Leheküljed

neljapäev, august 24, 2023

Mis me sööme?

Neid söögipostitusi lugedes tundub, et see on kõik üks äärmiselt intiimne teema ja peab ikka õnnega koos olema, kui leiad teise inimese, kes sinuga enam-vähem sarnaselt toitub. No ei ole me üks ja sama liik, toitumise põhjal küll mitte.

Ma olen elu aeg pmst poolfabrikaatidest toitunud ja kui ma üksi elaks, ma ei viitsiks vist üldse eriti süüa. Ma sööks kiirnuudleid ja heal päeval keedaks pool pakki pelmeene. Ma puht füüsiliselt ei suuda süüa üle umbes 200 grammi toitu. Välja arvatud hilja õhtul joogi kõrvale - siis ma võin vabalt käntsu juustu sisse ajada koos paki krõpsude ja salaamivorstiga. Mis magustoidud? Miks te neid sööte? No ok, ma söön ka mingil määral. Puuviljadest banaan ja hurmaa, vanasti viitsisin melonit ka süüa, enam pole üle aasta ostnud, ei teagi, miks. Magustoidud on täiesti mõttetud - päriselt inimestele meeldib šokolaad ja nad teevad oma rõõmuks kooki? Müstika! Ma ostan oma rõõmuks paki hästi äädikasi kartulikrõpse ja söön kuni suu tuim - vot see on nauding!

Nullist suppi teha? Miks? Purgisupid on ju poes müügil? Mul mees näiteks viitsib, ok, on parem küll, aga mind see üksi ei motiveeriks. Õudne mässamine ja lägastamine. Mees teeb tähtpäevadeks ise kartulisalatit ka (ja siis hädaldab sinna juurde) - ma ei saa aru, miks. Ostku poest ja olgu vait. Aga ei, tema argument on ka see, et kannatab ära, sest maitseb paremini. Mu jaoks on kannatamise vältimine primaarsem. 

Ma teen makarone hakklihaga, viineritega või kanalihaga. Keedan pakipelmeene. Pajarooga teen paki pajaroale hakkliha lisades. Kartuleid võin keeta. Kukeseenekastet teha. Mingeid valmis Aasia kastmetega asju võin ka teha, kus kõik tuleb kokku valada ja soojaks ajada. Riisi võin keeta. Grillitud liha kõrvale teen salati lehtsalatist, kurgist, tomatist, oliiviõlist ja juustukuubikutest. Rohelisi salateid võin ma teha, aga nendega on see häda, et ülejäänud peavad neid vaid päris toidu lisandiks. Friikad ja kalapulgad, normaalne toit. Igasugu pihvid ja poekotletid - vabalt. 

Alati kui räägitakse, kuidas teismelised on valmistoidust paksud, meenutan seda, kuidas ma sõin kogu oma teismeliseea lõunaks Rakvere pihve, Salvesti makaronirooga või Saarioineni pitsasid. Ja kaalusin alla 50 kilo. Ilmselt on trikk ka kogustes. Meie peres ei söönud keegi iialgi üle kolme keedukartuli ja näiteks ema keetis kolmesele perele alati 3/4 pakki spagette, mitte rohkem. Magustoite ei tehtud kunagi. Kommi ja sellist kodus küll oli, aga ma ei mäleta, et keegi kunagi oleks korraga vabatahtlikult üle paari kommi söönud, sest miks peaks? Võrdluseks mu naaber, kes kallas keresse terve poolekilose paki väljamaa šokolaadikomme ja oksendas pärast pool päeva. Ta sõi muidugi järjest ära ka paki Stimoroli nätsu ja valutas õhtuni kõhtu ning veidi vanemana tõmbas ära terve paki suitsu ning nuttis, et hakkab surema peale seda...Mul töötab see ajuosa õnneks ainult õhtuti ja soolase snäkiga vt eespool.

