Taaskord postitus sellest, kuidas mina olen ikka tark ja tubli ning teised kõik...Tegelikult ajendas hoopis üks artikkel, mis on maksumüüri taga, seega ei hakka linkima, aga nii palju kui lugeda sai (täiesti ammendav selleks, et igasugu järeldusi teha, eks..), siis tundus olevat teema selles, kuidas eesti rahvas on jälle ohus, ülikoolides ei saa enam emakeeles õppida! Ehk siis Maaülikoolist olla keegi peale kahte nädalat dokumendid välja võtnud, sest biokeemia loengud olnud keerulises aktsendiga inglise keeles ning sisseastumisel sellest ei teavitatud.
Meenutades oma ülikooliaegu, siis tuleb tuttav ette küll. Meil olid inglise keeles makromajandus, mitu avaliku halduse ainet, mitmed huvitavad kõrval- ja vabaained ning tõepoolest, ükski neid lugenud õppejõududest ei olnud puhas inglane, sai kuulda nii saksa-, taani-, kui ka itaaliapärast aktsenti, ilmselt mõnda veel, mis hetkel ei meenu. Samuti ei teavitanud keegi sellest meid sisseastumisel. Kuskilt oli aga selgeks saanud see, et 95% teadusartiklitest, mida ülikoolis lugema peab, on niigi inglisekeelsed, lisaks need üksikud erialaõpikud, mida üldse kätte saada oli. Jah, hiljem ma küll kohtasin paari inimest, kes väitsid, et nemad neid artikleid lihtsalt lugema ei hakka, saab kuidagi ilma ka hakkama, aga isegi sel juhul pidi keegi sul valmis kirjutama lõputöö võõrkeelse kokkuvõtte. Tõele au andes, neist ütlejatest küll ükski nii kaugele ei jõudnud. Halduses kirjutasid mitmed ka lõputöö inglise keeles, enamasti küll kohalikud venelased, kes niikuinii sihtisid koduvabariigi piiridest kaugemale, aga ka paljud eestlased, kelle lõputööteema oli niivõrd läbi imbunud inglisekeelsetest terminitest, et tõlkimine oleks suurem vaev olnud. Sealjuures ei pea ma kindlasti õigeks NÕUET kirjutada kõik lõputööd võõrkeeles, jah, me elame siiski Eestis, kuid ma ei pea vajalikuks ka püüda iga hinna eest ainult emakeelt kasutada, sest selge on see, et enamik rahvusvahelisest teaduskeelest on inglisekeelne. Mu kursaõde küsis alati huvi pärast iga teema kohta saksakeelset materjali, iga nii viienda kohta üks artikkel ka leiti...
Ehk siis mu meelest on üsna naiivne kujutada ette, et ülikoolis saaks hakkama inglise keelt oskamata. Jah, loomulikult tuleb erialakeeles ette tundmatuid mõisteid, aga see, kui loeng on ikka nii keeruline, et üldse aru ei saa, näitab siiski keeleoskuse puudulikkust. Minu esimene reaktsioon oli muidugi ka, et "oh my God!", aga tegelikult arendas võõrkeelsete loengute kuulamine tohutult keeleoskust ning kindlasti olid kõik neid aineid lugenud õppejõud oma ala professionaalid, kelle rahvusvaheline kogemus andis palju juurde. Võib-olla tõesti loevad kuskil loenguid mingid suvalised inglisekeelsed töllid, kes lihtsalt glamuuri mõttes tööle võetakse ja vanad head kodumaised lektorid lastakse lahti? Mh, ma vist hästi ei usu. Kuigi jah, torkamise mõttes, kunagi kui Maaülikool veel Eesti Põllumajandusülikooli nime kandis, nägin bussis üht neidu, kel oli käes referaat Eesti Põllumajandus Ülikoolile teemal Eesti rahvarõivad. Pööritasin veidi silmi, sest no ok, kooli nimi on tõesti pikk ja keeruline, aga referaatide kirjutamine ülikoolis? See on nii keskkool ju?!
