajal mehi, kuid meestevastane vägivald vaikitakse teadupärast maha.
Niisiis häirib mehi see, kui naine elab nende kulul, samal ajal on kõik naiste töölkäimisest rääkivad naised ebanaiselikud lesbaritest femikad. Nii nagu on kõik mehed sead, sest ei aita kodutöödes ja need, kes aitavad, on nii äpud, et ei vääri üldse mehe nime.

Tõsisemaks minnes, mind on küll ebaõiglaselt rahalises mõttes ärakasutatud ning naiselikest hüvedest (lilled) ilma jäetud ja seda hiljem põhjendatud "a ma arvasin, et sa oled selline karmim mutt (feminats?), kes sellistest asjadest ei hooli!?".

*Siin ja edaspidi on tegemist häbematu üldistamisega, sest normaalseid mehi sellised küsimused tegelikult ei huvita, sest nad ei ürita tervet sugu ühise nimetaja alla seada.

Naised vait - mees räägib!

2012-01-25T13:51:00.000+02:00

Mõnikord karjuvad soolised erinevused siiski nii kõvasti näkku, et isegi mina ei suuda neid tähele panemata jätta.
Oli meil kollokvium. Rahvas jagati valitud kodutööde teemade järgi gruppidesse ning teha tuli esitlus. Minu teema oli üsna haruldane ja sobis kokku vaid ühe teisega ning nii me moodustasimegi kahese grupi. Mina ja üks noormees. Enda õigustuseks võin öelda, et ma ei täitnud esitlusel vaid plakati ülevalhoidja rolli vaid pirisesin ikka miskit rääkida ka, aga põhijutustaja oli siiski noormees. Juhtus selline suure suuga ekstravert olema ja õnneks oli talle mõistust kah antud. Üheksast grupist vaid kolm olid noormeeste-vabad, ülejäänutes oli vähemalt 1 meessoo esindaja. Kas leidus neist segagruppidest mõnigi, kus noormeest põhiesinejaks ei pandud? Ei. Juba kohapeal arutasime, kuidas paistab silma meesesinejate paremus - hääl kannab, enesekindlus on laes. Naised seevastu räägivad vaiksel häälel, jagavad esitatava teksti omavahel ära, ei suru oma arvamust peale. Vaid üks erand oli tüdrukute hulgas. Piinlik kohe. Millega seda seletada? Mehi on ülikoolis vähem ja need, kes sinna saavad on need tõepoolest tublid, targad ja enesekindlad? Ometi ju kandideeritakse tüdrukutega ühtedel alustel ning tublisid tüdrukuid peaks isegi rohkem olema. Kus on tüdrukute enesekindlus ja esinemisjulgus?
Enda kohta võin öelda, et praegu ma julgen esineda, sest see seltskond, kes meil nüüd saalis istub, on hoopis erinev bakalaureuse eriala kõrilõikajate kambast. Või olin ma siis tõepoolest väärt nende kriitikat, sest tegelikult ma ju enamasti ei teadnud, millest ma räägin ja räägitav ei huvitanud mind karvavõrdki. Lõputöö kaitsmine läks hästi, sest siis ma oma teemat valdasin. Kas eeldada, et suurem osa tüdrukuid ei ole ka praegu räägitavatest teemadest huvitatud? Et tüdrukud kui suurem mass tulebki kooli kraadi saama ja poisse ka tegelikult huvitab, mida nad õpivad? Ei ole nagu eriti usutav.
Kas tõesti mõjutab meid see - "head tüdrukut on näha, aga mitte kuulda!"-põhimõte. Meid ongi kasvatatud vaikselt tagaplaanil olema. Mees on pea, naine kael. Tüdrukute asi on must töö ära teha, mehed kannavad töö ette ja saavad kogu au? Nõunik võib olla naine, ministrina on naine aga ebausutav.

Mis minust saab?

2012-01-23T12:45:00.000+02:00

Nädalavahetusel üllatati mind ja ja kursusekaaslasi siis sellega, et meie eriala TÜ-s suletakse. Tegelikult olin küll kuulnud ennegi kõlakaid, et erialale järgmisel sügisel enam vastuvõttu ei toimu aga ei muretsenud eriti, sest meil ju lastakse ometi lõpetada. Tegelikkus on muidugi veidi segasem - seadus ütleb küll, et alustanutel tuleks lõpetada lasta aga samas on lisatud klausel, et seda võib osakonna soovil muuta. Meile ka muidugi öeldi, et teoreetiliselt peaksime saama oma kraadid ikka TÜ-s kaitstud, kuid praktika muudab kahtlaseks see, et juba kuu aja pärast lahkub ametist meie osakonna juht ja võtmeainete lektor. Miks? Eks küsimus ole ikka rahas ja inimsuhetes, nimelt õpetab TÜ minu eriala vaid magistriõppes, samal ajal kui sarnane eriala on bakalaureuseõppes olemas TÜ ühes kolledžis. Baka pidavat aga rohkem riigilt raha saama ja nüüd on seal kolledžis tore plaan ka magistriõpe avada. Milleks siis dubleerida, eks? Kahjuks asub see kolledž teises linnas, mis tähendaks minu jaoks olulisi lisakulutusi (tean jah, et suur enamus käib ka Tartusse mujalt, aga nemad on lihtsalt tublid ja pühendunud, mina nii tubli ei ole), samuti on sealne avatav õppekava veidi teise suunitlusega kui TÜ oma ja see suunitlus mind väga ei tõmba. Pealegi asusin ma Tartusse õppima suuresti just inspireerituna siinse osakonna juhi kirjutatud raamatust - ei usu, et keegi teine teda ennast asendada suudab. Kõik tema loetavad huvitavad ained on meil aga alles toimumata. Ta küll mainis, et kõik on veel selgusetu ja ehk õnnestub kellelgi teda veenda osakoormusega jätkama aga üldiselt jäi meil mulje, et inimene on sügavalt solvunud ja hea meelega teda üle parda visanud seltskonnas jätkata ei soovi. Meie saime kuulda seda, et lepingus on alati üks pool tugevam ja tegelikult ei huvita üliõpilaste saatus eriti kedagi.
Eks nüüd vaatab, mis saab aga niisama pooleli jätta küll ei tahaks. Rahvas juba arutab, kuhu üle minna. Kahju, sest meil on tõesti tore kursus kokku sattunud. Naljakas iseenesest on see, et täpselt sama stsenaarium toimus mu baka erialaga Tartus - seoses üleminekuga 3+2 süsteemile suleti bakaõpe, jäi vaid magister, üsna ruttu peale seda lasid võtmefiguurid TTÜ-sse jalga, nüüdseks pole osakonnast enam midagi järel - või õigemini koliti enam-vähem täiskoosseisus Tallinna. Tollal sain mina õnneks enne neid jamasid oma kraadi kätte. Enne seda plaanisin veel Concordiasse õppima minekut, õnneks pääsesin, kool oleks loojakarja läinud täpselt minu viimasel õpinguaastal aga kaua sa ikka jamade eest põgened, lõpuks said nad mu nüüd, rohkem kui 10 aastat hiljem kätte...
Ahjaa, kui midagi üle ei jää, peaks kaaluma võimalust ajakirjandusse üle minna. Just see oli 12 aastat tagasi mu TÜ esimene valik ehk siis peaks paika pidama seaduspära, et mul tuleb alati jääda esimese leitud variandi juurde, kuna hilisemad toovad alati vaid häda kaela või nagu mu vanaema armastab öelda: "S*** sinna, kuhu kükitad!" Ajakirjanikuks mul iseenesest soovi saada ei ole, ega mul pole üldse soovi kellekski saada - tahaks lihtsalt võimalikult palju huvitavaid asju õppida ja hetkel paistab, et ajakirjanduses õpetatakse päris palju huvitavat. Pealegi ei ole ma enam nii loll nagu 19-aastasena, et üritan komisjonile endast muljet jätta kui tulevasest poliitika- ja majandusajakirjanikust kuigi mul antud teemadest mingit ülevaadet ei ole. Ainus, millest ma kujutan ette end kirjutavat, on muusika, kuigi ka sellest valdkonnast pole mul olulisi teadmisi - siiski tundub, et tegelikult piisab enesekindluseks ka huvist mingi teema vastu. Tollal olin ma palju kergemini hirmutatav ja nõus oma huvid sotsiaalselt soositud rolli vastu vahetama.

Lapsed on kaitstud

2012-01-17T13:56:00.000+02:00

Ilmselt on juba evolutsiooniliselt väja kujunenud lapsevanemate soov oma järglasi küünte ja hammastega ohtude eest kaitsta, kuid tänapäeval vist ei osata enam ohte ohutusest eristada.
"Kas tädi vaatas meie kussununnukest kurja näoga ? - pole muret, emme maksab, emme teeb nii, et varsti see tädi enam siin ei tööta!" Umbes nii võiks lahti seletada olukorda, mis toimus minu lapse lastehoius. Nüüd olevat nii hea ja rahulik õhkkond. Ma saaks aru, kui tegemist oleks olnud tõsiselt kurja tädiga aga nii see ei olnud, sest minu laps käib samas lasteaias juba palju pikemat aega kui see konkreetne kurja silma ette jäänud talleke (või on minu oma "kurjade tädidega" koduses miljöös piisavalt karastunud...). Eks juhtkond pärast vabandas ka, et ilmselt oli antud tädi nii mõnegi teise lapse lemmikkasvataja. Kas poleks mõistlikum olnud siis ühel lapsel lahkuda kui üks inimene töötuks teha ja kari väikesi inimesi küsimuse ette seada, et kuhu tädi järsku kadus?
Ok, see juhtum on nüüd juba mõne kuu tagune. Eile aga jälle hiilib üks raudne ema kasvatajale külje alla ning alustab ääri-veeri juttu - tuleb välja, et tema kullarullike saab šoki sellest kui kasvataja (loomulikult mitte see, kellele lugu räägitakse) lapse veel enne ema lahkumist käsi pesema viib (ausalt öeldes ei saanud minagi täpselt aru, milles see tohutu probleem täpselt seisnes). Õudselt naiselik on vist see kui probleemi ei arutata teise osapoolega vaid ikka kõigi teiste ümberkaudsetega, kes siis ka ehk omalt poolt ütlevad midagi seesugust nagu: "ta on meil alles uus ja kogenematu" ning millest kujuneb lõpuks välja lugu a la "lapsi enne mitte kunagi näinud inimene üritab neid väe võimuga vanemate kaitsva tiiva alt välja tirida!"
Ma ka ei olnud korralik bitch ega piiksatanud midagi a la "kas laseme selle kasvataja ka nüüd lahti?" ega maininud isegi seda kui kiiresti proua kullarullike paistab haigustest "paranevat" - reedel köhasse lämbumas-esmaspäeval sama targalt tagasi. Läksin hoopis autosse ja sisisesin sellest L-ile, et paljastasin vist uue intrigandi. No vähemalt ei pea kartma, et need lapsed kaitseta jääksid.

Muusikat ja targutamist

2012-01-16T15:06:00.000+02:00

Peab vist töölt ära tulema - hakkab kangesti blogimist segama...Seetõttu siis sihuke kokkupressitud mõtteavaldus kah.
Esiteks muusikast. Tegin sellise avastuse nagu Billy Corgani, The Smashing Pumpkinsi (ja Zwani) solisti 2005. aasta sooloplaat TheFutureEmbrace. Seda müüdi last.fm-i andmetel kokku vaid 69 000 eksemplari (ainult Britney Spearsi räpparist eksmehe plaati müüdi veel vähem) ehk siis täielik läbikukkumine. Müstiliseks jääb, miks, sest plaat on ise väga hea. Kaubamaja plaadipoe allahindlusel müüakse seda naeruväärse hinnaga kõrvuti Iron Maideni viimase plaadi luxversiooniga, mille omanikuks võib saada vähema kui 6 € eest - ei tee mingit reklaami siin, sest nii häbiväärne alahindamine ei kutsu ju kedagi ostma.

Vaatamiseks plaadi vist ainsa singli video:

Teiseks kavatsen muutuda kooli ajal vihatud targutajate sarnaseks. Oli selline noormees, kes ütles väga viisakal häälel matemaatikatunnis tema pealt ülesande lahendust vaadanud pinginaabrile, et kui sa iseseisvalt ülesannete lahendamiseks võimeline ei ole, siis ehk kaaluksid kooli vahetamist, sest keskkooli jaoks on su võimed kahtlemata puudulikud. Ja ta mõtles seda tõsiselt.
Nüüd nõuavad tudengid tudengisõbralikku haridusreformi - ei suuda täita õppekava täies mahus, selle asemel võtaks hoopis akadeemilise, pikendaks oma õpinguid ja teeks kooliasju, siis kui aega ja viitsimist on. Toetuse jagamisel võiks ikka arvestada materiaalset olukorda, mitte õppeedukust. Ülikool või sotsiaalabiasutus? Samas kaebame, et kõrgharidus on devalveerunud. Inimene on enamasti täpselt nii laisk kui tal olla lastakse või isegi rohkem. Uskumatult paljudel on isegi enda kinnimakstud avatud ülikoolis suhtumine "peaasi, et läbi saaks" - no näiteks 73-st kursusele registreerunust suutis kodutöö tähtajaks esitada 35. Mu meelest võiks inimesed ikka teha seda, mida nad tahavad (ok, ilmselt väga suur osa tahabki lihtsalt olla ja oleskleda), mitte raisata oma aega ja raha erialade peale, mis neid ei huvita ja venitada ülikoolis viimse tähtajani. Vabandan nende ees, kes on tõesti tublid ja kõhu kõrvalt kokku hoides koolis ja tööl rabavad aga kole palju olen ikka kohanud selliseid tüüpe, kes räägivad, kus ikka õpiks kui see asi vaid odavam oleks (või lausa peale makstaks) ja aega oleks, samas enda ja nende elusid kõrvutades ma ajakasutuses ja rahakoti paksuses suuri erinevusi ei näe.

Täna teeme diskot!

2012-01-13T10:57:00.000+02:00

Avastasin just ühe uue toreda lehekülje hypem.com, mis on siis selline tasuta muusika kuulamise lehekülg, mis saab oma sisendi erinevatest (mmusika)blogidest. Pole veel süvenenud, mis alusel need sinna lehele satuvad. Igatahes saab seal muusikat otsida ning oma lemmikutest nimekirja teha, mida siis kasvõi shufflega kuulata. Kõike seal muidugi pole, kuid see-eest on erinevaid haruldasi mikse jms. Boonuseks veel see, et lehekülg ühildub last.fm-ga.
Rokkmuusikat on seal vähem, rohkem erinevat elektroonikat - ilmselt on enamik musablogijaid noored ja trenditeadlikud inimesed. Kuigi ma ise eelistan pigem vanemat muusikat, ei saa öelda, et ka uue seas pärleid poleks. Või noh, kelle jaoks uued, kelle jaoks vanad. Sõbrannast elektroonilise musa fänn tutvustas järgmist lauljatari juba oma pool aastat tagasi FB-s. Tegemist muide vanameister Stingi tütrega, kellel on äärmiselt huvitav hääl. Vist mitte klassikaliselt ilus hääl, sest endal olen seesugust tämbrit täheldanud kurguhaiguste puhul - ainus positiivne muutus haiguse juures. Laulda ma samas ei oska. Muidu paistab kah äge mutt olema - altkulmu kuri pilk reedab alati meeldiva inimese :) Videos kaastegev ka teine äge mutt Robyn:

Teiseks avastuseks mida ma siiani ignoreerinud olin, on Beth Ditto. Gossipiga koos ta mulle erilist muljet ei jätnud aga tema enda nime all tehtud lood on väga head. Selline mõnus kaubamaja muusika, mis meenutab mulle muretuid päevi pealinnas, kus raha oli nagu raba ja kaubamajas jalutamine ei jätnud haput maiku suhu. Eks tagantjärele meenub ikka vaid hea. Mulle muidu ka väga meeldib see kaubamajades lastav chill ostlemismuusika - minule igatahes mõjub psühholoogiliselt, paneb end rikka ja ilusana tundma :) Mitte segi ajada Maximas lastava labasusega!
Beth näitab klassi:

"Ma vihkan inimesi!"

2012-01-10T13:13:00.000+02:00

L. tuli selle lausega koju Genklubist, kus esitleti ühe Lõuna-Ameerika-reisi fotosid - rahvast oli nii palju olnud, et ta oli pidanud poolteist tundi püsti seisma külg külje kõrval võõraste inimestega. Oo õudust! Vähemalt ei huvita inimesi ainult joomine.
Ma ise olen ka tegelikult natuke inimsoos pettunud, just selles, et inimesed muudkui tulevad ja lähevad, keegi ei taha kohale jääda ning siis kui sa üritad mõnele meenutada tema tähtsust, tehakse nägu, justkui ei tuntakski sind. Ega ma ise ka eraldumise patust puhas ei ole. Näiteks oli mul vana-aasta õhtul plaan saada aasta nohiku auhind, õhtu otsa õppida ning siis minut peale keskööd oma kodutöö netti üles riputada - et kõik ikka näeksid, millised on minu prioriteedid. Plaan rikuti muidugi ära, sest mõni inimene leidis, et on koletu mul niimoodi vana-aasta õhtul üksi kodus konutada lasta ning pakuti seltsi (mille peale L. muidugi jõudis süüdimatult küsida, et ei tea, kas ta ikka tahab külalisi, ta pidi õppima...). Saagu ometi aru, et naisterahva puhul sisaldab iga tegu ja tegematajätmine žesti!

Õppimisega on iseenesest hullud lood - ma olen ikka uskumatult maniakaalne! Kadestan kõiki, kes suudavad asja lõdvalt võtta - peaasi, et ainest läbi saan. Ok, arvestuslikud ained ei tekita ka minus võitlusvaimu aga niipea kui terendab võimalus mingi täht saada, lööb saatanlik tuluke põlema. Kõige hullem on see, kui algul läheb kõik imeliselt hästi, püsid seatud kursil - ja siis tuleb kõige lõpus mingi töö, mille osakaal on nii suur, et ebaõnne korral ähvardab see rikkuda kogu senise panuse. Siis muudkui vahid ja vahid oma valmisvorbitud kullakest ning jama on selles, et mida rohkem sa teda vahid, seda armsamaks ta sulle saab ning kaob ära üldse mingi võimalus, et kuhugi võiks veel miskit lisada - no on ju täiuslik! Mul on üks kuum kartul juba nädal aega käes olnud lootusega sinna miskit veel lisada aga ilmselt seda ei juhtu. Ilmne analoogia minu puhul ostlemisega - kui ma esimesest poest ostetuga ei välju, pole mõtet edasi minnagi - niikuinii ostan ikka selle asja, mida esimesena nägin ja kui esimeses poes seda asja pole, siis pole ka kusagil mujal.
Aga üldiselt meeldib mulle ikka õppida kõvasti rohkem kui töötada. Tööde juures olen ma enamasti kokku puutunud ainult ülesannetega, mis on liiga lihtsad, et väljakutset pakkuda või siis ületamatult rasked (loe: nii igavad, et ma ei proovigi neid lahendada). Ah jaa, arusaam igavusest on muidugi absoluutselt individuaalne - meie kursuse foorumis arutatakse praegu näiteks selle üle, et väga huvitav tundub olevat aine "Euroopa Liidu ametlik dokumentatsioon ja andmebaasid". No tule taevas appi!

Aasta 2011 edetabelid

2011-12-27T12:44:00.001+02:00

Mõtlesin siin aasta lõpetuseks mingisuguse edetabeli teha selle aasta parimast muusikast, kirjandusest ning filmist. Kõigepealt sirvisin blogipostitusi, kust leidsin raamatuid ja filme aga kummalisel kombel vaid paar plaati, kuigi tegelikult on enamik raamatuid ja filme ammu ununenud, samas kui muusika keerleb klappides igapäevaselt. Tabelite juures on jama see, et niikuinii ei ole ma suutnud ära näha/kuulata/lugeda kõike head, mis aastal 2011 ilmunud on ja seega on tabelid iseenesest üsna mõttetud. Pigem peaks välja kirjutama kõik ettesattunu ja märkima ära need, mida esile tõstaks. Filmide puhul juhtus näiteks nii, et tabelisse said kõik 5 filmi, mida ma ka blogis hea sõnaga mainisin ja tegelikult ma rohkem ühtki filmi vaatamas ei käinudki...Telekast ma ka filme ei vaata (erandina üleeile näidatud "Benjamin Buttoni uskumatu elu", mis osutus uskumatult igavaks interpreteeringuks iseenesest huvitavast ideest).

MUUSIKA TOP 5 - plaatide puhul avastasin, et kuulan peamiselt enne 2011. tehtud muusikat, seega tabelivalik juhtus üsna kesine. 2 esimest on õnneks kindlalt eristuvad lemmikud.
1. Motörhead "The World Is Yours" - kiire ja käre, ühe raksuga kuulatav tantsuplaat
2. Psychoterror "XX" - erinevalt mõnedest teistest meeldivad mulle Psycho 2 viimast plaati nende loomingust kõige rohkem. Ilmselt olen kah vanaks saanud ja selline vana punkari melanhoolne maailmavaade läheb peale. "Fun House Rock" sellelt plaadilt on vaieldamatult parim selle aasta lugu üldse - tõsine retro tantsupidu. Soovitan soojalt ka laivi, huvitav kooslus - laval vana purjus Freddy ja lava ees noored purjus alaealised. Kes kellele ära teeb?
3. Vennaskond "Anarhia Agentuur" - nostalgia, noh. Mõned väga head lood ka nagu "Surm a. 1888" ja "Ma lahkun hüwastijätmata". Kahtlaselt kodune plaat.
4. Foo Fighters "Wasting Light" - ühtlaselt hea tasemega plaat, ei ole mingeid nutulaule vahel ega äravajumisi. Meeldib "White Limo", mis meenutab M. Mansonit (kus tema lubatud plaat on?).
5. The Birthday Massacre "Imaginary Monsters" - ei ole miski eriline pärl aga kuna ma avastasin selle bändi sel aastal, siis panin nende viimase plaadi ka tabelisse. Krdi kõva bänd iseenesest, ei oska ühtegi sarnase kõlaga esinejat kõrvale tuua - kõik, mida Last.fm pakub, on ilge saast TBM-iga võrreldes.

RAAMATUTE TOP 5 10 - Estrist laenutuste ajalugu vaadates selgus, et 5 on ikka ilmselgelt liiga vähe.
1. Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist" - raamat, millest inspireeritud oli siin blogis vist suisa 3 postitust. Filmi näidati kah PÖFF-il, aga sinna ma ei jõudnud (november = permanentne külmetus) ja ei ole kindel, kas oleksin seda kõike ekraanilt vaadata suutnud.
2. Oriana Fallaci "Kiri sündimata jäänud lapsele" - tegelikult sarnane raamat esikoha omanikuga. Südamelähedane teema ja mõtlemisviis - kole feminist, kes tuleks kividega surnuks pilduda.
3. Hunter S Thompson "Hirm ja jälestus Las Vegases" - kunagi nägin filmi, kuid see ei jätnud mulle mingit muljet aga raamat on vinge. Hariv raamat - sellest perioodist Ameerika ajaloos ei teadnud ma suurt midagi.
4. David Benioff "Varaste linn" - jälle üks mu lemmikteemasid - sõda ja Leningradi blokaad. Läbi huumoriprisma. Mõnus.
5. Edgar Hilsenrath "Nats ja juuksur" - vt. eelmist va Leningradi blokaadi asemel on gaasikambrid ja juudi geto. Nalja saab. Kahe eelneva raamatu puhul tõmbaks paralleeli Kurt Vonnegutiga - naeru kõrvalt saab ikka päris palju mõelda ka.
6. Cormac McCarthy "Tee" - naerda ei saa üldse. Jätab veel pikkadeks õhtuteks õõva keresse. Ilmselt seetõttu, et ma pole õudukatega harjunud. Katastroofid ja maailma lõpp seevastu on mind alati tõmmanud.
7. Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne" - tänapäeva noore inimese elu on raske. Õnneks kõvasti paremini kirjutaja, kui enamik sel teemal soigujaid. Nauditav lugemine.
8. Allan Vainola "Inventuur" - vanasti oli rohi rohelisem! Raamat, mis avas minu jaoks antud ajaperioodi tausta rohkem kui kõik Trubetsky raamatud kokku.
9. Nick Hornby "Julia, alasti" - ma ei teadnud varem, et ka melomaaniast on raamatuid kirjutatud. Lõbus.
10.Pille-Riin Purje "Aitab naljast: legend Dan Põldroosist" - elulooraamat, mis pani mõtlema. Tõestus sellest, et ka lähedane inimene jääb elu lõpuni mõistatuseks, mis sest, et temast võib raamatujagu lugusid vesta. Natuke nukker lugu.

FILMIDE TOP 5
1. "Biutiful" (ei osanud filme kuidagi järjekorda panna - esikoht tänu kõige ilusamale peategelasele - pingeline heitlus Kukumäega) - ilus, valus, mõtlemapanev.
2. "Üks mu sõber" - hea rahulik ja ilus. Tartu.
3. "Kirjad Inglile" - julge, raputav aga hästi tabatud.
4. "Päris koopia" - ilus, hämmastav, segadusseajav.
5. "Kuku - mina jään ellu" - šokeeriv, poolehoidu tekitav (erinevalt enamikust, kes nägid koledat joodikut, nägin mina kompromissitut tegelast).

Inimesi röövitakse ja kedagi ei huvita

2011-12-19T13:40:00.000+02:00

Tänane hommik algas siis sellise uudisega, et meie emafirma kontorisse on sisse murtud. Emafirma ei asu meil kuskil Kasahstanis vaid heaoluriigis Rootsis. Kontorihoone seitsmes korrus, ära viidud kõik, millest jõud üle käis st va serverid - töö jäi alles. Väga loodan, et uurimise käigus ei selgu, et varasteks olid meie kaasmaalased. Huvitav, et Eestis pole ammu kuulnud kontoritesse sissemurdmisest - pätid ongi kõik mööda Skandinaaviat laiali? Õnneks oli kõik kindlustatud ja päris näppu imema jõuluajal ei pea. Vastik igal juhul. Huvitav on aga see, et alarmi järgi murti sisse ca 18 tundi tagasi, helistati siis politseisse, politseist küsiti, kas vargad on veel seal? Jah, joome nendega siin kohvi parasjagu koos?! Saades teada, et vargaid koha peal pole, öeldi politseist, et siis aega on ja nii nad seal ootavadki siiamaani politseid. Keset klaasikilde, asitõendeid ja sõrmejälgi. Loodan, et Eestis politsei vargustele nii leigelt ei reageeri. Teiseltpoolt ei saa ma aru sellest, miks keegi alarmile ei reageerinud kui see siiski häiret andis. Meil jäi suvilas kord alarm korralikult maha võtmata ja enne kui ma jõudsin kraami autost tuppa tassida, olid turvamehed päral ning seda Eestis perifeerses piirkonnas mitte kusagil kesklinnas nagu praegune Rootsi sissemurdmine.

Teiselt poolt kah kesklinnast rääkides - pidevalt kurdetakse, et Tartu kesklinn olevat inimtühi, poed surevad välja, sest rahvas jõlgub linnaääres hüpermarketites. Just tulin keset tööpäeva väljasuremisohus soki-suka-pesupoest ja Abakhanist - rahvast oli mõlemas lausa järjekorra jagu. Mida mina, käsitöökauge inimene, Abakhanist otsin? Seisus kohustab, tuleb meelde enda lapsepõlv kui mu sama käsitöökauge ema oigas mu tantsuringi nõudmiste all - küll õmble ruuduline soni, kord lausa rahvariided. Meil ju kodus korralikku õmblusmasinat ei olnud aga vanaema sai need nõutud esemed kuidagi ikka valmis. Nüüd tabab sama saatus mind ja üllatus-üllatus, ema on just see, kes õmbleb mingit sitskleiti lumehelbekesele sobivaks. Aga valgeid pitsilisi sukapükse ikkagi ei leidu ning valget t-särki. Ostsin ema südamerahuks (ema ei tahtnud kuuldagi minu plaanist värvilistele sukapükstele valged põlvikud peale tõmmata, põlvikud veel kusjuures minu hästisäilinud vanad) valged retuusid, mis maksid vanas rahas 100 krooni. Jumala eest! 100 krooni! On see normaalne? Vean kihla, et need ei pea veeranditki nii kaua vastu kui mu enda vanad põlvikud.

Kool sai kah selleks aastaks läbi. Ühe eksami tegin ka, mille käigus sain sõrmele villi ja kätte krambi, sest klaviatuuriga harjunud sõrmed ei suuda isegi kahte a4 täis kirjutada.

Lollidelt tulebki raha ära võtta

2011-12-12T13:24:00.000+02:00

Seekord olen lolli rollis mina. Hiljemalt homme pean ma kogu oma elu jooksul kokkukraabitud papi ära andma, saamata päris hästi aru, kellele ja kuhu ma selle kannan ning kas see on esimene sissemaks või mis asi ja palju ma veel maksma pean. Nii see kinnisvara soetamine käib. Vahetame ühe 25-aastaseks kahanenud laenu uue ja suurema vastu. Mõelda vaid, alles aastake tagasi kaalusin üsna tõsiselt selle raha paigutamist Jaapani-reisi ja võttes veel arvesse seda kui kiivalt ma oma rahakest valvan, võib seda auga üheks elu kõige pungimaks teoks pidada.
Eelnevalt saadeti mulle mingi kümneleheline leping ka, mida ma läbi ei lugenud ning mille kohta L. väitis, et tema ei saa sealt midagi aru, vahepeal minu käest pikkade ja koledate sõnade tähendust küsides ja pahandades, et mida ma seal koolis käin kui miskit ei tea. Ma oleksin vist tõesti pidanud kaaluma professorikarjääri, sest päriselu puudutavates asjades olen ma ikka uskumatult juhm, samal ajal kui akadeemilises vallas seljatan üha uusi verstaposte.
Eluruumi on muidugi vähe, see vähe on üsna räsitud (peamiselt minu poolt ja nii kardan ma sama stsenaariumi kordumist uues ja ilusas kohas) ning äkki tõesti tekitab see eluruum minus ka allergiat (peaks hoopis põhumaja kaaluma?). Ninast ma enam üldse ei räägi, temaga olen kõik oma suhted lõpetanud. Või kaaluks veel kättemaksuks ta lillaks joomist?

Igatahes, ees on ootamas nälg ja võlg ning mõtlemisele keskendudes ei tundugi see enam nii naljakas. Parem siis mitte mõelda ja tegutseda. Maailmalõppu kuulutatakse ka viimasel ajal nii aktiivselt, et ei teagi, kuidas suhtuda. Hirmus on see elu.
Ja 3 nädalat aasta lõpuni? Ma olin kogu aeg arvestanud, et see on alles kunagi kauges tulevikus. Nii see 4 nädalat kodus mõjub. A mis mul jõuludest ja uuest aastast ongi, need ju peamiselt söömispühad, millest mul enam võimalik naudingut saada ei ole. Kingimure kadus ka ära, sain just teada, et Onu Bellal tuli kuldplaadi kogumik välja.

Saaga läheb edasi

2011-12-07T13:26:00.000+02:00

Kõik keerleb siiani nina ümber. Ehk siis nina oli jätkuvalt totaalselt kinni, lugesin, et paranemine võibki võtta oma 4 nädalat. Ok, pidasin vastu, erakorralisse ei läinud, kuigi ärkasin öösel iga tunni aja tagant. Tänaseks oli ülevaatus kirjas.
Saatusekaaslased istusid kah ukse taga, kaasaarvatud see mees, keda ma opipäeval orad ninas kohtasin - tal ei paistnud nina kinni olevat. Läksin siis uksest sisse, arstionu vaatas ninna ja ütles, et ahhaa - selge see, miks sa hingata ei saa ning asus oma näpitsatega tööle. Kui netist lugesin, et keegi kommenteeris opijärgset ninatampoonide eemaldamist kui "nina kaudu aju välja koukimist", siis mõtlesin, et see on veidike ülepingutatud aga see, mis minuga täna toimus, võiks seda võigast pealkirja kanda küll. Ja siis seda tuli - vilksamisi vaadates kollakas-punaseid klimpe, millest mõnda suuremat (no nii väikese hiire suurust) ka uhkelt õele näidati, ja seda tuli ja seda tuli ja mul hakkas kõik sees ja silme ees ringi käima, külm higi kattis kogu keha ning peagi jooksiski õde nuuskpiiritusega kohale. Arst küsis, et kas ma olengi selliste kalduvustega, opi ajal olevat ma ka kangesti kaame tundunud. Olen-olen, näpuvere ja kõrvaaukude tegemise juures (läks otsapidi uuristamiseks kätte) on samasugust äravajumist esinenud. Emapoolset liinipidi mitu meditsiinitöötajat ees, lapsepõlves rahustati, et küll see verekartus läheb üle. Ei kardagi ju otseselt verd või valget kitlit, pigem just seda koukimist, uuristamist, torkimist. Ja üle see ei paista minevat.
Nina on nüüd lahti, kuigi ühes sõõrmes justkui oleks mingi tükk veel sees, aga ükski võim mind seda näitama küll ei vea. Võib viis korda arvata, kas ma lõhna ja maitset tunnen...Mitte mingi väega ma seda teist korda teha ei lase. Eks peab siis sellise eluga leppima ja tegema nagu mulle kord öeldi: "asi see siis söögile maitset juurde mõelda ei ole!" Mu meelest see eriti lihtne ei ole, minu jaoks on hea söök siiski üks elu olulisemaid asju. Samas meenub klassiõde, kes pidas söömist aja raiskamiseks ja unistas, et mõeldaks välja mingi kapsel, mida manustades nälg kaoks ja energia taastuks. Ilmselt olid neil kodus väga halvad toidud.
Kogu seda jama põhjustav allergeen on endiselt selgusetu (allergiatestid ei näita miskit) ning seega peangi jääma allergiarohtude peale ja lootma, et see on miskit praeguse korteri spetsiifilist ning lootma, et kolides olukord muutub (kui selleks ajaks, eeldatavalt suveks 2012, juba liiga hilja ei ole st polüübid on juba tagasi kasvanud). Uues korteris peab vist haiglaseks puhtusefriigiks kah hakkama, et välistada igasuguste tolmulestade jms levik.
Aga praegu on mul vist posttraumaatiline šokk, tahaks end teki sisse kerida ja ulguda, et "MIKS MINA?!" Lugesin kõiketeadvast Internetist, et ninaprobleemid põhjustavad ka vaimseid häireid...

Ainult halba

2011-12-02T13:08:00.000+02:00

Mul oli kolleeg, kes eelmise aasta algul läks seljakotiga ilma avastama, nüüd ütleb Geni, et ta suri tänavu suvel. Nimi klapib, sünniaasta ja perekonnastruktuur ka. Kuigi tal on täiesti tavaline Eesti nimi, annab Google siiski vastuseid just tema kohta, enamik neist vanade töödega seoses, lisaks mõned võlanõuded. Ainus lootus on, et ehk on ta ise end surnuks kuulutanud just võlausaldajate tõttu. FB-s tal kontot pole (pole ka ühtegi nimekaimu), Orkutis kunagi oli aga ta kustutas selle. Mingil ajal nad veel L-ga suhtlesid MSN-is, kus ta siis ütles, et pole tööd leidnud ja peab ilmselt varsti arvuti maha müüma, mõni aeg peale seda side katkeski. Kõhe hakkab. Mis temaga juhtus? Ei tundnud ma ju ühtegi tema sõpra ega lähedast ka, et teada saada. Mida see teadmine mulle annakski - rahuldaks ainult oma uudishimu? Lihtne fakti tunnistamine - surnud siis surnud, tundub kah kuidagi julm aga ilmselt muud ju teha ei saagi. Kes ta mulle oli? Lihtsalt inimene, kellega juhuse tõttu eluteed korraks ristusid aga ometi jäävad ka sellised inimesed meelde. Ilmselt see ei peaks puudutama aga ikkagi tekib mõte sellest kui kaduv on tegelikult iga inimene.

Endast kah siis. Mitmendal päeval pärast oppi peaks ninakaudu hingamine taastuma? Mul on juba kergelt siiber. Ilmselt teistel ka, magan uhkes üksinduses suu ammuli ja ärkan iga poole tunni tagant nagu kala kuival. Huuled on mõnusalt korpas ja lopsakad. Ninas endas miskit lõriseb aga välja tulemas ei ole eriti kedagi, nuuska kui kõvasti tahad, väga kõvasti pole lubatud ka. Patsiendiabi ütleb, et süveneva ninakinnisuse puhul tuleb arsti poole pöörduda aga mul ju ei süvene, kogu aeg ühesugune jama olnud. Ja mida see arst siis teeb - uue opi? Torgib midagi kuskilt lahti? Tänan, ei.
Pea on paks, midagi teha ei suuda ega taha kuigi kangesti oleks vaja. Järgmine sess on juba 16. dets, selleks ajaks vaja minimaalselt 5 - maksimaalselt 9 kodutööd ära teha + üheks eksamiks õppida. Tore on vaadata kõiki neid üritusi, millest haiguste tõttu eemale peab jääma. Põhimõtteliselt on kogu hilissügis-kevad hooaeg korstnasse kirjutatud. Talveriiete pealt saab kokku hoida ainult - niikuinii vaja vaid väljaveninud dressides kodus arvuti taga passida. Elämä on laiffi!