Ja siis ma sain ükspäev kangesti kiita, sest ma olen nii tubli ja pesen alati nõud kohe peale söömist ära. Ah? Kas kõik inimesed ei tee seda siis või? See on ju rõve, kui mustad nõud kraanikausist vastu vaatavad? Samal põhjusel ei taha ma ka nõudepesumasinat - isegi, kui ma neid räpaseid nõusid ei näe, ma ikkagi tean, et nad seal kuskil masina kõhus on. Fui! Meie peres pesevad kõik iseenesestmõistetavalt oma nõud peale söömist kohe ära. See on umbes sama loomulik, kui see, et peale vetsus käimist pühid tagumikku ju? Ei ole või? Ma ilmselt selle lägastamisprobleemi tõttu väldin ka ise suuremat söögikeetmist, sest sellega kaasneb segadus. Mees mul õnneks koristab ise enda järelt. 

Huvitav on, et kõige selle eelneva juures meeldib mulle väga hästi süüa. Lihtsalt ma ei taha olla seda sööki ise teinud. Ma ei ole see, kes siiralt kiidaks mingit burksiurgast, ma naudin fine diningut ja mulle meeldib proovida igasugu uudseid asju. Mul peaks erakokk olema. Mulle hirmsasti meeldib mehe käest küsida: "Mis sa mulle täna süüa teed?" ja ma pettun iga kord, kui ta vastab, et ei tea. Mu meelest on see ebaõiglane, et inimesed peavad endale ise süüa tegema. Ja koristama. Ja lapsi kasvatama. Vanasti oli teatud kihtidel selleks siiski vilunud professionaalid. Miks enam pole, ah? Igaüks peaks saama spetsialiseeruda sellele, mis temal kõige paremini välja tuleb. Mina ei ole professionaalne kokk, koristaja ega guvernant. Mul tuleb kõige paremini välja...hmm...mmmh...sooja õhu suust välja ajamine?

kolmapäev, august 23, 2023

Tule, Marca, lähme peole!

Tegin sellise väikse elumuutva nükke, et eemaldasin FB profiililt enda sünnikuupäeva. Üldse mitte selle pärast, et "ärge tuletage mulle meelde, et ma vananen" ega ka mitte selle pärast, et eraldada terad sõkaldest - "vaatan, kes must päriselt hoolib". Lihtsalt selle tõttu, et ma ise enam igapäevaselt FB-s ei käi ja sageli jäävad mõned sünnipäevaõnnitlused saatmata ning kuna mina end sellest häirituna tunnen, siis ei taha, et teised samuti tunneksid. Ilmselge lollus muidugi, peaks juba harjuma, et teised ei ole nagu mina, eks.

Mina näiteks tean enamiku oma põhi- ja keskoolikaaslaste sünnipäevi peast või vähemalt tean ma kuud, millal nad sündinud on. Meil olid ju toona igasugu salmikud ja "Minu klass"-i märkmikud, kuhu sünnipäevad kirja pandi ja mul on silmamälu. Teiseks olid horoskoobid toona kuum teema ja otse loomulikult tean ma, kes mis tähtkujust sündinud oli. Meie klassis oli ebaproportsionaalselt palju Veevalajaid näiteks. 

Eraldi asi on muidugi see, et mida ma selle teadmisega pihta hakkan. Ma võin teada, et Mari sünnipäev on 25. mai, aga ma ei pruugi aduda, et just nimelt täna see 25. mai käes ongi. Seega, sünnipäevade meeldetuletused on vajalik asi. 

Samas ikka üllatas natuke, et kui varem soovis mulle õnne ca 25% sõbralisti liikmetest, siis eile ei soovitud mulle FB seinal mitte kordagi õnne. Kui te arvate, et see mu nutma pani, siis ei, pigem kinnistas see minu hüpoteesi: "Nobody cares, my friend!", mis minu jaoks ei ole traagiline, vaid hoopis vabastav. Sa ei lähe kellelegi korda, seega võid sa ära unustada iga hinna eest teistele meele järele olemise. 

