Kõigepealt tahaks jagada tähelepanekut, et ma olen neid "9 albumit" postreid nüüd FB-s juba omajagu näinud ja päriselt, ainult kahel korral on need naiste tehtud olnud (VVN ja Tikker, mõlemad blogijad). Nagu, mis mõttes? Naisi päriselt ei huvita muusika? Naised postitavad muudel teemadel? Naised postitavad vähem kui mehed? See oleks päris huvitav välja uurida, aga suht võimatu teostada vist, sest sinu algoritm ei ole minu algoritm ja ilmselt sa näed teisi postitusi kui mina. A ikka tahaks kiuslikult öelda, et mulle tõesti tundub, et muusika on mingi meeste monopoolne teema. Teine hüpotees on see, et naised postitavad pigem teemasid päris elust ja mehed tegelevad rohkem eneseesitlusega. Üldiselt. Mitte kõik siis, aga tendents on selline. Aga mina kui blogija tegelen vaieldamatult palju eneseesitlusega, aga seda üldiselt blogis, mitte FB-s (sest see on nii toksiline keskkond).
Tegelikult on lisaks üheksale albumile samal lehel olemas ka võimalus üheksa filmi ritta laduda ja ma ei tea, miks see viraalseks pole läinud. Kas selle tõttu, et inimesed vaatavad hoopis rohkem filme ja raskem valida? Mul näiteks ei olnud, sest ma olen jube vähe filme vaadanud. Enim on rahva poolt nimetatud muidugi Pulp Fictionit, ma paraku olen seda vaid korra näinud ja ei mäleta eriti midagi, ju siis see mind nõnda palju ei mõjutanud. Ristiisa pole näinud. Star Wars ja Sõrmuste isand on vaadatud, aga need on pigem kvaliteetne meelelahutus, kui kuidagi sügavamalt korda läinud filmid. Lõbus fakt - L. pole näinud ei Star Warsi ega Sõrmuste isandat, tundub haruldane just meesterahva kohta. Matrixist on meeles muusika, sisu vajas vanemlikku nooremlikku selgitust.
Minu tabel sai hoopis selline:
.png)
"Kaklusklubi" on vist ainus film, mis on parem kui raamat. Ma mäletan, et tulin kinost välja ja nõudsin, et pean paki suitsu ostma ja mul oli tunne, et see film oli midagi nii teistsugust, olulist ja raputavat ja et ma pole üksi selles, et inimkond on üks nõme ja naeruväärne kooslus.
"Ehast koiduni" läksin vaatama kui olin 13, filmi vanusepiirang oli 14. Värisesin, et kas ikka lastakse sisse. Loomulikult lasti. Visuaalselt üliäge film, kole, a samas selline südamlik nagu Tarantinol ikka. Et noh, märulit saab teha ka nii, et on huvitav vaadata ja tegelased on sümpaatsed.
"Sügislegendid" on vist ainuke film, mida ma olen kaks korda vaadanud. Jumal, kuidas ma ei kannatanud seda Julia Ormondi oiget olekut, kuidas sihuke üldse kellelegi meeldida võis, siin lausa kõigile, aga muidu on film siuke eepiline traagika hingematvalt kauni looduse taustal, et lihtsalt ei saa muidu kui otsatult nutta ulguda :) Olime sõbrannaga jõrmid teismelised, irvitasime, kui keegi kinos kuuldavalt nutta kõõksus, meie mõlemad kinnitasime üksteisele, et oleme vist külma saanud, nina tilgub. Brad Pitti tohutu metamorfoos filmi käigus, ilusast poisist mingiks loomastunud karvikuks. Hea film.