Ettekuulutus minu surmast ei vasta tõele

2011-12-01T10:07:00.000+02:00

Nagu eeldada võis, jäin ma ikkagi elama. Aga mis elu see on! Vähemalt siiani.
Igatahes tuleb kõik kirja panna enne kui mälu kustutustöödega pihta hakkab ja tekivad ekslikud mõtted a la "ma võiksin küll veel sünnitada."
Esiteks läksin ma kohale 8.30ks nagu paberil kirjas aga koha peal selgus, et see on nö süsteemi sisenemise aeg, mitte opiaeg (mis jõudis kätte alles kell 11). Süsteem töötas konveiermeetodil, teatud kohtades olid sõlmpunktid, kus siis kokkuaetud inimesed oma saatust ootasid ja minusuguste haavalehtede õnnetuseks sattusid seal sõlmpunktides kokku nii need, kes alles oma oppi ootasid kui ka need, kelle kallal juba veidi toimetatud oldi. Minu kõrvalvoodil lamas näiteks üks onu, kel paar raudora ninas. Edaspidi vältisin muidugi pead tema poole keeramast aga kahju oli juba sündinud. Värisesin seal voodil siis, süda puperdamas, käed higised ja jube migreenihoog peas, silmad märjad pisikesi nutvaid lapsi vaadates, lisaks pandi mulle ruumisolijatest viimasena kanüül, nii et enne jõudis mul juba mõte tekkida, et äkki mulle ikka ei pandagi. Kanüüli panemine oli tõesti üsna köki-möki ja mitte nii jäle kui ma eeldasin. Rahustit anti õnneks ka, peaks selle endale kohe menüüsse võtma. Raudoradega torgiti ninna meditsiiniline kokaiin (no miks peab kasutama neid jubedaid pikki raudorasid, mis näevad välja nagu keskaegsed piinamisriistad?), õnneks mitte nii sügavale nagu omal ajal põskkoopaloputuse ajal. Kokaiini mõju oli küll tunda - tekkis selline kerge joobeastme tunnus, et noh, teeme ka midagi vä? Suitsu on kellelgi vä? Kõik meeldiv kadus opituppa sisenedes. Silmad seoti kinni ja show võis alata. Õnneks sain ma kogu opi aja arstiga lobiseda - pidev kontrollimatu loba on ainus, mis hoiab mu kujutlusvõime vaka all ega sunni keskenduma hetkel toimuvale. Kui mind lõpuks peale 15 minutit ratastoolis minema sõidutati oli küll tunne nagu oleks rekka alla jäänud. Müts maha ikka nende ees, kes iluoppidel käivad, minu madal enesehinnang pole ilmselt pooltki vajalikust, et selliseid asju enda peal korda lasta saata. Niisiis oli mul mõlemas ninaaugus pool marlirulli, teip peal (tahtsin pilti ka teha aga a) ei suutnud b) liiga rõve oli), pea valutas kontrollimatult hoolimata peotäiele valuvaigistitele ja selles olukorras sõidutati mind palatisse toibuma. Raamatut lugeda ei suutnud, telefoniekraan näis liiga ere, lasin sanitaril teleka käima panna ja vahtisin poole viiest kümneni tuima näoga seda (mida ma enne seda tegin, ei suuda ega taha meenutada). Õnneks olin palatis üksi, sest kogu öö sai kuulda mu vaikset vandumist - katsu sa sellises seisundis silmatäitki magada. Kui lõpuks olin kuidagi uinuda suutnud, saabuski äratus - seda kell 6 hommikul. Kogu öö oli unistanud, et see jama mul ninast välja võetaks ja hommikul seda õnneks ka tehti (mis oli oodatult rõve tunne muidugi), sellest ajast alates on ninast vaikselt aga kindlalt verd tilkunud ja üldse on kogu krempel samamoodi kinni nagu enne koos marlitampooniga.
Sellegipoolest oli hommik ikka õhtust targem, hommikul saabusid uued patsiendid, keda sai hirmutama hakata. Kõigepealt muidugi ütlesin, et te parem ei taha teda, mis nende uudishimu kohe üles kruvis ja seejärel laskusin detailidesse. Üks tädi oli näiteks üldnarkoosile lootnud - selle lootuse kummutasin kohe, samas tädi rääkis mulle silmagi pilgutamata, kuidas ta ninaverejooksu käterätikuga peatada oli püüdnud ja sellest polnud piisanud. Ohh jahh. Pärast nägin üht onu ka koridori peal kellele kõrisse auk oli tehtud.
Mis mul siis seda jama põhjustab? Mingi allergeen peab ikka kuskil olema ja kuna kogu jama (lisaks vasomotoorsele riniidile ka astma) on tekkinud viimase 5 aasta jooksul ning just nii kaua olen korteris elanud, siis ilmselt on siia kuhugi koer maetud.
Ahjaa, lapsel oli novembri 2 esimest nädalat nohu, mis läks kõrva edasi (antibiootikumiravi), siis nädala lasteaias, siis neeruvaagnapõletik (taas antibiootikumiravi), jõudis nüüd 3 päeva lasteaias käia ning taas paks tatt ninas, mis tõenäoliselt jälle kuhugi edasi tungib. Ema ütles kohe lausa tabavad sõnad selle kohta telefonis: "No mine p****!" Selline olukord ongi. Ilmselt ka teekond opile - ninast adenoid ja kõrva tšundid.
Ja siis meil veel puuritakse juba kuu aega, mis ma siin kodus olen istuma olnud sunnitud. Merry f***** X-mas!

Ma suren homme

2011-11-28T15:26:00.000+02:00

Niisiis, olen ma kuu ajaga jõudnud nende jubedate inimeste hulka, kelle kohta öeldakse "kes teeb, see jõuab" (jah, nad on mulle juba niimoodi öelnud). Mõned närvesöövad peod, mõned head plaadid, paar närvivapustust, paar allaandmishetke, pidev kohusetunne ja mõningane uhkustunne hiljem olen jõudnud sinnamaale, et homme võib tõepoolest juhtuda, et ma suren ära. Ma lähen opile. Üle poole aasta lõhnade ja maitsete mittetundmine viis mu lõpuks nii kaugele, et olen nõus sinna minema. Võib muidugi juhtuda, et nad üldse keelduvad mind lõikumast - vereproov oli nimelt päris paha, kuigi tuleb välja, et see polegi kunagi oluliselt parem olnud (mis omakorda paneb kahtlustama, et ehk on kuskil miskit muud koledat lahti). Aga tänu rahvaravitsejatele me ju teame, et igaüks on oma häda pahasid mõtteid mõeldes ära teeninud, samas ei saa ma kuidagi nõustuda sellega, et maailma muutmist tuleb alustada iseenda muutmisest - mu meelest on maailma ikka palju lihtsam muuta kui iseennast. No mismoodi aitab mind see kui keegi ütleb mulle, et tuleb vähem muretseda? "Oi, aitäh, ma polegi selle peale tulnud!". Ma pole mina ju seetõttu, et mulle meeldib mina olla vaid seetõttu, et ma ei oska keegi teine olla. Ja ma meeldin endale ainult seetõttu, et ma tean, et ma teistsugune olla ei oska. Aga võib-olla inimesed tõesti loevad häid raamatuid, kuulavad tarku inimesi, kogevad toredaid asju ja muutuvad? Ma võin ka lugeda, kuulata ja kogeda ning mõelda, et oi kui õige, homme hakkan ka nii elama aga ei hakka millegipärast.
Ja mis mõttes jäetakse mind ööseks haiglasse kui õhtul on "Meeleheitel koduperenaiste" viimase hooaja esimese osa esilinastus? Kas ma pean pidžaamas kusagil koridoripeal kõva häälega telekat kommenteerima ja samal ajal päevauudiseid vaadata tahtvaid pensionäre tõrjuma? Ma tean, et ükski normaalne inimene seda naiste väärikust alandavat seriaali ei vaata aga mul oli sel aasta Cosmo kah tellitud ja ma ei kavatsegi end kuidagi välja vabandada. Võimalikul viimsel päeval tuleb ikka bravuurikalt käituda.

Rase või lihtsalt paks?

2011-10-26T12:48:00.000+03:00

Ei see teema vaibu! Hiljuti küsiti jälle FB-s, et mitme lapsega oled SINA panustanud Eesti rahva edasikestmise projekti? Silme ette kangastub see nõukaaegne sõjaväkke värbamise plakat, kus kurja näoga onu näpuga sinu pihta osutas. Täna ei kavatse ma üldse selle projekti mõttekusest rääkida vaid millegipärast meenus, et ühest lapsesaamise aspektist on kahtlaselt vähe räägitud aga mina ei tea mitte ühtegi naist, kes sellest mingil määral mõjutatud ei oleks olnud. No mis on see, millest ükski naisteveerg üle ega ümber ei saa? Eks ikka kaal. Eks mõned on paksud ja rahul ka (või kogunisti kõhnad ja sellega mitte rahul - jah, on küll ausalt selliseid ka) aga enamik siiski püüab kas kaalu alandada või säilitada. Raseduse ajal see teatavasti väga ei õnnestu (ja need, kel õnnestub, pannakse tilgutite alla...). Alles hiljuti nägin mingis naistelehes pilti minu silmale täiesti normaalkaalus lauljatar Pink'ist - pildiallkiri kiitis, et Pink olla nõnda tubli kui oma beebirasva ei häbene! Alati ju hõisatakse kui mõni äsjasünnitanud staar tippvormis punasele vaibale tipib - mis sest, et kaalulangus ei ole alati pingutuse vili või isegi kui on, siis tavainimesele pole sealt midagi eeskujuks võtta - staaridel on ju kõigil eratreenerid ja spetsiaalprogrammid. Igatahes jääb mulje, et beebirasv on vältimatu ja sellest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada. Mida mõtleb selle peale üks keskmine naine - paksuks küll minna ei taha! issand, kui sellest pärast lahti ei saagi! Ja keskmise naise all ei kangastu mulle mitte meetriste küüntega alakaalus blondiin vaid ma usun, et suur-suur enamus mõtleb sellele kas või korra. Lisaks tean ma päris mitut inimest, kelle jaoks kaalu hoidmine pingutust sisaldab ning kes seetõttu sügavalt kaaluvad, kas saada veel üks laps või mitte.
Kui mina värskelt sünnitanuna seltskonda ilmusin, siis imestas kah üks noormees, et ma ei olegi paks ning et see annab talle julgust ka enda naise lapseplaanide peale positiivselt vastata. Huvitav kui palju mehi tegelikult on laste saamise vastu just hirmust endale paks naine saada? Eks mõni ütleb selle vast välja ka (no kindlasti ütleb) aga kui paljud mõtlevad? No kasvõi nii, et läheb paksuks siis läheb, pole midagi teha. Kujutage ette olukorda, kus naine tuleb koju uudisega kahest sinisest triibust ja kellele mees siis vihjab, et paks naine on kole. Naisel on madal enesehinnang (sellise mehega koos elades peab olema) ning hirmust paksuksminemise ees ja sellega kaasneva võimaliku mehepoolse hülgamise ees, läheb ja teeb naine abordi. Pärast mehed kiruvad netikommentaariumis, et naised on kõik rahaahned libud, kes enesekesksuse tõttu Eesti rahva püsimisest midagi kuulda ei taha ja aborte vorbivad.
Millegipärast usun, et sellel kõhnuskultusel on lisaks söömishäirete tekitamisele ja enesehinnangu alandamisele roll ka inimeste paljunemises.

Ja mida mina siis koguaeg räägin

2011-10-25T12:25:00.000+03:00

Ega ma üldiselt psühholoogiast palju arva - teadus, mis räägib keeruliste mõistetega asjust, mis niigi kõigile üldteada. Teada ju need tädid, kes lähevad psühholoogiat õppima, sest teste on põnev teha ning teiste muresid meeldib kah kuulata ning kes siis kliinilise phühholoogia loengutes krambid saavad, et mis neuronid ja mis transmitterid - kust see bioloogia nüüd järsku tuli? Olen nüüd koolitöö raames sunnitud lugema "Isiksusepsühholoogia" õpikut ja seal oli üks huvitav kodumaine uuring, milles minagi ilmselt osalenud olen ehk siis TÜ sisseastujate isiksusetüübi uuring aastail 1994-2000. Järeldused on kõnekad ehk siis "mida ma kogu aeg rääkinud olen": inimesed, kes peavad end pigem korratuteks, lohakateks, eesmärgipäratuteks st ei hinda oma võimeid just hästi, sooritavad akadeemilise testi tavaliselt paremini kui end tubliks ja hoolsaks pidajad. Lisaks veel on kõrgemaid punkte teenivad tüübid vähem sotsiaalsed, neurootilisuse skaalal erilisi erinevusi pole. Ehk siis karda silmanähtavalt enesekindlat inimest kuigi see peaks olema just omadus, mida kõrgelt hinnatakse (naisteajakirjade enesekindlad naised, kes meestele kangesti meeldivat, enesekindlus viib sihile jne). Meenub, et meilgi käis töösobivustesti tegemas erinevaid inimesi ja see ainuke, kes vastas, et oi kui lihtne, sai kõige madalama tulemuse. Aga mida inimene enamasti usaldab kui tal kontrollivõimalus puudub? Ikka esmamuljet - enesekindel, järelikult teab, millest räägib. Tühja nad teavad. Mida oleks vajalik arendada, et edukas olla? Enesekindlust või tegelikke oskusi? Kas need tõepoolest välistavad üksteise? No tegelikult kahtlustab ilmselt enamik inimesi, et nurgas konutav pahur professor võib olla intelligentsem kui oma oskustega praaliv rahvamees aga mulle tundub, et üha enam räägitakse enesereklaami ja mulje jätmise vajalikkusest unustades tegelikud võimed märkimata. Et kui usud, et oled tubli, siis oledki. Aga kui sa ka teised ära petad, kas see ei tõmba siis üldist latti ohtlikult madalale?
Näe, isegi psühholoogia võib mõtteid tekitada. Kui niisama oma arvamust avaldad, ei usu keegi aga kui ütled, et teadlased on sellistele järeldustele jõudnud, noogutavad kõik tunnustavalt pead.

Ebanormaalsed amsterdamlased?

2011-10-19T11:34:00.000+03:00

Milline rahvas võiks olla kõige eksootilisem? Mingi tundmatu Aafrika hõim? Eskimod? Indiaanlased? Ok, ilmselt nemad kõik ka aga "Minu"-sarja loetud raamatute põhjal ütleksin ma nüüd, et kõige üllatavamad on amsterdamlased. Võttes kätte Margot Roose "Minu Amsterdami", ei lootnud ma sealt midagi erilist. Loetud "Minu London" ja "Minu Pariis" kirjeldavad suurlinna inimeste üsna tavalist elu, üldse võib öelda, et inimesed maailma eri paigus elavad üsna samade mustrite järgi - armastavad, loovad perekondi, käivad tööl, erinevused on üldiselt vaid temperamendis, teatud kombestikus ja menüüs. Inimesed Amsterdami-raamatus erinevad aga sellest süsteemist just väärtushinnangute poolest: geiabielud on ok, multikulti on ok, võimalik on kõrvuti eksisteerida nii hipidel kui töönarkomaanidel, kergemad narkootikumid on legaalsed, eutanaasia on tavaline praktika ning prostituut on amet nagu iga teine. Geiabielud seadustati aastal 2001, eutanaasia suisa 1984 - mismoodi?! Kas sealsed inimesed on kuidagi teise ajuehitusega? Meil on aasta 2011 ja seesugust "korralagedust" ei kujuta keegi ette. Lehes kirjutatakse sellest, kuidas sallivus on tegelikult diktatuur ning üks õige inimene jääb iseendaks vaid siis kui usub rahvusriiki ja kristlikku abielu ning kõik, kes muid variante kaaluvad on moraalitud massiga kaasajooksjad. Loomulikult ei ole võimalik, et inimene ise ka liberaalsusesse usub - see on vaid puhas ajupesu, millega igasugused vähemused diktatuuri kehtestada püüavad! Kommenteerijad kiidavad selliste seisukohtade eest taevani. No eks ma annan endale aru, et ka Amsterdamis leidub selliseid inimesi aga kuidagi on tekkinud keset Euroopat oaas, kus liberaalne maailmavaade võimalik on. Ja ei ole midagi, et kõik kohad on perverte täis, keegi tööd ei tee ja tänavail on korisevad narkarid. Suurem osa inimesi eelistab siiski tööd rabada, kuid keegi ei peksa ka neid, kes muudmoodi elada tahavad. Ja riik ise on kuradima rikas. Mina pean tunnistama, et amsterdamlaste ratsionaalne mõtlemine mulle meeldib. Eriti sümpatiseeris see eutanaasia osa - just äsja leotud õõvastava artikli kõrval Eesti omastehooldus"poliitikast". Kas tõesti on meie teguviis humaansem? Kellel veel peale inimese enda, peaks olema õigus otsustada oma elu üle? Üliraske puudega vegeteerivad titad sinna juurde, kas ei oleks õigem...Ok, see on teine teema.
Lugedes tundus mulle, et meil oleks amsterdamlastelt palju õppida. Raamatus oli ka koht, kus öeldi, et seal ollakse muust maailmast nii 10-15 aastat ees (kahjuks ei saa hetkel järele vaadata, mille kohta täpselt seda öeldi) aga mina ei kujuta ette, et mujal selle ajaga rahumeelselt nii kaugele jõutakse, sest liiga suur osa inimkonnast peab siiani seesugust arengut vastuvõetamatuks. Esmapilgul külm ja kalkuleeriv süsteem tundub aga mulle äärmiselt mõistlik. Näiteks ei toeta seal vanemad lapsi, igaüks peab ise hakkama saama. Jube julm, eks? Tegelikult on ju loogiline, et vanem, kes on kõik hinge tagant lastele andnud, jääb hiljem ise neile nö kaela peale. On see parem? Usun, et iga eestlane teab kellegi ema, isa, vanaema, kes pidevalt noortele ette heidab, et "mina andsin ju teile kõik!". On siis parem Lõuna-Euroopa "üksteist toetav" süsteem, kus kõik kobaras koos elavad? Eestlaste puhul tähendab see sageli aga olude sunnil koos elavaid ja tegelikult üksteist silmaotsaski mitte sallivaid põlvkondi, kes järgnevatele puust ja punaseks ette teevad, kuidas see vanemate "austamine" välja näeb. Individualistlikule eestlasele sobiks hollandlaste ratsionaalne süsteem palju paremini.
"Minu Amsterdam" oli minu jaoks igatahes väga inspireeriv raamat - saab ka teistmoodi elada - mõistuse häält kuulates. Kahjuks ei ole ma sugugi kindel, et muul maailmal sellesse mudelisse välja jõudmine võimalik oleks.

Küsimusi tekitas prostitutsiooni osa: oleks see kõrgharitud Bulgaaria õpetajanna seesuguse ameti valinud ka juhul kui ta kodumaal õpetajapalga eest endale luksust lubada oleks saanud? Saab siis prostitutsiooni ikka vabaks valikuks nimetada? Lisaks hakkas silma, et prostituudid ei põhjenda sageli oma rahavajadust mitte näljaga vaid luksuse vajadusega (Sonia Rossi "Fucking Berlin"-is märkasin ka seda põhimõtet).

Samsung on saast

2011-10-18T09:58:00.000+03:00

Taaskord läksin oma kiire ideedest vaimustumise õnge. Tuli selline tark mõte, et miks printida välja sadu lehekülgi õppetööks vajalikke artikleid kui on olemas sellised suurepärased tehnikasaavutused nagu e-lugerid. Loomulikult ei viitsinud ma ise nende valikusse süveneda vaid andsin selle ülesande L-le, kes otsustas, et meil on vaja Samsung Galaxy Tab-i, mida jooksutab Android kui hetkel kõige paljulubavam operatsioonisüsteem. Ma natuke kahtlesin ka ja lootsin, et kui me tõesti üldse ei sobi, siis saan Samsungi poodi tagasi viia aga 14 päeva tagastamisõigus pidi kehtima vaid netist ostes ja ilmselt ei lubaks L mul teda tagasi viia ka, kuigi ma alguses seda kindlalt soovisin. Mis tal siis viga on? Tal on üks suur viga, mille olemasolu peale ma üldse ei tulnud: alustame siis sellest, et mul on puutetundliku ekraaniga Nokia telefon (fuhh, Symbian, surnult sündinu jne - väga tubli telefon hoopiski!), lisaks on mul küüned ja Nokia aktsepteerib mu küüsi ilusti - väga mugav on küüntega näiteks netilinke avada, lisaks on Nokial küünetutele ja muidu peenutsejatele ka spetsiaalne pulk (või ilus värviline kolmnurk) kaasas. Aga see Samsung! Tema on võtnud pähe, et arvutit võivad kasutada vaid päris inimesed, mitte kunstküüntega küborgid (tõe huvides olgu öeldud, et mul ei olevatki kunstküüned vaid geeliga kaetud päriskünned - vohh, saite nüüd!) - tema ekraan reageerib vaid soojadele sõrmeotstele. L muidugi pärast teatas, et kas ma seda ei teadnudki - kõik beibed olevat sama asja tõttu oma IPodide ja Padidega hädas. Samsungile leiab ka netiavarustest spetsiaalseid pulgakesi aga need maksavad 20 € ringis - väljapressimine! Võttes arvesse Eesti naiste küüntega varustatust, ei ole Samsung ilmselgelt meie turule mõeldud.
Nüüd ma ei teagi, kas ma julgen oma Samsungiga kooli minna - linkide avamiseks pean ekraani võimalikult suureks zoomima ning seejärel sõrmeküljega üritama linki tabada - üsna naerväärne näeb see välja. Esmakordselt Facebooki aadressi sisse toksides eksisin ma näiteks täpselt 6 korda enne kui näoraamatusse sisse sain...Ausalt öeldes on ka küüntetu aga jämenäpne Lgi selle ekraaniga üsna hädas, ainus, kelle pisikesed sõrmed selleks tööks ideaalselt sobivad, on lapsuke. Kusjuures on päris kõhe vaadata, kui kiiresti üks kahe ja poolene tehnikaga kohaneb - tema elus ju polegi olnud puutetundlike ekraanide eelset aega ning "vanaaegsed" telefonid tekitavad temas tõelist hämmingut.
Tegelikult pole ma "oma" Samsungit juba paar päeva katsuda saanud, sest L näpib ja konfigureerib seda pidevalt, tõmmates sinna peale erinevaid mõttetuid appse. Ja mis mõttes ei ole Bejeweled Blitzi appsi? Nokial küll on! Mida ma nende ovulatsioonikalendrite ja vinnipitsitaja-mängudega teen? Nu Pogadi "hunt püüab korviga mune"-nostalgiline apps oli küll tore idee aga kahjuks ei läinud see käima...Peab ikka paika see tarkus, et mida vähem asju, seda vähem probleeme.

Aga koolis on muide täiesti tore käia! Esimest korda avastasin, et mulle pakub huvi see, mida ma õpin ja mulle meeldib teha kodutöid ning ma ei mõtle neid tehes, kuidas kirjutada nii, et võimalikult hea hinde saaks vaid kirjutan nii nagu ise tahan ja arvan. Huvitav, kuidas see hiljem hinnetes kajastub? Varasem kogemus ütleb muidugi, et hinnetel ei ole absoluutselt mingit seost sellega kui palju õpiti või mismoodi tundus endale töö minevat. Kui saaks nüüd ühe põneva magistritöö teema ka kokku...Esialgse variandi peaks juba kevadeks ära esitama kuigi lõpetamine on eeldatavalt alles astal 2013.

Mina olengi Koit Toome!

2011-10-07T10:34:00.000+03:00

Ehk siis kui kellelegi on veel saladuseks jäänud, kes siin seda blogi peab või arvab ta eksklikult, et sellel naisepildil siin kõrval on mingi tähendus, siis nüüd on saladus paljastatud.
Ootan siis kõigilt noortelt neidudelt fännikirju!

Huvitav muidugi, missuguse hinde sellise koolitöö (nagu ma aru saan, on antud blogi mingi kooli õppetöö raames koostatud üllitis) eest saaks?

Naised kooli, mehed tööle

2011-10-06T09:55:00.000+03:00

Eilset teemat edasi nämmutades - sain siis lõpuks ülikoolist algava õppesessiooni kohta infokirja, see oli siis kõigile mu kursusekaaslastele saadetud ja üllatus-üllatus - meiliaadresside järgi selgus, et kõik 14 kaastudengit on otse loomulikult naised. Tegelikult oli minu meiliaadress ainus, millest sugu välja lugeda ei saanud ja ma mõtlen nüüd, et huvitav kas teised hellitavad nüüd mõtet kursuse ainsast mehest? No ilmselt teised selliste analüüsidega ei tegele. Ma saan aru, et peaksin kah kasutama viisakat eesnimi.perekonnanimi meiliaadressi, ma isegi tegin ühe seesuguse aga ma unustan pidevalt ära, et mul see on, sest kasutan ikkagi oma vana sisseharjunut. Õnneks ei ole see crazybabe69 vms. Ahjaa, oma reklaamiagentuurile kaotatud sõbrannaga arutasime kunagi sobivate meiliaadresside üle, sest tema kui tollal töötu loovinimene pidi endale tööpakkumiste jaoks uue meilikonto tegema. Ma täpselt ei mäleta, mis nimed tal loosis olid aga a la "vaba hing" ja "isemõtleja", mille peale talle siis viisakatest ringkondadest öeldi, et hull oled peast või - sellist ei võta keegi tööle! Tema omakorda vastas, et tema ei tahaks tööle niivõrd igavat inimest, kes muud ei oska meiliaadressiks võtta kui oma nime. Ma ei tea, kuidas asi lahenes, sest nüüdseks on inimene 24/7 töösse sukeldunud.
Aga ma ei tahtnud ju üldse sellest rääkida vaid ikka sellest, et 15 naist ja mitte ühtegi meest. L kommenteeris loomulikult seepeale, et mehed ei käi koolis, sest keegi peab ju raha ka teenima. No vaadates statistilist olukorda siis nii ongi - kõrgelt haritud naised harivad end muudkui edasi ja harimata mehed teenivad kõrgeid palku. Mehed on juba loomuldasa nii targad, et ei vaja mingit formaalset haridust? Ok, erialati on ilmselt olukord erinev. Minu eriala on siis ilmselt naistele jõukohasem. Võtke seda lauset siis, mispidi tahate.

Ükski töö ei ole enam sama väärtusega, kui sellega saavad hakkama juba ka naised

2011-10-05T11:24:00.000+03:00

Hämmastavalt vähe kommentaare on tegelikult sellel artiklil, ilmselt seetõttu, et netis on see lahterdatud Naine24 alla ja sealt ju ükski normaalne inimene (loe: mees) midagi lugema ei vaevu. Pealkirjas oleva tabava lause leidsin ma küll just kommentaaridest. Ise artiklit lugedes jäi kogu aeg silma, et midagi oleks nagu puudu. Leitigi ju lihtsalt, et kui naiste arv mingis valdkonnas suureneb, lähevad selle valdkonna palgad automaatselt alla. Et ongi niimoodi loomulik või? Polegi ju vaja selgitada, miks see nii on ja otse loomulikult pole selles mingit diskrimineerimise hõngugi?
Mina siin ikka üritasin vähemalt oma peakesegagi miskit välja mõelda. Mõtlesin, mõtlesin ja välja mõtlesin. Minu arvates on keskmine inimene laisk ja üsnagi ambitsioonitu - et saaks võimalikult väikese pingutuse eest võimalikult palju kasu. No vähemalt mina olen selline ja kes siis veel ometi maailm on kui mitte mina, eks. Millegipärast aga trügivad mehed kuhugi tippjuhtideks ja juhatustesse, rügavad hommikust õhtuni, ei jõua puhata, surevad noorelt ja saavad sinna juurde naistest suuremat palka. Kas mehed on kuidagi teistmoodi programmeeritud? Kas nemad erinevad keskmisest laisast naisest ehk siis minust? Ma ei usu (sest kõik inimesed on ju minusugused) - ma arvan, et konks on meid lapsest peale ümbritsevates väärtushinnangutes - mees peab peret ülal pidama, mees pole mees kui ta ei oma suurt maja ja uhket autot. Naistesse sellist jama eriti ei süstita. Räägitakse viisakalt, et sünnita nii palju lapsi, et üksi hakkama saad aga keegi ei ütle, et alla seitsmenda bemmi polegi hakkamasaamine. Minu boyfriendi-kandidaadid vaadati küll alati selle pilguga üle, et kui palju on ambitsiooni ja ega ometi ole tossike või kunstiinimene, kes kunagi rikkaks ei saa. Ma ei usu, et tulevasi pruute selle pilguga vaadatakse - no hea on kui ise endaga hakkama saab, aga see ei ole nii oluline. Naistel on lihtsam karjäärirongilt maha astuda ja hakata tegelema sellega, mis neile meeldib - kasvatada lapsi, pidada köögiblogi, istuda ilusalongis, ennast ülikoolis harida. Üks meie ühiskonnas korralik mees ei saa end lõdvaks lasta ja peab teenima. Ka mind hoitatati juba noorena, et kui ma tahan lastetuks jääda, siis pean endale kõrgelennulise karjääri kindlustama, sest muidu jääb mingil hetkel elu liiga tühjaks. Selle karjääri all mõeldi siis ilmselt karjääri a la Ojuland mitte 25 aastat kangruna Kreenholmis. Ehk siis toonitati, et karjäärile ei saa pühenduda muud ohverdamata. Aga kes tahaks ohverdada? Kõrgepalgaline karjäär ei saa üldjuhul tulla täisväärtusliku eraelu kõrvalt, näiteks oma firma puhul tuleb sellele pühenduda 24/7. Kuna naistel ei ole nii suurt survet kõrge palga nimel muu ohverdada, siis nad lepivad pigem väikese palgaga töötamisega ja tegelevad selle kõrvalt asjadega, mis neile meeldib.
Erandeid muidugi on ka - õpetajate madalaid palku see ei seleta. Õpetajad panustavad töösse üldjuhul tippjuhiga sama palju energiat aga materiaalset tasu selle eest samaväärselt ei saa. Meil öeldakse, et töötavad missioonitundest. Missioonitundega saab põhjendada ka muid üleekspluateeritud ja/või alatasustatud alasid, sest hingega inimesed on ju tavaliselt leplikumad. "Te võite ju ärisse minna aga noh, siis surevad meil siin mõned lapsed/loomad/vanurid lihtsalt ära, aga see on muidugi teie valik...". Kuhu sa lähed niimoodi? Parem mitte endast hea inimese muljet jätta.
Mis aitaks? Jumala eest mitte sookvoodid. Ma ei saa üldse aru, kuidas ei mõisteta nende tegelikku mõju. Kuidas suhtuksid sina inimesse, kes pannakse sulle kolleegiks lihtsalt oma soo tõttu aga sina läbisid sama koha saamiseks karmi konkursi? Ilmselt sa ei suhtuks temasse eriti lahkelt. Kahtlustan, et samasugune suhtumine tabaks kõiki selle eelistatud soo esindajaid, sest kunagi ei või teada, kas töö saadi tänu kvoodile või tegelikele oskustele. Minu arvates on etem loota väheste aktivistide teedrajavale tööle kui sunniviisilisele naiste äpuks tunnistamisele - no kui te ise ikka sinna juhatusse ei saa, siis me paneme teid sinna! Ja kui veel tuleb välja, et naisi kampa võttes hakkavad ka meeste palgad vähenema nagu artiklis ennustati (ok...vähenevad siis kui naisi on rohkem)!

Teine reaalsus

2011-10-03T11:38:00.000+03:00

Üldiselt ma telekat ei vaata, sest see on liiga vananenud tehnoloogia - ma ei mõista, miks peaksin sunniviisiliselt vahtima reklaame kui tahan vaadata midagi muud või seadma oma päevaplaani mingi saate järgi. Uuema aja inimene tahab kõike ja kohe! Vaatan seda, mida tahan ja millal ise tahan. Eile oli aga L arvuti blokeerinud ning mul olid nutitelefonis juba kõik appsid läbi näpitud, seega pidin selle iganenud meediumi ikkagi sisse lülitama - tavaliselt vaatan ma ainult muusikavideosid aga seekord avastasin, et ETV2-s oli just teemakohane teemapäev "Teine reaalsus".
Esimese filmi algus jäi nägemata aga ülejäänud 2 nägin korralikult ära. Täitsa huvitav oli, kuigi enamikku näidatust teadsin ennegi. Jah, lapsed elavad internetis, nende tähelepanu on killustatud erinevate tehnoloogiliste vidinate vahel ja sellel kõigel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Eks ma ise olen ka kahevahel: üldiselt lollid mind häirivad, eriti enesekindlad lollid ja enesekindlad kõik need samal ajal meile saatvad, esseesid kirjutavad, netis surfavad ja loengut kuulavad noored olid. No kes julgeb väita, et niimoodi tõmmeldes tulevad tulemused paremad kui korralikult ühele ülesandele keskendudes? Viie minutiga raamatute kokkuvõtete lugemine netist on mulle samuti üsna häiriv. Ma ei saa sinna midagi parata, et sellised inimesed tunduvad mulle ja ilmselt enamikule "vana aja inimestele" kerglased. Teiseltpoolt olen ma veendunud, et kui tegemist on arenguga, siis ei saa meie hinnata, on see positiivne või negatiivne, selles suhtes tundub igasugune vastuseis arengule masinapurustusliikumisena. Aga mis teha kui inimese aju arenebki selles suunas, et keskendumine on midagi ebavajalikku ning etaloniks saab erinevate allikate vahel surfamine ja paari lausega asja tuuma lahtiseletamine. Kuhu jäävad pikad analüüsid, lehekülgedepikkused kirjeldused, inspireerivad arutelud? Inimesed ei blogi vaid säutsuvad ja uuendavad FB staatusi - see on ju juba juhtunud ja mitte ainult noorema põlvkonnaga. On see tingimata halb? Jah, muuga harjunutele tundub see halb, et mismoodi nii saab, inimesed jäävad rumalamaks jne aga kui see on paratamatu areng? Filmis toodi välja väga hea võrdlus, et samamoodi oli inimese vaimsetele võimetele laastav kirjakeele kasutuselevõtt kuna mälu vähenes drastiliselt - kes kujutab tänapäeval ette, et Homerose "Ilias" kellelgi tervenisti peas oleks? Peab õnne tänama, et vähemalt olen ma sellest põlvkonnast, kes internetist midagi teab, minu vanemate jaoks on see juba üsnagi hoomamatu valdkond, rääkimata sellest, et lapselapse internetikasutusest ei saaks nad ilmselt enam üldse aru. Mis ei tähenda, et tehnoloogia areng ei võiks tulevikus minu ja minu lapse vahel arusaamatusi põhjustada. Katsu siis maha suruda endale omane mõtlemine süvenemise tähtsusest ja uskuda, et tulevikumaailmas ei ole see enam nii tähtis oskus. Mina võin veel kindlalt öelda, et ei suuda killustatuna mitte midagi teha, isegi oma isa oskust telekat vaadata, ajalehte lugeda ja naise juttu kuulata pole ma omandada suutnud. Naised pidavat multitaskinguga muidu paremini toime tulema. Kui võtta lapse mähkmete vahetamine, pudru keetmine ja pesumasina tööle panemine, siis ehk on multitasking mõeldav, kuigi ka siis kipub puder põhja kõrbema (no parem variant kui laps mähkmislaualt maha veeremine) aga mõttetööd ja süvenemist nõudvate asjadega seda küll öelda ei saa. Konkreetne näide on näiteks sõnalised raadiosaated, mida mina ei ole suuteline kuulma netis surfamise taustaks. Äkki on asi ainult minus?
Õhtu viimane film "Teine elu" rääkis teisest asjast, mis mulle võõras on, nimelt elust virtuaalses keskkonnas Second Life'i näitel. Seesuguseid keskkondi on muidugi veel ja ma olen isegi neisse kontosid teinud aga pole iialgi üle nädala vastu pidanud. Kuidagi pealetükkivad on need keskkonnad mu jaoks - tahaks nagu natuke ringi vaadata aga kohe pead hakkama mingite võõraste inimestega suhtlema. Päris elus me ju ei karga esimese vastutulijaga vestlema, tavaliselt jääb meil huvitava inimesega enne aega üksteist kaugemalt vaadata, et siis sobival momendil julgus kokku võtta ja kella küsida vms. Ok, enamasti päriselus ju võõrastega üldse ei tutvutagi kui ainult siis ühiste harrastuste kaudu ning ausalt öeldes ma ei tunne teistsugustest suhetest puudust ka. Virtuaalkeskkondades on inimesi ju nii palju ning enne pead ilmselt tervet karja konni suudlema kui ühe printsi leiad (no üldises plaanis siis, ma ei mõtle üldse ainult paariliseotsinguid). Filmi tegelastel ei läinud oma virtuaalse eluga sugugi hästi ka. Kaks inimest leidsid teineteist aga oma suhet pärisellu tuues avastasid, et see on ikka kordi keerulisem kui virtuaalne flirt ja suutsid muidugi enne selle koleda avastuse tegemist ka oma päriselu suhted metsa keerata. Teise inimesega juhtus enam-vähem sama, ta leidis küll enda, kuid päris-armastatu jättis ta maha ning oma leitud minaga ei osanud ta ka enam muud teha kui otsustas elu lõpuni virtuaalmaailma jäädagi. Kurvad lood mõlemad.
Tegelikult ma usun, et erinevad subkultuurid ei kao siiski kuhugi ja alati jääb alles neid, kes uuest tehnoloogiast ei vaimustu ning selle asemel vanamoodsaid raamatuid loevaid või telekast seriaale vaatavad.

Loll ja laisk

2011-09-28T11:30:00.000+03:00

Nii..päris ametlikku tunniplaani ma veel kätte saanud ei ole aga tilkus veidi siseinfot ja selle põhjal sain ma kohe krambid. Kuidas ma sellega toime tulen? Ma ei saa hakkama! Miks ma sinna üldse pidin minema? Miks ma ei võiks lihtsalt edasi vedeleda? Lugesin just luuseri sündroomist - no täpselt nii ma ennast tunnengi - ma olen üks igavene häda, kes tegelikult mitte millegagi hakkama ei saa ja kõik mu senised saavutused on kuidagi pimeda õnne teel tulnud. Tahaks kohe ja kõigest loobuda, mitte millegi peale end pingutada, lihtsalt teki alla ronida, õgida ja raamatuid lugeda. On see seotud sellega, et ma lähen alati maksimumi peale välja? Ma tean, et kui ma seda ei saavuta, olen ilgelt pettunud. Või on see õpitud abitus, et mugavustsoonist välja tulemine nõuab liigset pingutust? Tegelikult ma ju tunnen, et mingit raputust oleks kangesti vaja. Milleks on vaja niimoodi ette muretseda ja veel hullem, kahetseda, et esimene samm sai juba tehtud? Ma ei taha mitte kuhugi pürgida, tahan niisama olla aga samas ajab tegevusetus mu tigedaks. Kuidas on nii, et mõni inimene leiab, et ma saan kõigega hakkama kui ma ise absoluutselt vastupidist arvan? Või ma kunagi tõesti sain aga nüüd olen liiga kaua mugavustsoonis aelenud? Või on see nii, et alati kui ma mingist hädast või sündroomist kuulen, tundub see minuga kangesti hästi kokku sobivat kuigi tegelik olukord pole üldse nii hull? Isegi arstidele jätan nii hea mulje, et keegi ei nõustu mulle antidepressante välja kirjutama, kuigi kõigile normaalsetele inimestele ju kirjutatakse!

Biutiful

2011-09-27T10:50:00.000+03:00

Sai siis lõpuks ära nähtud film, mida ammu vaadata tahtsin. Kas film, kus peategelasel on loetud päevad elada jäänud, saab üldse halb olla? Kui peaosalist mängib Javier Bardem, siis kindlasti mitte. Kui peategelane on tänapäeva kangelane, hingelt õilis mees, kes olude sunnil halba keskkonda on sattunud, siis film halb olla ei saa, seda ütleb minu kaheksakümnendate filmisangarite peal üles kasvanud maitse.
Kui filmis on ülevad kaadrid suurlinnast, kui filmis on vähemalt üks huvitav, kuid vaimselt ebastabiilne naine, kui filmis on võimatu armastus, siis film halb olla ei saa. Veel parem on film kui selle lõpplahendus on küll kurb, kuid läbi kurbuse jääb paistma mingisugunegi lootusekiir, et inimlikkus ei sure üheski olukorras täielikult.
Ei olnud mingi friikide film, iga loll sai aru, milles point oli, mingit seinavahtimist ja ohkamist ei olnud. Tagaajamist ja mõrvu oli ka. Millegipärast oli ka homoerootikat - selle liini mõttekusest ma väga aru ei saanud, ilmselt pidi see kuidagi sümboliseerima inimeste paguluse erinevaid põhjuseid. Oli tõdemist, et suured lood sünnivad läbi suurte kannatuste. Oli ka seda tõdemist, et osa olukordi ongi väljapääsmatud, ole sa kui õilis tahad. Oli tõdemist, et kes immigrandiks sündinud, see selleks ka jääb. Inimesi on liiga palju aga ikkagi on sügavalt valus kaotatud elude pärast. Oleme meie ja nemad ja meie ei taha neist eriti kuulda, isegi siis kui mõistame, et nemad on ka inimesed. Me lihtsalt ei mahu kõik ära ja igaüks hoiab kümne küünega kinni sellest, mis tal on. Kõik head surevad noorelt.

Ühe hea arvustuse lingin ka, millegipärast rohkem ei leidnud.