Õnne soovisid mulle pereliikmed, üks sugulane, üks sõbranna ja üks mehe sõber. Ilmselt nad kasutavad märkmikke :D

Sõbranna, kes armastab igasugu deepfake värki, oli mu ära barbistanud. Tulemus oli ikka päris õõvastav:

Huvitav oli see, et kui ma selle üle ohkisin, teatas sõbranna, et tal on teine veel, aga see olla liiga malbe minu jaoks: 

Ma siis üllatusin, et "Ma ju olengi malbe?!", mille peale ta saatis mulle hüsteeriliselt naerva meesterahvaga GIF-i ja lisas, et "oled muidugi". Ma ei saa aru, ma ju OLENGI malbe? Enamasti. Enda kohta. Mind täielikult hämmastas ka see kunagine blogijate karikatuur (ma ei tea, kes autor oli, aga see oli miski iidne asi), kus mind kujutati räuskava blondiinina veiniklaasi taga. Tõesti? Ahjaa, kooli kokkutulekul hüüdis ka keegi, et "Näe, bravuuritar tuleb!" Ei, ma olen malbe. 

Igatahes, see teine pilt on tõesti õõvastavam kui see esimene, sest see teine on kuidagi realistlikum. See on selline mina, kelle üle normaalsed inimesed võiks uhkust tunda. Selline hoolitsetud ja eakohane. Stepford Wives ja Meeleheitel koduperenaised. Edukas ärinaine. Girl-boss Barbie. Ma ei ütleks üldse, et malbe. Ma võisin kahekümnendates ilmselt täiesti reaalselt arvata, et minust säärane saab. Mis ometi viltu läks?! Miks ma hülgasin ühiskonna ootused minule?! Igatahes, juukseid ei tohi blondeerida, nüüd ma siis tean. 

Ma ei julgenud sõbranna käest küsida, et kust ta üldse sellised näopildid sai minust, sest oma teada pole ühtki sellist portreed minust olemas.



teisipäev, august 22, 2023

Küsimus Helsingi ühistranspordi kohta

Ehk on mõni inimene kursis ja oskab infot jagada. Niisiis, olla ühine piletirakendus Tallinna, Tartu ja Helsingi jaoks. Tõmbasime siis selle pilet.ee 2020 äpi alla, mul endiselt nutiseadet pole, aga loodetavasti saab ühe nutiseadmega ikka mitu piletit ka osta. Mul isiklikult on see roheline Ühiskaart ka olemas, ühendasime selle äpiga (läks vaevaliselt, mitu korda jooksis kokku, lõpuks sai kaks korda ühendatud...). A mis selle point on? FB-s ka keegi küsib ja jääb hüüdja hääleks kõrbes: "Kas ma saan õieti aru et pean endale laadima pilet.ee äpi, ja selle kaudu saan osta Helsingis trammipileti? Seda varianti et ma laadiks oma rohelisele ühistranspordi kaardile raha ja seda Helsingis lugejale viibutaks ei ole/ei tule?" On keegi kasutanud ja omab praktilist kogemust?

esmaspäev, august 21, 2023

Oli ka suvi

Sel aastal suve justkui ei olnudki. Juunikuus käisin ühe korra järves ujumas ja kuigi enamuse suvest veetsin mere ääres, siis rohkem ujuma ei saanudki. Mitte kordagi. Mitte ühtki korralikku rannailma. Vähemalt mitte juuli keskpaigast tänaseni, kui mul puhkus oli. Ok, see 7. august välja arvata. Mitte, et mind õudselt randa kisuks, lihtsalt kuidagi ootamatu. 

Mulle ei meeldi juulist puhkusele jääda, sest siis peab augusti lõpus juba tagasi tulema ja augusti lõpp on ju alles suvi, aga sel aastal polegi väga vahet. Saate aru, lapsi sunnitakse homme õpikutele järele minema! Johhaidii - suvepuhkus peaks olema veel, mitte mingi valmistume kooliks! Meie ajal küll niisugust asja ei olnud, et kool oleks endast enne 1. septembrit märku andnud. 