Ma muidugi ei tea, kuidas antud teema nüüd üldse ajakirjandusse jõudis, kas läbi tudengi, kes dokumendid välja võttis või kuidagi kaudsemaid teid pidi, aga üllatav, et see üldse teemaks tuli. Ja teemaks tuli see muidugi hoopis selle külje pealt, et "eurookupatsioon"! Sunnivad sealt ülevaltpoolt meie kalevite kangele rahvale oma väärastunud eurokombeid peale! Diplomivabrik, raisk! Eks see inglise keel ole ainult selleks, et meile igasugu murjaneid sisse smugeldada! Isegi nõukogude ajal ei olnud nisukest asja, et meie oma Eesti ülikoolis ei saanud emakeeles õppida! Ptüi! /Lugege artikli kommentaare, kui ei usu.
Ma lihtsalt tuletan meelde, et Eesti ei ole saar, mis saaks end muust maailmast täiesti eraldada ja loota, et meie keelest võiks saada üldkasutatav teaduskeel on vist ka veidi utoopiline. Võrreldes varasema ajaga on maailm palju avaramaks saanud ning lisaks kõigele hirrrrrmsale, mis sealt tuleb, ei saa eitada, et ka mujal maailmas on olulist teadust tehtud, millest siinmaalgi kuulda võiks.
Mina astusin esimest korda kõrgkooli, sisseastumisvõõrkeeleks prantsuse keel.
VastaKustutaMa olin ikka VÄGA ehmunud, kui avastasin, et hulk tekste, mida me lugema pidime, olid inglise keeles, mida olin keskkoolis 2 tundi nädalas saanud ja oskasin tasemelt umbes jutustada proua Darcy juhtumustest raudteejaamas ja turul.
Kaks ainet olidki inglisekeelsed.
E, prantsuse keelt ei olnud üheski aines vaja ega valikuna esil, et loe tekste selles või et no inglise keeles sa seda ainet võtta ei suuda, anname sulle prantsuse keeles.
Ma ei tea, mis lõputööga oleks saanud, ma sinna ei jõudnud, aga siiamaani vihastan, kui meelde tuleb. Eelduse peale, et KÕIK oskavad ju inglise keelt ja kui ei oska, oled mingi imelik loll ...
Ok, kui sisseastumisvõõrkeeleks on prantsuse keel, siis kõlab see imelikult küll, et ei teavitata inglise keele nõudest.
KustutaPäris ilma võõrkeeleta, eeldada, et kõike saaks ainult eesti keeles teha, ma siiski ette ei kujuta.
See, et saksa, prantsuse ja vene keel, mida meil siiski korralikul tasemel õpetatakse, ülikoolis kasutud on, see on tegelikult kurb küll.
No seal oli võõrkeelekatses (tekst lugeda ja sel teemal õppejõududega tolles võõrkeeles arutleda) valida, kas saksa, prantsuse või inglise keel.
KustutaAga kui sisse olin saanud, küll keegi enam midagi valida ei andnud.
Meil eesti ja sugri ja kirjanduse osakonnas oli ses mõttes ausam, et sisse võis astuda ükskõik millisega kolmest - inglise, saksa või prantsuse keelega. Pärast hakkas olenevalt valitud erialast tarvis minema rohkem inglise (üldkeeleteadus) - või saksa (eesti keele ajalugu) - või vene (väikeste soomeugri rahvaste juures ekspetil käimine) - või soome - või ungari keelt. Aga tüüpilisemad eesti-sugri fillile vajalikud keeled (inglise, vene, saksa, ladina, soome) olid kohe need n.ö nullkursuse ained, mida tuli või tasus võtta enne oma erialaaineid või vähemalt erialaainete algastmega kõrvuti. Kõigil - ja olenevalt sellest, kui palju keegi varem oli õppinud, sai neid kursuseid võtta eri tasemel.
KustutaMina astusin ülikooli umbes 23 aastat tagasi. Saksa keelega. Esimeses sissejuhatavas kõnes ütles osakonnajuhataja, et kes saksa keeles on sisse astunud, tublid olete, aga nädala pärast loete inglise keelt või võtke parem paberid välja. Esimene eksam oli puhtalt inglisekeelse õpiku peale, millel ei olnud ühtki seost loengutega ja mida oli üldse vist 4 eksemplari… tudengeid, kes ainet võtsid ja kahe kuu pärast eksamit tegema pidid, oli umbes 120. Tädi töökohas sain paljundada (taolist võimalust kasutasid paljud) ja põhimõtteliselt tõlkisin õpiku sõnaraamatuga enda jaoks ära. Elasin üle, aga ma siiamaani ei arva, et selline suhtumine oleks aus. Ja biokeemiat jms taolisi jubeaineid peaks ikkagi tudengi emakeeles kuulata saama, ma ei kujuta ette, kui oleks pidanud neuroanatoomiat isegi saksa keeles (kuigi mul on enam-vähem c2 tase) kuulama.