Käisin kah peol

2011-09-26T13:34:00.000+03:00

Nagu Rents juba kirjutas ,siis laupäeval oli pidu. Minu peolkäik tipnes sellega, et ma ei jõudnud täna tööle ja täna on esmaspäev. Keegi ei tea, mis toimus, sest väidetavalt ma eriti midagi ei joonud - 2 2,9 kraadist Dlighti + 2 sama kanget A Le Coq 1-te + paar lonksu veini + kohapeal ühe Rocki, millest ma lõpu ära valasin + veel paar suutäit õlut laual olnud purkidest. Tööle ma ei jõudnud sellepärast, et eile ei jõudnud duši alla kuna vedelesin terve päeva voodis. Kummaline!
Pidu läks iseenesest asja ette, kuigi põhiesinejast sai ära kuulatud vaid paar lugu aga eks seda Kurjamit on juba nähtud ka. Mingil teel sai omandatud SS Roboti plaat, vähemalt kui ma koju jõudsin, oli see mul taskus. Meeldejäävaime esituse tegi aga peo avaesineja Deathcats, millest ma enne midagi kuulnudki polnud, kuigi hiljem sain teada, et nad olla juba Amme Rockil (kuhu ma ei jõudnud) ja Rock&Artil (kuhu ma jõudsin liiga hilja) üles astunud. Deathcats on muide tüdrukutebänd ja juba see on suur asi, sest palju meil on naiste rockbände? Ave Luna ja Zriamuli olid kunagi, Blacky pole nagu päris see. Kui minu käest isa õrnas eas küsis, et kas ma mingit pilli tahaksin õppida, vastasin ma, et ei tahaks, tantsutüdruk tahaks küll olla. Nii ta siis õpetaski ühele teisele tüdrukule trumme. Minust muidugi tantsutüdrukut ei saanud. Iseasi, kas palja tahtmisega ja puuduliku muusikalise kuulmisega peale melomaani staatuse üldse muud saavutab.
Igatahes see bänd mulle meeldis. Üks video nende esinemisest Rock&Artil:

Veel fragmente peost: N leidis mingil hetkel põrandalt tampooni ja toppis selle igaks juhuks taskusse (olgu lisatud, et N on meesterahvas), üks kuulus purjus inimene mängis mu kinganinade peal klaverit, naistevetsu ma Helli kombekohaselt jälle ei jõudnud, ühel meestevetsutretil avastasin sealt kõik oma sõbrad, ütlesin Deathcatsi tüdrukutele, et nad on ägedad, L. vihastas Facebooki peale ja sai tänu sellele 2 € odavamalt sisse, mulle tehti 1 õlu välja jne jne. Oli tore pidu! Järgmiseks ootame nüüd Psychoterrorit oma juubelikonserdiga ka Tartusse.

In Memoriam

2011-09-23T13:26:00.000+03:00

Eelmisel pühapäeval lahkus meie hulgast igaveseks minu keskkooliaegne saksa keele õpetaja. Kui ta meid õpetama asus, märkis mu vanaema, et tema vist mäletab seda õpetajat, nüüd sain järelhüüdest teada, et õpetaja oli 2 aastat minu vanaemast vanem.
Saksa keel oli meile kolmas võõrkeel, meil polnud suurt tungi sellesse süveneda, pealegi tundus see võrreldes inglise keelega väga raske. Ma ei oska siiani saksa keeles end korralikult väljendada aga ometi on mul saksa keele tunnid meeles. Meie õpetaja oli tõeline väärikas saksa daam, olgugi, et temas voolas eestlanna veri. Ta tutvustas meile tundides saksa kultuuri, rääkis Goethest ja kuulsatest saksa kohvikutest. Ta oli ainus õpetaja, kelle tunnis mul oli mahategemise pärast häbi, sest ta usaldas meid, mitte ei kooserdanud mööda pingivahesid ringi. Ta oli selline inimene, kellest õhkub intelligentsi ja kes selle jagamiseks ei peagi miskit konkreetset õpetama vaid kelle aura langeb su peale lihtsalt samas ruumis viibimisest. Ta oli alati sirge rühiga, viimati mäletan teda samasugusena paari aasta taguselt kooli kokkutulekult. Minu jaoks esindas ta seda ammukadunud eestiaegsete intelligentsete inimeste rassi, keda tänaseks hääbunud on. Sellist, kellest kirjutab oma mälestustes Jaan Kross.
Kunagi mainis keegi mulle, et oma õpetajate positiivses valguses nägemine pidavat olema pugejaloomuse väljendus. Minu arvates on õpetajad täpselt samasugused inimesed nagu kõik teisedki ja põhimõte näha õpetajates vaid pealesurutud võimu esindajaid jätab inimese paljustki ilma. Vähemalt minu õpetajatest mitmed olid siiski õpetajad suure algustähega, mitte inimesed, kes parema puudusel kooli lapsi ahistama olid tulnud. Millegipärast on see õpetaja Lauri kuju ilmunud just rohkem vanade õpetajate näol - ilmselt on tänapäeval lihtsalt uued ajad ja kombed. Vanasti oli rohi rohelisem jne - kangesti tahaks, et tuleks tagasi selline aeg, kus väärikad vanadaamid kohvikus kohvitassi taga Goethest räägivad. Äkki me ise oleme kunagi sellised, ainult Goethe asemel on muud teemad? Või jõuame meiegi otsaga lõpuks vanadesse aegadesse tagasi?

Ma olen fänn

2011-09-22T13:47:00.000+03:00

Juhtusin suvel lugema üht raamatut Moodsa Aja sarjast, mille autoriks oli Nick Hornby. Raamatu pealkiri oli "Elu edetabelid" ja mu mäletamistmööda oli sellest ka mingi Hollywoodi film tehtud. Sellest tulenevalt arvasin, et raamat eriti hea olla ei saa. Tegelikult oli täitsa tore raamat, selline suvine suhteraamat, kus lõpuks kõik hästi läheb (vist läks?). Ema luges ka ega nurisenud. See peaks nüüd kõik tõsised kirjandushuvilised eemale peletama :)
Nüüd avastasin, et samalt kirjanikult on samas sarjas teinegi raamat, "Julia, alasti", ilmunud. Praegu loen, meeldib rohkem kui "Elu edetabelid". Tuhlasin veidi netiavarustes ja tuli välja, et Hornbylt on eesti keeles suisa 6 raamatut välja antud. Päris paljud lugemispäevikute pidajad on teda lugenud ja arvustanud ka. Mulle ta lihtne stiil meeldib, meenutab natuke Bukowskit oma muheduses. Muhedus on üldse minu jaoks kuidagi maskuliinne omadus, muhedalt kirjutavaid naiskirjanikke pole nagu lugema juhtunud, naiste huumor kipub pigem torkav ja sarkastiline olema. Astrid Lidgren tundus muhe aga tema raamatuid ma viimasel ajal lugenud ei ole. Minu vanaema on ka muhe aga isegi temal on vuntsid :)
Olen nüüdseks Hornbylt küll vaid kahte raamatut lugenud aga mõlemaid neid ühendab üks minu jaoks oluline joon - nimelt on mõlemas üheks suureks teemaks melomaania. Inimesed, kelle jaoks muusika on kergelt maniakaalne teema, mis kipub "päris"-elu varjutama. Raamatutes on sellisteks inimesteks ikka mehed, "Julia, alasti"-raamatus lausa mainitakse, et kõik ühe ammuunustatud muusiku fännilehe kommenteerijatest on mehed ja kui üks naine sinna satub, tekitab see omajagu üllatust. Miks on enamik tulihingelisi fänne mehed, mitte naised? Suur osa mu tuttavaid naisterahvaid kuulab muusikat niisama taustaks, eks neil ole oma lemmikud olemas aga seda, et omaks lemmiku kogu diskograafiat või peaks selle omamist üldse oluliseks, pole eriti märganud. Nooremana oli asi veidi teistmoodi. No praegugi kohtab ju näiteks Koit Toome kontserdil kiljuvaid tüdrukutekampu. Tavaliselt aga leiab suurem osa neist fännidest, et Koit Toome on jube nunnu, mitte seda, et tema muusika kuidagi väga eriline oleks. Tean ka üht tütarlast, kes oli kunagi nõus kõigile turja kargama, kes ta käest küsisid, mille Backstreet Boy talle kõige rohkem meeldib, sest tema fännas neid vaid pelgalt muusika pärast (ma saan aru, et seda on raske uskuda...). Backstreet Boys oli üldse omal ajal teema. Mulle nad ei meeldinud aga fännamisest sain ma aru küll ja seetõttu oli minu silmis täielik luuser üks neiu, kes lõpetas fännamise peale seda kui oli kokku arvutanud palju see lõbu talle kokku maksma oli läinud. No mis see loeb! See-eest oli tal ju olemas otse Saksamaalt tellitud fännikraami, mis nii mõnegi teise kohaliku fänni kadedusest roheliseks oleks ajanud! Minu eesmärk tollal oli oma lemmikbändi kohta KÕIK ilmunud asjad kätte saada: ajaleheväljalõiked, läbi sahina lindistatud kontsersalvestused ja raadiosaated, kus bänd oli käinud, kõik udused fotod jne. Kuna fännasin kodumaist bändi, siis oli see eesmärk peaaegu reaalne. Arutasime just lapsepõlvesõbrannaga kui piinlik see ikka oli kui kord kohtasime pealinnas (üheks põhjuseks pealinnas käia oli tollal just lootus kedagi NEIST näha) kohvikus üht bändiliiget ja pidime ärevusest südameataki saama. Tollane fänlus oli ju ikka seotud õhkamisega suure staari poole ja lootusega temaga kunagi abielluda.
Meeste fänlus vist sellega seotud ei ole. Enamasti mehed ju üldse naistebände ei kuula. Ehk soovivad nad lihtsalt samastuda? L. on küll alati maru õnnelik kui Psychoterrori Freddy talle purjus peaga kulpi lööb ja õhkab siis, et nad on hõumid :) Aga üldiselt meeldivad mulle kirglikud inimesed - need, kes mingit bändi jumaldavad ja neist lõputult rääkida võivad. Või üldse muusikast või raamatutest või filmidest või kunstist. Inimesed, kes võivad tundide kaupa autodest, arvutitest või lastest rääkida, mind niiväga ei vaimusta.
Ilselt tunduvad mittefännile Hornby raamatute melomaanidest kangelased napakate luuseritena. Mul tuleb lugedes sageli aga endale tunnistada, et "ma tean seda tunnet".

Kaasahaarav agoonia

2011-09-15T13:35:00.000+03:00

Sõbranna rääkis kord ühest rusuvast filmist, mida ta lõpuni ei suutnud vaadata, see oli Cormac McCarthy raamatu "Tee" ekraniseering. Nii jäigi see raamat mulle raamatukogus silma. Ei kavatsenud, aga lugesin selle ühe jutiga läbi.
Netist leiab täiesti seinast seina arvustusi - siin üks minu arvamusega rohkem kattuv, siin veidi teistsugune arvustus, siin ka lühike arvustus + palju linke teistele arvutustele. Seda, et ma õudusi ja jälkusi ei kannata, olen ma ennegi öelnud aga rusuvusega on ilmselt teine lugu. Miks ma ei suutnud seda raamatut käest panna? Kas tõmbas see sünge utoopia või vastupidi minu lootus, et mingitpidi läheb kõik paremaks? Ilmselt segu mõlemast. Mingit happy endi muidugi ei saabu, aga ometi on raamatut lugedes tunne, et see kõik ei ole veel lõpp.
Maailm nagu meie seda tunneme on mingi raamatus mittemainitava katastroofi tulemusena hävinenud. Hävinenud on nii taimestik kui ka loomastik. Kõikjal laiuvad põlenud tuhaväljad, mille kohale tuhapilve mähkunud päike enam ei paista (hästi ilus on see lause päikesest kui leinavast emast). Inimkonnast on järel vaid riismed, kes on jagunenud jahtijateks ja jahitavateks. Selle kõige taustal kulgevad mees ja poiss, kes pole iialgi teistsugust maailma näinud. Nende perekond kehastab inimeste erinevaid valikuid taolises põrgus - ema, kes end tapab, sest antud olukorras on see ainuke ahvatlev võimalus, isa, kes võitleb edasi vaid seetõttu, et tal on laps, kelle eest hoolt kanda ning kes on külmalt kohandunud kehtivate hundiseadustega ja laps, kes hoolimata sellest, et ta paremat maailma näinud ei ole, kannab endas ikkagi hoolivust ja lootust. Paratamatult paneb raamat mõtlema, millise rolli valiksid inimesed sellises olukorras tegelikult. Ei ole ju saladus, et väga paljud minetaksid tõepoolest oma inimlikkuse ning teine suur osa annaks alla. Kui palju oleks neid, kes hoolimata kõigest rühiksid edasi, uskumata, et midagi on veel tulemas, samas ikka veel millestki kinni hoides? Võiks tõmmata paralleele Remarque´i "Elusädemega" - osa inimesi valib surma, teine osa säilitab oma elutahte ka lootusetus olukorras. Ükski raamat ei anna vastust, miks see nii on. Inimesed on lihtsalt erinevad. Keegi ei tea kunagi ette, kuidas ta tõsises kriisiolukorras käitub. 9/11 - osa inimesi hüppas akendest välja, osa ootas abi, osa tõttas ennastsalgavalt appi - hukka said nad kõik.
Teine mõte, mis raamatut luges tekkis tuleneb tsitaadist "Ehk oleks hävinud maailma vaadates viimaks võimalik mõista, kuidas see tehtud on. Ookeanid, mäed. Asjade olemast lakkamise vägev, tagurpidine vaatemäng." Pole ju hundiseadused midagi uut, ka hallil ajal võitlesid inimesed hammas hamba vastu peavarju ja toidupoolise eest. Ei usu, et tollane kiviaegne maailm kuidagi "humaansem" oleks olnud kui raamatus kirjeldatud antiutoopia. Ometi pärineb kiviaegsest maailmast tänapäevane - järelikult on tsivilisatsiooni võimalik üles ehitada. Päike ei olnud ju kadunud, ta oli vaid tuhapilvede taga ja ilmselt ühel päeval pilved hajuvad ning tuumatalv lõpeb. "Kellavärgiga apelsin" oli ses mõttes palju lootusetum raamat.

Filmi raamatust mina aga vaadata ei suudaks. Lihtsam on õudsest lugeda kui seda iga hetk suurelt ekraanilt näkku kargamas karta. Danzumehe tsitaat ütleb juba ära, et film ongi just selline nagu ma kardan ehk siis "Mis aga meeldis, oli see pidev kannibalide-hirm, mis terve teekonna isa ja pojaga kaasa rändas. Raamatus oli ainult ehk paar kohta, kus need konkreetselt olid...". Huvitav nüanss muidu, sest raamatu kaasahaaravuse üks komponent on minu jaoks kindlasti see "kas nüüd kuskilt kargab koll välja" aga filmi ma ei taluks. Sõbranna kunagi põhjendas oma õudukatevastasust sellega, et õudusfilmide tegijad manipuleerivad vaatajate meeltega ja tema ei taha manipuleeritav olla. Ehk tõesti - manipuleerid endaga justkui ise ja see on vähem alandav - keegi ei saa teada, kas piilusid paar lehte ettepoole või ei.

Naise päev

2011-09-13T12:59:00.000+03:00

Üks tuttav just rääkis, kuidas ta ei salli blogisid, sest seal ju kirjutatakse ainult sellest, et käisin poes, ostsin kartuleid, praadisin kartulid ära, kõht sai täis ja jäin magama. Ma ka selliseid žanrisolkijaid ei armasta (samas blogi kui päevik - äkki on hoopis teistsugused blogid need, kes midagi solgivad? Samas ei olnud isegi mu põhikoolis peetud paberil päevik nii igav.) aga täna tuleb just selline "käisin seal-nägin seda"-postitus.
Eile oli selline puhas beibeilu päev. Kõigepealt läksin ilusalongi, et nautida kinkekaardi eest üks tunnike massaaži. Öeldi, et saaks kasvõi kohe. Ok, suurepärane! Siis muutus teenindaja nägu kurvaks ja ta ütles, et kahjuks praegu saaks ainult meesteenindaja juurde. Ma saan aru, et ilmselt on see siis nii mõnelegi probleemiks kui seda eraldi mainima peab. Eks minagi oleksin eelistanud naist aga massaažist äraütlemine massööri soo tõttu tundus siiski ebameeldivam kui etteantud valikuga leppimine. Massaaž oli ise hea, jäin rahule ja midagi piinlikku ei juhtunud aga väljudes mõtlesin, et kui oleks veel öeldud, et massöör pole paraku kodumaine eesti mees vaid tumedamapoolse nahavärviga tõmmu väljamaa mees, kas see oleks siis potentsiaalseid kliente eemale peletanud või just ligi meelitanud?
Edasi läksin järgmisse ilusalongi, et lunastada oma 5 korra pääse so...ei, mitte solaariumi vaid hoopis soolakambrisse. Uksel tabas mind aga analoogne blond hetk nagu järgnevas videos nii 23 sekundi peal näha võib:

Seespool ust vaatasid teenindajad õudusega pealt, kuidas ma nätaki! vastu klaasi maandusin. Kusjuures eelnevalt olin ma ust uurinud, sest mulle tundus, et mu ees on midagi, aga misasi, sellest aru ei saanud. Klaasi peegeldus meenutas kahtlaselt Ahhaa keskuses olevat udukardinat. Ma tõesti ei saa aru, mis hallukas see oli! Korjasin oma väärikuse riismed üles ja tippisin tähtsal sammul oma soolaseansile.
Imesta siis, et kui hommikul küsisin lapselt, mida ta hoiukassasse kogutava raha eest ostab, vastas ta, et huulepulga.
Lastevanemate koosolekul käisin ka. Tänapäeval juba lasteaiaski need. Huvitav, kuidas mujal on, aga meie eesrindlikus eralastehoius pole ma neil üritustel veel ühtegi meessoost lapsevanemat kohanud. Peale enda lapse oma. Pooled lastest tundusid ka jõulupeol isatud olema. Kas tõesti on eesti mehed kogu aeg tööl? Või on ikkagi levinud arusaam, et kõik lastesse puutuv on naiste teema? Kooliajast mäletan, et minugi isa istus lastevanemate koosolekul enamasti paariana mõne teise üksiku õnnetu meeshingega kanakarja sees. Kuidagi nukker mu meelest. Siiamaani peetakse meil lapsega tegelevat meest mingiks eriliseks ingellikuks olevuseks, mitte normaalseks situatsiooniks.

Naistest, lihtsalt

2011-09-09T11:37:00.000+03:00

Mulle on alati meeldinud lugusid ja eriti erinevaid karaktereid välja mõelda. Kui koolis veel arutlevat kirjandit ei nõutud, sai oma fantaasiat seal lendu lastud, nüüd mõtlen end erinevateks inimesteks tavaliselt omaette mööda linna ringi kõndides. Seetõttu meeldis mulle ka blogija-kirjutaja Daki viimatiilmunud raamat "Naistest, lihtsalt". Mõned aastad tagasi ilmus ka "Meestest, lihtsalt" aga naiste raamat istus mulle kuidagi rohkem. Meestega on lugu vist selline, et igal naisel on see oma mehetüüp, kelle otsa nad elus tavaliselt komistavad ning teiste naiste tüübid neid niiväga ei kõneta. Erinevaid naisi satub meie teele seevastu palju rohkem ja erinevamaid, rääkimata juba sellest, et iga naise enda sees elab neid veel mitukümmend.
Raamat oli selline lihtne, kerge ja kaasahaarav. Mitte üldse halvas mõttes, vähe on neid, kes oskavad nauditavalt "diipi panna", paljud aga millegipärast üritavad. No võtke või "Värske Rõhk" kätte ja üritage aru saada, mida mõned noored kirjanikuhakatised küll öelda tahavad. Võib-olla olen mina rumal aga siiski ei meenu mulle ühtegi arvestatavat kirjandusteost, millest ma midagi aru ei oleks saanud - seega hea raamat on enamasti ikka selline, millest lugeja ka miskit mõikab.
Igatahes on Daki raamatus nii mõnigi huvitav naisetüüp, kellega mingi nurga alt samastuda. Mainin siis mõned ära ka:
Aliis - usun, et enamikul on olnud "halb sõbranna", iseasi kui halb. Meie tänavas oli ka, ta meeldis mulle kohutavalt. Minu meelest oli ta ilus, julge, tegi ägedaid asju ning oli mulle üleüldse suureks eeskujuks. Alati kui mingi pahandus oli, suutis tema end puhtaks pesta ja sina jäid süüdi aga sa andestasid talle, sest ta oli ju ometi nii äge! Minu "halb sõbranna" oleks mu ükskord kogemata ära tapnud kui me kaklesime (mingi poisi pärast muidugi) pooliku ehituse peal ja ta oleks mu äärepealt ühte prahti täis auku lükanud. Hiljem sain ma juba ise sageli "halva sõbranna" tiitli juurde, kuigi siis olime juba vanemad ja asi oli kambavaimus mitte ühe inimese mõjus teiste üle. See esimene "halb sõbranna" aga ei unune iial ja mul on hea meel, et tal kaugel Soomemaal hästi läheb kuigi me enam ammu ei suhtle. Samas äkki kõiki ei tõmba pahade tüdrukute poole? Äkki mõni tahab hoopis ontlik ja tubli laps olla? On selliseid lapsi?
Bianca - huh, ma kardaks selliseid tüdrukuid ja õnneks minu koolis neid ei olnud. Sadistlikult paha kiusaja, kes naudib oma võimu. Kahjuks tuleb nentida, et pole ka ise patust puhas olnud. Meie koolis käis üks plika, kes millegipärast mulle ja veel paarile klassiõele ei meeldinud. Tundus kuidagi ülbe näoga või midagi sellist jaburat. Üritasime talle vahel jalga ette panna või ei lasknud trepist üles. Üks kord läks ta pimedas minu ees koolist koju ja ma võtsin ta kinni ning toppisin lund krae vahele. Mis mul ometi arus oli? Jube adrenaliinilaks oli, seda mäletan. Õnneks tuli mõistus pähe aga kujutan ette, kuidas sellest sõltuvusse võib jääda.
Fatima - Fatima juures tundsin ennast ära mina-jutustajas. Selles, kuidas vahest lähed kaasa mingite imelike inimestega, ise ennast veendes, et ma olen ju ka selline aga siis mingil hetkel jõuab reaalsus kohale. Enamasti muutun ma siis selliseks nagu raamatus maailmarändur Olga - vingun nii, et kõigil on tuju läinud ja lõpuks lasen vaikselt, saba jalgade vahel, jalga. Või noh, kes poleks end draakoniks joonud ja pärast ikka oma kääbikuolemuse avastanud? Ja ma pole kindel, et need "päris-draakonid" ka tegelikult sisimas kääbikud ei ole, lihtsalt nad suudavad seda paremini varjata. On üldse olemas tohutut väljapaistvat enesekindlust ilma sisemise alaväärsuskompleksita?
Jane ja Katrin. On sellised inimesed tõesti olemas? Eks ma olen kahtlustanud, et on ja ma väga loodan, et ei pea sellistega iial kohtuma. Või on mõni mu tuttavatest, kes peale mokaotsast poetatud "tere" kiiresti jalga laseb, just selline, kelle jaoks mina olen liiga vaene ja edutu, et suhelda? Ma pole kunagi mõelnud, et keegi peab täpselt silmas, mis firma hilbud sul seljas on, aga mul oli klassiõde, kes kirjutas üles kõik ühe teise klassiõe outfitid, mille põhjal tuvastas, et too suutis septembrist jõuludeni käia koolis iga päev erinevate riietega.
Uma. Üllatuslikult leidsin kõige rohkem endasarnast just temas. Ilmselt enamik mulle mitte nii lähedasi ei tea, milline provotseerija ma olen. No mitte päris nii hull kui Uma, aga vahepeal oli ikka probleemiks, et minuga ei saa kuhugi peole minna, sest tekib "olukordi". Ilmselt mingi kompleks, et on vaja kuidagi tõestada, et oled teistest parem. Rahuldus sellest, et saad stereotüübist välja tulla ja inimesi šokeerida. Eks enamasti tekkis neid olukordi muidugi ööklubides, kuhu ma suht vastumeelselt niigi läksin ja kui seal veel keegi varba peale astus või nõmedalt ligi hakkas tikkuma, siis ma reageerisin tavaliselt nii "nagu head tüdrukud ei tee", sest ma tahtsin ometi näidata, et ma ei ole mingi mõttetu ööklubimutt. Püüan nüüd enda jaoks võõrastest seltskondadest hoiduda ja jamasid on palju vähem. Rockkontserdil ju ei kakelda! Muidugi, intelligentne inimene ei lase end provotseerida ja jääb alati oma käitumises mõõdukaks, aga mulle pole kahjuks seda oskust antud.

Viini vorstike parandab olukorda

2011-09-07T11:20:00.000+03:00

Ma üritan rohkem enam sel teemal mitte kirjutada, sest teadagi tehakse tavaliselt suuga suurem töö ära kui käega ja üks kõige hullem seesuguse käitumise vorm on oma hariduse pidev äramärkimine, mis minu kogemuste kohaselt iseloomustab kõige paremini siin viini vorstikestena kirjeldatud inimtüüpi.
Aga ikkagi - viimati lõpetasin ma kraadiõppe 7 aastat tagasi ja sel sügisel alustan uut ringi. Eks ta ärev ole. Avatud Ülikooli peale tehakse muidugi igasuguseid grimasse (ma ise teen ka) aga minu uut eriala muus vormis ei õpetatagi (märk sellest, et kellelgi pole selle eriala lõpetajaid tegelikult vaja, eks) ja päevases õppes tudeerimine ei tuleks minu puhul enam kõne alla. Töö-pere-endaelu ühildamine, teadagi. Ma tõesti loodan, et seekord asun õppima asja, mis mind ka huvitab, sest tõele au andes olin ma ka ise 7 aastat tagasi see "viini vorstike". Olin lihtsalt liiga noor ja rumal mõistmaks, et alal, mis sind huvitab, on palju tõenäolisem edukas olla kui alal, kus statistiliselt võiks rikkaks saada aga mis sind ennast karvavõrdki ei koti. Vähemalt sai TÜ-s harrastada süsteemi, et võtsid hästi palju vabaaineid, mis sind huvitasid, kuid mis ei seostunud kuidagi su peaainega. Nii ma siis õppisin geneetikat, folkloori, semiootikat, usundilugu ja keeli. Samas avastasin nüüd vana matriklit uurides, et mööda kõrvalerialasid kapates olid kahe silma vahele jäänud nii mõnedki praegu huvitavana tunduvad peaaine kursused. Ma näiteks ei mäleta üldse, mida räägiti loengus "Poliitilised ideoloogiad". Või ütleme ausalt, ma ei mäleta enamikku tollal õpitust, isegi õppejõudude nimed ei tule tuttavad ette. Sellegipoolest tuli mu tollase keskmise hinde ja lõputöö hinde summaks 93% 100st võimalikust, millega sain AÜ-sse sisse suisa kolmandana (kohustuslik enda upitamise koht) - ehk siis olen ma tõesti viini vorstike?

Tartu vs Tallinn

2011-09-06T12:00:00.038+03:00

Pea igapäevaselt vastab keegi FB-s küsimusele stiilis "Tartu või Tallinn?". Ei küsita siis mitte sinu elukoha kohta vaid ikka eeldatakse selles igikestvas võitluses poole valimist. Tartu enamasti võidab, sest olles küll rahvaarvult kõvasti väiksem, koonduvad Tartu taha ka paljud mittetartlastest (suur)linnavihkajad ja ilmselt ka need, kes pealinna Edgariga seostavad. Käib mingisugune üldistamine, et Tartus elavad vastavalt valitud poolele siis kas intellektuaalid või imelikud pesemata kampsunid ning Tallinnas ajudeta rahakultuse kummardajad või moodsad avatud maailmakodanikud. Eks ma ka tunnistan, et mingisugused inimtüübid on ühes asumis ilmselt tõesti rohkem esindatud, kuid kindlasti ei saa rääkida, et intellektuaal ei leiaks pealinnast mõttekaaslasi või oss Tartust kiirendusesõpru.
Ma ise olen mõlemas elanud. Tallinnas muidugi tunduvalt vähem aga alates pubekaeast on see mu unelmate sihtkoht olnud - no teate küll, tüdruk väikelinnast unistab Tallinnast, Tallinna tüdruk Helsinkist, Helsinki tüdruk Stockholmist, Stockholmi tüdruk NY-st. Või umbes nii. Kahjuks minu unistuste Tallinn minu päris-Tallinnaga ei ühtinud. Sattus olema vale koht, valed inimesed, deprekas sellest kõigest ja õigetesse kohtadesse ma ei jõudnudki. Aga ma tunnistan, et õiged kohad ja inimesed on Tallinnas kindlasti olemas ja neid on tunduvalt rohkem kui Tartus, sest Tallinnas lihtsalt on kõike rohkem. Julgeb keegi tartlane öelda, et Tallinnas on vähe kultuuri? Ei ole ju - igasugu üritusi toimub seal kõvasti rohkem, head esinejad jõuavad peamiselt vaid pealinna, ääremaile tilgub neid harva. Kõik need kultuskohad - kohvikud, baarid, peod, teatrid ja kinosaalid - ma olen terve inimene ja tahan neid kõiki saada! Tartus on muidugi ka palju head, aga Tallinnas on veel rohkem. No eks ilmselt ole ka halba seevõrra rohkem. Aga rohkem on ju ikkagi uhkem?!
Miks Tartu? Samal põhjusel miks Eesti: minu inimesed. Igas võõras kohas peaksin nad üles leidma ja see on mu meelest pagana raske ülesanne, pealegi ma pole selles üldse kõva käsi. Kergem on jääda omadega ja õhata kauguste poole. Või vinguda, et miks meil ei ole või tunnistada, et viinamarjad on hapud. Neid viimaseid üritan mitte teha ning keeldun kategooriliselt Tallinna ja Tartut vastandama.

S&M

2011-09-05T14:21:00.000+03:00

Fännid ilmselt juba teavad, et Marilyn Manson valmistab hetkel ette oma sel sügisel ilmuvat uut albumit Born Villain. Esimene pääsuke on juba ilmunud ka: samanimeline lühifilm (no minu meelest mitte erinev muusikavideost).
Videot saab vaadata siit aga ka kodumaine Elu24 on selle ära märkinud. Elu24 toonitab ka, et videot pole nõrganärvilistel soovitav vaadata. Või õigemini pealkirjas ei soovita seda kellelgi vaadata, millest tulenevalt kommenteeritakse: Kui strippar Marco saab hakkama mingisuguse üllitisega, mida Elu24 nimetab muusikavideoks, siis on pealkirjas, et vaadake kõik. Kui tõeline muusikaline artist aga saab videoga maha, siis on pealkirjas ärge vaadake. Huvitav! Pealegi peaks ka strippar Marco videote juures olema hoiatus, et ei sobi vaatamiseks mitte ainult nõrganärvilistele vaid mitte kellegile.
Mina isiklikult videot korralikult läbi ei vaadanud, sest silma jäid veri, ketid jms. Mina ju olengi see nõrganärviline. Igasugune piinamine pole just minu teetass. Mitte et ma uih-aih, veri pritsib, kiljuma hakkaksin vaid mul on lihtsalt liiga hea kujutlusvõime ja füüsiliste vaevuste vaatamise puhul suudan ma selle kergesti endale üle kanda. Öeldakse ju, et valus vaadata. Sellepärast ma parem ei vaatagi, ei ole masohhist.
Avastasin, et termin "nõrganärviline" iseloomustab mind ka üldises plaanis väga hästi. Või kas olukordade sügavam läbitunnetamine tähendab just närvide nõrkust, pigem on nahk õhuke vastandina paksunahalisusele või kõht soe vastukaaluks külmakõhulisusele.
Raamatutega on kuidagi kergem. "Ameerika psühhopaat" jäi mul pooleli enne kui kurikuulsate rõve-stseenideni jõudsin, sest kogu see detailsus ja firmanimede virrvarr ei suutnud mu tähelepanu piisavalt köita. Teistest rõvedatest raamatutest meenuvad Remarque´i "Elusäde" ja Kenderi viimane üllitis "Comeback". Remarque´i puhul õigustas eesmärk abinõud ja koonduslaagriteema puhul on ilmne, et ilma piinamisteta eriti ei saa, Kenderi vägivald oli Tarantinolikult ülepakutud ja pigem grotsekne kui reaalsena tunnetatav. Lugesin hiljuti kellegi blogipostitust (vabandan, lugesin seda blog.tr.ee-st ja unustasin autori) Sofi Oksaneni "Puhastusest", et olevat rõve raamat olnud. Minu arvates oli kogu see rõvedus ja paine õhkkonna edasiandmise juures vajalik, see oligi see, mis loo meeldejäävaks muutis. Kõik need kärbsed, roiskuv toit, haisvad mehed jne andsid edasi Aliide olemust, maailma, muutsid loo täpselt nii õõvastavaks nagu see tegelikult ka oli.
Igatahes, visuaalne vägivald on minu jaoks hullem kui loetav kuigi teoreetiliselt peaks loetu suutma tekitada rohkem fantaasiapilte kui nähtu. Ilmselt suudan ma oma kujutlusi kergemini kontrollida kui silme ette jäänud pilte mälust kustutada.
MM-i plaati aga ootan küll, kuigi ka tema puhul on jäänud mulje, et "parim enne" on juba ületatud.

Olen eriline inimene-meem

2011-09-02T13:07:00.000+03:00

Leidsin vahelduseks ühe meemi Punase Hanrahani blogist.

Kriipsuta läbi, mis tehtud:
~~Lõpetanud keskkooli~~
~~suitsetanud~~
~~suudelnud~~
~~kalal käinud~~
~~midagi tobedat kogunud~~
Ümbrikupilte, udupilte (keegi veel mäletab, mis popid asjad need olid?), marke (see kui "ametlik" hobi ilmselt küll tobedate alla ei liigitu), kleepekaid, portselanikilde, postreid.
~~kedagi omakasupüüdmatult aidanud~~
Ma üldiselt ikka lähen appi küll kui näen, et abi vaja ja vihastan kui näen, et abivajajast mööda minnakse aga samas ei salga ka maha, et see tekitab ju endaski tunde, et olen nüüd kuidagi parem inimene.
~~alkoholi joomisest mäluaugu saanud~~
Mööndustega. Kas just alkoholist aga mul kaovad vahel niisamagi mälust mõned episoodid ära. Alkohol on ka abiks ikka sellistel puhkudel. Päris nii, et lähen prügiämbrit välja viima ja ärkan Poolas ei ole olnud.
~~ühe päevaga vähemalt kolme filmi vaadanud~~
Ükskord siirdusime ühelt kinoseansilt otse teisele ka.
~~üle 36 h magamata olnud~~
Päris kindel ei ole aga paar sinnakanti üritust on isegi olnud, korrata ei tahaks.
~~kellelegi valetanud~~
Tahaks näha inimest, kes seda läbi ei kriipsuta.
kokaiini teinud
Ei liigu sellist peenet kraami siin ja üldse on mu ümber väga vanamoelised inimesed, kes joovad viina ja hammustavad hapukurki peale.
mõnes aines läbi kukkunud
NOOOHIK! Ei, tegelikult ma ju jäin kunstiõpetuses korra keskkoolis suvetööle aga seda praktikalt puudumise tõttu (ei suutnud veeta nädalalõppu antisanitaarsetes tingimustes...)
tornaadot näinud
Keeristormi Ropka tööstuslinnakus olen näinud küll, aga tornaado alla see vist ei lähe?
keemilisi narkootikume teinud
Viin ja kurgid, nagu ma ütlesin.
~~matustel käinud~~
~~end ära põletanud~~
Päris ära pole end põletanud, näppe kõrvetanud küll.
suusareisil käinud
Ja kui elu annab, siis ei lähe ka. Või noh, läheks, kui mäele ei aeta ja lastakse mägimajas kamina ees vedeleda.
~~lennukiga lennanud~~
~~endale sisse lõiganud~~
~~parimat sõpra omanud~~
vangis olnud
arreteeritud olnud
~~koolist poppi pannud~~
vaimuhaiglas olnud
Käinud küll, aga mitte olnud.
kõiki “harrypottereid” vaatanud
kasiinos mänginud
valedetektori testi teinud
delfiinidega ujunud
meremaailmas käinud
Ilmselt mõeldakse siin mingit uhket Ameerikamaa asja. Rootsi omas olen ma käinud küll.
~~lugenud rohkem kui 20 raamatut aastas~~
~~Euroopas käinud~~
~~pärast 12 eluaastat värviraamatut värvinud~~
operatsioonil käinud
Mingid, krõks-ja-valmis sünnimärkide eemaldamised ei lähe vist arvesse.
~~taksoga sõitnud~~
näinud Washingtoni monumenti
omanud alkoholi- või uimastiprobleemi
rusikavõitluses olnud
Mitmest löögist algab võitlus? Mingeid rüselemisi ja rusikaga löömisi on ette tulnud küll aga mitte päris Fightclubi stiilis.
~~hamstrit omanud~~
2 nädalat pidas vastu.
surfanud
~~juukseid värvinud~~
end tätoveerinud
raamatukogust raamatu(id) varastanud
Ei ole selle pealegi tulnud, sest mind on alati häirinud need, kes hooletult raamatud tagastamata jätavad ja lihtsalt laiskusest viivisevaba päeva ootavad. Või lihtsalt võõra raamatu ära kaotavad. Sihilik varastamine üllal põhjusel (mitte viinarahaks maha müües) oleks isegi andeksantav ja heroiline.

Ema, ma olen telekas!

2011-08-31T13:54:00.000+03:00

Puhkus läbi, ilmad halvad, laps peale ühepäevast lasteaias käimist tatine - mida sa hing oskad veel tahta, eks.
Puhkus lõppes tegelikult päris meeleolukalt. Osa sai võetud sellisest algatusest nagu Filmitalgud. Pidi tulema Eesti filmiajaloo suurim massistseen: 10000 inimest matkavad maailmalõpu meeleolus Luualt Palamusele. Facebooki andmetel jäi rekordist kõigest 9842 inimest puudu. Meie olime see-eest kohal ja kaunilt kostümeeritud. Stsenaarium nägi ette maailmalõpust hullunud eestlasi pühal jõuluajal lunastusmatkale minevat. Enamik inimesi andis +25 kraadi juures alla ja nagu kõrvalolevalt pildilt näha, viskasin ka mina vahel suusamütsi peast ja lasin villasel sallil vabalt rippuda. Jõulumatka tulemusena sain omale solaariumiäpardust (kui mitte öelda prügikastipäevitust) meenutava päevituse - esmakordselt sel suvel. Igatahes kaamerate ette me jäime (hoiame nüüd novembrikuuni pöidlaid pihus, et meid filmist välja ei lõigataks) ja kõige ebakainem meie hulgast sai lausa sõnalise rolliga ühele poole. Kahe lause jaoks kaks raiskuläinud duublit on ilmselt hea saavutus kui hinge taga on pea pool liitrit viina. Too tegelane sattus meie hulka tegelikult üsna juhuslikult ja minule oli üldse esimene kord seda härrasmeest kohata (see siis neile, kes muidu mõnd muud meest alkoholi kuritarvitamises süüdistama hakkaks) aga teised teadsid rääkida, et ongi selline vend, kes kosis küla kauneima näitsiku, pani sealjuures veel vasakule ja paremale ning nüüd sai veel filmis osa kah! Elu on ebaõiglane. Huvitav, kuidas sookaaslased vaieldamatut karismat ära ei tunne? Minule kui naisele oli kohe esimesest pilgust selge, et kui keegi meist staariks saab, on see tema. Hoolimata sellest pudelist viinast.
Lisaks oli ärev hetk ka Amme jõe ületamine, mida tegime koos kahe vanainimese ja ühe raseda naisega (nemad muidugi suure hurraaga ees, meiesugused hädiselt kiunudes: vesi külm, kallas kõrge, nõgesed näpistavad, järel). Sellest, kuidas heteromehed vikerkaarelipu lähedusse sattuda ei taha, ma parem ei räägigi. Ma ausalt öeldes ei uskunud, et neil selle ees ikka nii suur hirm on.
Jube tore töö see näitlemine-lavastamine-filmimine eks! Kohe kahju hakkab, et omal ajal lavakasse ei saanud, äkki oleks pidanud veel proovima! Tegelikult jäi silma ka üks probleem, mispärast ma kultuurirahva hulka väga kuuluda ei armasta. Nad on kõik ju nõnda kõvad isiksused. Eks muidu sõidetakse sinust ja su ideedest ilmselt üle ka aga ma nägin seal päris mitut inimest, kellega paar tundi võiks tore olla koos majandada aga terve päev läheks juba liiaks. Mul lihtsalt ei ole seda energiat ja enamasti tunduvad sellised sahmerdajad mulle liiga pealetükkivatena. Eks ma teen kultuurirahvale siin liiga sellega - ilmselt on müügimeeste hulgas selliseid tüüpe veelgi rohkem aga nendega on mul õnne mitte kokku puutuda.
Kunagi kirjutas keegi minu iseloomustamiseks sõnad, et olen optimistlik aktivist. Kuhu see osa kadunud on? Või ma lihtsalt ei oska seda ise märgata? Mugavusest leian, et mulle sobibki uimerdamine rohkem?