"Intervjuu vampiiriga". Seda filmi oli füüsiliselt raske vaadata, sest ma ju ei salli verd, aga pagan kui hea film see oli. Mitte mingi oi, kas vampiir nüüd kargab kuskilt välja ja hammustab, vaid pigem eetilised dilemmad, kuidas lahendada igavene elu, süütunne, kelle sa tapaks jms. Ma unistasin aastaid peale seda, kuidas ma ühel ööl vampiiriks muutun. Igavene elu igaveses öös, mis võiks olla kaunim? Anne Rice'i samanimelise raamatu lugesin ka läbi, see oli veel rajum - naispeategelane oli seal nelja-aastane, mitte umbes kümme nagu Kirsten Dunst filmis oli. Homoseksualism ja pedofiilia filmi mu meelest ei jõudnud, raamat pani loost veel kummalisema tahu alt mõtlema. Selline väga häiriv, aga väga hea film. Ah ma pean siia ikka panema ka selle ikoonilise 94. aasta esilinastuse foto - jumal kui kaunid nad siin kõik on (isegi Cruise, keda ma ei kannata muidu ja mõelda, et Slateri asemel oleks pidanud tema osa mängima River Phoenix, mis siis veel oleks olnud)
"Bram Stokeri Dracula" oli toona kõigi ägedate tüdrukute hulgas kultuslik. Ma ei julgenud seda kohe vaadata (see tuli välja mainitud filmidest kõige varem 1992, ma olin alles 10-11 siis, ime pole), nägin kunagi hiljem. Kõige esteetiliselt ilusam film üldse. Mis kostüümid, mis meik, mis maailm. Dracula pruudid, milline morbiidne ilu, mitte üheski teises Dracula filmis pole midagi ligilähedastki olnud:
"Jennyfer's Body" - ma pidin seda nägema, sest miks ometi on ühel filmil ühe Hole'i loo pealkiri? Põhjus oligi vist lihtsalt selles, et tegemist oli režissööri lemmikbändiga, aga samas on seos ka sügavam. "Hell is a teenage girl". Kuigi vormilt justkui teismeliste nalja-õudukas, siis tegelikult hoopis tabav sisevaade teismeliste tüdrukute ängistavasse maailma, selline osav feministlik spinn, mida pole varem ega hiljem kusagil kohanud. Ja Megan Fox oma ilu tipul. Kui sa oled nii ilus, et see on jube ja kuidas see ilu on hukutav, nii sulle, kui neile, kes sind ümbritsevad, ajal, mil ilu on ainus, mis loeb.
"Surmakindel" - kas see võib olla Tarantino kõige vähem tuntud linateos? Näe, jaa, siin keegi targalt kirjutab sellest filmist! Ehk siis Tarantino on tuntud feminist ja pakuks, et see on tema kõige feministlikum teos üldse. Ilusa visuaaliga tüdrukutefilm, aga pühendusena kõigile neile seksikate peategelastega ajaloolistele slasherfilmidele, siin tüdrukud lõpus võidavad. Kusjuures ma isegi ei mäleta, et filmis midagi õudset oleks olnud. Huvitav mäluauk slasheri kohta...
"Kalifornia" - see film oli nii sünge, et mulle tundub, et ta oli must-valge, aga ei olnud ju. Kaks kõrgema klassi taustaga haritud noort inimest teevad filmi Ameerika sarimõrvaritest ja et reisi kulusid katta, võtavad endaga kaasa ühe ebastabiilse white-trash paarikese. Mis võiks minna valesti? Pitt ja Lewis mängivad jälle nii pagana hästi. Tüdruk, kes päriselt tahaks olla ka nagu see haritud ja rikas neiu ja poiss, kes suudab neid ainult vihata ega suuda oma viha talitseda või milleks seda tehagi, niikuinii on nendesugustel kõik perses. Ma ei tea, arvustustes viidatakse talle kui psühhopaadist sarimõrvarile, aga mu meelest need asjad tal lihtsalt "juhtusid", ei olnud ta midagi ettekavatsetud plaaniga mõrtsuk. Aga hea film, näitab seda, kuidas me sageli oma tsiviliseerituses ignoreerime elevanti toas kuni on juba liiga hilja.
"Romy ja Michele'i kooli kokkutulek" - lõpuks ka midagi lõbusat. Või noh, teoreetiliselt. Ma vaatasin toona neid Hollywoodi komöödiaid ikka lademetes ja eks seal paljudes oli ka mingi iva, see ilmselt kõige südamelähedasem. Kaks kunagist autsaiderit lähevad peole ja üritavad oma kunagistele ülevalt-alla vaatajatele muljet avaldada. Tegelikult jube kurb ju, ja kõik läheb neil mokka ka. Ja siis see suure kõhuga trad.wife ikka naerab su üle, kes omal ajal jalgpallikapteniga leivad ühte kappi pani ja isegi kui see kõik on suur fassaad, nad ikkagi naeravad su üle täpselt samamoodi nagu siis. Jah palun, kõigi koolikokkutulekute essents.
Minu plaadilugu oli vist ka filmilugu ühtlasi =)
VastaKustutaKogemata.
Sest hiljem hakkasin mõtlema, et minust minu tegid sellest valikust vast neli plaati ja Desperado film. Aga neid esitajaid, kes minust minu tegid, ma ei kuulanud plaatide kaupa ju =( Ma OLEN elus kuulanud mõnd Nirvana plaati, aga kodus pole iial ühtegi olnud. (pinginaabril oli üks kassett plaadimuusikaga.) Ma pole üldse mitte kunagi kuulanud ühtegi Rammsteini plaati. Samas unustasin lihtsalt ära Gorillaze ja Manu Chao plaadid, mille saatel kaks aastat elasin üldse. Mul oli tollal umbes kaheksa plaati üldse ja ainult kaks neist meelisid mulle tingimusteta. Sineadilt on ka just LOOD need, mis mõjuvad nii et uluks. See kaveriteplaat on ainus, mida plaadina kuulanud olen ja tõesti vormis mind natuke - ent Troy või I Feel so Different on hoopis teisest puust. Mul pole aimugi, mis plaatidelt need on. Kate Bushilt ON mu lemmiklood kõik ühelt plaadilt, aga ma ei tea, mis selle plaadi nimigi on, rääkimata sellest, et kogu plaati kuulanud oleks.
