Leheküljed

esmaspäev, märts 26, 2012

Unista suurelt !?

Vahel eksib naisteajakirjadesse ka mõtlemapanevaid artikleid sisse. Viimases Buduaaris on lugu tublist eesti naisest Helen Marie Loorentsist, kes elab NYC-s ning töötab GlaxoSmithKline`i turundusdirektorina. Helen Marie läks peale 9. klassi lõpetamist USA-sse vahetusõpilaseks ja lõpetas keskkooli, seejärel sai Concordiast bakalaureuse ja magistrikraadi ning peale seda täiendas ennast New Yorgi Ülikoolis. Ta tunnistab ka ise, et väga olulised on tema jaoks olnud vanemate toetus ja suunamine. Ilmselt ka rahakott, nendivad paljud mõrult.
Nädalavahetusel olin koos ühe tavalise 13-aastase tüdrukuga. Ta ütles, et kui 16 täis saab, läheb ära Soome koristajaks.
Miks nii on? Miks mõni tahab kaugele lennata ja mõni mitte? Selle 13-aastase unistustetöö ei ole kindlasti mitte koristamine, ta lihtsalt ihkab, et tal oleks raha ja enda ümber vaadates näeb seda, et Eestis seda raha ei saa. Ma usun, et kõik tahavad hästi elada. Jama on see, et haridust ei nähta sageli hea elu võimaldajana - kõrgharidusega alampalgasaajaid on ju piisavalt. Head raha teenib välismaal ja selleks pole mingit haridust vaja. Kas see on lihtsalt kergema vastupanu teed minek või on tõepoolest selge see, et selline edulugu nagu Helen Mariel ei saa sündida suvalise maakoha keskklassi perest pärit lapsega? Kas hea hariduse saamiseks on vaja suurt raha? Mina ei tea tegelikult, kas ilma omapoolse kapitalita saaks vahetusõpilaseks minna. Ma ei arva, et meie koolid oleksid halvad aga selge on, et suurimad palgad on suurtes rahvusvahelistes ettevõtetes ja sinna TÜ karjäärilisti kaudu töötajaid ei otsita.
Või on siiski asi pigem geenides ja eeskujus? Kui ümberringi minnakse Soome ehitajateks ja koristajateks, kes motiveeriks kõrgemale lendama. Ega ma ei ütlegi, et kõik peaksid karjääri tegema, lihtsalt šokeerib see hetkelisest kasust mitte kaugemale nägemine - saad oma esimese koristajapalga kätte, ostad iPhone-i ära ja mis edasi? Ma ise ei olnud 13-aastasena kindlasti targem aga vähemalt niipalju olin kodunt eeskuju saanud, et loogilisena tundus ülikooli minek ja seejärel rikkaks saamine. Selle peale ma ei tulnud, et kõrgharidus võib ka alampalka tähendada.
Veel endast rääkides on kõige hullem see, et vanemad rääkisid mulle pidevalt seda välismaale minemise ja maailma nägemise juttu aga mina ei võtnud kuidagi vedu. Kodus ju hea ja mugav elada, sõbrad ümberringi - ei mina lähe kuskile. Ülikooliajal sain isegi stipendiumi välismaale minekuks aga lükkasin selle tagasi - ei julgenud minna, mõnusam oli kodus perekonda mängida. Kõik õpetajad ju hoiatasid selle eest - enne kodu mängimist mine käi maailmas ringi, muidu jäädki koju kopitama. Suurem osa jäigi.
Põhiküsimus ilmselt ongi, kuidas teha nii, et pubekaeas inimene oskaks hetkeolukorrast ka veidi kaugemale vaadata. Tore ju on kui sul on peika ja ägedad riided aga äkki oleks veel parem omada katusekorterit New Yorgis ja isiklikku stilisti? Ah, juba vanasõnagi ütleb ju, et parem varblane peos kui tuvi katusel.