Selle suve märksõna on puugid. Me just täna käisime neljandat süsti saamas, eelmisest on kolm aastat - mul oli eile üks puuk kinni ihus, kolm tükki jalutas niisama ringi, L.-l kaks kinni ja ühte ei saanudki tervenisti kätte, isegi meditsiiniõde mitte (ei tormanud EMO-sse, lihtsalt juhtus päev enne vaktsineerima minekut). Me vist liigume võpsikutes ka rohkem, kui enamik inimesi, aga ikkagi - täielik karauul. 

Suur osa puhkusest möödus Pärnus ja Pärnumaal, sest küsi ja sulle antakse - sõbral seal tühi üürikas. Majutushinnad on sel aastal ikka haledad. No ei tõuse käsi niisama voodi eest üle soti öö eest maksma. Vanemad tahtsid Pärnusse normaalsesse hotelli, kus ka lisaks voodile mugavusi ja avastasid, et alla 500 öö väga ei saa. Naeruväärne mu meelest. Pärnus on veel see jama ka, et ega seal nii väga mugav magada ei ole, vähemalt mitte keskuses, sest röögitakse ja punnvõrrid on üllatavalt populaarsed. Kangesti tahtsin Manilaiule, aga kõige mugavam on sinna saada reedeti, paraku reedeti oli alati kehv ilm, jäigi käimata. 

Lätti läksime, läks ilm ka kohe veel kehvemaks. Plaan oli maanduda Ventspilsis ja seal Kura sääre kaudu tagasi tulla. Ööbimine sai paraku liiga linnast välja valitud, liiga palju sõitmist ja liiga vähe koha peal olemist minu jaoks. Omanik küsis õhtuse sauna eest viis kümpi, kui me viisakalt keeldusime, siis selle aja jooksul, kui me poes käisime, ilmus sauna ukse ette tabalukk...Eks see veidi ebameeldiva mulje jättis, aga no ju on vaja nii. Kuldigas käisime esimest korda elus, vot see oli üks kaunis koht, kahjuks jälitas meid suur must pilv ja vanalinnas jäigi jalutamata. Üldiselt suurema kambaga reisimine ongi minu meelest selline kompromissimaiguline, ma tahaks igasugu asju, aga eeldan, et teised neid asju ei taha ja siis ongi selline pealiskaudne värk. Lõpus isegi vedas, otsisime viimaseks õhtuks majutust Cesise kandis, Bookingu äpist väga ei leidnud miskit ja otsustasime kohale vaatama minna, kui üks autodest järsku enam ei käivitunud. Kallakust alla saime käima ja siis sõitsime igaks juhuks kohe koju tagasi, hea, et enne majutust ära ei broneerinud. 

Neli nädalat läks nii kiirelt mööda, et L. ei tahtnud uskuda, et mu arvutused paika peavad ja juba ongi puhkus läbi. Mis sinna sisse siis mahtus - sukeldumine Äntus ilma varustuseta ja Saadjärvel varustusega (mina kui kõrvavärdjas vahtisin pealt muidugi ainult...), esimest korda elus murakate leidmine looduses (no mingi kümme marja tuli ära...), usse ka muidugi päris mitu leitud, põtra nägime hästi lähedalt, Tõstamaa kandis hästi palju toredaid inimtühje rannakesi ja lahesopikesi külastatud, Punk'n'Rollile jahedam ilm täitsa sobis, eriti hea, et ilma vihmata, Tolkuse raba oli tore, eriti hommikul inimtühjana, hiljem oli laulupidu, Soomaalt lasime ruttu jalga, sest sääsed tahtsid ära süüa, Audru ringrajal sai kogemata tsiklisõitu nähtud, isegi oli täitsa miskit, Supeluse aastalaadale samuti ootamatult satutud, Sillamäe uuel promenaadil lõpuks käidud, Häädemeeste kandist elu suurim kukeseenesaak saadud, Kalvi pangal kõõlutud ja esimest korda elus Kalvi randa satutud, mis on üks ütlemata kena kohake. No ja kõik. Järgmine nädalavahetus plaan Helsingis ära käia Mega event toimub seal. Lubab taas lakkamatut vihma. Imeline.

reede, august 18, 2023

Pissi Prints

Blogijatel on vähemalt see pluss, et iga nõmeda elujuhtumi juures saab ohata - sellest ma veel oma blogis kirjutan! 