Ja nii edasi.
Aa. Aga Fight Clubi järel tulin ka mina kinost välja, vabisesin, jalutasin kibekülmas jaanuaris (oli mu sünnipäev, käisin üksi kinos ja ILLLLGELT külm) üleni härmas Tartu keskparki (sinna, kuhu nüüd Siurut ehitama hakatakse =( ) ja tõmbasin siis selle keskel suitsu.
Ausalt, ma ei elanud väga sisse sellesse skisofreeniateemasse, et lõhestunud isiksus ja.
Aga "sa pole su korter, sa pole su riided, sa pole su disainlauake" vms - jaa. Ometi, ometi, OMETI keegi ütles mulle, et ma olen midagi muud kui kõi need asjad, mida mul ei ole või on viletsad!!!! JAI!!!!
Ja "Intervjuu vampiiriga" oli hingematvalt seksikas ja näitas mulle viimaks, et Tom Cruise on tegelt näitleja.
Enne ma ei märganudki teda v.a. tasemel "issand, jälle see tüütu mees plakatil".
Jah, kindlasti need valikud ei pretendeeri lõplikule tõele, mul ka pidevalt taustal analüüs käib, et "aga see, kas see siis ei mõjutanud?" Ma justkui üritasin mingid nö "ukseavajad" üles leida, aga pole ka kindel, et just need.
KustutaMa Fight Clubi vaatasin Ekraani kinos ja siis jalutasime Riia tänavat mööda alla ehk et mul ka konkreetne hetk "pärast seda" meeles :) Skisofreeniateemat ma ka ei osanud seal tuvastada enne kui öeldi, et olevat olnud.
Tom Cruise osas ka samad mõtted, ega ta pole nagu hiljem ka kuskil säranud, kuigi võib-olla on asi tema (minu jaoks) ebaatraktiivses välimuses lihtsalt ja seal vampiirina kaamena tundus ta vähemalt huvitav...
Ma vaatasin ka Ekraanis =) Vbla me vaatasime isegi koos! =)
KustutaEi, ega Tom Cruise mulle ka hiljem millegi muuga hinge ei jäänud ja tõenäoliselt pole ma teda kuskil eriti näinudki. Lissalt sestsaati ma ei suhtu temasse enam kui tõestusse, et "seda filmi pole mõtet vaadata, seal mängib Tom Cruise" =)
mulle jättis ta hea mulje ka "Vihmamehes", ja see koos vampiiri-intervjuu ja veel mõne filmiga on jätnud temast mulje, et muidu natuke totu, aga pagana hea näitlemistalendiga.
KustutaMhmh, õige, "Vihmamehes" oli ta ka täiesti hea.
KustutaNaised ( st mina) kuulavad jõhkralt muusikat, aga a) ma ei kuula albumeid. Mulle hetkel ei meenu mitte ühtegi esitajat, kelle tervet plaati ma suudaks järjest kuulata, kuna lood /motiivid hakkavad korduma. Ma kuulan palu, lugusid popist klassikani. ja b)ei ole olemas toppi. 9?? võimatu. Sama ka filmide osas. Sest elu muutub, mina muutun.
VastaKustutaEile meeldis SIa, täna õued Kõlarid, praegu on teemaks hoopis Mozart ( thnx Randvere)
Ma alustasin sel aastal Letterboxi täitmist, nii prooviks ( jrgmn aasta kindlasti enam ei viitsi). Ja kui sa ülalpool kirjutasid, et vaatasid midagi 2 korda, siis ma vaatan enamikke filme 100 x.
Kui ma võtan siit huvi pärast välja 2026 minu poolt 5* saanud 5 filmi : Barbie(2023), Suitsusaunasõsarad(2023), Seltsimees laps(2018), Helisev muusika(1965), Täiuslikud võõrad..
neid kõiki olen vaadanud korduvalt ja mis see mu maitse kohta ütleb...:) ei tee ju mingeid avalikke edetabeleid... :)
No ega ma ei usu, et mehedki albumeid kuulavad, võib-olla mõni tõsine hipster kuskil kuulab oma vinüüle niimoodi, aga enamik mitte.