Sünnipäevaunenägu

2011-08-24T12:22:00.000+03:00

Sünnipäev möödus täpselt nii masendavalt nagu arvata oligi. Vähemalt nägin öösel üht viimase aja ilusamat unenägu. Ma ise ei viitsi ilmaski teiste unenägusid kuulata (kui need just minust ei räägi), veel vähem neist mingeid tähendusi välja lugeda aga selle kavatsen ikkagi kirja panna (sest niikuinii pole millestki targast kirjutada).
PTA sulgeb teatavasti uksed ja sel puhul on viimastes avatud poodides suured allahindlused - sattusin minagi unes ühele sellisele. Ma pole PTA-st vist peale ühe t-särgi ealeski miskit ostnud aga unes krabasin igasugu kraami, justkui oleksin Montonis :) Järsku avastasin, et poe tagaosas on veelgi huvitavam väljapanek igasugu rockiplaatidest ja fännisärkidest. Kablutasin siis sinna poole ega teadnud enam, mida võtta, mida jätta. Järsku märkasin ühes vahekäigus kummalist perekonda - mees nägi välja nagu Nosferatu kiila pea, teravate kõrvade ning veriste kihvadega, naine oli gooti vampiir ning kärus kügeles mingi värdjalik laps mustad tätoveeringud pitsina keha katmas. Nende ees seinal rippusid särgid erinevate sarimõrtsukate portreede ja muude võigaste piltidega. Kõlaritest kostus hääl, et kaubanduskeskus suletakse poole tunni pärast. Enne kui Nosferatu minu poole vaadata jõudis, taganesin riiulite vahelt välja ja üritasin teiste inimeste tähelepanu veidrale perekonnale suunata, kuid keegi ei teinud minust välja, kõik olid ametis viimaste ostude tegemise ja poest enne sulgemist välja saamisega. Mina ei suutnud midagi valida, aeg muudkui tiksus ja juba tõmmatigi vaateakendele katteid ette. Hirmuga märkasin, et peale minu on poodi jäänud veel vaid see jube perekond.
Siin muidugi mu unenägu lõppes. Õudne ja kurjakuulutav unenägu iseenesest, kuid samas nägi see friikide perekond esteetiliselt kaunis välja oma stiilipuhtuses. Need ei olnud mingid haledad Halloweeni kostüümid vaid Nosferatu ise oligi oma kaaskonnaga meie hulgas ja mina olin ainus, kes seda märkas. Lahe.
Täna öösel nägin, et läksime koos Barutoga jooma. See ei olnud üldse nii lahe.

Viru Folk

2011-08-17T14:00:00.000+03:00

Viru Folk on selline kena tsiviliseeritud koguperefestival, kus umbjoobes kalkareid naljalt ei kohta. Istud murul ja iga nurga tagant kostab muusikat, piletid on küll kallid aga ka ilma nendeta ei jää paljust ilma.
Sättisime end alustuseks vana koolimaja hoovi, kus sai tasuta bände kuulata-vaadata. Laps hõivas endale tantsimiseks kogu vaba ala meie ja eesistuvate inimeste vahel. Ühel hetkel märkas ta endast mõned aastad vanemat tüdrukut, kes otse lava ees tantsis. "Tahan selle tüdruku juurde minna!" Läksime. Laps läks otse tüdruku juurde ja võttis tal hea tahte märgiks käest kinni. Suurem oli küll üllatunud aga sõbralik. Nii nad siis seal koos tantsisidki, vahepeal lõi kampa ka suure tüdruku väike õde, kes uue õekandidaadiga ehk veidi rivaalitses. Üks onu saatis plikadele õhusuudluse - minu laps vastas samaga. Ürituse ametlik fotograaf tegi tantsupaarist ilusa pildigi. Lõpuks tahtis laps lausa lavale ansambli juurde ronida aga seda ma ei lubanud. Kontserdi lõppedes ütles ta, et nüüd on vaja inimestele lehvitada. Mulle tundub, et sellisel esinemisjulgusel ei tohiks kaotsi lasta minna. Et tulevikuski jätkuks julgust toredatel inimestel käest kinni võtta ja neid tantsima kutsuda. Paraku pidavat mingis eas see julgus kergesti kaduma minema. Suurem osa lapsi ei taha tegelikult üldsegi vanemate sülest kaugemale minna, ei tunne muusika kutset ega vajadust sõnu teadmata kaasa laulda. Aga kui see tahtmine olemas on, siis kuidas seda säilitada? Kas piisab sellest kui hoiduda kommentaaridest stiilis tagasihoidlikkus on voorus? Mida sa trügid sinna, inimesed vaatavad! Kõige turvalisem on hoida omaette!
Järgmisel päeval ühel teisel kontserdil olid teised lapsed. Ma tean, et nii pole ilus öelda, aga need lapsed ei meeldinud mulle. Üks neist tuli minu lapse juurde aga minu oma, selle asemel et käest kinni võtta, putkas eest ära. Ilmselt tundus tallegi, et teine tahab sõpruse otsimise asemel hoopis näpistada. Huvitav on vaadata kui erinevad on juba väga väikesed inimesed, ma ei usu, et kõiki erinevusi saab vaid kasvatuse kaela ajada. Inimesed lihtsalt on isemoodi. Samas on elus väga oluline, et leiaks üles need, kes on sinu moodi. Selle jaoks on aga palju kasulikum julgus ja sõbralikkus kui endassetõmbumine või kiuslikkus. Oleks see ainult kuidagi arendatav. Intro- ja ekstravertsus on mu meelest pigem kaasasündinud.

Folgil jäi tegelikult veel palju nägemata-kuulmata-tegemata. Oleks tahtnud, aga kõike ei jõudnud. Öine nahkhiireloeng oli vahva, kuigi teadsin enamikku räägitut juba varemgi, oli ikkagi kuidagi teistmoodi kuulata juttu otse sündmuskohalt. Sellistest üritustest võiks rohkem osa võtta, aga ikka mõtled, et pole aega, võimalust jne. Pärast elamust on alati hea tunne, et seekord end kokku võtsid ja asja ära tegid. Järgmisel aastal jälle!

Miks me sellest bändist midagi kuulnud pole?

2011-08-10T13:47:00.000+03:00

"Ukse vahelt hõikas üks julge paljas naine, jorsid tulge sauna, kes on veel kaine!" - see tore viisijupp hakkas mind eile saunas kummitama ja kummitab vahelduva eduga siiamaani. Mitte et saunas miskit sarnast oleks toimunud, lausa üksi istusin seal.
Puhkus algas sellega, et esmaspäeva hommikul helistas üks reibas noormees cv-portaalist ning alustas oma juttu sellega, et kuna ilmad juba jahedamaks läinud ja kaugel see sügiski enam, tuleb hakata uut tööaastat planeerima. Ma siis kraaksatasin vahele, et mul just puhkus algas...

Laupäeval sai külastatud Valgamaal toimunud üritust PunkRock Keldrist Välja. Publik oli veidi teistsugune kui muudel sarnase muusika üritustel ehk siis olid ennast kohale vedanud kõik kohalikud kaagid, sest palju neid üritusi maakohtades ikka toimub. Plussiks oli ka see, et üritus oli tasuta ning kaasavõetud viinapudelit ei tulnud keegi konfiskeerima. Umbjoobes peaga läheb ka Koit Toome fännile rajum muusika peale. Probleemide korral võeti ikka vana hea talupojatarkus appi - peldiku järjekorras ettetrügijad said kohe rusikat tunda ja kui naistele vägivald ei meeldinud peksid nad omakorda kaklejad paari jalahoobiga laiali. Kiirabigi oli mõnele vaja. Meie jäime telkima ja kui poole öö pealt avastasin, et telk oli kokku langenud, oli kerge süüdlasi leida. Hiljem tuli õnneks välja, et ilmselt oli telk siiski vanadusest kokku vajunud ja kellegi kurja kätt mängus ei olnud. Hea seegi. Peale kontserdi lõppu sai paar tundi kuulata ka võõrast muusikast küllastunud diskomeeste enda repertuaari ning umbes tund aega enne järgmise ekipaaži saabumist isegi magada. Umbes poole nelja ajal saabunud melomaan oli see-eest visam ja lasi meil enda meelismuusikat hommikuni nautida. Valus oli see, et tema musavalik oli suures osas heast muusikast koosnev pärlite sigade ette loopimine nagu sõber mainis. Frustreerunult viseldes registreerisin ära hetke, mil hiidkoivik mu näost möödus ja sellega mu telgielu ka lõppes. Kella kuuest lõdisesin auto tagaistmel ja üheksa ajal hirmsas palavuses üles ärgates avastasin, et olen kõigest hoolimata veel paar tundi magada saanud.
Muusikalise valiku poolest andis üritus aga ühe tõeliselt üllatava pärli - nimelt oli ühe ärajäänud bändi asendamiseks kohale tulnud Tõrva bänd R.U.D.E. , mis osutus kokkuvõttes kogu festivali kõige kõvemaks esinejaks. Miks me teame Metsatöllu ja Tharaphitat aga mitte sellist bändi? Poisid tunnevad pille, laulja omab häält ja oskab laulda ning ka laulusõnad kannatavad kuulamist erinevalt mõnest teisest sarnast stiili viljelevast bändist. Ilmselt on põhjus selles, et poisid pole pealinnast.
Teised toredad bändid olid näiteks Narvast kasti õlle eest kohale sõitnud 4 Elements ning Haapsalust pärit Ohutsoon, kelle käest ma ka isiklikult plaadi sain :)

Üks R.U.D.E. lugu ka siia lõppu:

Loom su sees

R.U.D.E. | Myspace Music Videos

Kõik! Aitab!

2011-08-04T11:15:00.001+03:00

Mitte ühtki klaasikest enam! Võib arvata, et ma jõin ennast eile täis, kukkusin trepist alla, sõimasin läbi kõik oma sõbrad ja oksendasin täis oma ainsad ilusad riided ning praegu nutan kohutavas kassiahastuses, kuid tegelikkuses jõin ma klaasikese õlut ning piinlesin terve õhtu ja öö paistes ning tilkuva ninaga. Nii kui mu armas nina tajub, et veresooned laienevad (oli vist niipidi?) hakkab ta meeletutes kogustes tatti tootma ning ma rikun oma pideva aevastamise ja nuuskamisega ka teiste peotuju ära. Punane vein peaks allergilise nohu (mu allergia on siis nö mittemillestki, lihtsalt kergelt ärrituv nina) puhul vastunäidustatud olema kuna põhjustab ninas turset aga minu puhul põhjustab seda juba igasugune kerge alkohol. Koos kerge joobega saabub kohe ka maitsetundlikkuse kadumine ehk siis lisaks alkoholile pole mingit mõnu ka joogi kõrvale pakutavatest snäkkidest ja vihaga söön ma neid seetõttu veel topelt. Ja mitte miski ei aita. Ja mul on sellest kõrini.
Ehk siis võtsin vastu otsuse, et ma enam ei ürita. Hüvasti hea vein ja peened juustud. Mille kõrvale ma seda head juustu nüüd sööma peaks? Magusad lakked nagu mahlad ja limonaadid mul alla ei lähe. Tomatimahl läheks aga selle peale hakkab söögitoru valutama - tere tulemast vanadus ja haigused! Ainus variant on vist enamasti halvad alkovabad õlled (siidrit ma kah ei joo) aga veini vist küll millegagi asendada ei anna. Seda Torrese alkovaba valget veini sai korra proovitud, mõttetu suhkruvesi. Mina tahan kuiva ja haput veini! Ilmselt hakatakse mind varsti seltskonnast kah välja arvama, sest kõik normaalsed inimesed ju joovad. Hakka või narkootikume tarbima aga esiteks ma ei tea, kust neid saada ja teised ei või ma teada, et needki mu nina paiste ei aja.
Lõpuks muutun ka kibestunud karsklaseks, kes šampuseklaasi pakkujale kõrri kargab ja kogu vaba aja spordisaalis rassib, rääkides sellest kui naudingust! Kohutav väljavaade. Kas on võimalik olla karsklane meie ühiskonnas ja sealjuures ise alkoholi vihkamata?

Sügis käes?

2011-08-02T14:02:00.000+03:00

Tundub nii. Poed on alustanud sügisväljapanekutega, sügis-talvise hooaja kataloogid saabuvad, lapsi hirmutatakse (no mina omal ajal ootasin pikisilmi tegelikult, üksiku lapse rõõmud) algava kooliga, lõuna ajal on mu kohvik rahvast täis, inimesed blogivad ja laigivad FB-s. Hirmutage pealegi - mina kavatsen nädala pärast suvepuhkusele minna. Miks peaks puhkama juunis (juuni alguses!!!)-juulis ja sellega oma suve lühikeseks muutma - mis suvi see peale puhkust enam on. Augustis puhates on puhkus alles ees terendamas mitte vastikult läbi ja pealegi on juunis-juulis niikuinii vähem tööd ning kontoris viieni istuma ei pea (no vähemalt meie õnnelikus ettevõttes).
Ja ma ei kavatse leppida sellega, et minu sünnipäev on nüüd sügisel kui see vanasti ikka suvel oli. Täpselt nagu jõuludegagi, alustatakse meil sügise-propagandaga kuid varem, et ikka rohkem müüa saaks. Osta jope kohe ära, pärast enam pole! Ok, suvi hakkab neil ka varem aga siis panevad kõik tähele, et hangede vahel pole oma suviselt lendlevate kleidikestega eriti realistlik heljuda, praegu petab nii mõnegi ära, et äkki tõesti ongi kampsikut (öäkkk, mis sõna!) vaja.
Ainuke asi, mis mind hirmutab on see, kuidas ma ilma netita elada saan. Kui inimesed kavatsevad nüüd igapäevaselt blogida, siis kuidas ma oma Readeri loetud saan? Kui palju halbu ja häid mõtteid jääb kommenteerimata! FB- s saab olema üle tuhande lugemata hiljutise postituse! Õudne - ja see on mõne (normaalse) inimese reaalne igapäevaelu! Ta ei olegi kogu aeg kõigega kursis! Mitte et mul suvilas internetiseeritud arvutit ei oleks aga kus sa seal keskendud.
Viimane šokk oli näiteks Rock Ramp, mille ajal juhtus nii palju sündmusi, et online-s tagasi olles ei jõudnud ära imestada.

Nädalavahetus oli kohutav. Ma praegu võin selle üle küll nalja visata aga tegelikult oli asi naljast kaugel. Ära kunagi mine kuhugi kui juba hommikul kõik viltu veab! Laupäeva õhtul tegin õige otsuse kell 19 magama minna ja mitte enda ning teiste elu rohkem kahjustada. Pühapäeva hommik ei alanud sellegipoolest paremini. Jõle.
Muidu oli plaan loomaaeda külastada. Eelmise aasta veebruarist alates esimest korda pealinna väisata (kas ainult mina loen pidevalt selle kolesõna asemel vägistada? kas feministid peaksid seda sõna taunima?), loomulikult oli see üks kole päev nagu juba lehtedestki lugeda võib. Loomaaeda ei saanud, vihma tibutas, ilm läks kohe ilusaks kui kriitiline aeg loomaaeda minekuks oli möödunud, laps keeldus wc-st, kiiresti koju jõudmise asemel istusime tunnikese ummikus jne jne. Põis pidas vastu, närvid mitte. Kulinaarsed katsetused ebaõnnestusid. Mis seal rääkidagi.

Lõpetuseks õpetusi esivanemailt: "Sel aastal mustikaid süüa ei tohi, sest rebased pissivad neile peale ja võib saada koleda haiguse! (sisaldas vist kõhuusse)"
Ja veel ka reaalsuslaks - mida arvata kui esivanem küsib, kas sa peole minekuks juba liiga vana ei ole?

Tätoveerimisest

2011-07-29T11:29:00.000+03:00

Rockiüritustel ringi vaadates tekib küsimus, kui suur protsent tätoveeritutest on seda endaga teha lasknud ebaadekvaatses olekus. Näiteks nägin ma üht umbjoobes kutti, kel kena roosikimp oli käele tätoveeritud. Suurel osal inimestest on kaootiliselt üle keha mingid arusaamatud käkerdised lajatatud. Pole hiir ja pole konn ta, mingi veider värdjas on ta. Mul ei ole tätoveerimise vastu midagi kui see on hästi tehtud ja silm seletab, mida on kujutada üritatud. Endale enam ei tahaks, sest tätoveerimata inimene on juba suurem haruldus kui tätoveeritu. Pealegi ei suudaks ma piisavalt head pilti väja mõelda. Mis mõtet on tätoveerida endale mingi liblikas või delfiin lihtsalt sellepärast, et see on jube nunnu? Mulle ka meeldivad kassipojad aga ma ei näe mõtet endale ühte seepärast õlale joonistada. Alati kui keegi mingit tätoveeringut põhjendab, ütleb ta, et see toob välja tema erilisuse ja peaaegu alati on see "erilisus" kätketud mingisse absoluutselt tavalisse kujundisse. Mingid tähekesed, lillekesed, päikesed. Jube eriline küll. Tribal võib iseenesest ilus olla aga kuna see on enamasti mingi tähenduseta siis ilmselt ma tüdineks sellest samamoodi ära nagu ühesugusest soengust (mitukümmend aastat mul muidu see "lihtsalt pikad juuksed"-soeng on?).
Mõned põhjendavad oma pisikesi ja mittemidagiütlevaid tätoveeringuid sellega, et need ei paista välja kui vaja peen välja näha. No mis mõttega siis üldse end tätoveerida lasta? Ja ma ei kujuta tõesti ette, et tänapäeval veel keegi tätoveeringut nähes mõtleb, et selle kandja on endine vang. Eriti kui tegemist on naisterahvaga ja tal on õlal liblikas. Eks vist ole küll ameteid kuhu tätoveerituid ei taheta aga minu meelest on see ikka väga iganenud mõtteviis. Üks mu tätoveeritud sõbranna (jalal ja käel suured mustrid) töötab välismaal lastega - huvitav, kas Eestis tehtaks talle takistusi?
Mina kasutan vahel üritustel käies kleepekaid. Rock Rambil oli mul üks väike ämblik õlal ja teine jalal. L. hoiatas mind küll ette nende liigse tõetruuduse osas aga ikkagi ehmatasin vähemalt viis korda endal südame rütmist välja nende peale.
Muidu tuli üks hea tätoveeringuidee ka. Selline mida kellelgi ei ole ja mida ilmselt keegi ei taha ka, aga see oleks vaieldamatult originaalne ega häiriks ka pika piduliku kleidi puhul. Punased veretilgad reite sisekülgedel. See on vist valus koht tätoveerimiseks?

Festivalidest ja paranormaalsustest

2011-07-27T10:54:00.000+03:00

Eile siis teatati, et seoses viimasel hetkel koha üles ütlemisega jääb selleaastane Punk'n'Roll festival ära. Kohaks oleks sel aastal olnud Raadi park ning niikuinii pidi selleaastane festival vaid ühe päeva kestma. Päris huvitav oleks olnud kodulinnas olla - oleks isegi telgist pääsenud (kuigi sõbrad arvasid, et üllatuste vältimiseks ei tasuks telgist siiski loobuda). Nüüd siis nii. Sel aastal jäid ju ära ka Lelle Alternatiiv ja Püssi Punk. Vedas, et Rock Rambile mindud sai - muidu olekski suvi ilma festivalideta jäänud. Amme Rockile ma vihmase ilma tõttu minna ei viitsinud ja seal oli vaid 1 minu maitse bänd ka, augustis peaks Haapsalus Rocknektar kah toimuma aga kahjuks augustis ma Haapsallu enam minna ei tahaks, eriti veel telgiga. Niikuinii olin ma moodsate lukkudega telkide tõttu putukaohu peaaegu unustanud aga Viljandis ööbisime me veneaegses lahtiste ustega telgis ning otse loomulikult tervitas mind hommikul sõbra põlvel kükitav hiiglaslik koivik. Brrrr. Ilmselt ma kaaluks augustis Haapsallu minekut kui seal esineksid Iron Maiden, Motörhead ja The Birthday Massacre (minge metsa, mis bänd! Kuulasin terve diskograafia läbi ja seal ei ole MITTE ÜHTEGI halba või isegi igavat lugu!) koos. Valge daam ilmutab end vist ka augustis? See proua on mul kah lapsepõlvest peale kinnisidee olnud ja ma ei olegi teda kunagi oma silmaga näinud. Midagi kahtlast on selle Haapsaluga mul tõesti.

Eile juhtus veel midagi ebanormaalset - nimelt ma nägin enda last kohvikus. Ses mõttes, et ma nägin siis enda lapse mõni aasta vanemat koopiat. Silmad olid samad, nina oli sama, põsest oleks tahtnud kohe näpistada, rääkis sama hääletämbriga ja liigutusedki olid samad. Täpselt minu laps, ainult mõned aastad vanem. Jõllitasin varjamatult, õnneks ei pannud keegi tähele. Laps oli koos vanematega, kes ei sarnanenud mulle ega mu lapse isale kuidagi. Kust nad sellise lapse said? Ei hakanud otse küsima ka. Võib-olla olid siiski meie sugulased, kõiki ju ei tunne. Samas olen ma lapsest peale imestanud, kuidas saab samast materjalist nii palju erinevaid nägusid. Lapse peal olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas juba paistes huul muudab inimese näo kardinaalselt teistsuguseks. Igatahes kummaline kogemus oli see eile. Loodetavasti jääb mulle see nägu meelde ja mõne aasta pärast on selge kui palju ma oma lapse tulevases välimuses eksisin.

Meid ei šokeeri miski

2011-07-26T11:28:00.000+03:00

Huvitav, millist muusikat eeldab tavainimene ansamblilt, mille nimi on Giuseppe Perverdi Big Band? Mul tekiks vist kergeid kahtlusi, kas sellenimelist bändi tasuks kuulama tulla koos kogu pesakonnaga. Ja kui ma ka oleks heausklik, siis pageksin ma ilmselt tervituslause "Tõstke käed, kes on oma ema k******d!" peale. Minu lähedal istunud neljalapseline perekond vaatas seda kõik tuima näoga pealt. Ees istunud keskealine prouga kihistas veidi ja küsis sõbranje käest, kas too soovib ära minna, mille peale sõbranje vastas, et kuulame ikka ühe loo veel. Selguse huvides tuleb mainida, et antud bändi esitlusele tulnud repertuaarist 90% sisaldas obstsöössusi. Paljast tilli sai ka näha. Kui keegi arvab, et see võiks rahvast šokeerida, siis ta eksib. Keegi ei tunne ennast ebamugavalt, keegi punasta. Tavaline asi ju!
Ei ole see tänapäeva ansamblil kerge publikut millegagi irriteerida. Kõike on juba nähtud ja tehtud.

Kolmandat sugu paluks!

2011-07-21T11:38:00.000+03:00

Teadagi meeldib mulle targutada teemadel, millest ma tegelikult suurt ei tea. Armastus on õnneks see teema, millest keegi midagi ei tea, seega lõksutan laialt lõugu. Keskkooli lõpukirjanditeemadest puudutas üks armastust ja õpetaja palus meil tungivalt seda mitte valida, sest kontrollijal tekib paratamatult eelarvamus kui ta loeb 18-aastase targutusi armastuse teemal. Samas oli mul klassiõde, kes juba siis teadis elutõdesid ja kirjutas perekonnaõpetuses vastuseks küsimusele, millised omadused peaksid tema tulevasel väljavalitul olema, et kuna füüsiline truudus on meeste puhul võimatu, siis tema nõuab vaid emotisonaalset truudust.
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis samasooliste armastusest. Lugesin Sofi Oksaneni "Baby Jane"-i, mis on üks ütlemata hea ja ilus raamat, rääkimata sellest kui head muusikat seal tsiteeritakse. Lugu ise räägib aga naistevahelisest armastusest ning psüühilistest häiretest. See on vist üks esimesi homoseksuaalsust käsitlevaid teoseid, mida lugenud olen. Tõnu Õnnepalu mu meelest nii "gay" ei olnud, üleüldse sain vist alles poole raamatu peal aru, et jutt käib kahest mehest...Tegelikult ei oleks ehk "Baby Jane"-i puhulgi aru saanud kui seda kohe otse välja öeldud ei oleks. Ehk siis armastus on armastus, hoolimata sellest, mis soost kehad olema juhtuvad. "Baby Jane"-i puhul jäi silma aga just see kuivõrd omas peategelase armastatu neid mehelikke jooni, millest enamik naisi meeste puhul unistab - hoolitseb oma naise eest, kaitseb teda, käitub nö džentelmenlikult ning tema peamine "tõmbenumber" on tema hääl. Teiseltpoolt omas ta ka neid naiselikke jooni, millest naised meeste puhul sagedasti puudust tunnevad - temaga sai rääkida ning ta oli õrn. Ehk siis peaaegu täiuslik komplekt mõlema soo plussidest.
Kui mõned inimesed räägivad "õpitud homoseksuaalsusest", kas nad ei mõtle siis just seda? Et inimene, kes on ühes soos pettunud, üritab talle vajalikke omadusi leida teises soos? Iseasi muidugi, et enamasti tuleb keha siiski ette ja tõmbest mingite füüsiliste omaduste vastu ei saa üle ega ümber - seetõttu ma väga seda homoks õppimist ei usu ka. Raamatust tuleb muidugi välja ka see, et lesbid eelistavadki enamuses välimuselt mehelikke tüdrukuid ehk butchiesid ja naiselikud lesbid on pigem põlu all kui populaarsed. Samamoodi on ju ka keskmine homomehe stereotüüp naiselik. Et tegelikult eksisteerib vajadus kolmanda sugupoole järele? Homoseksuaalsed, ja eriti bid on ses mõttes soodsamas olukorras, et nad saavad valida mõlemast soost parimad omadused? Tegelikult ilmselt mitte, sest ükski hea omadus ei eksisteeri ilma pahupooleta - naiselikkus koos neurootilisusega, mehelikkus koos liigse macholikkusega. Pealegi on homoseksuaalsed kui vähemus siiski partneriotsinguil raskemas olukorras . Seda õiget on raskem leida aga kui leiad, siis täiuslikuma? Ilmselt pole täiuslikke inimesi siiski olemas ja oma risti peavad kandma kõik need, kes üldse kellessegi armuma juhtuvad, olgu nad siis ükskõik, mis soost.

I am a murder tramp, birthday boy

2011-07-20T12:15:00.000+03:00

Inimesed ei pidavat eriti elu jooksul muutuma. Üks asi, mis vähemalt minu puhul palju muutunud on, on muusikamaitse. Pikemalt kirjutasin juba siin. Viimasel ajal olen last.fm-ist kuulanud grunge raadiot ehk siis muusikat, mida ma teismelisena jälestasin. Kohutavalt igav muusika ju! Depressiivne. Selle asemel kuulasin selliseid šedöövreid:

Tuli välja, et ka L. oli seda lugu omal ajal fännanud. Õnneks me videot tol ajal kumbki näinud ei olnud :) Praegu tundub selline muusika naeruväärne ja labane. Aga miks? Äkki oleks vaimsele tervisele palju kasulikum kuulata naiivselt lõbusaid laulukesi kui ammu surnuks süstinud grungemeeste sügavamõttelist elutüdimust? Üks mu sõber kuulab siiani 90'ndate diskot. Mõni inimene on teda seetõttu gayks pidanud. Muusikamaitse paistab meie kohta nii palju ütlevat. Osa sellest on kindlasti poos. Mina näiteks ei usu inimesi, kes kuulavad vaid ühte stiili või isegi ainult ühte bändi (üks selline radikaal-Rammsteini fänn on näiteks olemas). Vastumeelsus teistsuguse muusika vastu on pigem endal peas valmis mõeldud. Et kuidas minusugune karm mees nüüd popmuusikat kuulab või et rock on vaid koledate karvaste inimeste muusika. Gruppidesse kuulumise vajadus on inimestel aga ürgne ja seetõttu ongi ilmselt rohkem neid, kes end mingite muusikastiilidega defineerivad. "Kõigesööjaid" peetakse mõnikord lausa iseloomututeks või arenemata maitsega inimesteks. No ma avastan ka mõnikord uusi stiile ja suundi, mis mulle meeldima hakkavad, kuid samal ajal ei keera kohe selga kõigele muule, mida varem kuulasin.
Ega patust pole puhas minagi. Näiteks igasugune "rahvalik jorin" - šlaagrid ja lorilaulud kuuluvad minu arvates nö lollide muusika alla. No missugune normaalne inimene seda kuulab! Imestama panevad ka inimesed, kes kuulavad vaid seda, mida raadio neile ette mängib ja peavad kõike muud kahtlaseks friikide teemaks. Sellised, kellele ei tasu rääkidagi, et peale Inese, Koit Toome, Terminaatori ja Powerist tuleva Rumeenia disko on veel muusikat olemas. Kes küsivad, et misasi see Roskilde üldse on ega tea peale kodumaiste suvetuuride ühegi suurema festivali esinejatest tuhkagi. Võib-olla pole muusika nende elus lihtsalt olulisel kohal ning minul on selle üle sama kohatu imestada kui mõnel teisel minu üle, et mismoodi ma käsitööd ei armasta või ilma trennis käimata elada suudan.

Taaskord suudan ma muusikast jahudes jumal-teab-kuhu välja jõuda ja täiesti ära unustada, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada...
Lõpetuseks panen ühe hea laulu ka. Bändilt, millest ma varem miskit kuulnud ei olnudki aga nüüd kindlasti otsin infot juurde, sest see lugu on lihtsalt võrratu!

Mind raha ei huvita, mind huvitab, et ilusaid asju saab!*

2011-07-16T22:22:00.000+03:00

Märkasin täna blog.tr.ee lehe alaosas vilkuvat reklaami, mis kutsub ostma 2 eurost juubelimünti, mis olevat "kõigi Euroopa kollektsionääride poolt ihaldatud". Tuli kuidagi tuttav ette. Maksin just täna ühe sellisega Säästumarketis. Ilusad asjad, mis ma tema eest omandasin, olid hapukoor ja odavad makaronid. Ilmselgelt mind raha ei huvita.
Pealkirjas oleva lause autorit guugeldades sattus ette taas üks "pärl". "Naine peab kandma seelikut"-Merike. Jama on see, et selliste artiklite puhul ei saa iialgi aru, kas intervjueeritav mõtles oma juttu tõsiselt või tõmbas ajakirjanik lihtsalt ühe lause kontekstist välja. Igatahes hakkab juba üle viskama see "naine/mees peab/tohib" temaatika. Mis sajandis me elame?

* Kuulsa lause autoriks keegi "Minu imelise elu" Olja.

Lahedat suvelugemist

2011-07-13T13:26:00.000+03:00

Sattusin raamatukogus sellise raamatu peale nagu Rebecca Miller "Pippa Lee eraelu". Pealtnäha mittemidagiütlev raamat aga nimi tundus kuidagi tuttav. Tagantjärele avastasin, et sellest on ka küllaltki kuulus ja häid arvustusi saanud film tehtud.
Raamat algab sellega, kuidas 50-aastane naine kolib koos oma 80-aastase mehega seenioride linnaossa elama. Ei tundu just eriti põnev? Tegelikult on tegemist päris kaasakiskuva looga, mis jätkub tagasivaatega naise värvikale elule alates narkosõltuvuses "superemast" kuni New Yorgi seksuaalvähemuste, kunstnike ja hipide kogukonnani. Raamatus puudutatakse emade-tütarde teemat, eluvalikute tegemist, usuhullustki ning igal tegelasel on kapis omad luukered. Lõpp läheb ehk isegi veidi liiga seebiooperiks kätte aga põnevust jätkub. Meeldiv on, et jutustamises ei langeta ei sentimentaalsustesse ega labasustesse, mida paljud sellelaadsed raamatud teevad. Kõik loo tegelased on mitmetahulised ja inimlikud. Raamat on meelelahutus aga seda positiivselt. Meie Elmed ja Milvid võiksid šnitti võtta.

Mis teil, krt, viga on?!

2011-07-12T11:34:00.000+03:00

Taas on üks tore raamat ilmunud - Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne". Ma pole selle autori loominguga varem üldse kokku puutunud aga see raamat oli tõesti hea. Kui sulle meeldis Birk Rohelennu "Mu sõraline sõber", siis ilmselt meeldib see raamat ka. Sulle meeldib see raamat ilmselt siis kui sa ei otsi raamatust suuri seiklusi vaid naudid pigem sõnu ja pilte, mille need sõnad moodustavad. Seda raamatut juba klaasi veini kõrvale ei loe, sest iga sõna nõuab tähelepanu - ei, ei ole raske lugeda vaid lihtsalt üle lennates jääd paljustki ilma.
Millest raamat räägib? Tänapäeva noore inimese angstist muidugi. Sellest, kuidas me olla ei oska, ei suuda, ei taha.
"Mis teil, kurat, viga on?" küsis üks vanema generatsiooni esindaja (mäletan kui kasutasime seda terminit kunagi kõigi üle 25-ste kohta) minult hiljuti peale seda kui olin tunnistanud, et mu lähimas tutvusringkonnas pole eriti inimesi, kes mingeid vaimu rahustavaid/ergutavaid tablette ei tarbi või regulaarselt psühholoogi ei külasta.
Ma ei oska vastust ilmselt paremini sõnastada kui Chuck Palahniuk seda juba teinud on:
"We’re the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War’s a spiritual war… our Great Depression is our lives. We’ve all been raised on television to believe that one day we’d all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won’t. And we’re slowly learning that fact. And we’re very, very pissed off."

"Naisteta küla"

2011-07-11T15:00:00.000+03:00

Sel aastal nägin oma lemmikfilmifestivali (toimub suvel, mil ma suudan kauem kui kella 22-ni üleval püsida, kantakse telekast üle ning mulle tundub päris elu huvitavam ja mõtlemapanevam kui lavastatud olukorrad), Pärnu filmifestivali, filmidest ainult ühte ja nagu just avastasin, televaatajate lemmikut. Ühel aastal õnnestus mul näiteks ära näha kõik ülejäänud filmid peale televaatajate lemmiku. Otsusta siis nüüd, kumb olukord parem on! Ilmselt ikka see teine aga mõningaid mõtteid tekitas see võidufilm, "Naisteta küla", küll.
Film räägib ühes Serbia mägikülas (kas üks maja moodustab tõepoolest küla?) elavatest kolmest vennast, kellest vanim otsustab endale lõpuks naise leida. Lähikonnas ühtki naist ei leidu ja nii peabki ta oma lootused naaberriigi Albaania peale panema, kus naised väidetavalt vagad ja leplikud on. Serbia naised nimelt olevat vaid materiaalse poole peal väljas ja seda paraku mägikülameestel pakkuda pole. Meeste jutust jääb mulje, et kõik Serbia naised on linna või kaugele maale õnne (ja raha) otsima läinud ning külades rabavad rasket tööd ainult mehed. Nende ainus lootus on patriarhaarses moslemiühiskonnas üles kasvanud Albaania tütarlapsed. Paraku Albaaniasse kohale sõites selgub, et ka seal on neiukesed hakanud alkoholi jooma ning kuldehteid himustama. Kohalike serblaste tutvumispidu jätab veelgi kahtlasema mulje - poolpaljad tütarlapsed ühemõttelistes poosides oma kehi hõõrutamas.
Mis stereotüüp meile sealt filmist vastu vaatab? Kõik slaavi naised on litsid ja mehed on koledad lollpeadest jõmmid. Ausõna - pea kõik filmis näidatud naised nägid välja nagu odavad hoorad ning mehed sellised, et pimedal tänaval nendega kokku sattuda ei tahaks. Kas nii ongi või on see seotud meisse sisse kasvanud eelarvamustega? Suures osas ilmselt nii ongi - välimus ju kellegi iseloomu ei määra, me lihtsalt oleme sellise välimusega inimesi näinud enamasti negatiivsetes rollides. Kas meie ühiskond 90ndail oli samasugune? Eks meiegi ole rahale orienteeritud, kuid millegipärast tundub, et sealsete inimeste (naiste) igatsus hea elu järele on hullem kui meil kunagi oli. Meie riigi olukord pole vist küll kunagi nii hull olnud ka kui sealsetes sõjast räsitud riigikestes. Ilmselt on just äärmine vaesus (koos harimatusega) see, mis sunnib naisi prostitutsioonile (suur osa naisi ju välismaal sel teel õnne otsib) ja mehi kuritegevusele, mitte mingi geneetiline eelsoodumus.
Ah, eks muidugi ei saa ühe filmi puhul mingist riigist oma arvamust luua. Ka Eestist saaks väga nukra mulje luua filmides kusagil ääremaal poe taga õlut libistavaid eluheidikuid. Meie mulje Balkanimaadest on aga ikkagi selline, et tegemist on mingite vaeste kolmanda maailma riikidega, mitte mingil juhul Euroopaga, kus elavad slaavlased, kes elatavad ennast kuritegevusega. Naised on sealt kõik ära putkanud Saksamaale prostideks. Hea, et ise sealt pärit ei ole.