reede, märts 23, 2012

Päikesefašistid

Seoses ühe FB aruteluga tervisefašistide ehk siis kõike ebatervislikku ära keelata soovivate inimeste teemal meenus mulle veel üks liik inimesi, keda ma liigitaks tervisefašistide eeskujul päikesefašistideks*.
Nende inimeste kuldaeg on varsti taas saabumas.
-Miks sa nii valge oled?
-Mulle ei hakka päike peale.
-Miks sa ei päevita?
-Sellest ei ole kasu, mulle ei hakka päike peale.
-Miks sa rohkem ei päevita?
-Saad sa aru, ma ei lähe pruuniks, ma lähen siis punaseks ja nahk tuleb maha.
-Päike on tervislik. Mulle nii meeldib päike. Pruunid inimesed on ilusad. Ma ka algul ei läinud pruuniks aga siis ma päevitasin rohkem ja näed kui pruun ma nüüd olen!
-/solvub ja astub samasse paati tervisefašistidega/ Aga päevitades võib nahavähi saada! (jätab mainimata, et krimpsu võib ka minna, sest vestluse teine pool juba on üsna krimpsus)

Huvitav on siin see, et päevitamise võiks ju ühte patta panna veinijoomisega, mis samuti on ühelt poolt kasulik ja teisalt kahjulik. Samas pole ma ühtki veinijoojat veel mind veini jooma sundimas märganud kui olen maininud, et ma tervislikel põhjustel veini ei joo. Ka suitsetajad võiks oma hobi propageerida - tee suitsu, see rahustab! Millegipärast nad seda ei tee eriti. Kas pole päikesekummardajaid veel piisavalt nahavähiga hirmutatud või on tegemist hoopis mingi tervisefašistide alamliigiga?

Minu nahavähi jutule vastati muuseas, et vähk võib tulla, parem elada teadmatuses kui diagnoosiga. Mu meelest väike vastuolu eelneva "päike on tervislik - mina hoolin oma tervisest"-jutuga. Ühed imelikud ja üsna ebameeldivad inimesed igatahes.



*Kohe meenusid analoogiad ka näiteks lapsesaamisfašistide ja mitmelapsesaamisfašistide näol. Lastetusmaks ja vähem-kui-kahe-lapse-maks relvadeks.

neljapäev, märts 22, 2012

Nõia-Intsu oodates

Seda teksti kirjutades riskin ilmselt sellega, et mind veidi kohtlaseks peetakse (iseasi see, et me teeme seda üksteise suhtes ju pidevalt), kuigi tegelikult ma ei usu, et olen ainuke, kes niimoodi mõtleb. Juba see, et ma sain inspiratsiooni ühest muusikavideost ja ühest soundtracki plaadist, näitab, et teema ise on ju populaarne. Inspiratsiooniallikateks olid siis Britney Spearsi viimane video:


ning film "Natural Born Killers". Bonny & Clyde story niisiis - hea paha poiss, kes ühiskonnaga vastuollu minnes siiski alati oma tüdrukut kaitseb ning tüdruk, kes poisiga kaasa minnes ka ennast ühiskonnast väljapoole asetab. Ma isegi ei tea, kus ma seda motiivi esmakordselt kohtasin, kuid juba eelkooliealisena paberist nukkudega (mul olid tegelikult poolinimesed-poolloomad - fakt, mille pärast kodakondsed juba siis mu vaimse tervise pärast muret tundsid) mängides oli mu lemmiktegelane üks kergelt ebatsensuurse nimega tegelane, kes koos oma pruudiga väikelinna väikekodanlasi terroriseeris. Tegemist oli tollase moe kohaselt valuutaärikaga, kes Soomest pärit kivipesuteksadega äritses (kust lapsel sellised ideed, ilmselt olin vanemate jutte kuulates üks suur kõrv). Teise Bonny & Clyde momendina mäletan Rumeenia diktaatoriperekonna Ceausescude hukkamist - ma olin siis 8-aastane, poliitikast ei teadnud mõhkugi aga hinge läks, et nö "paha perekond" hukati rahva poolt, isegi paar pisarat poetasin vist.
Mida ma aga hiljem selgeks sain (ja Intsu-Inga ilmselt mitte), oli see, et Clyde'e tegelikult olemas ei ole. Olemas on ainult päriselt pahad poisid, kes ei ole üldse mingid õilsad kriminaalid vaid enamasti labased ahvid. Päris pätid ei varasta pahade tagant ega jaga vaestele, nad ei võitle ebaõigluse vastu ega ole pätid vaid olukorra sunnil. Ilmselt mõjub õrnas eas tütarlapsele just see, et keegi tuleb ja päästab nad kohutava reaalsuse käest (koolikohustus, vanemad ei luba peole jne) ning sellega saavad õnneks hakkama ka päris tavalised poisid, kes ei pea selleks koolimaja alla pommi panema või vanematel päid maha raiuma. Tegelikult peab ilmselt õnne tänama, et selliseid tüüpe tegelikus elus meie teele ei satu. Mõnel muidugi ei vea ka ja hea on kui satud mõne sellise otsa nagu Nõia-Ints, kes hiljem kättemaksuks ajalehes su rinnapartiid kommenteerib, palju enam levinud on ilmselt see, et kunagi sinu au eest teistel silmi siniseks löönud rüütel laseb oma rusikad lõpuks ka sinu peal käiku.