VastaKustutaMa käisin ülikoolis 1988-1993. Füüsika. Erialakirjandus oli venekeelne. Edumeelsemates ainetes (majandus) tuli vist inglisekeelne peale juba...
VastaKustutaAga tühja see kirjandus.
Kui lapsed ei õpi ülikoolis oma eriala eesti keeles ja ei saa eesti terminoloogiat, siis mis edasi?
Lähevad tööle, ja seal räägivad ka pool-inglise keelt?
Arvutiasjanduses on see juba juhtunud.
Öeldakse rahulikult keset eesti teksti "bucket" ja "api" ja silm ka ei pilgu.
Kas me sellist Eestit tahame?
Ei, ei ole retooriline küsimus.
Päriselt?
Kas ka raamatupidaja, mehhaanik, soojussüsteemide insener peaks tööl rääkima inglise keelt eesti sidesõnadega?
Inglisekeelne haridus selleni ju viib.
Mu meelest on see jälle ainult ühe äärmuse nägemine. See pool-inglise keeles rääkimine näiteks on täiesti intelligentsi küsimus. Kuidas suhtuda siis välismaa ülikoolides õppinutesse - meie riiki kõlbmatud töötajad? Pigem on mulle silma jäänud kõrgharitud, kelle inglise keel on samasugune nagu minister Tõnistel ja TÜ-s oli keeleõpe ettenähtud tõesti vaid filoloogidele, ülejäänud võisid vabaainena võtta, aga enamasti ei jätkunud kohti.
KustutaEhk. Üks asi on teadus, siin on tõesti raske "eesti" ja "muu" piiri tõmmata. Aga ülikool loob ja annab oskuskeele ka kogu ülejäänud ühiskonnale.
VastaKustutaMa eelmisel tööl puutusin kokku terminiloomega. Jube tänamatu tegevus. Tuleb välja mõelda uued sõnad (või fraasid) selliste nähtuste jaoks, mis alles tekivad. Need on inimeste meelest alati imelikud, sest nii mõisted kui sõnad on alles uued. Aga kui terminitega ei tegele, võetakse lihtsalt inglisekeelne sõna üle ja on see siis parem???
Keegi peab oskuskeelt looma, ja keegi peab seda inimesteni (noorteni) viima, ja kes siis veel?
Mu meelest ei ole ju juttu olnud täielikult võõrkeelsest kõrgharidusest Eestis?
Kustutakraadiõpe kisub küll täiesti võõrkeelseks. nt kui doktoriõpe on mõnel erialal ainult inglise keeles.
KustutaDoktoriõpe on selline juba aastaid ju, seega see justkui poleks viimase aja trend? Samas magistri ma tegin alles 2014, meie erialal ei kaitsnud keegi inglise keeles, ilmselt erialati väga erinev ka.
KustutaEga ma ei tea, mis õige on. Ma lugesin neid artikleid võõrkeelse kõrghariduse kohta (nüüd hiljuti, kui see ajakirjanduses teemaks oli) ja ma ausalt ei tea. Emakeelse teadus- ja erialakeele säilitamise pingutus maksab kätte õppijatele, kes tahaks pärast laias maailmas tööd teha.
KustutaBaka- ja kraadiõppe vahele ei oska ma mingit joont tõmmata. Keel ja selle kasutuse viis on ometi üks? Või hoitakse doktorande tavatudengitest kuidagi lahus?
Doktorandid on ses mõttes eraldi, et neil ju loenguid enam pole. See nende keelevalik sõltub palju sellest, kes juhendaja ja no TÜ-s vähemalt olid need välismaised õppejõud juhendajatena hinnas, samuti doktoritööga ilmselt sihitakse rohkem ka laia maailma kui baka- või magistriga.
KustutaVabalt võib olla, et olukord ülikooliti kardinaalselt erineb, samuti sama ülikooli erialade vahel.