Laste kaitseks

2011-07-08T10:44:00.000+03:00

Lugesin igavusest ühe laste-teemalise artikli kommentaariumit. Artikkel oli ise täitsa mõistlik - sellest, kuidas mingis eas tekib tohutu ühiskondlik surve ja küsimused, et millal teie siis lapsed saate. Kommentaaridki olid imekombel mõistlikud vaid paar iibehullu halises, kuidas Eesti rahvas egoistide tõttu välja sureb, enamik siiski pooldas inimeste vaba valikut sel teemal. Ja siis oli seal üks naine, kes ütles, et laste saamine on olnud tema elu suurim viga.
Ma ei ütle, et see on nüüd mingi pühaduseteotus, loomulik ju, et mingil hetkel sa mõtled, et oli seda jama siis nüüd vaja. Võib-olla isegi ei ole loomulik aga ma saan sellest väga hästi aru. Eriti lapse esimesel eluaastal ja esimese lapse puhul kui sa veel kohaned ning iga algus on raske. Ma ei tea muidugi, äkki see naine oligi alles paar kuud tagasi lapse saanud aga mulje jäi, et tegemist on juba mitu last üles kasvatanud inimesega. Isegi kui see konkreetne naine kõrvale jätta, olen kohanud mitmeid emasid, kes laste peale hullumiseni röögivad, ohivad kui jube kõik ikka on - ja sünnitavad veel mõne lapse juurde. Ongi selline elu nende meelest normaalne? Nad ei ole endas päris kindlad, kas see kõik ikka sobib neile ja loodavad, et järgmiste lastega läheb paremini? Võtavad laste peale hullumist kui paratamatust? Või nad lihtsalt elvad kui automaadid, endale kõigest aru andmata?
Ma ei ole tegelikult õige inimene targutama aga mind hämmastavad need, kes räägivad, kuidas elu läheb seda hullemaks, mida vanemaks laps saab. No ei usu. Minu jaoks oli kõige hullem arusaamatu vastsündinu, kes ei olnud eluga kohanenud ja kellega mina ei olnud kohanenud. Rääkima hakkav laps on ju lausa lust selle kõrval - sa saad aru, mida tahab ning üha enam on temaga võimalik suhelda nagu inimene inimesega. Mulle ei sobi ehk abitute eest hoolt kandmine, ma ei tunne end pädevana - mõnele ehk see sobib, paneb südame heldima kui keegi sinust 100% sõltub. Mind see ahistab. Mulle tundub, et need, kes nö pettuvad oma lastes, pettuvadki pigem enda ettekujutuses oma lapsest. Ei olegi selline nagu mina tahtsin! Kui võtta last kui teist inimest on väiksem võimalus temas pettuda kui last omaenda kätetööna võttes.
Meil pidi ju kõik nii ilusti välja kukkuma aga näed - sina oled sihuke vastik jonnipunn, sulle meeldivad koledad riided ja kole muusika ning sõbrad on sul ka kõik halvad! Ajad veel meie abielugi lõhki!
Võib-olla on kogu asi geenides ja vastikutel inimestel ongi lihtsalt vastikud lapsed. Vanemate patud nuheldakse laste kaela, kus need omakorda vanemate silma riivavad.
Loodetavasti on need lapsi oma elu suurimaks veaks nimetajad vähemalt nii targad, et suudavad seda oma laste eest varjata. Kuigi ilmselt mitte. Ma tahaks tegelikult teada, mida vinget need inimesed oleks oma eluga muul juhul ette võtnud? Kirjutanud raamatu, teinud kõrgelennulist karjääri, rännanud pool maailma läbi, avastanud universumi saladused? Kahtlustan, et enamik mitte. Nad oleks samamoodi vingunud, et molutasid oma elu maha ja vanaduspõlves pole kedagi, kes nende eest hoolitseks. Elus on liiga palju valikuid, et teada, kuidas teisiti valides läinud oleks, seepärast on mõttekam oma valikutega rahul olla. Eriti kui valisid ka teiste eest - lapsed ju ise ilma sündida ei otsustanud (väitku mõned, mida tahavad).

Kallis kauge informatsioon

2011-07-01T10:03:00.000+03:00

Läks sõbraga jutt ühe ühise tuttava peale, kes mõni aeg tagasi meie seast lahkus. Jutu käigus mõistsin, et sõber seda ei teagi. Imestas, et kuidas mina seda tean. No ma loen lehest surmakuulutusi.
Koolikokkutulekuga paar aastat tagasi oli sama asi. Mõni pahandas, et temale pole keegi öelnud ja tema ei teagi, et selline asi tulemas. No lehes oli ju kuulutus.
Paberlehti paljud ei telli - mis tast tellida, internetis ju ka üleval. Surma- ja muid kuulutusi näed ei ole. Minu arvates on neti- ja paberlehe vahel ikka vaks vahet. Tähtsamad uudised seal küll on, kuid pikki arvamuslugusid on mu meelest ikka palju mugavam paberilt lugeda, lisaks on need netis sageli ka tasulised. Netilehes on suurem rõhk kergel meelelahutusel - uudised Nõia-Intsust ja sellest, kuidas mehe jaoks targem välja paista nõuavad tähelepanu. Mõni ehk ei teagi, et paberlehes neid rubriike sellises mahus ei kohta. Sageli aga netist lehelugemise all just sellist kollast/roosat infot mõeldaksegi.
Teiselt poolt räägitakse kui kole asi on infosõltuvus. Infomüra tuleb ustest ja akendest - parem mine metsa elama ja lülita kõik moodsad kanalid välja. Mina end infost ohustatuna küll ei tunne, pigem tunnen end halvasti kui infosulus olen. Suvilast tulles loen ka vahepeal ilmunud ajalehed üle. Internet on kolkaski kaasas. Blogide uuendusi ja Facebooki jälgin oma nutitelefonist. Mõne meelest haige inimene kindlasti.
Minu meelest on halvem internetist vaid Buduaari ja Perekooli lugeda ning õndsalt ohata, et "mina küll neist maailma asjust miskit ei tea, vaata ainult lapsega koos multikaid!".
Samamoodi olen tähele pannud, et eksisteerib mitu erinevat infovälja ja enamasti peavad mingis infoväljas olijad ka teisi iseenesestmõistetavalt selles kodus olevaks. "Sa eile Reporterit vaatasid?" Ja nii iga kord kuigi teine vastab alati, et ei, ta ei vaata telekat. Blogijad ehk ei eelda, et oma kildkonnast väljaspool seisjad nende maailmas kodus oleksid, telekavaatamine peaks aga nagu iga normaalse inimese kohustus olema. Ja mitte igasugune telekavaatamine - peamiselt tunduvad kohustuslikud lisaks Reporterile veel ka igasugu kodumaised seriaalid ja staaride valimised. Keskmise inimese jaoks on pigem see oluline informatsioon kui see, mida saab lugeda mõnest paberlehest.
96% Eesti lastest vaatab regulaarselt telekat. Enamik neist lisaks lastesaadetele ka seda, mida vanemad parajasti vaatavad ning olgem ausad, keskmises Eesti peres mängib telekas kogu aeg. Mida muud on kodus teha? Kodutööde taustaks sobib telekas hästi, lugeda suur osa inimesi ei armasta (kuigi mõned (mehed) suudavad ka lugemise ja telekavaatamise edukalt ühendada) ja arvuti taga istumine on ju ometi paha. Miks on arvuti halvem kui telekas? Füüsiliselt ei hoia vormis kumbki, kuid samas kui telekas on enamasti passiivne meelelahutus (isegi 100 taevakanalit on köömes võrreldes interneti võimalustega), siis internetis saad vaadatava ise valida ja soovi korral ka loomisprotsessis kaasa lüüa. Seda viimast pidi tegema Eestis alla 5% arvutikasutajatest! Enamik inimesi arvutis mängib. Ehk ei ole asi arvutis vaid pigem inimeses?

Klassijuss tegi fesarisse konto!

2011-06-29T11:07:00.000+03:00

Tegigi. Aga aja möödudes olukord muutub ja "klassijussist" saab mingil hetkel täiesti tavaline inimene, keda kohates pigem rõõmsast äratundmisest naeratad kui silmi pööritades kihistama kukud. Ok, juba keskkooliski oli klassijuhataja täiesti aktsepteeritav inimene (ilmselt sõltus see ka inimesest, meie oma juhtus olema pubekaid mõistev) aga põhikooli oma oli tollal ikka mingi arusaamatu tädi. No nagu vanemadki olid olemas üksnes selleks, et su elu põrguks muuta.
Meenub, et kord kutsus klassijuhataja kõik meie klassi tüdrukud enda juurde ja pidas meile loengu sellest, kuidas noor inimene on meigitagi ilus ja kool pole üldse koht, kus möksituna ringi käia. Nagu ei ole, eks! Pööritasime silmi ja ilmusime järgmisel päeval kooli oma parimates sõjamaalingutes. Õpetaja saatis meid pikema jututa WC-sse "ennast korda tegema". WC-s ei olnud elektrit, tulime tagasi ja teatasime, et pesta ei saa. Õpetaja, meie jultumusest ilmselt üsna tüdinud, kähvas, et mingu me ja otsigu elektrit siis. Läksimegi, koju. Vabanduseks ütlesime, et õpetaja käskis ju meil elektrit otsida ja kodus seda teatavasti leidus. Kanged mutid olime. Praegu vaatad ise samamoodi mõnd 13-aastast tibi ja mõtled, et kas peab ennast nii koledaks tegema kui meikida ei oska. Ilmselt tundis meie õpetaja sama ja tahtis vaid head. Loomulikult olime meie targemad.
Praegu enam klassijuhataja sellise tänitava vanainimesena ei tundu. Täitsa normaalne inimene, ilmselt oleks meil omavahel rääkida küll. Võiksime ilmselt koos oma lolluste üle naerdagi. Vanusevahe ei ole ju aastatega vähenenud aga mingi vahe on vähenenud küll. Kui isegi püüda väita, et mina küll täiskasvanuks ei saa, siis mingis osas ikka olen vist saanud ka. Iga õpetajaga muidugi nii ei juhtu. Mõni on ilmselt tõesti selline vastik ja ebaõiglane türann, et ka täiskasvanuna lähed teisele poole teed kui ta vastu tuleb. Iseasi, kas sellist õpetajat saab väga täiskasvanuks pidada. Minu teele ühtegi niisugust õnneks ei sattunud. No "napakaid" muidugi oli aga praeguseks ajavad nende teod pigem naerma kui tekitavad viha.
Ise ma õpetajaks iialgi ei läheks. Peavad ikka närvid olema, et klassitäie puberteetidega hakkama saada. Ma ei kujuta raskemat tööd ettegi. Kui aga autoriteedi saavutamisega vaeva nägema ei pea, on laste õpetamine ja suunamine kindlasti üks nauditavamaid ülesandeid.

Minu pidu

2011-06-27T13:32:00.000+03:00

Avastasin õudusega, et ühe teatud tähtpäevani on jäänud vähem kui kaks kuud. Kunagi oli rate.ee's küsitlus, et mis tähtpäev teile enim meeldib. Mina vastasin jaanipäev aga enamik pakkus enda sünnipäeva. Minul enda sünnipäevaga mingeid erilisi mälestusi ei ole. Olid sellised väikeste tüdrukute peod missivalimiste, mälumängude, kookide ja võileibadega. Siis saabus aga aeg, mil kedagi külla ei saanud kutsuda, sest kodus oli permanentne remont. Või oli aed kole. See aeg sattus olema samal ajal kui minul tekkis unistus ühest toredast peost, kuhu saaks kutsuda palju rahvast sh kenasid klassivendi. Ühel tüdrukul meie klassist olid vanemad tihti ära ja tema korraldas selliseid koosviibimisi - need olid muuseas täiesti ontlikud, keegi purjus küll ei olnud, alkoholi ka justkui ei mäleta, vähemalt tüdrukud seda küll ei tarbinud ja kõige dekadentlikumaks teoks oli tikumäng. Võib-olla on isegi hea, et minul sellise peo unistus iialgi ei täitunud - mõelda vaid kui keegi polekski kohale ilmunud nagu tavaliselt nohikute lugudes? Ma ei oleks seda üle elanud. Ema ütles alati, et kui suureks saan, siis korraldan oma peo. Sain suureks, aga peod muutusid väiksemaks - olid sellised pubides korraldatud istumised, pärast mindi kuhugi klubisse jalga keerutama. Ei midagi meeldejäävat. Kõik sõbrad on kuhugi laiali valgunud ja kui ma nüüd saadaks kõigile inimestele kutse, et tulge suvilasse mu juubelile, siis ilmselt annaks positiivse vastuse umbes 5%. Igal ühel ju oma elu ja tegemised ning kuna ma ei ole mingi sünnipäevade korraldaja kunagi olnud, siis pole ka mingit traditsiooni, et "augustis Marca sünnal näeme". Kusjuures ma tean inimest, kelle sünnipäevad on igaaastane traditsioon, millega arvestades lausa puhkusi planeeritakse.
Lisaks unistusele korralikust sünnipäevapeost oli mul üks unistus veel. Või õigemini oli see üks verstapost minu etteplaneeritud eluloos. Korralikud tüdrukud lõpetavad ülikooli ja seejärel abielluvad. Seda otse loomulikult enne 30ndat eluaastat. Ma ei usu, et ma olin ainuke, kel selline arusaam asjadest oli. Vaadates kui paljud minuealised veel vallalised on, peaks see teistelegi paras šokk olema. Meie emad olid ju kõik abielus, keegi ei elanud niisama koos. Mis meil siis viga on, et meid ei taheta? ("Litsid olete kõik!" vastas tüüpiline netikommentaator) Pulmad on kallid ja meie jumal on raha. Ma ei teagi, kas ma tahaks suurt pulma. Suure pulmaga on sama asi, mis sünnipäevagagi, et kes need sinna tuleksid? Aga unistustes on ju pulm ikka suur - pika laua ja kõikide sugulastega. Selline nagu vanadelt fotodelt näha on olnud. Ainus asi, mis mind pulmade juures heidutanud on, on vanad pulmakombed. Lapsena nägin pilti, kus mu sugulane lõikab leiba, leib vastu rindu. Mu vanaema lõikas ka nii. See oli õudne, kartsin, et kui seda selgeks ei õpi, siis mehele ei saa. Õnneks on tänapäeva leivad enamasti viilutatud. Aga mehele ikka ei saa.

Üks tont käib ringi mööda Eestimaad

2011-06-21T10:58:00.000+03:00

Istusime eile oma umbses kontoris ja uimerdasime nagu tavaliselt kui sisse astus üks särtsakas preili. Ta oli jõudnud oma sissejuhatuse juba maha vuristada ning viimane, mida peale klappide peast krabamist kuulsime oli see, et ta nõudis meie firma nime ja kontaktandmeid. "Aga miks?" Alustas siis uuesti, et tema olevat Eesti Fonogrammitootjate Ühingust ja meie kontor olevat avalik ruum, kus muusika kuulamise eest võib kenakese kopika taskusse pista. Ütlesime siis, et ei ole midagi avalik ruum, meil ei käi siin kedagi. Tema kohe vastu, et tema sai ju sisse! No sai jah, me pole veel selle peale mõelnud, et ennast töö ajal kontorisse lukustada. L. nähvas, et aga kes teid kutsus. Mina üritasin viisakamat joont hoida ja seletasin, et meil on selline virtuaalne töö, et Eestis meil kliente ei ole ja seega ei külasta ka keegi meie kontorit. Tundus, et pigem L.-i nähvamise kui minu seletuse peale ütles siis preili teatava tooniga hääles, "et no andke andeks siis!" ja pühkis minema.
Et nagu nii käibki see asi või? Üks õudne töökoht lisandus mu nimekirja tolmuimejamüüjate ja karvatekkide esitluste korraldajate juurde. Hiljem teine kolleeg märkis, et olevat jah hiljuti sellisele tööle inimesi otsitud.
Mina muide maksan oma kuulatava muusika eest. Last.fm-i subscriber olen. Kuigi peab möönma, et peale tasuliseks minekut on sealne muusikavalik kesisemaks muutunud.
Tegelikult mängib meil kontoris raadio ka. Aga vaidle sa nende kontrollidega, et kui sul on klapid peas, siis sa raadiot ei kuule ja tegelikult kuulab seda kolleeg oma tarbeks. Aga vetsu või kohvi järele minnes ju võtad klapid peast? Või see ei ole "avalik esitamine"? Loogilisem oleks kui maksu nõutaks neilt, kes muusikat nö meelelahutuseks oma klientidele lasevad - poed, pangad (kas pangas kõlab muusika? vist mitte - hoiavad kokku, raisad), ilusalongid. Samas parem karta kui kahetseda.
Igatahes olete hoiatatud selliste südikate inimeste külastuste osas.

Ilunurk kah vahelduseks.
Ostsin endale välismaalt (loomulikult šoppan ainult Milanos, Londonis ja Pariisis, sest Eestist pole ju mitte midagi osta) ilusad sukkpüksid (need, mis pildil). Paki peal oli veel kiri, et new improved quality - sai korra jalga pandud ja kohe jäi käekett külge kinni ning auk tuli sisse. L. pärast targutas, et ilusaid asju ei tohtivatki kunagi selga/jalga panna vaid neid tuleb lihtsalt endaga kaasas kanda, soovitavalt koos hinnasildiga. Igatahes eile avastasin, et antud lahedate sukkade/sukkpükste/retuuside jms pood tegutseb ka internetis ja hind sealt tellides on pea täpselt sama, millega ma need ka poest ostsin. Poe aadress on siin ning seal on päris ilusaid asju.
Kvaliteediga on nagu on aga juba ema ütles mulle, et minu seljas on iga asi nagu koeral vorst kaelas, nii et võib-olla on kõik minu süü.

"Päris koopia"

2011-06-20T10:29:00.000+03:00

Pidin kirjutama filmist, mida vaatamas käisin - "Päris koopia". Tean, et ma ei ole filminduses üldse kodus ja seega oleks ilmselt patt midagi targutada üritada kui on juba kirjutatud sellised kõikehõlmavad arvustused nagu näiteks Sirbi oma. Tegelikult oleks selle filmi puhul targem enne film ära vaadata ja seejärel arvustusi lugeda, sest lahkamine ei jäta enam eriti võimalust enda tõlgendustele.
Keda aga lihtinimese arvamus huvitab siis hea film oli. Juhul kui sulle istuvad filmid, kus actionit eriti ei ole ning keskendutakse sõnadele, loodusvaadetele ja suurtele plaanidele. "Nad peaksid kõik filmid Itaalias tegema!" olid mu esimesed sõnad kinost väljudes. Film keskendub mehe ja naise suhetele, seda siis just sügavamas, teineteisemõistmise mõttes. On see üldse võimalik? Vahepeal saab ennast kõrvalt näha ja avastada, et see mida filmis kujutatakse 15-aastase abielu tagajärjena võib ka palju varem pärale jõuda. Kinost tulles oli tunne, et sain vist millestki valesti aru aga hiljem arvamusi lugedes tuli välja, et see oligi ilmselt taotluslik - mis oli päris, mis koopia? Harjunud ju arusaamaga, et tõdesid on üks mitte mitu, kuigi see on ilmselgelt vale. Selles filmis ei jutustata sulle üht konkreetset lugu vaid lugu sünnib enamjaolt su enda peas sõltuvalt su enda kogemustest. Eks me ole ju kõik koopiad üldistest naiste- ja meeste stereotüüpidest. Samamoodi on kõik meievahelised suhtedki mingites üldjoontes sarnased. Mitte aga ühesugused nagu üritavad väita naisteajakirjad ja muu selline suhteabikirjandus. Filmis kohtumegi Naise ja Mehega, kelle tausta ja loo saame ise välja mõelda. Tavaliselt filmides ju sellist luksust ei lubata - kõik on kandikul ette kantud.
Naispeaosatäitja Juliette Binoche sai oma rolli eest 2010. aasta Cannes´i filmifestivalil parima näitlejanna auhinna. Tema osatäitmine on tõesti huvitav. Ta justkui ei näitle, ta on. Ja seda korraga nii mitmel erineval moel - kord tundub ta lausa vastik, siis armastusväärne, seejärel naeruväärne, tema välimus muutub filmi jooksul ärritavast kaunini. Mees on ses osas üsna staatiline. Vaid korra plahvatab ja ka siis naise jaoks mõttetus kohas. Muidu on kogu aeg selline eemalolev mühakas nagu üks mees olema peab.
Kas lihtsam on olla sellel, kes üritab igat asja lahti mõtestada või sellel, kes näiliselt midagi endasse võtmata stoilise rahuga kulgeb? Ilmselt mitte kummalgi kui nad kokku satuvad. Miks me ikkagi oleme kahesoolised*? Selleks, et igav ei hakkaks?

Ahjaa, guugeldades selgus, et "Päris koopiat" oli näidatud Tallinnas ka Beebikino raames. Hmmm...ei kujuta hästi ette. Üsna jälgimist nõudev film. Või on jälle minu eelarvamus Beebikinos käijatest kui sellistest, kes tingimata "Printsessi päevikuid" vaadata tahaksid.

*Lugesin, vist "Imelisest Teadusest", et otsest bioloogilist seletust sellele polegi. On väidetud, et bioloogilise mitmekesisuse tõttu, mis tagab tugevamate selektsiooni ja seeläbi liigi püsimajäämise. Selle vastu räägib aga see, et ka ühesoolised liigid on läbi ajaloo püsinud. Kahesoolistel läheb ju kõva aur paarilise otsimisele ja kui see ei õnnestu ongi geenide edasikandumisel kriips peal. Pigem miinus?

Mida vanem eit, seda roosam kleit

2011-06-17T10:26:00.000+03:00

Mu vanaema tavatses nõnda öelda kui talle mõnd heledamat riideeset soovitada püüdsime. Ei sobivat kohe üldse mitte. Tollal oli ta umbes 60-aastane. Ema siis seletas, et Soome pensionärid käivad kõik roosades ja valgetes hilpudes ringi, mille peale vanaema vaid põlglikult muigas.
Eks kõik on näinud neid "tagant gümnaasium, eest muuseum"-tädisid. Mõni ütleb, et ei osata väärikalt vananeda, teine imestab miks ei või hingelt noor ka väliselt nooruslikkust rõhutada. Tädisid on muidugi igasuguseid. Saagimi Anu on ka lühikestes pükstes kena vaadata, Eve Kivi vanuses oleks lühikesed püksid juba veidi kohatud, samas ei saa öelda, et Eve mutilikult ringi käiks. Eks ta ole maitse asi ka - mõni võib ju öelda, et Saagimi Anu pole üldse hea vaadata aga ma usun, et kui asja objektiivselt vaadata näeb Anu* kadetsejate kiuste siiski oma vanuse kohta ülihea välja. Tema muud omadused võivad küll olla maitse asi.
Igatahes, edasi pükste poole. Oli eile plaan kinno väärtfilmi vaatama minna. Filmist endast kunagi hiljem ehk aga enne filmi jäi paar tundi vaba aega. Mida muud siin "kaksnurgas" (Tallinnas oli kunagi "kolmnurk" - Viru, Kaubamaja, Stockmann, meil siis ilmselt siin "kaksnurk") teha kui šopata. Isa kunagi ütles, et mul on aeg endale oma stiil otsida - siis kui Tähtsasse Asutusse tööle läksin ja eks ma vahel püüan seda joont hoida ka, et ostame vaid riideid, mille ema heaks kiidaks aga libastumisi tuleb ikka ette. Läksin Terranovasse, sest õhukesed t-särgid olid ootamatult otsa saanud. Peale kahe, kergelt kahemõttelise prindiga särgi omastamist tuli mõte, et särkide alla oleks ka midagi vaja. Mis oleks kuuma ilmaga parem kui paar lühikesi pükse. Võtsin, proovisin, oli täitsa ok, keerasin end siis peegli ees ümber ja...TSELLULIIT! Jõllitasin veidi lummatult ja mõtlesin, et that's it, see ongi nüüd käes - aeg, mil põlvest kõrgemal lõppevad seelikud ja püksid vulgaarseks muutuvad. Vihaga tahtsin püksid tagasi viia aga siis tuli trots ja ostsin need ikkagi ära. Äkki ikka peegel valetas? Sõbranna kiitis pärast veel takka, et proovikabiinide peeglid valetavadki.
Mitu korda olen ma mõnd "eakohatult" riietuvat tädi vaadates sosistanud, et "palun öelge mulle kui ma ka siukseks muutun!" Kas ma nüüd muutungi? Kui raske on inimesel tegelikult aru saada, et välimus siiski aja jooksul muutub ja riided, mis varem sobisid, ei lähe enam mitte? Mõni vaatab seda muidugi kalendrist ja kui 25 kukub, hakkabki riides käima nagu tädi. Hea ja turvaline.

*Keelenalja kah. Avastasime eile sellise toreda lause nagu "Anus on midagi naljakat" ja naersime selle üle kõhud kõveras. Vaata ka: "Kõikjal sügavad hanged" või "Sealt sai ta ka lauluhääle".

Kõhuhäire korral varjuda kooli sööklasse!

2011-06-14T13:41:00.000+03:00

Selline silt seisis kunagi minu koolis laulmisklassi uksel. Algselt muidugi ilma esimese k-täheta. Sööklasse tuli varjuda seetõttu, et see asus maja keldrikorrusel.
Sõjahirmu postitusi on paljud kirjutanud, viimati jäi silma Punase Hanrahani tuumapommi oma. Mina kui temast hilisema väljalaskeaastaga isend jäin õnneks igasugu tuumaõppustest ilma, kuid sõjahirm ei olnud võõras minulegi. Minu sünniks oli sõjast juba oma 30 aastat möödas aga tollases meedias figureeris sõda igapäevaselt. Ja kui ma mõtlen meediat, siis ikka tollasele minule eakohast: lastefilmid, multikad, ajakirjad. Meenub üks väga jube multifilm sellest, kuidas väike tüdruk mängib sõjas purustatud koolimajas oma mänguasjadega kooli ning järsku kuuleb kauguses tankimüra, ta jookseb välja vaatams, lootes, et tema suur vend tuleb koos Punaarmeega aga tankide lähemale jõudes paistavad nende külgedelt haakristid ning tank suunab oma toru tüdruku poole. Edasi ma ei mäleta, mis sai ja loodan siiralt, et see multikas ikka nii õudne ei olnud vaid tegemist oli lapse fantaasia edasiarendusega. Teine kolepilt seoses sõjaga on pärit mingist välismaisest (Idabloki omast ikka siis) ajakirjast, mida vanaema mulle iga nädal putkast tõi, sest seal olid toredad meisterdamisleheküljed. Muu hulgas oli seal ka pilt, kuidas tank sõidab sõdurite poole, kes end kaevikus varjavad. Mõtlesin tihti, mis tunne see oleks kui tank otse minu poole tuleks.
Sõjahirmud lõid minu jaoks uuesti lõkkele seoses Augustiputšiga. Mäletan, kuidas küsisin vanaemalt, millal mu sünnipäeva peetakse ja sain vastuseks, et "kui siis juba sõda pole". Jällegi kahtlustan, et ehk mu mälu petab ega usu, et vanaema last nõnda hirmutanud oleks. Suuremad lapsed hirmutasid väiksemaid küll, et öösiti kui me magame, sõidavad juba tankid mööda meie tänavat ning jagasid õpetussõnu sellest, mida siis teha kui tanki või vene sõdureid näha on. Peamiseks soovituseks oli siis joosta ("Lollakas, sai ei saa tanki eest ära joosta, tank laseb kahurist kuuli ja saad ikkagi surma!") ja sõduritele silma vaatamist vältida (analoogia kurja koeraga ilmselt).
Igatahes olid tollal absoluutselt kõik lapsed veendunud, et kõik venelased on halvad. Meie tänaval ei elanud ühtegi venelast ka ja kõik kokkupuuted "vene poistega" olid olnud negatiivsed. Kõik lapsed kartsid venelasi. Kust see hirm tuli? Eks ilmselt ikka vanemate käest. Kui ühest rahvast on teisel nii palju halba sündinud, siis vaevalt, et see hirm kiire kaduma on. Muidugi saan ma nüüd aru, et kõik venelased ei ole pätid ja vargad või tiblad ja kommunistid, samas saan ka aru, kust tuleb see arvamus, et venelane kui rahvus on juba iseenesest halb. See arvamus ei muutu iialgi enne kui ei kao ära teiselt poolt arvamused stiilis "okupatsiooni ei ole olnud" või lippude ja loosungitega lehvitavad noored (ehk siis ilmselt minuvanused ja nooremadki, kellel mingit kokkupuudet Nõukogude Liiduga enam ei olegi) nagu näiteks need vene jalkafännid (peaks vist jutumärke kasutama?), kes lehvitasid Eestis käies loosungit sellest, et "peremehed on tagasi".
Relvadega sõdureid nähes tabab mind siiamaani ebamugavustunne ning püüan neile mitte silma vaadata. Hirm geenides?

Ebasoovitav kirjandus

2011-06-13T15:20:00.000+03:00

Avastasin raamatukogust avariiulilt Sofi Oksaneni "Puhastuse" ja enne kui sääsed mu hulluks ajada jõudsid (ei ole nad mitte ainult Lõuna-Eesti nuhtlus nagu mõned väidavad), sain paar esimest peatükki loetud. Eks ma olin "Puhastust" lugeda plaaninud küll, kuid ei viitsinud end sellesse ilmatupikka laenutusjärjekorda panna, nüüd siis ilmselt on see kõigil teistel läbi loetud. Teiseks teadsin, et tegemist ei ole mitte meeldiva lugemisega. Paar loetud peatükki kinnitasid mulle mu eelarvamust - ei, ei raamat ei ole halb, just vastupidi - juba esimestest ridadest on tunda, et kirjanik on osanud väga hästi edasi anda inimese halvimaid jooni, komplekse, hirme. Tean päris mitut inimest, kes arvavad nagu meie presidendiprouagi, et selliseid raamatuid ei tohiks üldse lugeda - milleks end traumeerida? Oli mis oli, milleks minevikus sorkida ja haavu lahti kiskuda? Unustame parem ära! Lihtsam ilmselt oleks, aga mind ajendab ikkagi tagant "haiglane uudishimu" (nagu unustada soovitajad sageli märgivad) ja soov mõista, lahti mõtestada, mingeid seoseid luua. Eks ma ise olen enam-vähem samal arvamusel õudusfilmide fännidest - milleks igasugu jälkusi vahtida? Eks ma õudukate puhul eeldan muidugi, et inimesed vaatavad neid lihtsalt "meelelahutuseks", igasugu tõestisündinud lugude (türannide elulood, sõjakoledused, kuriteod jne) vaatamine/lugemine oleks justkui "kõrgem" - sisaldades endas mõista püüdmist. Sellest, et mõista püüdmist kõrvutatakse väga sagedasti õigustamisega olen ka kirjutanud. Jään ikkagi enda juurde, et vaenlast tundma õppides on lihtsam teda ära tunda ja talle vastu astuda. Rõvedus rõveduse pärast on teine asi. Aga lapsepõlvest mäletan küll "suurte ja tarkade" inimeste imestamisi näiteks selle üle, et lugesin läbi Remarque´i "Läänerindel muutusteta" - olevat ju nii kole raamat, miks ma seesugust asja loen, lugegu ma parem mõnda ilusat (no ja kui just draamat vaja, siis traagilist) armastuslugu. "Remarque´il on ju peale nende koledate sõja- ja vangilaagriraamatute ka ilusamaid teoseid!" Võib-olla tõesti mõnda inimest traumeerivad "koledad raamatud" liigselt (samas ma ise olen ka vägagi nõrganärviline) aga pigem kumab mulle läbi soov noort inimest "säästa". Võib-olla ma oleksin õnnelikum - rõõmsalt sinisilmne kui oleksin kõik "keelatud" raamatud lugemata jätnud?
Kui palju üdini positiivseid raamatuid on maailmakirjanduse suurteoste hulgas? "Väike Prints" ehk? Kuigi mulle tundus see lapsena lugedes (absoluutselt sobimatu iga selle kohustusliku kirjanduse jaoks) vägagi masendav ja kurb raamat olevat.

See on mingi pedede muusika!

2011-06-08T14:23:00.000+03:00

Ilmselt seoses sellenädalase OMA Fesitvaliga on gay-teema taas eetris. Jälle imelik kokkusattumus, sest tegelikult minu mõtted gay-muusika teemal ei olnud algselt üldse sellega seotud. Mina sattusin neile radadele seetõttu, et kuulates rriot grrl-ide muusikat, jõuab varem või hiljem välja sellise muusikastiilini (tegelikult on see siiski vist pigem üldnimetus, mis koondab enda alla erinevaid stiile pungist elektroni) nagu queercore. Pedede muusika, noh. Ausalt öeldes läheb mulle selle nimetaja alt peale pigem siiski tüdrukute tehtu, meeste oma on enamasti liiga gay :) Millegipärast teevad lesbitüdrukud pigem normaalset punki, gaymehed sageli aga kahtlase väärtusega elektro-diskot. Eks asi ole suuresti minu maitses ka ilmselt. Tüdrukud võitlevad kurja häälega karjudes naiste õiguste eest, poisid keksivad niisama lillekestega. Vaid muusikaliselt lähenedes tundub naiste quuercore olevat pigem poliitiline asi - muusikast olulisem on sõnum. Võtke või bändide nimed - üks, mis silma jäi oli näiteks Phallus Über Alles. Meeste muusika on selline keskmine gay-stereotüüp: Angeli klubi ja gayparaad. Loomulikult teevad gayd muud muusikat ka kui ainult quuercore alla mahub. No näiteks Judas Priesti laulja on ju ka homoseksuaalne kuigi enamasti eeldatakse, et heavymehed on kõik hirmsad machod. Kuigi jah, ilmselgelt on ta erand. Millegipärast on Rob Halford minu jaoks kõvasti rohkem macho kui Freddy Mercury, kuigi ka tema tegi rockmuusikat.
Kui oled homoseksuaalne ja aktsepteeritud muusik, siis ei kipu eriti keegi munadega loopima. Tavaline alternatiivne quuercore punt peab ilmselt palju rohkem selle võimalusega arvestama. Neil on muidugi enamasti sõnum ka, sõnumiga muusikul on jälle raskem ülemaailmset kuulsust saavutada. Oleneb sõnumist muidugi: rahu maailmas vs naistevastase vägivalla avalikustamine.
Lady Gaga pidavat kah lesbi olema. Tema uut plaati arvustati lausa Postimehes, kus peavoolu muusikat üldiselt harva mainitakse (arvustuste küljel siis) ning sai seal maksimumpunktid. Tõesti hea plaat on. Lady Gaga on suutnud lõpuks ometi oma ekstravagantsuse ka enda muusikasse üle kanda - nii öeldakse lehes ja ma noogutan kaasa. Sõnumit just eriti ei ole aga tantsida saab (meie klubides küll vaevalt seda eriti mängitakse, siin läheb peale pigem Koit Toome ja rumeenia disko).

Just kuulasin laulu nimega Heterosexism Sucks And So Do You. Ei tundnudki end puudutatuna, kuigi puhas homopropaganda ju. Ilmselgelt ei hooli ma meie rahvuse püsimajäämisest piisavalt.

Kaotatud kott õllega

2011-06-07T14:33:00.000+03:00

On jah. Reedel sai piknikult tulles kaasa võetud kilekott kolme Rocki õllega, võib-olla oli seal miskit muud veel, ei mäleta. Kott ise üsna haruldane - punane kilekott Vilniuse lennujaama kirjadega. Kaotatud kas Pauluse surnuaia väravas või meie maja koridoris, ülejäänud kohad ebatõenäolisemad. Surnuaia väravas tõstsime nimelt lapsekäru trepist üles ja võis olla, et kott sai korraks maha pandud.
Ausõna, me ei ole alkohoolikutest lapsevanemad nagu mulje jääda võib. Asjade kaotamine on mul lihtsalt veres. Või juba geenides - vanavanaema kaotas mitu vihmavarju bussi ja vanaema pidi tihti turuhoonest tulles tagasi minema, sest mõni produkt oli letile jäänud (milline viitsimine mõeldes, et enamasti oli kaotatud asi ammu läinud ja linna minemiseks kasutati liinibussi). Ma ise näen pidevalt asjade kaotamise teemalisi unuenägusid - enamasti kaotan oma jalanõud ja pean paljajalu neid mööda linna taga ajama. Kõige hullem kaotamise juhtum, mille tulemusena kaotasin ilmselt mitu head närvirakku oli siis kui olin enam-vähem esimest päeva Tähtsas Riigiasutuses tööl ning mulle anti kurssi viimiseks kaasa Tähtsa Dokumendi Originaal. Läksin Viru Keskusse automaadist raha välja võtma, panin mapi Tähtsa Dokumendiga automaadi peale ja loomulikult unustasin ta sinna, ise hakkasin sammuma bussijaama poole. Umbes Stockmanni juures tuli meelde. Mõnus tunne oli. Käed-jalad võdisemas tormasin Virusse tagasi - kedagi mu dokumendimapp vahepeal huvitanud ei olnud. Kui oleks olnud? Tööle poleks ma vist julgenud enam tagasi minna, samas neil olid mu kontaktid olemas. Dokumendil oli ministri allkiri all ja ilmselt oleks sealt mingeid "riigisaladusi" saanud välja lugeda küll, mõned õrnad teemad olid sees - kuigi ma täpselt ei tea, mis asi see "riigisaladus" on. Süüdi oleks jäänud ilmselt mu ülemus, kes mulle originaali usaldas. Ehk poleks midagi juhtunud - dokumendi koopia oleks ju sama infot sisaldanud ja kui originaal mulle juba koju viimiseks usaldati, siis ilmselt ei olnud see nii tähtis asi. Ministri allkiri paberil ajab muidugi inimese endast välja. Kuidas nad minusugust üldse usaldada said? Ma olin 23-aastane, esimest korda suures linnas ja täiesti kogenematu. Kuidas mind üldse tööle võeti? Kuidas ma nad ära petsin? Müstika!

Klassikokkutulek

2011-06-02T11:49:00.001+03:00

Eile lõunal käies märkasin kohvikus istumas ühte laudkonda vanemaid daame. Nii umbes 70-aastaseid (Reet Linna sai just 67 - ma ei suuda seda uskuda!). Jutust tuli välja, et tegemist oli klassikokkutulekuga või pigem lennukokkutulekuga, mingist vanusest alates pannakse kõik paralleelid ühte patta, märkasin seda ka meie kooli kokkutulekul. Enamasti räägiti sellest, kes kuna suri ja millesse ("Oi, tal olid KÕIK haigused!"). Kuna ka meie lennust on paar tükki juba hukka jõudnud saada, siis see teema on üheks ühendavaks lüliks vist kõigi kokkutulekute puhul. Meil ealiste iseärasuste tõttu oli veel see ka, kes lapse saanud.
Järsku ütles üks proua teisele: "Vaata! Vaata mu käsi! Kui kortsulised!"
Inimesed vananevad endale märkamatult - meenutatakse kooliaega ja samas avastatakse, et ollakse vahepeal täitsa kortsu läinud. Huvitav oli vaadata just seda aspekti, et inimestest kumab igas vanuses välja seda, et tegelikult nad ei muutu, ainus muutus ongi see, et tekivad kortsud, tulevad haigused ja hambad kukuvad välja. Ja endal jääb üle vaid imestada.
Ema väitis kunagi ka seda, et kui nö aktiivse elamise periood läbi saab, muutuvad igasugu kokkutulekud palju populaarsemaks - inimesed tunnevad rohkem seda põlvkonnavaimu, mis neid ühendab. Või siis inimeste vähenemise tõttu püütakse kinni hoida neist, kes veel alles jäänud on. Meie esimene klassikokkutulek pandi ka paika klassivenna matusel.
On ka seda öeldud, et klassikaaslastega satume kokku juhuslikult - nad on juhuslikud inimesed, kes meie eluteele satuvad ega pruugi meiega kuidagi sobida. Äärmuslikemate juhtumite puhul võibki nii olla, kuid tavaliselt saavad neist juhuslikest inimestest meile ühed olulisemad, sest just nendega veedame koos oma kõige olulisemad kujunemisaastad. Minule oli küll ehmatav see hetk kui keskkool läbi sai ja avastasin, et inimesi, keda olin viimased 3 aastat viis päeva nädalas näinud, ei pruugi ma enam kunagi näha või vähemalt mitte tihedamini kui kord viie aasta jooksul. Enamike puhul aga on taaskohtumine õnneks samasugune nagu Indigoaalane oma nostalgiateemalises postituses mainib - vahepealseid aastaid poleks nagu olnudki.
Ma õudselt tahaks, et mul oleks ka 70-aastaselt omad prouad alles, kellega koos minevikku meenutada.