Minu suvist puhkust vürtsitas sel aastal kass oma väljaheidetega. See on juba vana jama, et ta suvilasse minnes poolel teel avastab: "Ups! Kaka tuli!" ja meie siis sõidame piirkiirust ületades padavai kassi pesema, lootes, et politseionu halastab, kui pea aknast sisse pistab ja seda hingematvat lehka tunneb....Koju jättes pole siiani ühtki probleemi olnud, kassivetsu puhastan ma üle päeva (kindlasti keegi leiab, et ma olen jõle inimene, ikka iga junni tekkides peaks koristama) ja kui päevake üle läheb, ei juhtu ka midagi. Pikematel äraolemistel käib keegi ikka kassi vaatamas ja kasimas ka. 

Seekord me üldse pikalt ära ei olnudki, kui koju tulles tervitas meid ukselävel kena junnihunnik. Kuna Tommy on pikakarvaline, siis tal vahel juhtub väikseid õnnetusi, kui mõni kiuslik pabul karvadesse kleepub ja kuskil hiljem maha potsatab. Aga no see ei olnud mingi "väike õnnetus", see oli konkreetne hunnik. Territooriumi märgistamiseks või vihast kassid ju sirtsutavad, mitte ei jäta hunnikuid? Müstika. 

Edasi oli kõik normaalne, kuni järgmise korrani, kus lisaks hunnikule oli ka loik kott-toolil. Variandid: kass on haige. Tüüp kuidagi haiglane ei paistnud, lunis sööki tavalisel moel, samas ma ise öösel magada ei saanud, kuulatasin, kas kass ikka hingab või on juba kõrvad pea alla pannud (minu puhul normaalne eskaleerumine a la nohust kirstuni...). Kuna edasi oli jälle kõik norm, siis ma kohe arstile ei helistanud, sest kassilt pissiproovi võtmine ei ole asi, millega ma esmajärjekorras tegelda tahaks. Pealegi tekkis parem idee, miks kass nii teeb. Nimelt värvitakse meil maja ja kass on loomulikult hirmul kui keegi võõras akende taga kõõlub. Ju siis võitles võõrastega ainsa relvaga, mis tal käepärast. 

Jätsime siis lapse (vabatahtlikult jäi, ei sundinud, noh) kassiga koju ja sõitsime Pärnusse, kui poolel teel laps helistab, et leidis kott-toolist järjekordse loigu. Aga me olime ju kõik kodus?! Ta ei olnud paanikas?! 

Edasi oli jälle kõik ok, kass käitus normaalselt, kuni eile istusime kõik rahulikult söögilauas kui järsku esikust kraapimist kostis. Tommy oli just värske hunnikuga maha saanud...Meenus, et enne seda käis ta korra vetsu ukse peal nuuskimas. Noh, ma pidin graafiku järgi hommikul koristama, aga selleks hetkeks oli pealelõuna. No ei olnud see vets ääreni täis, aga ju siis kassile ei meeldinud ja ta otsustas end mujale kergendama minna. Koristasin vetsu ära ja peale seda läks kass kohe sinna pissile. Kott-tool päästetud seekord...

Huvitav on see, et sama liiva oleme kasutanud nüüd umbes aasta (või kaua see Lidl meil siin Tartus on?), varem kasutasime Natusani, aga kui selle hind oli toona soodukaga 2,99, siis nüüd olen ma näinud juba hinda 8,99. Lidli liiva koostis on muutunud? Igatahes on tunne, et probleem on selles liivas. Kas tõesti peab kassi liivakasti iga päev koristama hakkama nagu normaalne inimene? Kassi tõttu sunnismaiseks? Mees pakkus veel välja variandi, et kass on seniilseks jäänud, aga ta on kõigest 8 aastat vana. 