kolmapäev, märts 21, 2012

Rühmatöö

Ei ole võimalik, et isegi mina lõpuks siia jõudsin! Kõik targad mõtted, mis vahepeal peas olnud, on muidugi ammu kadunud ning üle jääb ainult sisseharjunult vinguda. Krt, ma ju ei armasta päevikutüüpi blogisid, kus inimesed oma raskest elust pajatavad aga nüüd olen ise sama kaugel (olen ma kunagi kusagil mujal olnud piiksatab enesekriitiline hääleke - ainult selleks, et endast paremat muljet jätta).
Nüüd siis propageerime rühmatööd. Sünergia ja muu. Eestlaste põhiviga olevatki see, et nad ei oska koostööd teha - igaüks üritab oma vankrit üksi sikutada ja teiste vankrite kodaratesse kive loopida. Hea meelega ma ka sikutaks ja loobiks. No kuidas sa teed seda grupitööd kui enamus auru läheb kommunikeerumisele? Kirjutasin just ühe kauni kirja, millele ma kindlasti saan vastused ainult neilt inimestelt, kes alati vastavad ja need, kes kunagi ei vasta ja kellele see kiri tegelikult suunatud oli, ei tee piiksugi. Siis veel see, et ka ühes ruumis viibinud inimesed suudavad instruktsioonidest absoluutselt erinevalt aru saada - no kuidas saab imestada, et artikli kokkuvõte pidi olema kirjalik - mis kasu on oma peas tehtud kokkuvõttest? Mul on alati tunne (kahtlustan, et see tunne on kõigil teistel ka), et minu tulemused oleksid palju paremad kui vaid neid grupitöösid ees ei oleks. On ju olemas vaid minu arvamus ja vale arvamus ning oma arvamuse kirja saamiseks olen nõus ka kõigi teiste töö ära tegema, peaasi, et nad minu ideed segama ei kipuks! Kõige vastikuma rühmaliikme musternäidis niisiis. Oh, oleks ma vaid see looderdaja tüüpi rühmaliige, kelle ainsaks mureks on see, et ka tema nimi kuhugi paberiäärele kirja saaks. Eks nad üritavadki meile näidata, et koostöös on jõud ja tulemus tuleb parem kui üksi tegutsedes - siiamaani pole ma seda küll kusagil näinud. Tulemus tuleb hoopis vaevalisemalt ning keskmiselt halvem kui üksi tehes. Ma arvan, et paljud on seda meelt - agaral oleks töö ammu valmis ja viimase minuti mees saaks rahulikult oma viimast minutit oodata, selle asemel, et nüüd mingi "kõigile sobiv" kompromiss välja mõelda.
Aga muidu, mida te inimesed seal kodudes teete, et õppida ei jõua? Põhivabandused on täisajaga töö või väike laps. Mul on muuseas mõlemad, nädalavahetusel sai suisa kahel kontserdil käidud ning kooli läksingi põhimõtteliselt selleks, et õhtuti midagi teha oleks. Magama lähen kell 22 tavaliselt. Telekas on mul kah olemas kuigi pean häbiväärselt tunnistama, et sellenädalane "Tippmodell" jäi nägemata kuna üritasin samal ajal WC-s oma häält ühe ettekande jaoks lindistada - 2 minuti jagu lindistust ja enam-vähem tund aega lindistamiseks, et heli ilma igasuguste krabinateta diktofoni saaks + mõned korrad puterdasin kah.

kolmapäev, märts 07, 2012

Facebook maas!