Hea tähelepanek on veel see, et meie põlvkonna vanadussurmast saab ilmselt aimu nii, et surma võib eeldada kui keegi pole pikemat aega MSN-i ega Facebooki sisse loginud.

Sünnita mulle pärija!

2011-06-01T10:43:00.000+03:00

Vaatasin allolevat videot 50 Cendilt (ei pea ennast piinama selle vaatamisega):

...ja silma jäi üks asi. Videos härra 50 siis kujutleb end ette elamas koos kellegi neiuga, kes aga reaalses elus mingi getoneegri naine on. Unelmates elavad 50 ja too neiu uhkes majas ning neil on kolmikud pojad (kas need lapsed on päriselt 50 enda omad? üsna temasarnased on...või on hoopis tegemist arvutitrikiga?), karmis reaalsuses aga on neiul oma mehega väike tütar. Kas ei löö mingit lampi põlema? Minu feministilambike süttis küll - et 50 on nii kõva mees, kes sigitab poegi, suisa kolmikuid, aga mingi madalam vend suudab vaid tütre valmis teha? Ma väga ei usu, et seal videos ei olnud kasvõi veidikenegi viidatud sellele, et poisid on ikka paremad. (Vähemalt on nad aru saanud, et lapse sugu sõltub mehest, mitte ei raiu naisel tütre sünnitamise pärast pead maha nagu kunagi tehti.)
Võib öelda, et minu ülemõtlemine on tingitud sellest, et mul endal on tütar. Mu vanavanaemal oli üks tütar - minu vanaema, minu vanaemal oli üks tütar - minu ema, minu emal on üks tütar - mina. Mu isal on üks tütar ning mõlemal isa vennal on kummalgi kaks tütart. Kui mulle ultrahelis öeldi, et ma ootan tütart, siis ma ütlesin, et teisiti see olla ei saakski. Muidugi oli mu mõtetes minu lapseks alati tüdruk, ei osanud teisiti ette kujutadagi.
Inimesed ütlevad, et eks emad tahavad ikka tütreid, isad poegi. Ma ei ütleks. Samas peetakse sageli poja saamist meilgi kuidagi paremaks. Mis mõttes "kinkisin mehele poja"? Ma hakkan oksele selliste avalduste peale! Mis krdi "pärija" sündimine - mida see poeg ühe keskmise mehe käest pärib - korteri paneelmajas ja viinavea? Ok, see oli kole üldistus, keskmine mees ei ole selline aga keskmine "poeg peaks ikka olema"-mees minu arust küll. Ühel mu tuttaval emal on veidi originaalsem suhtumine - tal on kolm poega ja tütart ta väidetavalt ei taha, sest nii saab tema üksinda perekonna "printsess" olla.

Traditsioonilised soorollid on hoopis head?

2011-05-26T10:30:00.000+03:00

Mul on üks tore sõber, kellel on vajalik ametikoolis õpitud amet ning kes ka oma erialal praktiseerib. Ei ole käpard, tööd teeb südamega aga raha, mida ta sellega teenib, ei ole piisavalt märkimisväärne, et sellest ära elamiseks piisaks. Üks teine muidu tore inimene ütles sellest kuuldes, et oma viga - miks ta siis ülikooli ei läinud?
Miks see vale on? Esiteks ei garanteeri kõrgharidus iseenesest juba ammu kõrget palka ja teiseks ei ole normaalne, et inimene, kes soovib teha tööd, mis on vajalik ja mis talle endale meeldib, on niivõrd alamakstud, et äraelamist sellest loota ei ole. Räägitakse ju, et kutseharidust tuleb rohkem väärtustada, samas on siiamaani oi kui palju neid, kes ülikoolis mittekäinuid alama astme inimesteks peavad. Minu vanemad oleksid samuti parema meelega maa alla vajunud kui mind kutsekoolis või kasvõi tollases Põllumajandusülikoolis õppimas näinud. Ka Tartu Ülikoolis õppides kohtasin mõne õppejõu poolt suhtumist, et meie oleme koorekiht, ülejäänud pööbel. Loomulikult on Tartu Ülikool tasemel kool aga selline suhtumine käis mulle siiski närvidele. Eks ennegi on räägitud, kuidas suure suuga jahvatatakse kutsekoolide populaarsuse tõstmise vajadusest aga enda last sinna jumala eest ei saadaks. Miks neid esimese klassi katseid tehakse? Eks ikka selleks, et juba varakult ülikooliteed sillutada. Kes siis eliitkoolist kutsekasse läheb! Oma last kaalusin Waldorfi panna - esimese asjana küsiti, et palju sealt ülikooli läheb? Muid variante nagu ei olekski.
Aga võtame nüüd selle teadmatu inimese, kes on kutsekast armastatud ameti saanud ja avastab, et äraelamiseks palgast ei piisa. Täpsustame, et tegemist on teenindusalaga ja see on ju enamasti naiste valdkond. Ok - tõmba oma elustandard koomale kui sellist "orjatööd" teha tahad! Samas räägitakse, et osade inimeste eneseteostus seisnebki teiste abistamises ja teiste eest hoolitsemises - selline inimene juhina õnnelik ei olekski. Meil on siis naisterahvas, kellele meeldib töö inimestega ja ta on ka teistpidi naiselik - tahaks suurt peret ja palju lapsi. Kas tal on võimalik edukalt ühendada töö- ja pereelu? Kahtlen kõvasti - ainus viis oma unistused täide viia on leida hästi teeniv mees. Mis mõtet on rääkida võrdsusest kui teatud erialadel (naiselikud teenindusalad) ei ole juhtimisfunktsiooni lisamata normaalne toimetulek võimalik? Juhtida kõik ei taha ja see pole ka vajalik. Ainsaks lahenduseks öeldakse - ise oled süüdi, et advokaadiks ei tahtnud õppida! Milleks sulle need lapsed - parem teosta ennast! Mis juhtuks kui kõik inimesed niimoodi talitaksid? Jumal tänatud, et ise "alama inimese" ambitsioonidega ei sündinud? Miks meil on traditsioonilised soorollid rohkem kinnistunud kui lääne pool? Hea on, et on - kuidas see teeninduses töötav naisterahvas üldse ära elaks kui ta mees hommikust õhtuni pere nimel rabama ei nõustuks? Mis jääb üle kui sellises olukorras ollakse? Ilmselt leppida, et naise roll ongi teenida vähem palka ja mees peab peret ülal pidama. Või loobuda oma unistusest luua pere - kuidas see riigi poolt oodatav iive siis tõuseks?
Ma ei taha öelda, et kõigile võrdselt aga võiks vähem parastada ja mõelda, et kõik inimesed ei ole ühesuguseks loodud, kuid ka teistsuguste ambitsioonidega (ei ole ju alati väiksemate) inimestel võiks olla võimalus normaalselt ära elada.

Midagi lugemiseks

2011-05-25T09:30:00.000+03:00

Jagan linki ühele, minu meelest parimale, viimasel ajal ajakirjanduses ilmunud arvamusloole. Polegi midagi lisada, kirjutan kahe käega alla. Kommentaare igaks juhuks ei loe.

Tegelikult seda lisaks, et huvitav millal ja kas üldse see, nõukaajast mõjutatud mentaliteet ka muutub?

Sisekujundus! Disain! Interjöör! Appi!?

2011-05-24T11:13:00.000+03:00

Igasugune kujundamine on popp. Kõik tahaksid midagi kujundada. "Tahaksin minna kuhugi välismaale sisekujundust õppima!" Inimesed vaatavad Home Makeover-stiilis saateid ja ammutavad inspiratsiooni. "Kui me ükskord raha saame, siis tulevad siia joonia sambad, mida mööda vesi jaapani stiilis aiakese poole voolama hakkab!" Lily Allen laulab "Fag Hag"-is(eestikeelset vastet paluks?): "We love shopping for furniture!". Kergemad sõltlased tõstavad olemasolevat mööblit kuus korda aastas mööda tube ringi ja "värskendavad interjööri uute tekstiilidega".
Meil kodus sellist kommet ei olnud. Mööbliesemed seisavad ka 80ndate alguse fotodel samades kohtades, ainult esemed ise on teised. Laud on alati toa keskel, diivan vasakus nurgas, tugitoolid paremas ning tagaseinas on sektsioonikapp. Ega mööbelgi on minu eluajal vist umbes ühe korra vahetunud. Kui ma sündisin oli kollane sektsioon, mis nüüd on ülakorrusele pagendatud, nüüd on pruun. Diivan oli varem roheline, seegi on ühte vähemkäidavasse tuppa viidud, nüüd on valge. Kust see laps selle kujundamispisiku siis saama oleks pidanud? Ega ma ette ei heida, minusugusele ihnurile oleks ilmselt jube igati töötav kapp või laud minema visata, lihtsalt sellpärast, et poes on uued "kevadmudelid".
Nüüd seisab aga minugi teel katsumus - nimelt on lootus kolida päris uude korterisse, kus ei ole mitte midagi ja see ei pane mind mitte õhinal käsi hõõruma. Varem kui sai "kasutatud" kortereid vaadata, ei suutnud ma neis sageli potentsiaali näha just seetõttu, et kujutasin ennast elama täpselt samasugusesse korterisse nagu pildil näidati - ma ei osanud ette kujutada kuidas kujundust muuta, midagi ümber tõsta jne. Praegune korter saigi ostetud koos sisustusega ja just seetõttu, et mulle eelmiste elanike paigutus ning stiil meeldisid. Õuduse ja häbiga tuleb tunnistada, et isegi kardinad on siiani samad, mis neil inimestel akende ees rippusid. Meie elame edasi nende vana elu? Kui nad juhuslikult külla satuksid, oleks neil ilmselt üsna kõhe tunne.
Ma võin ju poes vaadata, et ilus diivan või laud aga kuidas seda kõike muuga sobitada? Ausalt öeldes on isegi riietega vahel samad lood - olen mitu korda ostnud kogu mannekeenil seljas oleva komplekti, sest ei kujuta ise ilusat kombinatsiooni ette. Või on sisustuses asi just selles, et olen varem pidanud lisama asju sinna, kus juba on ja sel juhul ei ole saanud mingit isetegevust lubada - ainsaks kriteeriumiks on olnud, et ei karjuks teiste asjade taustal näkku. Mulle tegelikult väga meeldivad teiste inimeste ilusad korterid - eriti keerdtrepid ja raamaturiiulid. Sisustusajakirjade piltide puhul on muidugi see viga, et need korterid on piinlikult korras ja ilma eriliste "elamisjälgedeta". Tahaks ka, et meil nii ilus oleks! Aga kuhu sa kõik need asjad ja inimesed paned?

Mitu korda ma kuue aasta jooksul oma blogi kujundust olen muutnud? Ühe korra.

Roosa ja mitte-nii-roosa naistekirjandus

2011-05-23T13:40:00.000+03:00

Kunagi lugesin "Seksi ja linna"-nimelist raamatut Candace Bushnellilt, kaanele oli Carrie pandud, aga sisu oli seriaalist üsna erinev (kui mitte öelda täiesti erinev), raamat millegagi meelde ei jäänud. Wikipedia kirjutab, et see raamat sai seriaalile aluseks, küll vist ainult sellega, et peategelane kirjutas "Seksi ja linna"-nimelist kolumni - muid kokkupuutepunkte eriti ei ole. Tegelikult uurisin ma C.Bushnelli ja "Seksi ja linna" seose alles praegu välja, peale seda kui raamatukogus jäi näppu veel ühe "Seksi ja linna" autori raamat "Meeste vahepeal".
Tolle raamatu autor on hoopis Cindy Chupack, Wikipeedia andmetel "Seksi ja linna" (ja minu meelest üsna maotu komöödiaseriaali "Kõik armastavad Raymondit) stsenarist ning produtsent. Lugema asusin eelarvamusega (kaanel ei olnud Carriet vaid hoopis joonistatud kingad roosal taustal), kuid tegelikult oli see raamat hoopis paremini kirjutatud kui Bushnelli oma. Ma ei saa öelda, et see oli hea raamat, pigem hea halb raamat nagu Nirti kodumaise Kintz Kintzbergi meestesaagat nimetas. See Cindy kirjutab mõnusa eneseirooniaga, toob nutikaid võrdlusi ja paneb naerma isegi minu, kellel tema kogemustele (sain aru, et tegemist enam-vähem biograafilise teosega) midagi kõrvale panna ei ole. Sisu ise on muidugi täielik naistekas - mehed ja kuidas nendega hakkama saada. Sisaldab igasugu feministe vihale ajavaid tähelepanekuid, mis osalt on õiged, osalt huumoriga võetavad. Pidevalt tabasin end mõttelt, et nii oskuslikult kirjutav inimene võiks ju midagi muud kirjutada püüda aga Cindy kirjutab ka sellest teemast raamatu lõpus. Kuidas sa satud Hollywoodi glamuuri keskele ja mandud - kaalukamad unistused põrmustuvad pinnapealsuse all, sest seda hinnatakse, see toob raha sisse. Kurb tegelikult, samas hea, et niigi läks, sest "Seks ja linn" seriaalina ei olnud nii rumal midagi, igatahes parem kui paljud teised naistele suunatud seriaalid.
Teine asi on see, kuidas inimesed asjadest aru saavad. Minu raamatukogust laenatud eksemplar oli näiteks alla joonitud. Keegi oli endale elutõdedena ära märkinud laused "sa võid olla söömata. sa ei saa olla oma kaalule mõtlemata." Hmmm...ma tõesti loodan, et see joonija endale sellest raamatust elutarkusi ammutada ei püüdnud.
Äkki peaks naisteajakirjadel, -raamatutel ja -filmidel ka mingi vanusepiirang olema? Et nende juurde ei satutaks väljakujunemiseas vaid pigem kibestunud keskea(eelikuna)lisena, kes mõrult irvitades tunnistab, et osalt see elu nii naeruväärne ongi.

Kui roosa raamatu kättevõtmine ikka täiesti liig tundub, siis võib lugeda näiteks eestimaise Maarja Kangro novellikogumikku "Ahvid ja solidaarsus" - väga hästi kirjutatud intelligentne naistekas. Või Amélie Nothombi kirjutatud vaimukaid raamatuid (tüdruku/naise) elust Jaapanist ("Jumala lapsepõlv", "Armastuse sõda", "Jahmatus ja värinad") või Anna Gavalda novellikogumikku "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" või samast Pegasuse väikese raamatu sarjast Silke Scheuermanni "Rikkaid tüdrukuid". Ägedaid naisi jagub!

Vihkan vihmausse, trollibusse, makarone, rootorniidukeid, lokitange, videokassette

2011-05-20T10:42:00.000+03:00

Kummaline on see, kuidas mõned inimesed suudavad väga lihtsalt teised endast nii välja viia, et nood käte värinal sõimukirju vorpima asuvad. Mida need ärritajad siis teevad? Kirjutavad lihtsalt oma elust, mis siis keskmise lugeja elust veidi säravam on. Ma saan aru, et ajab vihale kui mingi sinu silmis vääritu sularahas supleb aga elu ongi ebaõiglane. Sina närisid aastaid kiirnuudleid, et haridust saada ja maandusid seejärel alamakstud töökohal, Paris Hilton sündis hõbelusikas suus ja isegi ei vabanda selle eest vaid irvitab sulle igast kanalist näkku. Hiltoni peale hammas ei hakka aga kohalikke "edukalt abiellunuid" võib kiruda palju kulub. Omavahel on kindlasti vabastav rääkida, et tegelikult on see õnne kiirgav tüüp paks, õnnetu, mees peksab teda ja varem teenis ta raha prostitutsiooniga aga minna otse surkima? Õnnelikku see vaevalt palju õnnetumaks teeb - vaatab vaid, et mingi haige tüüp, ilmselt lihtsalt kade - elu sees ei hakka ta ennast kuidagi muutma ega jää vait nagu surkija ehk loodab. Mida ma saaks kui kirjutaks mõnele seltskonnakroonikas figureerijale, et SEE KÕIK ON VÕLTS! LOE RAAMATUID, RAISK, HARI ENNAST, ÄRA KEKUTA OMA SOOBLIKASUKAS! Alandav oleks ilmselt.
Teine kategooria hulle on "psühholoogid", sellised, kes läbi interneti sind nii hästi tundma on õppinud, et teavad öelda kui õnnetu sa sisimas tegelikult oled ja mida tegelikult tunned. Sellised ei tüüta ainult "rikkaid ja ilusaid", mõni tunneb vastupandamatut targutamiskihku ükskõik kelle blogi lugedes. Ma ei mõtle siin seda kui keegi tõesti nõu küsib vaid seda kui tühja koha pealt teisele psühhoanalüüsi hakatakse tegema.
Ma saan täitsa aru, et mõni inimene ongi nii rumal, et valus on tema kirjutatud teksti lugeda ja võib-olla ta tõesti on pool oma "ägedast elust" välja mõelnud aga mis mõttega ennast koormata selle päevavalgele kiskumisega? Igasugu vanasõnad räägivad ka, et s**** on parem mitte puutuda. Kumb on muidugi s*** kui üks patrab oma eksklusiivsetest kohtumistest kuulsate inimestega, teine aga nimetab esimest kontrollimata andmetele tuginedes hooraks?

Kunagi keskkooliajal kästi meil ajaloos vastata mingile küsimusele Saksamaade kohta. Üks inimene hakkas selle peale naerma ja ütles: "Õpetaja, te ütlesite Saksamaad mitmuses!" Mina ja pinginaaber tegime grimasse ning lõime päid vastu lauda. Üks teine inimene oli aga nõus teadmatule lahkesti seletama, et kunagi eksisteerisidki kaks Saksamaad. Ma arvan, et see teine variant oli veidi küpsem kui meie oma. Analoogia teiste elu kommenteerimise puhul oleks vist "vait, sa loll ja vääritu sisemiselt õnnetu inimene, kes kompenseerimiseks ahnitseb hilpe kokku ja eputab oma väljamõeldud õnnega!" vs "me ei ole päris sarnase ilmavaatega, sina ei puutu minusse ega mina sinusse, püüan oma eeskujuga mõjutada, et sinusugused oma ninaotsast kaugemale näeksid".

Käisin seminaril

2011-05-19T14:52:00.000+03:00

Eile, kui mind sinna saata taheti, ajasin kohe sõrad vastu. Oli kiire moment ja kraaksatasin minulikult, et olen liiga loll selliste asjade jaoks. Ei olnudki nii hull tegelikult, pealegi pole ma seminaridel-koolitustel-konverentsidel juba ammu käinud. Avalikus sektoris töötades sai ikka pea iga nädal mõnel osaletud, kõigil teistel oli kole kiire ja nii siis saadetigi alati mind kui kõige mõttetumat töötajat. Ok, eks minu töökohustused olid ka veidi sellega seotud aga üldiselt ei peetud väga heaks tooniks "majavälist ringijõlkumist" ja mu otsene ülemus sai end ilmselt heas valguses näidata kui inimene, kes sellistest pehmetest väärtustest ei hooli ning rühmab laua taga 24/7. Nii ma siis kõikusin keset päeva veiniklaas käes Stenbocki maja rõdul (Avaliku teenistuse aastaraamatu kättejagamine), sõitsin läbi Põhja-Eesti majutuskohad (võimalikke suvepäevade pidamise kohti tutvustav üritus), kõlgutasin jalga valitsuse pressiruumis (õudne kiusatus oli ronida selle lõvidega sinise kardina ette, kus tavaliselt Ansip pressikate ajal istub ning endast paar reidikat klõpsida) ning istusin Ojulandi koha peal e-valitsuse ümmarguses saalis. Teiste jaoks oli see kõik ilmselt puhas formaalsus aga mina pealinna sattunud "maakana" tegin küll kõike südame ja käte värisedes.
Ma ei taha sugugi öelda, et kõik üritused on vaid puhas lõbu, tööd tuli ka ikka teha ja enamasti sai targemakski. Ma isegi eelistaks sellist veidi mõtlemapanevat loengut niisama joomaüritusele (mis ei tähenda, et arendavale osale tavaliselt joomaüritus ei järgneks). Seekordne seminar oli igati ontlik ning pühendatud juriidilistele teemadele.
Kogu ürituse juures jäi mulle kõrva eht juristlik lähenemine: inimesed on olemuselt halvad, laisad ja valelikud. Ilmselt on juristi/advokaadi tööd tehes selline arusaam kerge tekkima. Mina usun ikkagi sinisilmselt, et enamus inimesi ei püüa esimesel võimalusel teistel nahka üle kõrvade tõmmata ning enamik eelistab konfliktivaba elu. Seminarilt jäi kõlama, et varsti oleme ikkagi otsaga Ameerikas, kus üksteist iga asja eest kohtusse kaevatakse ning parem on selleks varakult valmistuda. Teiseks ka see, et meie ühiskond on jube - Soomes võib inimesi usaldada aga meil mitte. Iga töötaja on tööandja potentsiaalne vaenlane ja kuskil ei tohi olla ühtegi auku, millest kuri töötaja kinni saaks hakata, et tööandja kohtusse vedada. Kahtlusta alati kõiki ja halvimat! Sellise suhtumise juures ei saa eeldadagi, et mõnes organisatsioonis normaalne sisekliima oleks ja inimesed tööd teha tahaksid. Ilmselt olen ma naiivne.

Hale elu

2011-05-18T13:35:00.001+03:00

Kui te näete linnas (trendiks on ju saanud, et ühegi poe, söögikoha ja kasvõi müüdava korteri juurde linna ei märgita, sest Eestis on ju kõigest üks Linn, kus miski asuda võiks) naisterahvast, kellele oleks justkui lind näkku sirtsutanud, siis see olen mina. Asi selles siis, et lasin taas (kolm aastat tagasi arvasin, et ilmselt ma seda protseduuri ei korda kuna olen kolme aasta möödudes juba liiga vana) kulmud püsivärvida. Tegemist on pmst tätoveerimisega ja pärast tuleb kulmudele paksu valget mitteimenduvat kreemi peale määrida. Lõbus on vaadata, kuidas inimesed viisakusest pea ära pööravad ja siis silmanurgast piiluvad, et mis mul ikka viga olla võiks. Kui mul tõesti midagi viga oleks, siis ilmselt nii lõbus muidugi ei oleks. Tätoveerimisest veel nii palju, et foobiad aja möödudes ainult süvenevad - kolme aasta tagusest ajast ei mäleta ma muud kui kergelt ebameeldivat tunnet, nüüd surusin ikka küüned endale sügavale kõhtu, et mitte neid tätoveerija peal käiku lasta. Kõige hullemaks osutus aga kulmude kitkumine, mida ma üldse taluda ei suutnud. Sorkimisfoobia, noh. Kui keskendusin kõrvaltruumist kostvale uskumatule beibelobale (veendusin, et stereotüübid elavad siiski) oli jälkustunne läinud, nii kui beibed vait jäid (juhtus sedagi), algas piin taas (mitte et kuuldav iba nauditav oleks olnud).
Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et lugesin Jüri Pino artiklit netisuhtlusest ja tundsin end häbiga ära. Vähe on neid, kes ei tunne, ilmselt. Mul ei ole FB-s isegi nii palju sõpru kui enamikul (mis valemiga saab inimesel olla üle 300 sõbra? üle 200 on ka üsna ulmeline juba) ja ma pean häbiga tunnistama, et mul on mitmed sellised "sõbrad", kellega tänaval kohtudes kohmetult mokaotsast teretaks aga kelle elust tean tänu FB-le nii mõndagi. FB-s nagu elu keeks aga tegelikult ei ole mitte kedagi, kellega kuhugi kontsertile minna või kohvikusse. Hale. HALE. FB ei ole halb, sest liigagi paljud tõelised sõbrad, kellega päriselus suhtleks, on kadunud kuhugi riigipiiri taha aga kahjuks toimub ka nö kättesaadavate inimestega suurem osa suhtlust "meeldimiste" ja pildikommentaaride vaimus. Ka mõned blogid on FB-sse üle kolinud ja staatusesõnumiteks muutunud. Mis need blogid üldse paremad on? Ega polegi. Ilge suhtlemisvajadus on. Käisin laupäeval sünnipäeval, sai inimestega näost-näkku räägitud - järgmisel päeval oli hääl täiesti ära. Pole harjunud rääkima, rohkem kirjutama. HALE. Kuidas oligi see jaapanlaste väljend inimese kohta, kes elab oma elu online's reaalsest elust võõrdununa? Oleme selle staadiumi esimesel astmel?
Huvitav, kas olukord oleks erinev kui ma ei oleks oma töö tõttu tihedalt arvutitega seotud? Oleks näiteks kassapidaja, kes nina arvutis istuda ei saaks? Eile nägin tüdrukut, kes müüs poes snäkse, istus seljatoeta tabureti peal, läpakas põlvedel.

Eestlastel sünnib lapsi nagu seeni ja nad ei hoolitse nende eest nagu venelased!

2011-05-16T10:47:00.000+03:00

Reedel oli Blogger maas. Kohutav. Nüüd tuleb siis vana postitus kuigi ma olen ammu ära unustanud, mida kirjutada tahtsin.
Eelmise neljapäeva Postimehes oli taas artikkel iibe teemal, seekord siis rahvuste pinnal. Lisaks statistikale oli kasutatud ka lihtsate inimeste arvamusi, millest vürtsikama andis keegi Svetlana Pilipenko, kes leidis, et eestlased sigivad nagu hiired (hiired-seened, tomat-tomato) ega hooli oma lastest nagu venelased. Tõeline pärl ajakirjanikule, ma ei saa aru, miks seda kohe artikli pealkirjaks ei pandud - klikke oleks tulnud nagu mühinal. Eks nüüdki haaranud enamik artikli kommenteerijatest sellest lõigust kinni ja näidanud ennast enam-vähem sama arukate arvamusliidritena nagu Svetlana ees. Ilmselt ei mõtle suurem osa eestivenelasi nõnda nagu Svetlana - lastest hoolimise tunnuseks on see kui uhked riided võsukestel liivakastis seljas on. Samas on eestlaste hulgas päris palju neid, kes leiavad nagu Svetlanagi, et igal lapsel peavad olema oma riided ja vanema venna pükse kanda on jube alandus. Üldistamise superjuhtum? Kõrvale on leitud ka eestlannast ema, kes tõepoolest tunnistab, et tema "tuttavatel on kolm, neli, ka viis last. Ja kahe lapsega ütlevad, et kolmas võiks veel tulla. Tahaks ise ka palju lapsi!". Artikli statistikaosa ju tegelikult sellist suurt vahet eestlaste ja Eestis elavate muust rahvusest inimeste sünnitamiskäitumise osas ei toeta.
Minu tutvusringkonna minuealistest (vanuses ca 25-34) on neljal inimesel 3 last, rohkem ei ole kellelgi. Väga suurel osal ei ole siiani ühtki last . Tänapäeval pidavat muidugi esmasünnitaja vanus aina tõusma ja ilmselt paljud neist veel lastetutest sünnitavadki oma esimese lapse kolmekümnendates. Samas ei usu ma, et nad siis kolme või rohkemat last planeerivad. Ilmselt saaks igaühe tutvusringkonnast mõne äärmusliku näite (saanud palju lapsi noores eas vs ei taha ühtegi last) ja nende põhjal siis artikli valmis treida - statistika suudab enamikku tõestada. Minge mõnda perefoorumisse ja te näete 18-aastaseid 2 lapse emasid, 25-aastaseid 4 lapse emasid, minge ülikooli ja te näete suurt hulka lastetuid üle 25-seid (ma ei taha sellega öelda, et targad ei sigi vaid lihtsalt imikutega tavaliselt koolis ei käida). Kõik sõltub kohast, kus oma vaatlusi teostada. Kunagi märkasin ühes perefoorumis teemat, et kas teile ei tundu, et üha rohkem noori sünnitab ja kõik kiitsid muudkui takka, et on jah nii - ametlik statistika räägib ju sellele risti vastu.

Mina olengi edukas inimene!?

2011-05-09T13:15:00.000+03:00

Lugesin sealtsamast Annest&Stiilist artiklit Kadri Talist, kes ütleb huvitavalt, et "edukaks võib ehk pidada inimest, kes saab oma aja üle otsustada, lähedastega piisavalt koos olla." Tema ise end edukaks ei pea, pigem ettevõtlikuks, kel siiski töörügamise kõrvalt enda jaoks vähe aega jääb, olgugi, et oma tööd ta armastab. Enamik lugejaid ilmselt peaks Kadri Talit edukaks inimeseks - ta on tuntud, palju saavutanud, sealjuures kena välimusega ning ilmselt tühja kõhu üle ka ei kurda.
Rents küsis eile, et miks naised endale rikast meest tahavad, miks nad ise end rikkaks saamas ette ei kujuta. Äkki naised kardavadki seda, et rikkaks saamiseks peab nii palju tööd tegema, et rikkuse nautimiseks enam aega üle ei jäägi? Pea kõik need edukate naiste edulood, mida ma kusagilt lugenud olen, sisaldavad detaile "töötasin 24/7", "hobideks on vähe aega", "kunagi tulevikus tahaksin ikka perekonda ka" jne. Naistel on ju ka legaalne võimalus saada ratsa rikkaks kogu seda kadalippu läbi tegemata. Miks meesjuhte on rohkem? Meestel on kellegi kõrvalt rikkaks saamine palju keerulisem, nemad lihtsalt peavad rabama. Inimene ilmselt ikka on loomu poolest pigem laisk ja püüab kullapoti juurde libedamat teed pidi jõuda.
Teine asi on muidugi rikkuse definitsioonis, mina mõtlen rikkuse all sissetulekut nii alates 3000 € - ilmselt kusagil seal on piir, et raha jääb üle nii absoluutselt kõigeks, mida soovida. Selle palga eest tuleb olla mingil vastutusrikkal töökohal või juhtida edukat ettevõtet. On mul eeldusi? Ei ole - mul on haridus ja päris loll ma enda kohta ka öelda ei luba aga mul ei ole ettevõtlikkust, ma ei viitsi inimestega suhelda, ma ei taha ringi sebida. Ma tahan, et mul oleks töö, mis mulle närvidele ei käiks, mis ei segaks mu eraelu ja noh, palgaga võiks ikka ära elada. Mida vähem vastutust seda parem, tahan, et kontoriust kinni pannes jääks ka töö selja taha. Selliseid asju ei tohi tööintervjuul muidugi öelda. Seal tuleb rääkida oma tohututest ambitsioonidest ja soovist leida rakendust oma miljonile heale ideele. Ei tohi öelda, et tahan kohta, kus saaks vaikselt tiksuda (üks tädi tahtis kord riigiametisse nende sõnadega :).
Vanasõna ütleb, et rikas ei ole see, kes palju teenib vaid see, kes vähe kulutab. Õige ta on - rikkaks saamise eeldus on ka see, et sul ei oleks liiga suuri unistusi. Majast ma ei unista, kahest maasturist ka mitte, šopata igapäevaselt ei viitsi, ekstravagantseid hobisid ei ole, isegi kallist tõulooma ei taha. Saan kõik oma vajadused rahuldatud ning vaba aega on küll ja veel. Hapud viinamarjad? Ei, ma tõesti ei taha rikkaks saada, sest olles enda vastu aus - tööd ma rügada ei viitsi, rikast meest lantida oleks alandav - tuleb leppida sellega, mis on. Mina tunnen end küll mitu korda õnnelikumana kui loen jälle mõnd edulugu, kus keegi nädalavahetusel kontoris ööbima peab. Ülimenuka "Saladuse" raamatu põhitõde pidi olema ju vist see, et mida soovid, see ka juhtub? No sel juhul ainus rikkaks saamise soov oleks mul võita loteriiga (aga ma ei viitsi ega raatsi pileteid osta) või saada kuskilt mingi pärandus (ei paista kusagilt seda).

Võib, ma teen sulle komplimendi?

2011-05-08T12:52:00.000+03:00

Ostsin eile taaskord Anne&Stiili, seekord seetõttu, et mu sõbranna oli seal ühe loo autor ja peategelane. Lugu rääkis komplimentide tegemisest - on ju kõigile teada, et eestlased neid väga teha ei armasta ega oska ka reageerida kui neile endile mõni poetatakse. Mu sõbranna eksperiment tõi endaga kaasa siiski enamjaolt vaid positiivseid reageeringuid. Ise olen ka mõelnud mõnd huvitavat isendit nähes, et ütleks kui väga mulle mingi detail tema juures meeldib aga ikka on see vaid mõtteks jäänud, sest "nii ei ole ju kombeks". Kõige rohkem äratundmist tekitas aga vaimukalt nimetatud "naabrinaise nipiraamatu" sündroom ehk siis kui keegi mulle komplimendi teeb, hakkan automaatselt vatrama "kust, miks ja millise hinnaga sai selline soeng/riideese/muruniiduk soetatud". Kas see siis ei olegi normaalne komplimendile vastamise viis? Et tulekski lihtsalt tänada? Kummaline :) Ise olen komplimentide tegemise asendanud lihtsalt meeldivatele inimestele naeratamisega ja isegi see tegevus on enamike eestlaste meelest tähelepanuväärne ja mõni naeratab suisa vastugi. Tegelikult olen ma kahe käega üksteise meeldivate külgede märkamise poolt, seda enam läks vaidluseks L-ga, kes minust kardinaalselt erinevate vaadetega on. Tema arvates on komplimentide tegemine jõhker rünnak inimese privaattsooni pihta. Et mis ma sulle ette jäin? Mul on ebameeldiv, et sa mind märkasid! Loomulikult läksin mina oma argumente kaitstes kaugele ja jõudsin lõpuks välja selleni, et ühiskond, kus positiivset ei märgata, jõuab välja sinna, kus üldse miskit ei märgata - naaber peksab naist/last/koera, aga mis see minu asi on? Äkki tunneb puudutatuna kui tungin tema eraellu ja üritan vahele segada? Eks osalt meil ju selline ühiskond olegi. Lohutada võib end ainult sellega, et meil on see nö "inetu komme" mitte kultuuriline eripära nagu näiteks olen kuulnud ja lugenud Jaapanis olevat. Kui seal keegi tänaval oma naist tooliga maha üritab lüüa, siis viisakas inimene vaatab mujale, sest õudsem kui surm on kannatajale häbitunne sellest, et teised tema alandust märkaksid. Ülikoolis kunagi räägiti sellist lugu, ei mõelnud ise välja. See läheb küll komplimentide tegemisest kaugele aga äkki on need teemad kuidagi seotud? Mida öelda inimesele, kes tõsimeeli tunneb end komplimendist häirituna?

Oskus õigel ajal lõpetada

2011-05-06T13:33:00.000+03:00

Kõigepealt tahaks tänada kõiki lapsevanemaid, kes oma tatised võsukesed haigusest hoolimata lastehoidu tirivad, ilma teie panuseta ei oleks järgnev rekord sündida saanud: lühim aeg kahe haiguse vahel tervena lastehoius käidud - 3 päeva! Ma teadsin, et minust tuleb selline hüsteeriline ema, kes oma last näpistanud tattnina püksepidi kase latva poob aga ma lootsin, et seda ei juhtu veel nii vara.
Ja teiseks ei tule täna juttu coitus interruptusest (did I just say that out loud?) vaid ikke kultuurist.
Popkultuurist täpsemalt. Kuulasin eile Madonna vanu plaate ja taasavastasin enda jaoks sellised albumid nagu "Erotica" ja "Bedtime Stories", mis mulle omal ajal liiga aeglased tundusid. Neile albumitele eelnenud nö "klassikaline" Madonna jääb ilmselt ikkagi selleks loominguks, mille järgi teda tuntakse aga ka 90ndate Madonna oli väga hea. Luigelauluks võib pidada albumit "Ray of Light" - oli küll veel hitte aga ka allakäigumärke. Enamik inimesi, kes Madonna 80-90ndate muusikaga kursis on, leiavad, et seal oleks daam oma muusikakarjääri vabalt ka lõpetada võinud. Eriti peale 2005. aastat ja "Confessions on the Dance Floor"´i ilmumist. Muidugi on ka tema hilisematel plaatidel kuulatavaid lugusid aga...need on lihtsalt ok-d lood, mille autor võiks vabalt olla ka keegi teine kui Madonna. Ikoon-Madonna jäi varasemasse loomingusse maha.
Kuulasin ka veidi Kylie Minogue´t - tema muusikaga on nii, et minu jaoks on kuulatavad vaid tema 3 esimest plaati, millest hilisem ilmus aastal 1990. Vähemalt tollaste laulusõnade põhjal võiks Kylie olla feministide vihaobjekt (Better the Devil You Know, I Forgive and Forget jne) aga näiteks Locomotionit laulis mu isa tollal pidevalt (mis mind kui puberteeti sügavalt nördima pani). Tema praegune muusika aga...no ma ei tea, ei saa sellest fenomenist aru.
Vabalt võib tegemist olla ka nö lapsepõlvenostalgiaga, et kõik tollased laulukesed nii südamelähedased on. Teisest küljest kaotab siiski enamik bände aja jooksul oma uudsuse ja võlu. Kunagi võisin kekutada, et mul on olemas kõik Scooteri plaadid (tõe huvides, kõiki siiski polnud), nüüd ei tea ma isegi palju neid plaate minu viimati ostetud plaadist välja tulnud on. Allakäiku näitab seegi, et algul sa ostad mingi bändi plaate, ühel hetkel hakkad neid netist tõmbama ja lõpuks ei vaevu enam sedagi. Rammsteiniga suht sama lugu. Ka Metallicaga. Placebo uus plaat ei meeldi ka eriti kellelegi. Kõige hullemad on sellistele vanadele bändidele ilmselt kontserdid, kus keegi ei taha kuulata lugusid uuelt plaadilt vaid ikka vanu hitte. Mis siin rääkida viiendast-kuuendast plaadist kui juba peale esimese ja hea välja andmist räägitakse, et järgmisega on bändil raske end ületada. Kes mäletab Guns N' Rosese ülejäänud plaate? Kultusbändiks on võimalik saada ka ühe plaadiga - Sex Pistols näiteks - milleks siis üldse rohkem punnitada kui inimesed on nii tänamatud ja otsivad pidevalt midagi uut?
Raamatutega õnneks nii hull lugu ei ole. Kirjakunst on kuidagi pikaealisem (eranditega muidugi või mine sa tea, mida 100 aasta pärast loetakse kui üldse). Miks muusikas pidevalt uut nõutakse, ma ei tea. Mind kõnetab just vana rohkem või siis uus, mis kõlab nagu vana.
Siia lõppu üks viimase aja super lugusid, mis kõlab täpselt nagu disko 90`ndail. Kena naissugu väärtustav video kah ;)

Emadepäev

2011-05-04T12:09:00.000+03:00

Oma antipaatiast emadepäeva vastu olen aasta tagasi juba kirjutanud , nüüd siis jõuab kätte minu esimene nö ametlik emadepäeva üritus: lastehoiu emadepäevapidu. Kodus sai emadepäeva vaikselt ignoreerida aga nüüd peab vist kohale minema. Keegi kuskil blogis kirjutas kenasti sellest, miks emad alati neid emadepäevakontserte vaadates nuttu tagasi hoiavad (kas see, et ma ei mäleta, kust ma seda lugesin ja mis see täpne point oli, annab märku mingist kurjast ajutõvest või on lihtsalt informatsiooni ülekülluse tulemus?), ma kardan ka, et pisar tikub silma.
Miks? Mulle tundub, et see ema-lapse värk on minu elus üldse üks kõige probleemsemaid kohti. Millegipärast häirivad väga inimesed, kes endale kätega vastu rindu tagudes ema olemise eest õigusi ja ülimat austust nõuavad - nagu ma juba maininud olen: emaks saamine on ema enda otsus, laps enda sünnitamist nõudnud ei ole. Kui palju on aga emasid, kes laovad oma laste õlule koorma sellest, millest nemad kõik on laste nimel loobuma pidanud.
Teiseks on mulle kunagi öeldud sellised "kaunid" sõnad, et minusugune polegi väärt emaks saama. Ma isegi ei mäleta, mis situatsioonis täpselt ja mille põhjal selline otsustus tehti, see oli öeldud vihahoos ja pikemalt mõtlemata aga minu olemus ei suuda seda kuidagi ära unustada. Sellest tuleneb asi, mis mind emaduse juures kõige rohkem häirib: soorituse hindamine. Lähed ilma lapseta puhkama, oled hoolimatu, vead lapsed reisile kaasa, oled hoolimatu. Naissoo pidev kontrolliv pilk ja arvustamine. Nii suur laps ja ikka ei käi potil/ei söö noa ja kahvliga/ei räägi jne. Ja kiitus emale kui laps need asjad varakult kätte on õppinud. Eks ilmselt sel üksteise järele vaatamisel on mingi kasutegur ka, et neid, kes tõepoolest hakkama ei saa, märgataks ja aidataks. Enamasti küll unustatakse aitamise osa ära.
Meenub näiteks üks ammune tuttav, kellel oli raskusi lapseootele jäämisega ja kes siis ütles, et vihale ajab, kuidas ümberringi saavad lapsi need, kes seda ei vääri aga tema ei saa. Kuna tutvusringkonnas päris paadialuseid ega kriminaale ei ole, siis on huvitav tähele panna, et ilmselt mõned inimesed hindavadki teatud osa "väärituteks" - neid, kes joovad nädalavahetusiti rohkem kui ühe klaasi veini, petavad meest, on paar korda kanepit tõmmanud, ei söö tervislikult või kuulavad koledat muusikat?
Karikate emand kirjutab oma blogis ühest artiklist, millest võib välja lugeda, et kodune kasvatus ja vanemate "headus" ei mõjuta lapse tulevast elu sugugi nii palju kui arvatakse. Jumal tänatud - on ikka mingi lootus, et ka "halbade" emade lastest saavad normaalsed inimesed.

