Me oleme kaup, kõigel on hind

Otsustasin raamatukogus miskipärast, et annaks Beigbederile teise võimaluse. Hetkel olen tema raamatuga "17,90 €" alles 65. leheküljel, kuid juba ajab see raamat mind nii vihale, et kohe pean kirjutama sellest.
Ma saan aru, et Beigbederi peategelane ongi vastikuks kirjutatud, kuid samas kui tõmmata paralleel Beigbederi kaasmaalase Houellebecq'i tegelastega, kes samuti meeldivusega ei hiilga, siis erinevalt H-st ei tekita B. omad mitte mingisugust sooja tunnet. No H. ju kirjutab ka vastikutest tüüpidest, kuid neile on alati võimalik kaasa tunda ja kaasa elada, nad on oma vastikuses kuidagi "soojad", B. mõlema loetud raamatu peategelane on aga lihtsalt üks nõme elukas. "17,90 €" räägib loo copy-writeritest ja reklaamimaailmast. Seekord ei võta ta ette lihtsalt ühte nõmedat meest ja tema suhet (mida ta kõigile üldistab) nagu raamatus "Armastus kestab kolm aastat", vaid üritab haarata kogu kapitalistlikku ühiskonda ja selle probleeme. Ma ei tea, mis maailm see on, mida Beigbeder kirjeldab, sest minu meelest mina küll selles ei ela. Ilmselt ma olen siis vist õnnelik inimene, sest nagu Beigbederi anti-kangelane arvab, siis "õnnelikud inimesed ei tarbi". Tarbimine käib siin maniakaalses vormis, pidevalt tuntakse iha uute asjade järele, isegi kui selleks vahendeid ei ole, pidevalt tuntakse kadedust, haiglast tungi omada ja end üha uuemate mudelitega üle kuhjata. Kõike mõõdetakse materiaalses mõõdupuul. No minu jaoks on selline maailm liiga groteskselt üle võlli. Houellebecqi maailm on ka alati üle võlli, kuid see on kuidagi usutavam, sest kogu mängu ei mängita ühe kaardi peale. Mulle tundubki, et B. oleks justkui vaese mehe H. Või vähemalt punnitab ta kangesti, et kirjutada nagu H. aga vähemalt minu silmis ei taha see eriti õnnestuda. Loomulikult tarbime me kõik, kuid selline asjadele keskendumine ning enda pidev halvasti tundmine selle tõttu, et sul ei ole kõige uuemat IPhone'i mudelit, on siiski omane vaid teatud kitsale inimgrupile, mitte ühiskonnale tervikuna. Võib-olla raamatu lõpu poole selgub, et peategelane lihtsalt elab sellises mullis, kus vaba tahte on täielikult allutanud reklaam? Igatahes praegu on seda halamist tüütu lugeda. Ei ole see ilm nii hukas midagi.
Uskumatu väite esitab Beigbeder leheküljel 57: "Üheksakümmend viis protsenti inimestest nõustuksid tuhande viiesaja euro eest voodisse minema. Ilmselt umbes poole summa eest võtaks ükskõik milline tibi sul suhu." Ehk siis täpsustatud variant mõttekäigust "igaühe jaoks on hind olemas". Ma ei saa nüüd aru, kas selle lausega üritab Beigbeder demonstreerida, et tegelikult teeb ta ju nalja, sest nii loll ei saa keegi olla või ta tõesti mõtlebki nii? Missugune keskmine normaalselt eluga hakkama saav inimene oleks nõus end nii odavalt müüma? Suhu võtma poole odavamalt? Halloo!? Sellise summa eest ei saa korralikku kasukatki! Ma ei tea, mina ei mõtle küll esimesena sellele, et kui palju asju ma selle summa eest osta saaksin, vaid ikka seda, mida ma sellise näruse summa eest ära annaksin. Kas minu väärtus võiks olla 1500 eurot? Hell no! See summa peaks olema niivõrd üle võlli, et ma nõus oleksin. Kümme miljonit? Ei, see on siiski veel täitsa kujuteldav hunnik raha. Sada miljonit? See on juba reaalselt sinnakanti, millest võiks rääkida. Suhu ei võtaks selle summa eest ka. See sada miljonit oleks silmad kinni, pimedas toas, kalana lamades. Suudlemine, suhu võtmine ja muu selline liig intiimne tegevus jääks kindlasti ära. Ehk siis ma ei suudaks küll kuidagi mõelda, et ah, teeme ära, mis see siis ka pole, saan ju endale siis uue telefoni osta ja saapad ehk ka, muuks küll väga ei jää, aga äkki keegi teeb veel hea pakkumise. Selline mõtteviis eeldaks ju enda väärtuse täielikku mitte kaalumist. Olulised on vaid asjad, mida endale lubada saan. Ma ei usu iialgi, et 95% inimestest nii lollid lambad on. See on ju sama hea, nagu see eile FB-s levima hakanud test "ainult 4% inimesi suudab selle ära teha" - peale vaadates saad juba aru, et pigem 4 % ei tee seda ära, aga inimesed ikka kilkasid, et näe, ära tegin.
Ehk siis Beigbeder püüab kangesti küüniline olla, aga ajab kogu loo liiga üle võlli, liiga ebausutavaks ning see pole enam üldse lõbus. Mis sa ikka loed, kuidas üks loll rabeleb. Kui keegi kunagi kommenteeris, miks lugeda raamatuid erinevast kultuuriruumist pärit inimestest, see ju ei kõneta, siis ma pigem leian, et enne kõnetab mind kuskil Mongoolia stepis elava rändhõimu liige, kui temas on olemas inimesele omane mõtlemisvõime, kui keegi eurooplane, kellel minu jaoks tuntavaid mõtleva inimese tunnusjooni üldse pole. 
"Rahvusvaheline bestseller, vaimukas jutukas sentimentaalsest möllumehest moodsas maailmas" Ma vist ei ela selles moodsas maailmas siis. Kas näiteks Villu Parvet seikleb ka selles samas "moodsas maailmas"? Mul mingeid paralleele viskas. Aga ma loen vist raamatu lõpuni, sest tahaks teada, kas sellega tõepoolest tahetakse midagi öelda ja kui tahetakse, siis mida. Õudne on muidugi see, et selline raamat bestseller olla saab - järelikult peaks osa inimesi sealt leidma midagi samastumiseks.
Neile ka ei meeldinud:
loterii
trakyllmaprokrastineerinj2lle