Eesmärk pühitseb abinõu

Üldiselt tahaks oksele hakata nende viimase aja uudiste peale. Ma siin mõtlesin, et kuidas üldse on võimalik, et lõputöö plagiaat välja ei tule? Mismoodi on võimalik kirjutada terve lõik viitamata teooriat, kui on teada, et üks ühest samast allikast refereeritud lõik teooriat on juba väga halb stiil. Mingisugune lõik, või veel hullem leheküljed viitamata teksti? Kas neid töid ei loetud iialgi läbi?
Ma mäletan nii oma baka- kui magistritööst, et juhendajaga käidi kogu tekst sõna sõna haaval läbi, ei jäetud kivi kivi pealegi. Bakatöös oli mul näiteks lause selle kohta, kuidas USA-s peale valimisi enamasti kogu administratsioon vahetub ning me murdsime pikalt pead selle üle, kas sinna peaks mingi allika ka juurde panema või on see siiski nn "üldine teadmine". Akadeemilise töö teooria osas ei saa olla ühtki viitamata mõtet, sest hilisem osa peab põhinema mingitel varasematel uuringutel, teooriatel, see on vundament, millele hakatakse ehitama ning samuti peab see olema süntees erinevatest teooriatest, mitte nii, et leidsin ühe hea artikli selle teema kohta ja kirjutan selle teooria ossa ümber. Artikleid peab olema mitukümmend ja töö autor peab suutma need omavahel seostada ja ühtseks loogiliseks teoreetiliseks raamistikuks siduda. See ei ole mingi paganama referaat, et keegi kirjutas ühes kohas nii ning mina siin küsitlesin kümmet inimest ja järeldasin sellest, et tõepoolest nõnda ongi.

Mismoodi sa lähed sellist saasta kaitsma? Minu kiiks oli see, et ma ootasin lausa kaitsmist. Minu töö on minu lapsuke, ma tean sellest kõike ja tahan teile ka rääkida, küsige ainult rohkem küsimusi! No ja siis teises skaala otsas on need - vahet pole, saaks aint kaelast ära, mul on seda paberit vaja - tüübid. Ilmselt see tuleneb taaskord minu võimetusest tegeleda asjadega, mis mind ei huvita. Kirjutada 80 lehekülge teksti asjast, mis ennast ei eruta? Võimatu. Ma püüdsin näiteks oma teist magistrit (mu esimene nelja-aastane baka võrdsustati hiljem magistriga ning ausalt öeldes oli see kõvasti mahukam ka kui hilisem 2,5 aastane "päris-magister", kusjuures ma ei saagi hästi aru, kuidas Vakra toona oma baka kolme aastaga kätte sai) kirjutada algselt EL-i hiljuti jõustunud andmekaitseseadusest ja selle toona eeldatavatest mõjudest Eesti mäluasutustele, aga EL õigus (ja õigus üldse) on minu jaoks maailma kõige igavam valdkond ning ma lihtsalt andsin alla. Kõrvalepõikena, ma tahtsin kunagi õigust õppima minna (et ropult rikkaks saada) ja eeldasin, et küllap see mulle meeldib, geenid ju, isa on õiguse lõpetanud, aga selgus vastupidine. Õigus on õudus, halduses oli mitu õigusainet kohustuslikuna, ma ei saanud isegi aru, mida ma kaasuste lahendamisel õigesti, mida valesti tegin. Mu aju sulgub nende teemade juures, mille ta igavaks on tunnistanud.

Postimees on taasavaldanud Marek Sammuli arvamusloo mõne aasta tagant, kus lahatakse plagiaadijuhtumit doktoritöö puhul. See annab enamus vastuseid küsimustele, mille üle ma siin alguses imestasin. Ma olen sellega väga nõus, ju mul olid lihtsalt ideaalsed juhendajad mõlemal juhul või siis oskasin ma neid hästi "ära kasutada" (sest üks noormees väitis, et vähemalt üks neist juhendajatest oli täitsa jama ega aidanud teda üldse, ma kahtlustan, et probleem oli selles noormehes). Sammul kirjutab: "Olen mõnda aega õpetanud kursust magistrantidele ja imestanud, et nende kirjatööd on sageli puhas plagiaat. Selline hinnang tuleb neile suure üllatusena – nad on neli aastat ülikoolis samamoodi «kirjutanud» (loe: teksti kopeerinud) ja keegi pole neile öelnud, et nii ei käi. Sageli tunnistavad nad, et keegi pole neile nende kirjatööde kohta üldse midagi öelnud." Ma usun seda. Mina olin juba kooliajal see vastik laps, kes õpetajat asendama panduna õpetajast endast rangem oli. Ma olen olnud kaitsmistel, kus inimesed saavad C-sid ja mõelnud, et tule taevas appi, kes säänse jura üldse kaitsmisele lubas? Aga ju ongi reaalsus nii karm, et tegelikkuses saavad need tööd C-sid. Näiteks oli minu kooliajal teema Laine Randjärvele antud doktorikraadiga. Küsisime toona oma õppejõult, et mis värk on siis, miks läbi lasti? Too ei tahtnud midagi rääkida, ütles ainult et kui meie poleks lasknud, küll keegi teine ikka oleks, saamata tal see kraad ei jääks, sest tal on seda vaja. Päriselt, inimesed saavad kraade selleks, et neil on seda vaja? Inimesed suudavad teha asju, mis neid muidu väga ei vaimusta, aga on vaja ära teha? Ma mõtlen tõelisi pingutust nõudvaid asju nagu ülikooliõpingud? Eks siis muidugi eesmärk pühitseb abinõu. Raske orjatöö vs kõik ju teevad üle jala, see pole mingi patt! Ilmselt valib enamus "mul on seda kraadi vaja"-rahvast  viimase variandi. Mul on see õnn, et ma olen perfektsionist. On ju isegi mingi vanasõna, et kui korralikult ei tee, pole mõtet üldse teha, see on vist ammu maha vaikitud?

Samas see on ilmselt mingi elu üldine seaduspära. Mu eks jõudis ka töövaidluskomisjoni sellega, et tema tegi (ehitus)tööd aeglaselt, korralikult ning nõudis selleks kalleid vahendeid, tööandja süüdistas teda aga priiskamises, sest noh, kiiresti, kehva materjali ja kehva kvaliteediga saab ju ka tehtud ning kasum tuleks suurem. Ma saan aru, et kuskil on ka tasakaalupunkt nende kahe äärmuse vahel, aga enamasti hakkavad silma ikka need must ja valge. Ja mulle tundub, et üha enam ikka see kähku, lõdva randmega ja kaelast ära.

Üldisest valetamisest ja vassimisest erinevate teemade juures ei hakka rääkimagi. Ju siis on elu näidanud, et see tasub piisavalt ära, miks muidu.