Lugesin natuke aega tagasi "Minu Ibizat". Lugema kannustasid lugejate kommentaarid, oli ka positiivseid aga silma jäid ikka need: "Issand, missugune ema, lapsest kahju jne." Ilmselt ma ei suhtleks päris-elus sellise inimesega nagu raamatu autor (ei midagi negatiivset, lihtsalt nii intensiivse energiaga inimesed väsitavad mind tavaliselt) aga hukka mõistma küll ei tõtta. Pigem kadestan, et inimesel on selline julgus ja teotahe. Mina ei julgeks vist lapsega paketireisilegi minna. Miks ei võiks inimesed erinevad olla? Miks nad ei võiks kasvatada oma lapsi nii nagu nemad tahavad, kartmata enda või veel hullem laste tõrjumist? Mõni vist tahaks "ära päästa" kõik lapsed, kes ei ela euroremonditud korterites, ei saa kolmanda eluaastani rinnapiima (või vastupidi saavad seda kauem kui aasta), ei käi üheski arendavas trennis, elavad vaid ühe vanemaga jne jne.

Kõrged kontsad

2011-05-03T11:58:00.000+03:00

Rootsi minnes võtsin kaasa ainult ühe paari jalanõusid, milleks osutusid kontsaga kingad. Kolmandal päeval, peale pooletunnist passimist vahtkonnavahetuse ootuses, komberdasin H&M-i ning ostsin esimesed ettejuhtunud kaunad ning toppisin seal samas poes jalga. Need jalas olnud kontsakingad on tegelikult üks väga erandlik paar, mida ma isegi kanda suudan, teatud piiritletud ajaperioodi jooksul muidugi. Enamik jalanõusid on minu jaoks lihtsalt kandmatud, ka need ilma kontsata ja rihmadeta kaunad (kutsutakse vist baleriinadeks?) hakkasid poole tunni järel kannast hõõruma. Kontsakingade häda on veel selles, et kui mul ka on õnnestunud leida paar, mis kuskilt ei hõõru, siis päkad hakkavad nende kandmisest ikka valutama. Olen küll ostnud mingeid kleebitavaid päkapehmendusi aga ega need eriti ei aita. Hollywoodi lahendus on muide see, et päkkade alla süstitakse mingit ollust, mis jalgade kondisust leevendab. Päkkade valu on siis vist vaid kondiste probleem. Ma ikka vahel imestan mõnda inimest, kes alati kontsadel ringi kõrgub. Ja kontsad ööklubis - mismoodi nendega küll tantsida suudetakse? Kas mõnedel siis puudub see probleem või siis ollakse aru saanud, et ilu nõuabki ohvreid ja kannatatakse hambad ristis?
Jah, kontsakingad on ilusamad küll kui mingid meestekinga meenutavad mokassiinid aga mina ei suuda jätkuvalt kannatada. Sel juhul on iga mu teine mõte, et raisk, kuidas jalad valutavad, küll tahaks need kabjad jalast kiskuda! Mõnede tädide kapp ju ainult kõpskingakestest koosnebki ja mulle on jäänud mulje, et nende kandmise ebamugavusest eriti ei räägita. Äkki need Manolo Blahnikud ongi mugavad ja sellest ka nende hind? Mõistus keeldub uskumast, sest päkkade peal tippimine on ju igal juhul ebaloomulik ja ebamugav.
Mu hõõrumisaltide jalgade jaoks on keeruline isegi plätude leidmine. Ükskord leidsin ühe ideaalse paari, mida kandsin siis niikaua kuni tald oli täiesti ribadeks - kui jalg sees, polnud midagi näha, aga kohtades, kus jalanõud jalast tuli võtta, tekkis piinlik moment. Nii ei saa ma kuidagi mõnu tunda uute kingade ostmisest, pigem on see igavene piin, sest enamik jalavarje lõikab juba poes jalga.
Samas tean inimesi, kes vaid numbrit teades tellivad nii kingi kui ka näiteks pesu kataloogidest või ostavad neid lausa proovimata. Ma olen kuidagi äärmiselt ebastandardne välja kukkunud. Vähemalt kinganumbri üle olen ma uhke - 36 - mulle tundub, et väiksed numbrid on kuidagi kenamad kui suured. Meenub kooliajast vene keele õpetaja meelitus: oi, sul on nii väikesed käed nagu rotikesel!

Sai Rootsis käidud

2011-04-29T13:17:00.000+03:00

Vahepeal ei kirjutanud, sest ei tahtnud midagi ära sõnuda. Ma taipan küll, et see "ärasõnumise" teema on tekkinud seetõttu, et olukorrad, kus oodati mingit sündmust nii kangesti ja teatati teistele ette, et sündmus tulemas on ning sündmus ikkagi ära jäi, jäävad hästi meelde ja on üsna ebameeldivad - seega parem suu kinni hoida kui tagantjärgi kiruda. Minu puhul läheb ära sõnumise alla juba ka lootmine, sest ei saa ju kuidagi võimalik olla, et laps lausa 2 nädalat terve võiks püsida. Igatahes ootas ees emafirma 10. aasta juubel Rootsimaal. 3 päeva enne minekut jäi laps otse loomulikult haigeks. Päev enne minekut oli olukord juba lootustandev, kuid ärasõidu hommik saabus palavikuga. Õnneks oli mu isa nõus lapsega kodus olema. Oleks ta teadnud, et õhtuks lööb välja kõrvapõletik ja kodus tuleb olla kõik mu äraoleku 3 päeva. Reisi teisel päeval jäin ka mina (karistus rongaemale) haigeks - vanarahvas ei valeta: täpselt selline nagu on su vana-aasta õhtu, on ka kogu järgnev aasta. Esimese nelja kuu jooksul pole veel kahte nädalat järjest terve õnnestunud olla.
Niipalju vähemalt vedas, et maitse-ja lõhnatundlikkus kadus alles reisi viimasel päeval ja peenest gurmee-õhtusöögist ma ilma ei jäänud. Ausalt öeldes ei tea ma, mis vastasel juhul toimunud oleks - seesugust õnnetust lihtsalt ei saa juhtuda. Peatusime Haga lossis, toidu ja joogi suhtes ollakse seal eksperdid. Muust meelelahutusest oli kavas kardisõit, millest ka pilt - see kollase kiivriga olen mina, udusus annab märku kiirustest. Tegelikult oli olukord muidugi nii, et tulin peale soojendusringe rajalt ära, sest see keerutamine ajas südame pahaks ja oli oht, et lõpuni punnitades oleksin lihtsalt kiivri täis ropsinud. Mingit kohaparandust poleks ka loota olnud, sest minust kaugel ees olid kõik meeskolleegid ja taga ainuke naiskolleeg. Mis mõttes nagu? Mis on kardisõidul sugudega pistmist? Ok, eks ole mootorialadel ju naisi küll aga siiski karjuv vähemus. Mehed väitsid minu küsimuse peale, et naised ei nautivat riskimist. Tiirutame niisama, samal ajal kui nemad viimase piiri peal adrenaliini naudivad. Ok, ma vist ei tulnud jah kordagi selle peale, et proovida, palju see masin üldse välja võtab ja kõrvus kumisesid pidevalt instruktori sõnad, et kui ära lõhute, maksate ise kinni. Miks olen ma kindel, et kui proovin, siis rikun midagi ära? No sest elu on nii näidanud. Tegelikult sirge tee peal ma isegi julgeksin aga kõik need kurvid ja rajapiirded, mille otsa võin põrutada. Või on nii, et mees ei saa sellisel nö mehelikul alal end lõdvaks lasta, sest peab end tõestama, naine aga võib rahulikult vaikselt jõristada, sest keegi ei eeldagi, et ta võitma peaks? Mina küll ei mõelnud millegi saavutamisest, lihtsalt mõtlesin, et lähen ja proovin järgi, äkki isegi oskan. See on muidugi sama loogika, et ilmselt ma oskan ujuda, sest olen näinud, kuidas seda tehakse.
Kokkuvõttes oli tore reis, sai sotsialiseeruda ja värki. Keegi end pildituks ei joonud ega eestlastele häbi ei teinud. Seega polegi nagu millestki rääkida. Kõik pildid, kus mina peal olen, on järjekordselt koledad, nii et pole isegi FB-s millegagi eputada.

Narva-Jõesuu 2011

2011-04-19T12:54:00.000+03:00

Puhkuselt tagasi, istun kõhuhädaga kodus, magasin üle aastate kella 12-ni ja olen ikka väsinud. Ei, ei külastanud Egiptust ega Indiat vaid järjekordset spa-d kodumaal, seekord Narva-Jõesuus. Käisin seal eelmisel aastal samal ajal aga siis Meresuu Spas, seekord Narva-Jõesuu Spas. Noh jah...kui oled uuema luksusega Rakvere Aqvas ja ka Meresuus kokku puutunud, siis tundub Narva-Jõesuu üsna mannetu. Kriuksuva parketiga põrandad ja endisaegne hõng. Õhtusöögiks kana kas nuudlite või kartuliga, kõrvale peedisalat või kapsas-porgand aga seda kõike vaid 6 € eest. Aqvas saanuks selle eest poolteist klaasi veini. Üks väike ja külm bassein, üks mullivann ja neli sauna - tegevust maksimaalselt tunniks. Saunaosa oli ka ainus täielikult uus osa hotellis.
Hotell ise on väljast kaunis, eestiaegse arhitektuuriga kultuurimälestis, kuigi isa teadis väita, et see olevat siiski nõukaaegne ehitis - mis neil ometi arus oli?

Narva-Jõesuu on täis nõukogudeaegse arhitektuuri pärleid - tohutuid hotellikomplekse, mis tühjade kolossidena siiani kõrguvad.

Madalamad hooned on enamasti rüüstatud, kõrgemad seisavad puutumata tondilossidena. Peaks kusagilt otsima pilte eestiaegsest Narva-Jõesuust, oli see ju siis tuntum kuurort kui Pärnu. Liivarand on Narva-Jõesuus Pärnust pikem.
Rand oli juba praegugi rahvast täis.

Kurb kant tegelikult. Kas kunagi naastakse endisaegse elu juurde? Kardan, et ilmselt mitte. Kalleid villasid on seal ju praegugi, kõrvuti lääpavajunud osmikute ja sõjaväest maha jäänud rämpsuga. Ääremaastumine süveneb ja pole kellelgi jõudu kõiki neid koledusi maha kiskuda ning uusi üles ehitada. Uhketes majades on korterid müügiks juba aastaid, mahajäetud ehitusplatside juures on uute majade valmimistähtaegadeks 2009-2010. Kohaliku Maxima ees istuvad kaks ratastoolides invaliidi. Välismaalasi pidavat käima, selliseid, kes otsivad vaikust ja rahu mitte ööklubisid. Baare ikka oli, ei julgenud ühtegi vaatama minna. Suvel ehk ei ole nii trööstitu. Minge ja toetage siseturismi, saage üks korralik kultuurišokk!

Kui sind rünnatakse

2011-04-14T10:16:00.000+03:00

Eile soovitatud blogileheküljelt leiab ka kogumikplaadi nimega Free To Fight!(Self Defense For Women & Girls). Tegemist on siis kogumikuga, mis pühendatud naistevastasele vägivallale ning mis lisaks muusikale sisaldab ka mitmeid juhtnööre, kuidas ühel naisel või tüdrukul on võimalik ründamist vältida ja ründajale vastu astuda. Muusikalise küle pealt on kogumik üsna kõikuva kvaliteediga, kuid minu tähelepanu tõmbasid just nimetatud vahetekstid. Ausalt öeldes ei ole ma midagi nii mõistlikku mujalt kuulnudki. Ma ei tea, kui palju on meil juhtumeid, kus tänaval kõndivat suvalist naisterahvast mõnitatakse või teda suisa füüsiliselt rünnatakse, minu teadmiste kohaselt toimub enamik naistevastasest vägivallast siiski koduseinte vahel (karme fakte selle kohta leiab ka plaadilt), kuid ega ilmselt päris olemata sellised olukorrad pole. Meil piirdutakse küll enamasti vaid vilistamisega, mida mõned ehk isegi meelituseks peavad (ma ise ka ei ütle, et selle eest just kiviga viskama peaks aga pigem on vilistamine siiski alandav kui ülendav).
Igatahes räägitakse neis vahetekstides sellest, kuidas mitte ohvriks sattuda ja seda just selle nurga pealt, et me saame ise palju ära teha selleks, et meid rahule jäetaks. Kibe tõde on see, et rünnatakse neid, kes ohvriks sobivad (a la koer ka ründab kui näitad talle, et kardad) ehk siis on arad, vagurad ega hakka vastu. Ma ei tea kui palju sellest kodudes lastele räägitakse aga tegelikult on tõesti igasuguse tülitamise vältimiseks hea välja näha enesekindel, rääkida jõulise häälega, vajadusel abi paluda või karjuda. Ilmselt on kõik kuulnud inimestest, kes ohuolukordades lähevad krampi ega suuda iitsatadagi - see teeb kurjategija olukorra vaid lihtsamaks. Õpetlik on ka lugu tüdrukust, kes julges teda mõnitanud meestekambale julgelt vastu hakata ja suutis panna nad olukorda analüüsima - mõtlema, kuidas nad ise end antud olukorras tunneksid kui mõnitatav oleks neile lähedane naisterahvas. Ka pantvangidraamade puhul on üheks õpetuseks panna kurjategija nägema endas isiksust - suvalisele inimesele on lihtsam kannatusi põhjustada kui kellelegi, kes meile oma isiku avanud on.
Enda elus on mul õnnekombel vaid üks, esmapilgul ohtlik seik olnud. Mingi vaistu toel õnnestus mul tol hetkel instinktiivselt neid õpetussõnu järgida. Ma ei tea, kas neist ka abi oli, sest ma ei tea siiani mind enda arvates ohustanud isiku motiive, võib-olla tal ei olnudki miskit halba plaanis aga juhtum ise oli selline:
kõndisin öösel kodu poole mööda pikka sirget tänavat, tänav oli mõlemast otsast tühi ja koduni veel umbes 10 minuti tee. Mingil hetkel märkasin, et minust tagapool on tänaval keegi noormees, ta lähenes kiirel sammul. Üsna minu lähedal hakkas noormees jooksma, jooksis minust mööda, aeglustas siis sammu ning jäi päris minu taha kõndima. Minu jaoks oli see üsna ärevusttekitav käitumine ja kui ma närvi lähen, siis hakkan tavaliselt lobisema. No näiteks enne esinemisi võib mind kohata eufooriliselt vatramas. Et oma ebamugavustunnet leevendada ütlesin noormehele selgelt, et vabandust aga mulle ei meeldi, et te mu selja taga niimoodi kõnnite, kui te ka sinnapoole teel olete, siis lähme parem koos ja kõndige mu kõrval. Ta oli nõus. Hakkasin siis edasi vahutama - kust sa tuled, kuhu lähed, mina kahjuks kohe varsti jõuangi koju. Poiss oli üsna kidakeelne, vastas vist, et läheb sõbra juurde. Niimoodi vestlust üleval hoides jõudsin õnneks üsna ruttu koju. Mõtlesin, et ilmselt oli tegemist algaja kotivargaga, keda mu entusiasm ehk kohutas. Võib-olla kahtlustasin poissi muidugi ilmaasjata aga tavaliselt öeldakse, et oma vaistu tasub kuulata. Kuksilt kuulsin, et sageli seletavad rünnatud hiljem, et mõtlesid küll, et peaks üle tee minema või mitte selle tüübiga kahekesi jääma aga hurjutasid ennast mõttes tolerantsuse puudumise pärast ning sattusid nii rünnaku ohvriks.

Väärt blogi Girl Poweri austajaile

2011-04-13T14:53:00.000+03:00

Avastasin ühe äärmiselt toreda blogi muusikahuvilistele, keda huvitab veidi alternatiivsem kraam, eriti aga naistebändide musa, selle telgitagused ja igasugu haruldased lindistused sellest vallast. Ma ei ole küll seda blogi veel täielikult "läbi töötanud" aga olen juba leidnud terve hulga ammuigatsetud laule, mida mujalt kusagilt leidnud ei ole - jah, seal blogis on allalaadimislingid. Kahjuks ei tea, kuidas on lood nende autoriõigustega aga kuna enamik asju on nii haruldased, et ausal teel neid niikuinii kätte ei saa, siis ma ei muretse. Mõned tuntumad nimed on näiteks Hole, L7, The Gits, Belinda Carlisle. Uusim postitus on küll eelmise aasta lõpust aga loodan, et seda ikka täiendatakse veel. Lisaks on ka lingid igasugu muudele muusikablogidele - avastamist kui palju!

Courtney Love kaverdamas Lady GaGa hitti "Bad Romance"

Koolist ja elukoolist

2011-04-12T13:43:00.000+03:00

Oma trajektoorilt kõrvale eksides juhtub alati midagi: jäin enda bussist maha ja kuna meie linnas tähendab see vähemalt pooletunnist ooteaega, läksin ühte teise peatusse ja sõitsin mulle täiesti võõra bussiga võõral trajektooril. Buss oli täis bomže, kes mu päikeseprillide üle naersid. Sõitsin läbi kevadpäikselise aguli ja järsku torkas pähe, et kui kõik läheb nii nagu loodetud ja me kolime ära, ei ole enam mingit lootust, et mu laps läheb samasse kooli, kus mina ja mu ema käisime. Uskumatult kurb oli, olin justkui sellega alateadlikult arvestanud. Jah, ka meie praeguses elukohas poleks see olnud piirkonnakool aga oleksime lihtsalt nn sauna-registreerimise teinud mu vanematekoju. Kujutasin ette, kuidas ma saan talle nurgataguseid näidata ja teatud õpetajate eest hoiatada (õpetajad on ju meie koolides teatavasti igavesed) ning lastevanemate koosolekul nostalgiat tunda. Minu ja mu põhikooli pinginaabri vanemad olid näiteks omaaegsed klassikaaslased ja see vist ongi see "oma kooli vaim", mida hoida püütakse. Kui tõenäoline on aga tänapäeval, et inimesed elavad aastaid samas piirkonnas ja mitmed põlvkonnad õpivad samas koolis? Pealegi ei tea ju üldse, mis tulevikus harjunud koolivõrgust saab, iga aasta ähvardatakse uusi koole kinni panna ja viimase teadaande kohaselt eraldatakse mingil ajal kõik Tartu koolid eraldi põhikoolideks ja gümnaasiumideks. Eks ilmselt demograafiline olukord sunnib, kuigi enamik koole sõdib vastu ilmselt just sellest nostalgiast lähtuvalt. Mul on ka kahju aga loogiline on see, et alati vanamoodi edasi minna ei saa.

Paar päeva tagasi sain raamatukogust teate, et minu tellitud raamat on harukogusse kohale jõudnud. Tavaline asi, aga harukordne oli see, et seda raamatut ma tellinud ei olnud. Raamatukogutädi ka ei osanud müsteeriumi seletada aga kuna raamat ise oli huvitav, siis otsustasin ta võtta. Tegemist oli Mirjam Peili raamatuga "Meie kodude kraam", mis tutvustab kunstiajaloolase pilgu läbi eestiaegseid asju. Kurb oli vaadata - kui ilus oli tollane disain ja peened kombed ning sinna juurde lugeda pea iga eduka ärimehe, poepidaja ja andeka inimese kohta "viidi Siberisse, suri vangilaagris." Milline oleks tulevik olnud siis kui okupatsiooni ei oleks tulnud? Kuidas suutsid inimesed peale kõige selle hävitamist üldse edasi eksisteerida? Mis tunne võis olla tulla asumiselt tagasi ja eest leida hävitatud kodud ning kultuur? Mis tunne oli sundida end olukorraga kohanduma? Heljo Männi mälestusraamatut lugedes märkasin kui paljude tolleaegsete kultuuriinimeste elu lõppes enesetapuga. Pole ime. Kuidas jätta see kõik minevikku ja leppida ning mitte mõelda, et "krdi venelased, hävitasid kõik mis meil head ja ilusat oli?"
Teine mõte, mis tekkis oli see, kui palju tublimad olid tollased inimesed. Heegeldada valmis laia voodi päevatekk või kardinad. Selle kõrvalt teha süüa, pesta pesu - seda kõike ilma igasuguste abivahenditeta ja ei olnud, et nad poleks palgatööl ka veel käinud. Kas ma oleks sel ajal elades ka nii tubli olnud või pean tänama õnne, et moodsal ajal elan, sest muidu oleksin oma laiskuse ja käpardlusega paaria? On see ikka progress kui me ilma elektrita täiesti hädas oleme ja midagi oma kätega valmistada ei oska?

Ebamugav teema

2011-04-07T15:22:00.000+03:00

Sesoes kehade teemaga kommenteeris keegi kuskil (vabandust, ei viitsinud kõik neid blogisid läbi tuhlama hakata, kus viimasel ajal kehadest juttu on olnud), et oma kehaga rahul olevate ideaalvormis naiste asemel võiks mõnel kaanepildil olla näiteks mõni füüsilise puudega naine, kuid selleks ei ole ühiskond veel niipea valmis.
Kardan, et sellist naist oleks ka väga raske leida kui isegi neid ideaalkehadega naisi tuli poseerimia saamiseks moosida (vähemalt Merle Liivak tunnistas seda).
Kunagi avastasin, et üks mulle lähedane vanema generetsiooni esindaja vahetab alati kanalit kui seal mõnd puudega inimest näidatakse, hiljem sain teada, et tal olla suisa kergekujuline foobia - halb hakkavat. Kuigi ta on intelligentne inimene, kasutab ka vabalt puudega inimeste kohta sõnu, mida enamik solvavaks peab. Mina seda ei mõista, sest mind on suudetud niimoodi kasvatada või olen kuidagi omal käel selgeks saanud, et kellegi puuet ei pea võõristama või veel vähem selle üle naerma. Ma tunnistan, et vaimse puudega inimesed tekitavad minus ebamugavust aga seda samamoodi nagu (võõrad) väikesed lapsed ja (võõrad) joobes isikud, kelle käitumist sa lihtsalt ette prognoosida ei oska. Nõukaajal aga olid puudega inimesed silma alt ära viidud ja üldine suhtumine oli ikka selline, et normaalsel inimesel sellist "asja ei juhtu" - ilmselt olid ikka joodik, et sellise lapse said ning normaalseks peeti teistsuguste eluks ajaks hooldekodudesse paigutamist. Ime, et siis sellises ühiskonnas üles kasvanu uute tuulte puhudes kohe oma mõttemaailma muuta ei oska. Inimestel on ju ikka kalduvus endast erinevaid tõrjuda, seda eriti siis kui erinevuste põhjustest midagi ei teata. Praegu peaks ju asjad teistmoodi olema - olukord hooldekodudes on paranenud, kergema puudega inimesed on saanud võimaluse end harida ja töötada - Eesti on veel kaugel Euroopast aga mõttemall võiks ikka muutuma hakata. Selle kõige valguses on vastik mõelda, et kõige meeldejäävam puudega inimese alavääristamine meenub mulle ülikooli seinte vahelt ja siiamaani on halb tunne, et peale suu lahti pealt vaatamise ei teinud ma midagi. Ilmselt on need "toredad" noormehed nüüd elus haljale oksale jõudnud ja kasvatavad juba uusi endasarnaseid.

Kes senti ei korja, see ...

2011-04-06T15:27:00.000+03:00

Muinasjuttudes on ihned inimesed tavaliselt need naerualused, sellised, kes surevad oma kullahunnikute otsa. Ihnusega käib enamasti käsikäes ka ahnus.
Meil nüüd räägitakse, et inimesed olevat tänu masule hakanud poes rohkem hinnasilte vaatama ja kokku hoidma. Ei ole ju mingit kindlat piiri kokkuhoidlikkuse ja ihnsuse vahel ning mina pean inimest, kes pigem kasutab oma asju lõpuni mõistlikumaks kui seda, kes iga kuu uue trendi järele jookseb. Eks kindlasti tundub taaskasutus ja roheline eluviis mõnele mõttetu ihnsusena. Sellistele, kes peavad kalleid asju ja nende olemaolu eksponeerimist prestiižseks.
Mina olen näiteks ihne. Mu jaoks on kõige odavama pakkumise leidmine nagu omaette väljakutse, ma ei jookse küll odavaimat asja otsides tervet linna läbi aga toidupoes valin tavaliselt allahinnatud toote. Seda küll mööndustega - säilitusaineid täis väljamaa jogurtit või aedvilja käsi ikkagi ostma ei tõuse ja nende asjade puhul, millelt kestmist eeldan, ka odavaima variandi teed ei lähe. Pealegi on toiduainete puhul allahindlus tavaliselt iga kord erineval tootel, mis muudab ka valiku mitmekesisemaks. Mõni muidugi eelistab ühte marki ja sellisel juhul on ka hinnatõus rohkem märgatav. Aga et hindade võrdlemine kuidagi alandav oleks, seda ma küll ei tunne, pigem on alandav olla see, kes kõige eest kullahinda on nõus maksma.
Riidekaupa ja muud kestvat ostes on tihti samuti, et kallis hind ei tähenda kvaliteeti. Staarid ikka armastavad rääkida kui tähtsad on kallid ja kvaliteetsed päikeseprillid, mille pealt kokku hoida ei tasu. Eirasin ka siis ükskord fakti, et mul on kombeks prille ära kaotada ja neile peale istuda ning ostsin 50% allahindlusega ühed Armanid. Hoidsin neid nagu silmatera. Paar kuud pidasid vastu, siis tuli sang lahti, see liimiti paranduses küll tagasi, lisades juurde, et see ongi ainuke võimalus neid parandada. Nii kuu möödudes lagunesid prillid lõplikult ära. Peale seda ostan prille Selverist (neil on muuseas nõutavad UV märgid peal, optikapoest soetatud Armanidel polnud) ja need on kõvasti kauem kestnud.
Tundub, et tasubki eelistada keskmise hinnataseme tooteid, sest odav on enamasti ka kehv ja kallis lihtsalt ülehinnatud.
Teine asi on inimesed, kellel on pidev vajadus midagi osta. Mul üks tuttav tunnistab endal sellist hälvet. Kuna tal raha eriti ei ole, siis kondabki mööda kaltsukaid ja muudkui ostleb. Kuhu ta need hilbud kõik mahutab, ma ei tea.
Mulle meeldib rohkem võimalus omada kui tegelik omamine. Rahahunnikut on kuidagi lootusrikkam vaadata kui hunnikut kaltse, kosmeetikat või nipsasjakesi. Loomulikult ma ei salga, et esineb minulgi päevi, mil hilbud poes sosistavad, et osta mind ja enamasti jään ma neid kuulama aga võin käsi südamel öelda, et mul ei ole ühtegi riideeset, mille ostmise põhjust hiljem kodus mõistatan ja ootan Buduaari turgu, et see kasudega maha parseldada.
Vanaema mäletamist mööda oli ka mu emapoolne vanaisa kole ihne mees olnud: kui teised kaardimängus ennast paljaks olid mänginud, alles siis võttis tema pahase podina saatel oma punnis rahakoti välja.

Huvitav, millist tüüpi inimesi on ühiskonnas rohkem? Eilsest Postimehest võib lugeda, et Statistikaameti leibkondade uuringu kohaselt omab vaid 64% inimestest mingeid sääste (seal on küll toodud, et ilmselt kõik inimesed ei osanud n pensionikontot säästuks pidada). Ok, paljude palgad tõesti ei võimaldagi mingit säästmist aga kui palju on neid, kes lihtsalt peavad loomulikuks hetkes elamist? Kahtlustan, et nooremate inimeste hulgas päris paljud. Elatakse oma võimaluste piires viimase piiri peal või üle selle. Üheks tunnuseks sellest pean mina näiteks seda oma maja kultust. Kasvõi keset põldu, keset vett ja kohutavate kommunaalmaksudega aga oma maja peab eestlasel olema. Mina kuulun selle õnnetu kümnendiku hulka, kes peab hakkama saama vähem kui 15 ruutmeetriga inimese kohta. Vähemalt ei pea ma muru niitma, lund lükkama ning kommunaalmaksudega maadlema. Maja omamist pean ma võimalikuks vaid tõsise rikkuse korral ja siis ka koduabilise olemasolul. Mujal maailmas on see muide väga tavaline, mitte mingi luksus või laiskuse tundemärk, niimoodi tagatakse suurem tööhõive. Meie siin armastame kõik ise rügada. Või vähemalt näidata, et armastame.

Tegin täna ühe investeerimisotsuse ja seepärast jahungi. Eks püüan end veenda, et tegu oli õige otsusega.

Olen ilus, loomulikult?

2011-04-05T11:51:00.000+03:00

Juba teist aastat on ajakirja Anne&Stiil eestvedamisel käimas selline kampaania, kui eelmisel aastal keskenduti meigivabale näole, siis nüüd on kord kehade käes. Aprillikuu ajakirja kaanel poseerib paljalt ja rasedana peatoimetaja Merle Liivak ise. Ma muide saatsin meesinimese seda putkast tooma ja ta ei pööritanud sugugi selle peale silmi, kui küsisin et kas sa ikka julged osta kui kaanel on paljas rase. Seega pole nii šokeeriv midagi.
Sirvisin eile sealt mõnda artiklit ja tegelikult tekkisid mõned kiuslikud mõtted küll. Teema on ju selles, kuidas naised peaksid olema rahul oma kehade üle, ükskõik millised need siis ka välja näevad. Kõik naised, kes ajakirjas end paljaks on võtnud (jah, peale Merle on seal veel paljaid naisi - meestel kõlbab tegelikult osta küll), on siiski keskmisest rohkem vormis, pakse, armilisi ja lontis kehi me ei näe. Ajakirjas on veel mitu juttu tervislikust toitumisest, trennist ja kõigest sellest, mis aitab kena keha saavutada - ole siis ilus loomulikult! Kas tervislik toitumine ja trenn pole ikkagi osa kehakultusest? Jah, muidugi peaks iga normaalne inimene tervislikult sööma ja end liigutama aga enamasti tehakse seda ikkagi ideaalkeha saavutamise nimel. Kusagil ei näe ülekaalulist naist, kes sööb nädalas 5 korda rämpstoitu ja on selle juures õnnelik. Kuigi ma arvan, et ka selliseid on - kas poleks just selline inimene see loomulikkuse etalon? Igal pool on ikka taimetoitu söövad ja päevast-päeva treenivad õnnelikud saledad inimesed.
Kõige rohkem ajas mind naerma artikkel erinevatest menüüdest, kus oli siis ära toodud ühe eesti modelli menüü (ma sureks teisel päeval nälga), kosmopoliidist moekunstniku taimetoidumenüü (kust ma leian selliseid produkte üldse? ) ja viimasena tippsportlase aktiivsete treeningute aegne menüü (normaalne menüü minu jaoks). Mis on minu ilunipp - keegi kuskil vastas ka, et geenid. Trenni ma ei tee, sporti ei salli, söön kõike, mis meeldib ja olen selle juures enam-vähem alakaalus. Rasedus ei muutnud mu välimuses põhimõtteliselt grammigi. Aga ma tean, et ma olen lihtsalt õnnesärgis sündinud ja ma saan aru, et olen seetõttu vihkamist väärt. Tegelikult on jube näha, mida loodus mõne inimese kehaga teeb kuigi ta võib pingutada kasvõi ninast vere välja, et saledaks saada. Ma arvan, et sellisele inimesele väga ei meeldi need "Olen ilus, loomulikult!"-kampaaniad, kus minusugused õnnesärgis sündinud oma keha üle uhked saavad olla.
Tegelikult oli seal paljaste kehade juures üks huvitav tähelepanek ka, näitlejanna Kersti Heinloo rääkis, kuidas ta kannatas oma valge naha pärast. Ma pole punapea, kuid nahk on mul täpselt samamoodi ülihele ega allu päevitusele absoluutselt, selle asemel kattub sünnimärkidega ja ilmselt ei tohiks ma üldse päevitada. Ja oi kui palju ma olen selle pärast kritiseerida saanud - enamasti leitakse ikka, et ma ei pinguta piisavalt. Mõni leiab lausa, et enne tulgu või nahavähk ja enneaegsed kortsud aga pruun peab üks inimene olema. Kas ei ole mitte sarnane suhtumine nagu on ühiskonnas ka paksudesse? Sa ei ole normaalne kui oled paks ja paks oled sa sellepärast, et ei pinguta piisavalt. Ses mõttes ma saan aru küll kuidas see ärritada võib ja oma kehaga rahulolu vähendada. Ma ei naudi rannas käimist. Mulle meeldib päike, liiv ja meri aga mulle ei meeldi teiste kommentaarid mu naha suhtes. Pidev teistepoolne keha kommenteerimine häirib ja ei saa öelda, et "olen nagu olen ja sellega rahul". Samasugune lugu on ilmselt paksuse ja muude ihuliste hädadega - miks on vaja teistel neid asju kommenteerida? Arvate tõesti, et asjaosaline ise pole oma häda märganud?

Miks ma ennast meigin? Sest olen perfektsionist ega talu mõtet, et käiksin ringi keskmisena kui saaksin olla parem.

Miks ma tarvislikult ei söö? Kui üksi elaksin, siis võib-olla sööksin ka aga kellegagi koos elades pead arvestama ka tema vajadustega ja katsu sa leida meest, kes armastab rohelist salatit ja sushit (väljaspool pealinna ja geiringkonda). Mitme erineva menüü tegemine oleks aga liiga vaevarikas. Või olen ma lihtsalt kaasajooksik, sest kohas kus pakutakse sushit ja pizzat, valin ma alati pizza kui kaaslane seda võtab, kuigi enda hing ihaldaks sushit.

Miks ma trenni ei tee? Sest ma olen perefektsionist ja kui ma milleski hea ei ole, siis hoian pigem sellest eemale. Sport ei ole minu teema.

Reaalsuslaks vol 2, esmamulje tähtsus ja Kormoranid

2011-04-04T13:15:00.001+03:00

Käisime nädalavahetusel Kormorane vaatamas, pikemalt allpool, ja keerulise ajakava tõttu jäi õhtusöök söömata. Sõitsime siis peale filmi vaatamist kodulähedase burksiputka juurde. Tekitasin veel järeltulijas elevust, et nüüd näed palju osse aga kui kohale jõudsime oli parklas hoopis 2 lastega peret. Ühel neli last kaubikus, teise pere suurust ei pannud tähele. Burger maksab 1 €. Ilmselt on see üks odavamaid võimalusi kogu perel kõht täis sööta. Võib-olla olid ka need pered seal täiesti juhuslikult või hoopis laste nõudmisel ning tavaliselt söövad nad oma tervisliku õhtusöögi kenasti kodus. Ega minagi kujuta ette, mis see summa tuleks kui neljalapseline pere kuhugi välja sööma viia.
Ma loodan, et mu esmamulje oli vale. Esmamuljest rääkides oli huvitav juhus, et tulles spast, võtsime peale ühe hääletaja ning parajasti oli plaadimängijas ette sattunud Vivaldi plaat. Poekott oli ka tagaistmel, kust vaatasid välja puuviljad, mis olid tegelikult kingituseks mõeldud. Huvitav kuivõrd hääletaja mulje meist oleks olnud teistsugune kui makist oleks kõlanud näiteks Psychoterror ja poekotist paistnud õlled? Eks see ole see, "mida elevant minust küll mõtleb"-olukord. Samas pole midagi tähtsamat kui esmamulje: ühe ajakirjandusliku eksperimendi tulemusena ju selgus, et odavates riietes paarikesest ei teinud autopoes keegi välja, ei lubatud vist suisa autossegi istuda, samas kui sama paar tuli hiljem, mees ülikonnas, naine kasukas, siis üritati neid lausa proovisõidule paluda.
Minu parim esmamulje siiras avaldus tuli pubekaeas ühelt otsekoheselt sõbrannalt: "Vaatasin, et jälle mingi lits istub siin aga siis nägin, et hoopis sina oled!"

Kormoranidest siis ka. Tegelikult ei olegi midagi erilist öelda. Tüüpiline komöödia, Jan Uuspõllu-filmi stiilis. Ei midagi meeldejäävat, puhas meelelahutus. Ilmselt ei saa nii popiks kui Uuspõld või Maie-Valdur kuna nende puhul oli tegemist populaarsete meediategelastega. Ses mõttes on arusaadav tohutu staaride paraad ka Kormoranides - miski muu vist lihtinimest kinno ei vea. Naiselikku õhkamist ka - Elina Pähklimägi näeb lihtsalt super välja! Või naiselik oleks ilmselt hoopis kadedusest sisiseda.

Ahjaa, statistika mõttes pean lisama, et olen taaskord haige. Ei oska enam emotsioonitsedagi sel teemal. Enne haigestumist jõudsin pea nädal aega ka vitamiine võtta.