Meie, kassid, oleme ühed müstilised loomad...


neljapäev, august 17, 2023

Emily St. John Mandel. Klaasist hotell


Ma suutsin seda raamatut niimoodi lugema hakata, et olin täielikult unustanud sisukirjelduse ehk siis ei olnud mul alguses õrna aimugi, mislaadi kuriteo eest Alkaitis vangi satub. Mulle tundub, et see andis lugemiselamusele palju juurde, sest tagantjärele tagakaane tutvustust lugedes tekib pigem eelarvamus mingist majandusele orienteeritud krimkast, mida see raamat ometi üldse ei ole.

See on psühholoogiline romaan. Miskipärast tuli mulle lugedes meelde The Smashing Pumpkinsi lugu "Bullet with Butterfly Wings" ehk siis see "I'm still a Rat in a Cage"-sedastus. Mandel räägib normaalsetest inimestest, kes püüavad päriselt kõigi reeglite järgi ühiskonnas hakkama saada, nende reeglite järgi siis, mis kehtivad enamikus arenenud maailmas ja mida keegi tavaliselt küsimärgi alla ei sea. Ehk on see liiga ülepingutatud, sest mina tegelikult imestasin, kui Leon peale kümmet aastat vagunelamus mööda riiki reisinuna oli ikkagi õnnelik, kui sai tagasi päevavalgustuslampide ja õhukonditsioneeriga kontorisse. Normaalsel inimesel on väljaspool süsteemi hirm. Äkki see ikka nii hull veel ei ole? Meie (kes meie? Peaks vist ikka mina kirjutama?) ei saa eksistentsiaalset ilmutust faktist, et ilmselt me oma mandrilt enam kunagi ei lahku...

Me võime muiata edukultuse üle, aga ometi mõtlen ma, mis otsuse võtaks mina vastu, kui keegi pakuks mulle mingi kuupäeva muutmise eest mingil suvalisel ülekandel summat, mille eest saaksin osta kaatri? Ja see keegi ei oleks kuri mafiooso, vaid mu enda ülemus, aus ja usaldusväärne ning edukas inimene. Me tajume, et teeme liiga, kui lööme kedagi või võtame ära kellegi konkreetse inimese rahakoti, enamik seda piiri ei ületa, aga kui kuritegu seisneb allkirjas mingitele dokumentidele, mille mõju sulle hoomamatuks jääb? On võimalik korraga teada ja mitte teada, öeldakse raamatus. Muidugi on, me teeme seda iga päev. Ma tean, et vorsti tegemiseks tapetakse loomi, aga ma söön endiselt vorsti, sest noh, minu käed ei ole ju otseselt verised. Sama dissonantsi tõttu ei saa mina ausõna aru, et mismõttes 170 aastat?! Aga ta ju ei teinud otseselt kurja? See ongi see hetk unenäos, kus sa mõistad, et nüüd ongi läbi, kõik, sind on vahele võetud ja su enesepettus läbi nähtud. Põnev on, kuidas Mandel räägib hetkedest peale seda, kes mida teeb. Ainult üks põgeneb ja temagi ei ela edasi õnnes, vaid igaveses paranoias, et ühel päeval keegi ikkagi koputab ka tema uksele. 

Mulle meeldivad Mandeli tegelased. Tilda sõnastab üsna täpselt, mida minagi mõtlesin, samas temale see just ei sobi ehk siis see läbi elu minemine jälgi jätmata. Mina ei nimetaks seda sisemiseks tühjuseks, ma nimetaks seda ratsionaalsuseks. Enamasti on mulle raamatute puhul arusaamatud tegelaste tohutud sisemised heitlused ja rähklused, siin minnakse kuidagi loomulikult vooluga kaasa. Eks me ikka üldista enda baasil - mulle tundub, et inimesed pigem nõnda teevadki. 

Ainus, mis mulle ei meeldinud, olid need vaimud. Mina ja maagiline realism, eks. Kuigi Mandeli vaimud on isegi põhjendatavad. Vaimud kui musta südametunnistuse tekitatud nägemused. 

Igatahes mulle kangesti meeldis see sisevaade maailma, millest ma tegelikult mitte midagi ei tea. Meeldis see, et oli natuke kõhe - kõik need inimesed ja nende valikud olid ratsionaalsed, tingimuste kokkulangemisel võiksin see olla ka mina.