APPPPIII! Päästke end kes saab, maailma lõpp on käes! Facebook on maas Euroopas, aga närvilisi teateid on tulnud ka Aafrikast ja Lähis-Idast.
Inimesed peavad taas kontorites tööd tegema, täielik informatsioonisulg, tõeline streik. Keegi väitis raadios (raadios, saate aru!), et temal küll töötab - ilmne illuminaat.

teisipäev, märts 06, 2012

Ilusaid ja rumalaid*

Loomulikult vaatasin ka mina Eesti Tippmodelli esimest saadet. Ilusate ja rumalate stereotüüpi seal kinnitati, samas ega tarka juttu pole ju kellelgi huvitav kuulata, ilmselt lõigati see lihtsalt välja. Ilust nii palju, et ma saan aru, et modell ei peagi ilus olema aga vähemalt huvitava välimusega võiks ta ju olla. Mulle tundus naljakas, et välja praagiti mõned eelvoorus näidatud ägedad tšikid ming nende asemel valiti mingid harju keskmised. No äge oli näiteks see blondi poisipea ja prillidega tegelane (keskmise maitse jaoks muidugi õudus kuubis - naisel PEAVAD olema pikad juuksed) ning see tšikk, kes arvas, et Arne Niidu kommentaar tema teksaste kohta riivas kaaluteemat. Kamoon - kommentaar pükste istuvuse kohta ei pea tähendama kohe "paks, kao koju" vaid vale numbri kandmine teeb inimese lihtsalt koledamaks kui ta on. Muidu oli kena tüdruk täitsa. Vaadates praegust rahva maitset gossip.ee lehel, siis mind muidugi usaldada ei saa, sest mul on kas halb või elitaarne maitse, igatahes meeldib mulle enim kõige vähem hääli saanud tüdruk Anita. Meigiga muudeti mõni ka kahjuks palju koledamaks kui ta ilma oli - no näiteks see suurte silmade rõhutamine - ongi nii, tõmbame tugeva hajutamata joone silmade ümber ja ongi ilus või? Mu meelest väga ei ole.
Fotogeenilisust ma näo järgi muidugi hinnata ei oska - Ameerika variandi puhul olen alati hämmastunud kui head tulevad mõne tüdruku fotod, kellest peale vaadates miskit arvata ei oskaks. Ma ise olen muidugi nutmaajavalt ebafotogeeniline kuigi üks poolprofessionaal fotograaf kunagi lohutas, et paar ilusat pilti sajast ongi väga ok. Ses mõttes panigi imestama tüdrukute enesekindlus, noh ilmselt peab sellises saates seda olema kah, aga mina arvasin küll sellises vanuses, et minust koledamat ei leidu ja üritasin oma isikupära igati varjata.
Ilmselt oleksin kah kähvanud, et "olen žürii jaoks liiga bling-bling" või "käin jah 2 korda nädalas solaariumis ja teisiti ei saa, mis sest, et mulle on palju öeldud, et näen välja nagu grillkana." See viimane oli mu meelest väike feil žürii poolt arvestades Kaja Wunderi nahatooni - ei olnud ka seal mingit valge ihu üle uhkuse tundmist. Muidu oli žürii tore ja õiglane, kellelegi niisama ju pahasti ei öeldud.
Enesekindluse puudumine pani imestama selle ainukese plus-size modeli puhul - tahtes olla eeskuju "paksudele" tüdrukutele ei peaks ju pillima või oigama, kuidas tahaks kah ikka kõhn olla.
Ahjaa, neiukeste eluruum (vähemalt üks neist ruumidest) oli küll kõvasti askeetlikum kui Ameerika osades nähtud - ilmselt kardeti, et muudmoodi saatesse intriigi ei tekita kui 8 naist narivoodites ühte tuppa mahutades...
Aga eks elame-näeme, esimesel pildistamisel küll keegi millegi erilisega ei hiilanud. Järgmine osa tõotab põnevam tulla - kohale saabub Miss J, selgub, et mõni pole kontsakingi näinudki (see paistis kohe esimeses osas silma tegelikult) ning üks piiga minestab ära.