KustutaJa nende 9 mõte ei ole edetabel, vaid nimetada need, mis sind elu jooksul kõige rohkem mõjutanud on. Ilmselt sinna valikusse hetke-, viimase aja-, täiskasvanuea lemmikuid eriti ei satugi.
See väide "ei kuula albumeid" on natuke nagu meelevaldne ju, ei? Eriti meie vanuses inimeste kohta. Okei, praegu jah enam vist ei kuula, aga vanasti panid ju kasseti mängima ja kuulasid otsast lõpuni? Isegi kui mõni lugu eriti ei meeldinud, siis selle edasikerimine oli parasjagu tülikas.
KustutaJah, vanasti tõesti kuulati albumeid, kui oli, mida kuulata. Mul oli lihtsalt see häda, et päris alguses olid võtta pigem iselindistatud segakassetid kui täisalbumid. Ses mõttes ”sind enim mõjutanud albumid ” on mõistlik. Lemmikalbumid oleks keerulisem.
KustutaMina kuulan Youtubest kontserte täispikkuses, mõnda üksikut plaati ka (see on vist sama mis album? mida üldse tähendab album muusika mõttes?).
KustutaAga ma ei saa kogu selle harjutuse mõttest eriti aru. Ma lihtsalt keeldun uskumast, et mõni film või plaat "made me".
Simo Atso näiteks just kirjutas, kuidas tema 9 on just need, mille tõttu on tema see, kes ta on. Ta muusik ka muidugi, et ju ongi prioriteedid teised. A seal postituse kommentaariumis pole mitte üht naist, panin taas tähele.
KustutaAa, ok. Ma kunagi tegin listi raamatutest, mis on mõjutanud. Aga film ja muusika. Ma arvan et polegi. Jumaldan mõlemat, aga neil on ajus hoopis muu funktioon. ( sry, ma isegi ei tea, miks ma seda kõike selgitan 😀).
KustutaVot jah, raamatute 9t tõesti pole valikus. Samas mõistetav, siis peaks ilmselt täpsustama, et enimmõjutanud maailmakirjanduse teost, kuigi filmide ja muusika osas sai ka kohalikke lisada, siis raamatute puhul tundub on kodumaise osakaal veel suurem. Vähemalt mind on vist rohkem mõjutanud eesti kirjandus.
KustutaMinul on näiteks vägagi konkreetsed albumid, mis on teinud minust minu ja ilma milleta ma ei oleks mina. Teen vist ka üle aastate ühe blogipostituse.
KustutaTee muidugi! Mind näiteks väga huvitab teada saada, mismoodi muusika teisi inimesi mõjutanud on, sest mind kindlasti on oluliselt. Rohkem kui filmid ja raamatud. Vist seetõttu, et muusika sisaldab elemente teistest - teksti, kujundust, videot pluss rütm ja meloodia.
KustutaMul on paar lemmik-vanamuusikaalbumit, kus näiteks osa lugusid on järjest salvestatud. St salvestuse ajal jutti mängitud, nii et neid on kõige parem mängida sellise mängijaga, mis ei tee loovahetuse ajal klõpsu ega luksu ega muud sellist.
KustutaTragicomedia "Sprezzatura" on näiteks selline. Harp Consorti "Apollo's Banquet" ja "Spanish Gypsies" ka.
Rääkimata sellest, et tervikuna läbi komponeeritud.
Naised muidugi tunnevad muusika vastu vägagi huvi, aga võibolla minuvanused ei identifitseeri ennast enam läbi mingite albumite, sest kui ma ütleksin, et tiinekana kodus üksi olles kuulasin tundide kaupa Beethoovenit ja Bachi ja Rujat ja Kukerpille ja onu Remuse jutte (sest need plaadid olid meil kodus olemas), siis kõik arvaksid, et ma olen ilge snoob, muud midagi. Vanamoodne snoob. Ruudulise särgi ja sulgedega kübaraga.
VastaKustutaNo võibolla ma olengi, aga ausalt ka - need plaadid olid lihtsalt need, mis meil olid kodus olemas. Ja ma ei läinud ometi välja, et mingeid muid plaate kuskilt otsida.
Haa - mehi see küll ei takista! Ma olen juba nii mõndagi sarnase valikuga 9t näinud, aga no need on ka minust vanemad mehed, ju tõesti kuulasidki klassikat, Hortus Musicust, Creedence Clearwater Revivalit ja biitleid omal ajal.
KustutaEi iial meelest lähe kollane post-it paber :) Aga mussi kuulan vanadelt vinüülidelt ikka albumite kaupa. Eile oli Marc Bolan - selle plaadi lemmik on Teenage Dream!
VastaKustuta