Reeglid

Hiljuti viskas Insta mulle ette mingi õudse lehekülje "Elegantne naine". Ma kaua sellel ei peatunud, sest siis ju jääbki seda ette viskama, aga no natuke ikka piilusin, sest kes ei tahaks olla elegantne naine? Maailmas on reegleid, mis on vajalikud, no näiteks liikluseeskirjad, sellised reeglid on tavaliselt seadustes kirjas. Siis on veel mingid reeglid, mis muudavad elamise mugavamaks stiilis ela, aga ära teisi sellega kahjusta. No ja siis on selline väljamõeldud jama, mis väljendab lihtsalt kuuluvust kuhugi klassi. Ma nägin konkreetselt kahte elegantse naise "reeglit" ja mõlemad neist olid absoluutselt mõttetud ehk siis ei saanud neist kasu ei järgija ega hõlpu teised. Reegel number üks: elegantne naine ei aita restoranis teenindajat sellega, et a la ulatab talle oma taldriku või klaasi. Ok, sellel võib mingi mõte olla - ei teki mingit sebimist, las teine inimene teeb rahulikult oma tööd. Teisalt, see ei saa olla kivisse raiutud reegel, sest mõnikord lihtsalt saab asjad mugavamalt aetud, kui veidi kaasa aitad. Ma nüüd jälle ei suuda meenutada, aga oli mingi klipp või film või raamat, kus üht naist, kes aktiivselt laua koristamisele kaasa aitas ülejäänute poolt "nii Ida-Euroopaks" kuulutati. Milline sobimatu käitumine! Mulle jäi pigem mulje, et oluline oli eristada härrasrahvast teenijatest. Elegantse naise teine reegel oli veel jaburam - ta mitte kunagi ei lükka päikseprille pealaele. Näide oli naisest, kes märkab tuttavat ja läheb teda tervitama. Ma ei tea, kas õige oleks siis mustad prillid ette jätta või hakata kohmitsema nende kuhugi ära panemisega? Mugavus on jah elegantsi vastand vist üldiselt. 

Teine asi, mis seoses reeglitega tuttav ette tuli, pärines Katariina blogist, kus ta kirjeldas riietumisreegleid kristlikus perekonnas. See tuli mulle nii tuttav ette ja mina isegi ei kasvanud kristlikus peres, aga nagu aamen kirikus (pun intended) - pruutkleit ei tohtinud olla a) lühike b) paljastada õlgu c) omada dekolteed. Ma alati imestusega vaatasin mingite staaride pulmapilte, et kuidas nii - ei tohi ju! Ikka jube labane - öeldi kodus selle peale. Inimesed üldse enam reeglitest kinni ei pea! Teine ja veel rangem reegel, mida ma vist kelleltki teiselt polegi kuulnud, on see, et rase või lapsega naine ei tohi mitte kunagi abielluda valges kleidis. Sest valge on süütuse värv. Mis iseenesest on isegi vastutulek, sest süütusekontrolli enam ette nähtud ei olnud, aga kõht ees või lapsed taga - see oli ikka liiga ilmne märk määritusest. Minu ema pidas sellest kenasti kinni ja abiellus hästi ilusas violetses valgete lilledega kleidis. Ma leidsin alati, et see on kõige ilusam pulmakleit, mida ma näinud olen. Valge lihtsalt ei ole minu värv. No valge ju polegi üldse värv. 

Matustele minnakse siiski üsna üksmeelselt mustas. Ma arvan, et see veidi lihtsustab meie valikuid sellel raskel ajal ja on seetõttu püsima jäänud komme. Jääb ära see "mida ma ometi selga panen". Midagi musta. 

Huvitav on see, kuidas me alles oma päritoluperest välja saades avastame, et mingid reeglid ei olegi üldised vaid kehtisid ainult meie kodus, teised pole neist ilmselgetest asjadest isegi kuulnud! Ja siis vahel avastame mõne enda "hingesugulase", kes ka "meie" reeglitest teab ja peab - oh, ometi üks mõistlik inimene ka! Ehk siis ikkagi reeglid kui kuuluvuse määrajad. Meie peres on nii. Kui tahad huntidega koos elada, pead õppima ulguma. Tahad elegantne olla, õpi reeglid ära, muidu teised elegantsed sind enda sekka ei võta. Ütle "eestikas!" - siis saad mängu!*

*Seda viimast öeldi mulle esimeses klassis tüdrukute poolt, kellega ma mängida tahtsin, ma ei saanud aru, et misasja ja läksin küsisin õpetaja käest üle, mida see tähendama peaks. Õpetaja imestas jälle omakorda ja ütles, et no öelgu ma ometi see "eestikas!" siis! No ütlesin, võeti mängu ka, aga ikka kuidagi imelik oli :)