Paljad soome mehed

2011-04-01T14:14:00.000+03:00

5 aastat tagasi, kah aprillikuus, kirjutasin täpselt samast asjast, millest tänagi kirjutada tahan aga nüüd nähtud filmi tulemusena. ETV2 näitas eile auhinnatud Soome dokumentaalfilmi "Eluaur", netist leiab filmi kohta päris palju kiitvaid arvustusi.
Erinevad mehed, erinevad lood, ühenduslüliks saun ja aususes lõpuni minek. Sinna vahele superilusad kaadrid Soome loodusest ja elu-olust.
Ma armastan Soomet! Ma ei oska öelda, milline riik maailmas on kõige ilusam, sest loodus on kõigis oma vormides imetlusväärne aga Soome ilu on kuidagi kodusem ja seetõttu südantliigutav. Ühe korra oma elus olen Põhja-Soome sattunud ja unenäos viibin nendes muinasjutulistes paikades siiani. Ka soomlased on lähedasemad kui muud rahvad - eks see ole ju loomulik. Kes vaid vodkaturiste on näinud, sellel on muidugi raske uskuda, et ka teistsuguseid inimesi leidub, kuid mina puutusin oma elus õnneks teistsugustega enne kokku. Minu jaoks on soomlased justkui minevikupainetest vabad eestlased. Sellised, kes julgevad oma tundeid välja näidata, värvilisi riideid kanda ja avalikult haavatavad olla. Esimest korda Soomes viibides hämmastas mind sealne puhtus ja kord, tundus et inimesed võtavad oma ümbrusest hoolimist loomulikuna mitte ei pea normaalseks rämpsu maha loopimist. Ja Soomes ei ole tolmu nagu mu ema õhkas. Eks muidugi ole Soomel omad hädad, peetakse neid ju suisa depressiivseks Põhjala rahvaks, kes tuntud alkoholi- ja relvalembuse poolest. Millised meie siis veel oleme? Igatahes mulle on tundunud soomlased ikka veidi helgem rahvas olevat kui enamik halle, masendunud ja kompleksides eestlasi. Nagu riigireetur räägiks siin...
Filmi soovitan soojalt kui just alastus ei häiri, sest ka alastuses minnakse filmis lõpuni, midagi häbenemata ja kehad pole just spordisaalist välja astunud. Kas meil läheksid tavalised inimesed ekraanil nii kaugele ja veel ilma poosita vaid loomulikult? Ilmselt pole ka meie saunakultuur nii iseenesestmõistetav. Ja paljaid lapsi näidatakse - kas tõesti keegi ei protesteerigi ega sildista? Kuidagi vabastav on nii normaalseid inimesi vaadata, kuigi ka neil on väga palju raskusi õlul. Vähemalt julgevad nad oma muresid endale ja teistele tunnistada ning eks see ole suur samm vabanemise poole. Kuigi üks mees ütleb ka filmis, et mehe loomulikuks käitumiseks murede korral peetakse vaikimist ja joomist. Nagu filmile eelnenud seriaalis "Klass: elu pärast". Äkki oleks meilgi rohkem saunu vaja või algab see kõik ikka kusagilt sügavamalt?

Spa-puhkus

2011-03-28T14:52:00.001+03:00

Kuigi positiivsetest asjadest blogivad ainult blondiinid, püüan siiski eestlaslikku vingu tasakaalustada ja vahelduseks ka millestki meeldivast kirjutada. Otse loomulikult kõiki pisemaidki negatiivseid detaile välja tuues.
Minu spa-saaga lahenes siis sellega, et Rakvere Aqva spas oli imekombel vabu kohti. Loomulikult sain sellest teada alles siis kui olin mõtte sel nädalavahetusel puhkamisest juba maha matnud ja leppinud faktiga, et tuleb aprillis nädala sees puhkus võtta ja loota, et Narva-Jõesuusse siis tungi ei ole, sest nagu ma arvasin ei tahtnud keegi mu vautšerit ära osta. Koos broneeringuga saabus ka arve, mille tulemusena sain aru, et olin unustanud oma peas hinnad kahega korrutada. Ok, vautšeris ei olnud sees protseduure ja eks sellest see tohutu hinnavahe tuligi.
Musta huumorina vaatasin praegu oma pangakontot ja avastasin, et linnavalitsus oli üle kandnud viimase osa linnapoolsest sünnitoetusest, mis peaaegu et katab spa-puhkuse kulud. Laps ise oli muidugi samal ajal vanaema juures ja sai sealt nohu.
Tegelikult pidin vist positiivsetest asjadest kirjutama. Ausalt öeldes ei ole mul muidugi kahju raha elamuste alla panna, see on mu meelest ainus investeering, mis ennast ära tasub. Ei saa hästi aru inimestest, kes ütlevad, et kui neil raha oleks, siis reisima nad küll ei läheks. Samas kui raha elementaarsete asjade jaoks ei oleks, siis ilmselt mõtleks teisiti. Õnneks nii hull olukord ei ole.
Jõuaks siis spa juurde ka lõpuks...Veekeskus oma kaheksa saunaga (peast öeldud arv) oli üks mõnusamaid, mida olen külastanud (mul kõik Saaremaa ja lääneranniku spad nägemata muidugi), spa osas oli lausa 19 erinevat ruumi hoolitsuste jaoks. Samas peab ikkagi tõdema, et targem on võtta pakett, kus hoolitused juba sees, sest koha peal tellida minul ei õnnestunud kuna kõik ajad olid täis. Spa tegid eriliseks Singapurist pärit massöörid, kes tegid ehtsat idamaist massaaži, mis mul küll proovimata jäi aga plaan oleks kunagi järele proovida. Hooldustest käisin tavalises üldmassaažis ja Rasulbadis, mis oli väga huvitav protseduur: idamaine toake, kus kahes seinas istumis"kapslid", kus määrid end ise kokku kolme erineva spetsiaalmudaga, kapsel täitub auru ja idamaise aroomiga, 25 minuti järel koorid muda endalt maha ja "kapsli" laest langeb sulle peale soe vihm, seejärel kehakreem ja tunnedki end uue inimesena. Protseduur peaks siis pehmendama nahka ja kehast mürgid välja viima, seda viimast on minu sees ilmselt päris palju, sest iga kord peale mõnd sellist protseduuri saan ma kohutava peavalu. See pidavat tegelikult tavaline olema ja aitama peaks rohke vee joomine aga mina pole veel suutnud nii palju vett ära juua, et peavalu ei tuleks. Seekord oli migreen ikka selline, et ühest silmast lausa ei näinud. Õnneks olid mul mu tabletid.
Õhtusöögiga oli ka selline lugu, et me ei tulnud selle pealegi, et peaks eelnevalt laua broneerima. Kuna kõht oli tühi olime kõigega nõus ja istusime ainsasse vabasse lauda otse klaveri ja lauljatari kõrval. Söök oli super. Hinnad oli kirved. Mina olen nõus hea toidu eest ka kirvehinda maksma, sest iga päev ma seda niikuinii ei saa.
Hommikusöök oli meil paketis hinna sees ja see oli samuti kordi rikkalikum kui hotellides tavaliselt. Mõnus.
Rahvast oli palju, enamasti eestlased, mõned venelased - ei ole me siin nii näljas ja paljad kõik midagi. Lapsi oli palju, õnneks hotellis oli täielik vaikus. Meie toa needus oli küll (katkine) konditsioneer, mis näitas max + 28 ja min +26,5 kraadi. Magasime lahtise aknaga ja väga rahutult. Ma ei mäleta isegi raseduse ajast, et ma nii palju oleks öö jooskul WC vahet jooksnud - mürgid ja vesi, mis muud.
Aprillis siis jälle spa-sse. Hästi elame.

Ajage inimene vihale, siis ta kulutab raha

2011-03-24T10:17:00.000+02:00

Tegelikult on vist olemas isegi mingi vanasõna, mis seletab, et kõige odavamat jahtides tuleb tavaliselt kõige rohkem kulutada.
Igatahes sai ostetud üks neist imeodavatest vautšeritest, et veeta meeldiv nädalavahetus meeldivas keskkonnas. Haigusohu (tõesti, ma kardan haigeid inimesi juba nagu katku!) tõttu ei saanud me palju ette planeerida ja eeldasime, et täna broneerides saab nädalavahetuseks kohad: on meil ju ometi masu, inimesed vaesed ja näljas, ärid kukuvad kokku, sest inimesed ei käi enam väljas jne. Võta aga näpust: kõik nädalavahetused järgmise kuu lõpuni on täis broneeritud! Turistid Venemaalt?
Eile oli mul meeldiva ootuses veel väga hea tuju, mis täna siis kolinal langes. Ma ei saa ju alla anda! Ei saa lootma jääda sellele, et järgmisel kuul võtan paar vaba päeva nädala sees. See pole see - mul olid plaanid tehtud selleks nädalavahetuseks ja ma ei taha enam oodata! Egoismi või autismi tunnus? Kuidas ma ei kannata kui plaanid segi lüüakse! Otsisin nüüd samas piirkonnas teisi samalaadseid meelelahutusasutusi aga tuleb välja, et vähemalt 1 neist on samamoodi täis broneeritud, teiselt ootan veel vastust (meili oodata on ju põnevam kui telefonis tõde näkku teada saada...). Olin nõus juba ostetud vautšeri lihtsalt raisku laskma aga soovitati siiski üritada maha müüa. Ma ei usu, et õnneks läheb. Ja kui läheb ning ma selleks nädalavahetuseks midagi ei leia, siis on üldse tühjad pihud ju. Hetkel olen valmis kulutama poole rohkem raha kui plaanitud lihtsalt selleks, et mu plaane segi ei paisataks ja ma ikkagi saaks oma meeldiva nädalavahetuse.
Milline vastik päev! Kes oleks eile arvanud, et ma täna siin vingun kui kavatsesin just kirjutada, et mu elu muutus Kurt Vonneguti "Tapamaja. Korpus viis" lugemise järel ja kõik asetus perspektiivi ning edaspidi läheb ainult ülesmäge. Muuda oma mõtlemist ja maailma muutub! Phähh - elu on siiski elamist väärt vaid siis kui midagi head ees ootamas on.

Lastele on lihtne luua?

2011-03-20T14:16:00.000+02:00

Lastele suunatud kultuur hakkab üha enam minu ellu tungima ja kui ma varem arvasin, et see on lihtsalt üks suur ja ühtlane grupp lasteraamatuid, -filme, -etendusi, siis nüüd olen avastanud, et lastele suunatud kultuuris on, nagu täiskasvanutegi omas, oma ülem- ja alamklass täitsa olemas.
Eks sellest on ju räägitud ka, eriti just tõlketeoste puhul, aga suuremat tähelepanu pole ma sellele pööranud. Nüüd tuleb aga välja, et see on vägagi oluline teema, sest kui ise saad valida ja hinnata, mida kuulad-vaatad, siis lapse puhul lasub kogu vastutus ju minul, kes talle sobiliku meelelahutuse välja valib.
Häbiväärselt olengi juba paar korda alt läinud nii raamatute kui muusikaga, mõeldes et "see on ju odavam - üks lastejutt/laul kõik". Ei ole aga üldse nii. Eks seda soppa ole ka täiskasvanutele mõeldud teostes küllaga aga ise oskan enamasti eelvaliku teha ega puutu jamaga eriti kokku, laste puhul mul see kogemus veel puudub ja seetõttu hämmastab selline "üle jala laskmine" küll.
Ostsin ühe lastelauludega plaadi. Nime ei hakka ütlema, sest lapsed, kes neid laule laulsid, tegid seda kindlasti hingega ja nemad pole süüdi, et neile selline lektüür ette oli antud. Igatahes tuleb päris mitu laulu kuulamisel vahele jätta, sest piinlik on kuulata tibudisko taustale üles ehitatud arulagedaid sõnu. Lapsed muuseas kuulavad sõnu väga tähelepanelikult ja kui siis seal ikka riimi pärast ükskõik millised sõnad omavahel kokku on pandud, on talle päris keeruline seletada, et niimoodi asjad siiski ei käi nagu laulus öeldakse. Jääb mulje, et mõned laulud on justkui raha saamise eesmärgil kokku klopsitud - kui millesti pole kirjutada, siis paneme laulu sisse mõmmi ja lilled ja kõik on sõbrad ning ongi lastelaul valmis. No nii nagu 90`ndate diskoloos on "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind".
Hoopis teisest ooperist on Leelo Tungla kirjutatud lastelaulud Vanemuise teatri lastemuusikalis "Detektiiv Lotte". Sõnad on vaimukad, lauludes on mõte sees ja nii mõnigi riim paneb ka täiskasvanu muigama. Kvaliteetse ja üle jala tehtud lastemuusika vahe on mäekõrgune.
Sama lugu on ka raamatutega. Olen lugenud mõnd tõlgitud lasteraamatut ja avastanud, et isegi üldtuntud muinasjutud on suudetud ära solkida: ilmselt ruumi kokkuhoiu huvides tehtud lühendamise tulemusena on need täis loogikavigu ja lugemise asemel tuleb need lapsele ümber jutustada. Teine lugu on eesti kirjanike loominguga - Kivirähki, Valliku, Sauteri ja teiste jutte armastab laps sadu kordi uuesti kuulata ning neid on meeldiv lugeda ka, kuna kirjutatud on loomulikult ja ladusalt. Sama lugu on luuletustega - laps kuulab pigem Ernst Enno luuletust rohutirtsust kui Disney "mugandatud" muinasjutte, kust kõik elu on välja roogitud.
Last registreerides saime riigi poolt ühe raamatu "Las laps loeb" - ma ei tea, kas see projekt kestab veel aga igatahes väärt algatus. Esiteks raamat, kus palju ilusaid eesti autorite jutte ja luuletusi sees ning teiseks infovoldik, kus kirjas mitmed head lasteraamatud, mida eksperdid soovitavad, sest tõepoolest pole mõtet osta odavaid tõlkeid, mida on endal piinlik lugeda.

Feministlikust naistepäevast, hilinemisega

2011-03-17T12:00:00.000+02:00

Jõudsin alles eile kuulata Punkpolitsei märtsisaadet, kus naistepäeva puhul räägiti sellisest liikumisest-muusikastiilist nagu rriot grrrl. Ega minagi ei teadnud veel mõned aastad tagasi, et selline asi üldse eksisteerib, sest üheksakümnendail, mil see liikumine alguse sai, oli meil ju popp tibudisko ning muust eriti üks teismeline kuulda ei saanud kui ta just spetsiaalselt ei otsinud. Praeguseks pean rriot grrrlide muusikat üheks oma lemmikuks - midagi hingelähedast on selles muusikas, eriti kui kuulata (ok, pigem lugeda siiski) laulude tekste, mis selle muusika juures ongi ju põhiliseks.

Aga hakkasin mõtlema hoopis endast (my beautiful self...): kas feminism? miks feminism? Feminism on tegelikult üsnagi vastuoluline termin, mille all mõeldakse sageli lausa vastandlikke asju. Kui mõista feminismi kui liikumist, mis sisaldab endas naiste solidaarsust võitlemaks patriarhaalse maailmakorra vastu, siis on mul raske end feministiks pidada. Jah, ma olen igasuguse domineerimise vastu aga solidaarsus kõigi teiste naistega? Noo ei...Minu ja ma kaldun arvama, et ka paljude teiste nö "feministide" eristumine sai alguse pigem mitte vastandumisest meestele vaid vastandumisest nö "beibedele", laiemalt oma soorollile vastavale käitumisele. Olgugi, et ilmselt on see nö tibilik käitumine tingitud patriarhaalsesse maailmapilti sobitumisega.
Mäletan, kuidas kirjutasin kooliajal märkmikusse "Vihkan beibesid!". Ja ma ei olnud kole, paks ja vinniline kade tüdruk, kes ihaldas salaja klassi ilusat poissi.
Üks tüüpiline "meie feminismi" ilmestav situatsioon oli näiteks selline, et läksime sõbrannaga grillipeole - mõlemad dressides ja paks meigikiht peal. Peol siis selgus, et on vaja salat ära hakkida. Poisid vaatasid enesestmõistetavalt meie otsa, mille peale me käratasime, et me tulime siia jooma mitte salatit hakkima! Varsti ilmusid kohale paar lillelistes kleidikestes malbet tütarlast, kelle jaoks polnud probleem kurgid-tomatid peeneks lõikuda. Vaatasime neid vihkava pilguga - krdi beibed sellised! Ok, ilmselt ütlesime-mõtlesime lausa selle l-tähega sõna.

Miks? Tundus lahe? Minu puhul võis muidugi asi olla ka selles, et ma ei olnud kindel, et ma need aedviljad õigesti ja sõrme lõikamata tükkideks saan. Kui hästi mõelda, siis ka mu sõbranna polnud toidutehnoloogias just tegija...Et asi polnud põhimõttes vaid pigem oskustes? Laiemalt võttes - kui ma tunnen, et ei suuda päris hästi vastata ühiskonnas ette kirjutatud soorollile siis pigem distantseerin ennast sellest stiilselt? Olengi selline naine, kes ei oska korralik naine olla (ja peaksin värdjana välja surema nagu netikommentaatorid enamasti leiavad).

Kas pole aga häda ikkagi selles ettekirjutuses, milline sa justkui olema peaksid? Kui seda ei oleks, ei oleks ka feminismi - inimene saaks sildistamata olla selline nagu tal parajasti välja kukub. Ta ei peaks muretsema, et tuntud feministina võib tal olla sobimatu seelikut kanda.

Kuku: mina jään ellu

2011-03-15T12:52:00.000+02:00

Karskete pereemade koor kisab naistefoorumites ühest suust kui koledad on joodikud ja kui amoraalne on ühest sellisest veel film teha, mis sest, et tuntud inimene aga mis eeskuju on see meie lastele?
Kunagi lugesin ühte mu meelest üsna paikapidavat teooriat selle kohta, miks paljud naised kukuvad üha uuesti ja uuesti joodikutest meeste otsa, olgugi, et nad neid ei otsi. Igal heal omadusel on tavaliselt ka varjukülg ning näiteks alkoholism tabab sageli just õrna hinge ja maailmatajuga isikuid ehk siis kui naine otsib mehes just sellist laadi intellektuaalsust siis pahatihti saab ta kaaslaseks ka selle joone pahupoole. Kõrvalpõikena - mina ei leia rikast meest näiteks seetõttu, et rikkus ja edasipüüdlikkus on enamasti käsikäes autoritaarsusega, mida ma meestes väldin.
Minu arvates näitab ka Kuku film ilusti ära, et asi on isiksuses, mitte selles, et mõni on lihtsalt kole nõrk ja ei suuda viinale vastu saada. Teatud isiksused vajavad äärmusi ja olgugi, et on hetki, kus nad püüavad end muuta, ei saa oma isiku põhiolemuse vastu suurt midagi ette võtta. Siin tuleb jälle mängu see "mõistlike inimeste" öeldud "Võta ennast ometi kokku!". Ei saa, ei oska kuidagi, ei tule välja. Sa võid kohutavalt kannatada, et teed haiget oma lähedastele, sa võid uskuda, et ei tee midagi sellist enam mitte iial aga kõik läheb varsti sama rada edasi. Võib-olla päästab Kuku tõsine surmaoht - ma olen üsna kindel, et mitte miski muu ei saakski päästa (kui seegi). Tean inimesi, kes on alkoholismi lihtsalt mõne muu sõltuvuse vastu vahetanud. Samasugused emotsionaalsed ja hingelised tüübid. Teistsugused inimesed ei suuda mõista, neile ei jõua see kohale, et ei saa lihtsalt asja mõistusega võtta. Ilmselt on see emotsioonidega inimeste suurim tragöödia, et teised neid ei mõista.
Ma imestasin kui paljud inimesed filmi ajal kinosaalis tegelikult naersid. Ma naersin ka aga tundsin kogu aeg, et see on võlts naer. Naer selleks, et näidata, kuidas mina olen ju normaalne ega mõista, kuidas üks inimene saab endaga nõnda teha.
Ei taha öelda, et iga joodik on tingimata varjatud õilishing. Mõtlesin ka sellele, kuidas oleks Kuku filmi olnud vaadata isikul, kelle isa on olnud vägivaldne alkohoolik. Et justkui õilistab joodiklust - Kuku nutab kui peab ära andma kutsika, kuid ei mõista päris hästi, millised kannatusi ta oma naisele põhjustab. Äkki saab iga joodiku elust selliseid vastuolulisi hetki välja tuua?
Mõtlemapanev on filmis ka stseen, kus Kuku juurde tulevad kaks noort filmitudengit ja Kuku küsimuse peale, miks filmi teha tahetakse, suudab üks noormees vastata vaid, et talle meeldib sebida. Kuku saadab poisid seepeale pehmelt seenele, õigusega, tundub tol hetkel. Siis aga sekkub Kuku naine, kes küsib, et kas Kuku ise ei olnud noorena samuti veidi rumal ja roheline. Kuku usub, et tema oleks endast kõik andnud. Naine nendib, et see on vaid tema enda arvamus ja ta ei saa öelda, et teised samal ajal teda samasuguse "jobuna" ei näinud või et need tudengid samuti ise ei mõelnud, et annavad endast kõik.
Kõik sõltub palju ka vaatenurgast, mida näeme või mida meile näidatakse, seetõttu ei saa kindlasti ühe filmi (ja raamatu) põhjal inimesest selget pilti. Niisamuti ei pruugi seda saada ka siis kui elame inimese kõrval.

Ometi üks korralik kokaraamat!

2011-03-09T13:26:00.000+02:00

Lõpetasin just hetk tagasi Jüri Pino "Sakuska" lugemise ning on plaan ilmselt see ka endale päriseks soetada, sest tegu on tõepoolest väärt kraamiga. Raamatukogust vedasin ta koju pigem oma teisele poolele mõeldes aga kuna ma ju teatavasti kinnitatud soorollide (netikommentaatorite poolt näiteks) alla väga hästi ei mahu, siis tuleb tunnistada, et see raamat kulub ka endale ära. Alkoholiga mul viimasel ajal enam erilisi suhteid küll ei ole, kummalistel tervislikel ja muudel seletamatutel põhjustel siis, aga äratundmisrõõmu ikka jagus.
Näiteks pole ma kunagi armastanud viinale peale juua või veel enam viinakokteile limpsida (Verine Mary välja arvata, mis ongi vist rohkem söök kui jook) vaid just midagi peale ampsata. Marineeritud sibulat näiteks. Jutt jumala õige, et apelsinimahl viinaga, see kõige põhilisem kokteil, ajab südame väga kiiresti pahaks. Üldse ütleb Jüri Pino paljude levinud koledate kommete kohta oma arvamuse ausalt välja, lisades omalt poolt mitmeid pikantseid lugusid, legende ning keni tavasid.
Ja siis need retseptid: me otsisime eelmisel suvel terve interneti läbi + suurema osa hoidisteraamatuid, et leida marineeritud munade retsepti aga mida polnud seda polnud. Omast tarkusest midagi keerasime kokku ka aga päris see ei saanud, mida lootsime. Ja nüüd Jüri Pino ütleb, et mune tuleb marinaadis hoida ikka kaks päeva, mitte üks! Ja lausa matemaatilise täpsusega äädikakanguse valemi! Saab kindlasti ära proovitud. Kui te imestate, et kuidas tulla üldse mõttele mune marineerida, siis esmalt meenutas seda kena kommet üks sõber, kes seda "Rummu Jüris" näinud oli: "Ära siis marineeritud mune unusta!" ja tegelikult on väljamaistes filmides see baarides täitsa tavaline snäkk (Simpsonites Moe baaris näiteks ja mulle meenub muidugi üks Hole`i video ka, Violet vist). Veel munadest rääkides, Palamuse laadal ühed noormehed ka grillised mune ja see oli samuti väga hõrk roog.
"Sakuska" suureks plussiks on aga väga täpsed retseptid. Mitte nii nagu tavaliselt, et sada grammi seda ja sada grammi toda ning prae ära ja ongi valmis. Minul kui algajal tekivad siis alati küsimused, et kui paks see asi peab täpselt olema või kuidas ma ta nüüd ümber keeran jne. Jüri Pino seletab kõik ka võhikule lahti ja ei ole seal midagi ainult kerged viinakõrvased road - praed, supid, salatid ja pudrud, kõik on esindatud. Kohe selline raamatuke, mida algajale perenaisele kinkida.

Ainult hala

2011-03-08T12:31:00.000+02:00

Ma tean, et teiste kannatuste lugemisest endal eriti parem ei hakka seega pean ikka ise ka halama. Ehk siis selle aasta sees kolmas Botoxi-kuur. Vanarahval oli ikka õigus kui nad ütlesid, et nii nagu vana-aasta õhtu, möödub suuremalt jaolt kogu järgmine aasta. Blogipostituste järgi oli selle aasta esimene haigestumine aastavahetusel, teine jaanuari lõpus, kolmandaks tuli veebruari lõpus see lõhna- ja maitsetundmatus (opile praeguse seisuga ei lähe kuna meeled tulid ravimite mõjul tagasi, praeguse nohuni siis) ning nüüd, märtsi alguses, on kohal neljas tatilaine koos peavalu js rögiseva köhaga. Nädal mõnusat "puhkust" koos lapsega kodus, sest tema sai nädalavahetusel keskkõrvapõletikuga maha, mis küll tänu antibiootikumidele taandus aga mida peab veel nädal otsa ravima. Mitte et ma praegu ise töövõimeline oleksin. Mind ei saa enam hästi ravida ka, sest enamikke rohtusid ei või nii tihti tarvitada: oht superinfektsiooni tekkeks. Kas mul mitte juba ei ole midagi sellelaadset?
Ma ei teagi, mis see saadanast on: lasteaia kohta lugesin paar kuud tagasi, et aastas 10 viirust on ok ja ahmisin selle peale õhku, nüüd tuleb tunnistada, et see arv saab ilmselt ületatud. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et see kõik normaalne on. Miks need haigused ka mulle kohe külge hakkavad? Varem pole immuunsusega selliseid probleeme olnud. Hakka või uskuma, et kõik on mu enda mõtlemise viga ja lihtsalt olengi nii halb inime olnud, et tõmban saasta ligi. Mine pane kirikusse küünal, õpi mediteerima, paastu (ma põhimõtteliselt seda teengi, sest mingit isu küll ei ole), joo taimeleotisi, kutsu pendlimees appi - kas need ongi mu järelejäänud võimalused? Ma olen juba nii meeleheitel, et ei tea, millist esmaseks valida.
Kool on ka haiguste nahka läinud. Eelmisel nädalal pidin lapse tõttu puuduma ja täna ei kujuta ka eriti ette, kust selle jõu võtan, et viimasesse loengusse kohale minna. Jah, tervis on elus kõige tähtsam nagu vanainimesed teavad rääkida.
Kevadet ei paista mitte kuskilt. Ja needsamad vanainimesed märgivad ka seda, et aprillis olla need kõige salalikumad ilmad, mis kõige kergemini haigusi esile kutsuvad, jääme ootele, mis muud.

Blogijad ja pomm

2011-03-04T13:30:00.000+02:00

Bianka kirjutas eile oma blogis üsna palju vastukaja leidnud teemal blogimine ja edevus. Mind pani mõtlema see blogide loetavuse teema: eks igale blogijale ilmselt tundub, et tema blogi on tähtis ja paljud inimesed loevad seda aga tegelikult? Kui palju inimesi tõepoolest meid loeb ja kui palju on kaunterite poolt üles leitavates klikkides muid eksirännakuid? Kas pole siiski nii, et blogimine on mingi üsna kitsa ringkonna lõbu ja teised sellest eriti ei huvitu? Minu esimestel blogimisaastatel tundus mulle näiteks, et teised blogijad on mingi oma seltskond, kuhu mina ei kuulu. Teadsin enam-vähem inimesi, kes mind lugesid ja kommenteerisid, need olid kõik mulle ka "päriselust" tuttavad inimesed. Hiljem lisandus ka nö "võõraid" kommentaatoreid ja mingi hetk avastasin, et mõni mulle võõras inimene käib tõepoolest üsna regulaarselt lugemas, mida ma kirjutan. Mõni pani oma blogirulligi. Võib muidugi olla, et ma lihtsalt ei tunne varjunime alt mõnda endale tuttavat isikut ära...Tegelikult tundub mulle praegugi, et blogijate hulgas on mingid nö "oma kambad", kes siis üksteist loevad, lingivad ja kommenteerivad. Ma ei hakka nimesid välja tooma, sest vabalt võib olla tegemist minu eksiarvamusega aga sageli on tunne, et ei julge kellegi blogi kommenteerida, sest ülejäänud lugejad-kommenteerijad paistavad seal olema siseringi tüübid. Kordan, et see võib olla ka minu enda kompleks või luul, et "oh, mis nüüd mina" käsikäes hirmuga võõrasse kohta nina toppides sellest ilma jääda. Samas kritiseeriti ka kunagist (seda vist enam ei toimu?) aasta ajaveebide valimist, et see olevat mingi siseringi värk.
Bianka näiteks mainib ka, et "endised "staarid" on kuhugi kadunud". Ma ei tea, keda ta konkreetselt mõtleb aga olen ka ise märganud, et mingit seltskonda peetakse blogimise algusaegade tegijateks ja siis nüüd on uued tegijad jne. Kas pole nii, et see tegijaks olemine on siiski kuidagi kunstlik, et lihtsalt mingid suuremat suhtlusringkonda omavad inimesed saavad seetõttu ka rohkem tähelepanu? Sest nende "staaride" kõrval on ju alati eksisteerinud ka blogid, kellest need "peavoolublogijad" ehk lihtsalt midagi ei tea, kuid kelle blogid võivad olla palju pikaealisemad ja ehk ka põnevamad?
Mõned ajad tagasi ringles blogides üks tore test, mille abil sai kindlaks teha Aspergeri sündroomi - kas pole selle testi populaarsus näitajaks selle kohta, et blogijad peavad end kuidagi tavainimestest erinevaks? Testi tulemuseks sai enamik küll süüdistuse normaalsuses...Stereotüübina võib tõesti kujutada blogijat ette kui arvutis elavat inimest, kes tavaelus suur suhtleja ei ole. Samas päriseluga kohtumata on ilmselt raske ka köitvat jutumaterjali leida. Tegin ka testi ja osutusin normaalseks. Minu puhul on teemaks pigem see, et inimestega suhtlemine on mul olnud pärsitud igasugu elu keerdkäikude tõttu (katsu sa normaalselt suhelda sõpradega, kes elavad kusagil kaugel või on suurema osa ajast hõivatud), suhtlemine iseenesest mulle meeldib. Pigem just seepärast ma blogi peangi. Muidu kurnaksin lähedased oma lobaga lootusetult ära. Lapsena pidasin päevikut ja pubekaeas rääkisin plakatitega seinal :) Selle viimase pärast ähvardati mind mitu korda ka suletud asutusse viia aga nagu ma hiljem aru olen saanud, ei pruugi endaga rääkimine sugugi hulluse tunnusmärk olla. Muidugi, mida rohkem mind seetõttu häbimärgistati, seda hullumana ma end tundsin. (Imelik tegelikult, et teatud ohutud tegevused on omistatud just eeskätt hulludele. Samamoodi saaks inimesele kergelt sisendada ka mõne muu käitumisjoone hullusele viitavust ja inimene hakkaks seda üsna lihtsalt uskuma.) Ahjaa, muusikat kuulates ei suuda ma rahulikult istuda vaid hakkan ennast selle taktis õõtsutama - ainult hullud teevad nii - nagu mulle öeldi. Saite nüüd - isegi lihtsat Aspergerit pole mul!
Eks ilmselt leiaks ka inimese, kes arvab, et oma mõtete avalik avaldamine on hulluse tunnus.

Aga pommist ka veel. Ärkasin öösel pool üks siniste vilkurite peale üles. Kõrvalmaja ees oli jälle hunnik päästeameti- ja politseiautosid. Öösel tulevad kohe sellised toredad mõtted pähe, et kui kõrvalmaja plahvatab, kas siis meie klaasid langevad ka sisse ja kui langevad kas ainult rõdu omad või ulatub lööklaine ka tubadesse? Olime lapsega kahekesi, L. oli Ultima Thule kontserdile läinud. See sini-valge plinkimine ajas hulluks, mõtlesin, et lähen vetsu peitu aga vastutustundetu tundus akna all magavat last nii üksi tuppa jätta kui ka üles äratada ja vetsu kaasa vedada. Õnneks tuli poole tunni pärast L. koju ja päästeametki sõitis minema, nende kannul ka kiirabiauto. Oli siis tegemist mingi ebastabiilse isikuga, kes pommiga ähvardas või sai keegi tõesti viga? Meedia vaikib siiani. Laps ärkas muidugi ka üles ja nõudis, et tema tahab "viu-viu vaadata". Ilmselgelt olen ma kõige arem meie perekonnas.

Inimesed ja pomm

2011-03-03T13:25:00.000+02:00

Kui keegi veel mäletab sellist kohta nagu Orkut, siis seal sai oma ankeeti ilmestades vastata erinevatele küsimustele, üks neist oli küsimus loomaarmastuse kohta. Erinevad vastusevariandid olid ka, üks oli selline, et loomad meeldivad mulle loomaaias. Ma ei saa siiamaani hästi aru, mida see tähendama oleks pidanud: loomi meelelahutuslikust aspektist puurivarbade vahelt jõllitada on lahe aga muidu ma neid ei kannata?
Loomadesse suhtumisest ja sellest, mida erinev suhtumine meile konkreetsest inimesest räägib, kirjutas kenasti Maria Teiverlaur eilses Postimehes. Tsiteerin: "Peab rõhutama, et kes on valmis alatuks teoks loomaga, on seda psühholoogiliselt valmis tegema ka inimestega, kui just kartus seaduse ees, kultuurinormid jne seda ei ohjeldaks. Kui inimene ei suuda tunnetuslikult asetada iseend teise olukorda, pole piisavalt kognitiivselt ja emotsionaalselt arenenud, siis selline inimene on sageli psühholoogiliselt valmis tegudeks, mis paneks empaatilise inimese tugevat hingevalu tundma."

Loomaarmastuse all mõtlen ma hoolivat suhtumist, mitte ei nõua iga looma nunnutamist või endale koju loomaaia soetamist. Ma saan aru kui mõned loomad inimesele ei meeldi, ta kardab neid või ei tunne loomadega erilist lähedust, kuid see ei tähenda, et inimene võiks loomadesse suhtuda kui eluta objektidesse.
Igatahes ei ole normaalse suhtumise näitaja mu meelest see kui inimene väidab, et loomad meeldivad talle vaid puuri panduna. Päris šokeeriv oli näha, et mitu inimest mu tutvusringkonnast olidki selle variandi valinud. Võib-olla said nad sellest hoopis kuidagi teisiti aru? Märk oli minu jaoks aga küljes.
Samamoodi nagu on märk küljes sellel klassiõel, kes kord algklassides kirjutas, et lemmikraamatut tal ei ole ega ka tule. Enamik ju mäletab ka noore Ithaka Maria vaimuvälgatust stiilis "raamatuid ma ei loe, miks ma pean teiste mõtteid lugema kui mul on ka endal mõtted peas." Lolli pubeka väljaütlemised mõlemad ja kes teab, kui rumalat juttu ise suust välja sai aetud. Ma näiteks kunagi ütlesin, et mulle The Beatles ei meeldi ja sellest tuli kodus suurem skandaal...Lugedes viimase Eesti laulu telgitagustest kommentaaridest preili Ithaka kibestumise kohta võib muidugi öelda, et oma lapsesuud vaos hoidma pole ta siiamaani õppinud.
Väga kerge on mõne rumala lausega enda mainet ära rikkuda. Iseasi siis, kas sellised väljaütlemised ikka igaühe suhu satuksid ka.

Igatahes oli meie akna taga täna Oluline Sündmus. Kõigepealt tuli kohale 2 tuletõrjeautot, seejärel 2 politseibussi ja lõpuks veel üks päästeameti värvides väikebuss. Kui algul arvasime, et tegemist on pannile jäänud kartulitega (tuletõrjeautode saabudes)ja seejärel kahtlustasime enesetapjat (politsei lisandudes), siis viimasest autost väljuvat seltskonda nähes saime aru, millega tegelikult tegu oli - meie naabermajas oli pomm! Või siis kahtlane kilekott. Terve tänav eraldati lintidega ning majja sisenesid skafandrites mehed ja pommirobot. (Olgem ausad, mina nägin küll vaid ühte skafandris meest ja seda, kuidas instrumentaariumile vajalik kaldtee autosse tagasi pandi kuna ma korraliku (ara) kodanikuna ei tahtnud akna peal vahtida (no tegelikult kartsin). Huvitaval kombel internetist veel mingeid kommentaare juhtunule ei leidnud, ilmselt siis ei olnud nii Oluline Sündmus. Oleks pidanud ikka ise välja minema ja mobiiliga Facebooki otseülekande andma...

Reaalsuslaks otse näkku

2011-03-01T13:41:00.000+02:00

Tulin hommikul oma geelküüsi hooldamast ja mõtlesin olla aus ning mitte minna lõunale kuna niikuinii sai ilusalongis tööpäeva arvelt aega veedetud. Ainus lähedalasuv pood, kust oleksin saanud lõunasöögi kaasa haarata, oli Säästumarket. Valisin siis kasinast valikust, mida võtta oli ning kiirustasin kassasse. Ainsa töötava kassa ees lookles nii kümnepealine järjekord ja kõik need pead vajasid hädasti parandust. Olin nimelt pahaaimamatult sattunud poodi alkoholikeelu lõppemise esimesteks minutiteks. Mehi oli seal nii noori kui vanu, ühiseks nimetajaks kuid (aastaid?) pesemata riided ning välimusele vastav odöör igaühe ümber tiirlemas. Enamusel oli peos pudel lauaviina, viisakamatel seltskonnast pudel või paar kanget õlut. Nii kaugele kui silm ulatus ei näinud ma ühtegi korvi, kust promillid puudunud oleks. Hiljem siiski lisandus üks vagane vanatädi. Kuivade kõridega onud pahandasid samuti järjekorra pikkuse peale. Keegi tagareast küll kommenteeris, et nõuka-ajal olid järtsid ikka pikemad olnud aga ilmselt polnud esitoriseja seda aega näinud või siis ei mäletanud enam nii selgelt ning nõudis müüjaneiult teise kassa avamist. Müüjaneiu vabandas, et ei suuda end kahjuks paljundada. Saades teada, et müüjaid on tõesti tööl vaid üksainuke, soovitas pahur härrasmees poe üldse kinni panna. Selle peale elavnes kellegi teise loogiline mõtlemine, mis nentis, et ilma poeta oleks ikka veel halvem. Kust sa siis oma joogid kätte saaksid? Vagane vanatädi pistis vahele: "Ärge tõrelege!"
Noormees mu ees - vanust napilt kahekümne kanti aga välimus ja odöör sarnased muu seltskonnaga - otsiti peale kassat kohe läbi. Ilmselt oli sakuska põue jõudnud pista. Hiljem bussiga mööda sõites nägin teda poest rahulolevalt krõpsupakiga väljumas. Ilmselt jäi siiski viinast piisavalt raha üle ega pidanudki varastama. Või siis ei olnud läbiotsija tasemel.
Selline seltskond siis teisipäeva hommikul kell 10 ühe Eesti suurima linna enam-vähem viisaka elurajooni "kodupoes".

Eesti blogid venekeelses meedias

2011-02-23T11:14:00.000+02:00

Avastasin juhuslikult sellise venekeelse eestimaise lehekülje nagu Mnenie.ee, mille blogosfääri rubriigis on keegi tänuväärselt korralikku vene keelde pannud mitmete eestikeelsete blogide sissekandeid. Enamik postitusi pärineb blog.tr.ee-s tuntud blogidest.
Integratsioon missugune! Iseenesest oli ka originaalidele kenasti viidatud kuigi ehk võiks ka autorile otse teada anda, et tema postitus seal üleval ripub, sest nii mõnegi postituse all oli mitmeid kommentaare, mida ehk originaali autorilgi oleks huvitav lugeda. Huvitav kui populaarne Mnenie venekeelsete lugejate hulgas üldse on?