* Mul lihtsalt kummitas Vennaskonna "Suveharjanäkid", sellest ka pealkiri

reede, märts 02, 2012

Üldse ei huvita, mida te oma voodis teete

Eile anti meile selline pähkel järada: "Vend ja õde lähevad koos matkama ning otsustavad hetke ajel vahekorda astuda. No lihtsalt pole ühel õhtul midagi muud teha. Mõlemad kasutavad kaitsevahendeid ning moraalset traumat nad ei saa. On nende teguviis vale?"
Enamik ruumis olnud inimestest leidis, et kuna tegemist on täisealistega ning keegi ei saa viga, siis pole meie asi neid kritiseerida. Õppejõud jäi peale seda natuke jänni, sest materjal, kust ta oma näite võttis teatas, et enamik inimesi vastavat sellele küsimusele, et õe-venna teguviis on vale, sest see lihtsalt on vale. Vahi siis tolerantseid Eesti tudengeid, kes teooria peapeale keerasid.
Järgmine näide, mis sisaldas surnud kanaga vahekorda astunud meest oli veidi keerukam, kuid siingi tekkis diskussioon pigem sellest, kas kana oli juba surnud või tapeti sugulise kire rahuldamise tarvis. See, et seks kanaga enamikule kole tundub, ei tee asja ju veel valeks - mulle tundub heeringa söömine jäle, ega sellepärast heeringasööjaid karistada tule.
Ehk siis jätkan juba sisseharjunud kommet endale erialasse mittepuutuvaid, kuid äärmiselt huvitavaid vabaaineid kuulamiseks võtta.

neljapäev, märts 01, 2012

Maitse üle ei vaielda

Eksperiment terakestega ebaõnnestus täielikult, hommikul ärkasin kohutava valuga vasakus kõrvas ja praeguseks olen kõrvapõletiku diagnoosiga antibiootikumide peal. Ema andmetel esimene kõrvapõletik minu pika ja raske elu jooksul. Seoses piinava valuga ei taha eriti kõrvaklappe pähe panna ning kuulan avalikku ruumi täitvat raadiomuusikat. Ehk siis olen tööl ja seda mitte töö pakilise iseloomu tõttu vaid sellepärast, et võtan sel veerandil ka mõned ained koos statsionaaridega ning lihtsam on töölt loengusse minna kui kodunt reisima hakata. Igasuguste kohustuste "tatihooajale" planeerimisega lähen juba teist aastat alt, eelmisel aastal jäigi rahvaülikooli ilusa emakeele koolitus korralikult lõpetamata. Sel aastal siis kirun ja üritan ikka loengutesse kohale minna.
Aga ma tahtsin ju hoopis raadiost tulevast muusikast rääkida. Tuli üks selline laul, mis mul ihukarvad õudusest püsti ajas ja ma lihtsalt pidin teada saama, kes sellise rõlguse valmis on treinud.



No kohe häbi hakkas, et mulle ei meeldi. Seesugused muhedad onud ju. Popid veel pealekauba. Teine samasugune rahva lemmik, kes mul südame oma lauludega pahaks ajab on Jaan Tätte - no ma ei või kuulata kui üks täismees laulab naiivse häälega laulukest põdrast ja ämblikust. Kohe piinlik hakkab mul kui seesuguseid laule kuulan. Iseenesest pole mul lauljate endi vastu mitte vähimatki - ma oleks kohe rahul kui mulle Orelipoisi laul meeldiks ja ma saaksin Eesti Laulu finaalis millegi emakeelse poolt hääletada. Ilmselt on kõige selle taga mingi lapsepõlvetrauma. Umbes nii nagu ma ei usalda pruunide silmadega mehi, keda teised kõik kompuks peavad, sest üks selline viskas mulle esimesel koolipäeval kui mina, kodune laps, kangesti sotsialiseeruda tahtsin, puuoksa otse silma. Ma olen sellele konkreetsele isendile andestanud - paistab üsna vägivallavaba mees olevat, aga eelarvamus kummitab siiani.