Tagantjärele

Vahepeal on jälle aega mööda läinud ja praeguseks on laps siis põhikooli lõpetanud ning tantsu- ja laulupeole ära saadetud. Aktusest siis nii palju, et 2 tundi väga ei häirinud, möödus suht kiirelt, enamik auru läks ikkagi ükshaaval tunnistuste kätte andmisele. Mu meelest oli natuke kohatu see, kuidas mõnikord tulid järjest a la "Mari Maasikas, lõpetas kiituskirjaga, kõigi eksamite tulemused olid üle 90%, ainealane kiitus kehalises kasvatuses, matemaatikas, bioloogias ja kirjanduses, tunnustus õpilaskogus osalemise eest! Palume lavale ka Mari vanemad!" ja siis keegi järgmine "Ants Vaarikas." Minu tütre klassis oli 95% Mari Maasikaid ja paar üksikut Ants Vaarikat, mida paralleel edasi seda rohkem kaalukausid pöördusid ja no seda oli märgata. A-klass vs E-klass. Ma ei tea, kas aktusel peaks päris niimoodi olema. Aga kuidas me jätame tublid tunnustamata? 

Hämmastav oli see, kuidas enamik tüdrukuid oli täpselt ühesugustes kleitides. Tänapäeval, kus valik on üüratu. Pikk maani kleit ühes värvitoonis. Ma sellises vanuses vihkasin maani kleite. Mingi vanamuttide värk. Ma võistlesin selle nimel, kes läheb kõige lühema seelikuga. Ja võitsin. 

Kõned olid ka enam-vähem. Va see lapsevanemate oma, mille peale mul mõlemad lapsed silmi pööritasid, kui kõnepidaja üldistas, kuidas "meie olime need, kes öösel kell 3 Prismasse noodivihikut ostma tormasid". Mikro teatas, et "nii odav võte". Ega mulle ka selline semutsemine stiilis "kõik me ju oleme kogenud" ei meeldi, sest ma tavaliselt ei ole kogenud. 

Ainult üks lapsevanem komistas lavale suunduval trepil, üllatavalt ei olnud see mina. Laval toimus siis perekondlik ühinemismoment vanemate ja laste vahel, mõnel juhul oli õõvastav vaadata, kuidas seda etendati. Mu enda laps on selline kaelakargaja õnneks, aga ma ise ei oleks küll teismelisena tahtnud lava peal vanemaid kallistada (ma ei vihanud neid, lihtsalt ei olnud füüsiline inimene), aga nüüd justkui pidi, sest kõik teised. 

Pärast pildistada unustasime. Ei olegi mul uhket perepilti, mida sotsiaalmeediasse paisata. Ametlik fotograaf muidugi tegi klassipildi ikka. Mu lapsel oli kõige rohkem lilli, sest tal on kõige rohkem sõpru. Kuidas ta selliseks kasvas, ma ei tea, mingid varjatud geenid. 

Lõpupidu ei olnudki. Üks kümnene punt läks pärast kellegi suvilasse, mu oma sealhulgas, aga pool kaksteist läksime talle sinna järele, ei mingit läbu. 

Lõpupildi asemel, ei, see pole minu laps

 

Vajadus võita

Ma olen mitu korda kirjutanud, kuidas ma ei salli konkureerimist. Ma tahan aga vahet teha minu jaoks objektiivsel ja ebaobjektiivsel konkureerimisel. Ebaobjektiivne on mingi ennustamatu "meeldimine", objektiivne aga selgelt mõõdetav paremus. No umbes võrrelda peotantsu ja kõrgushüpet. Kõrgushüppes ma võistlema ei hakkaks, sest ma ei küündiks vajaliku tasemeni, peotantsus aga veel vähem, sest seal peaks ma vastama ootustele. Ok, tegelikult on mu teadmised peotantsu hindamisest äärmiselt puudulikud, äkki peaks kõrgushüpet hoopis Eurovisiooniga võrdlema? 

Igatahes tuleb tunnistada, et kui päriselus keegi kuskil hindaks võitu, ma võtaks selle töö. Aga sellist tööd ei ole. Mitte kuskil ei anta raha parimate hinnete, olümpiaadivõitude, viktoriini esikohtade eest. Selles osas ma tahakski natuke teise külje pealt rääkida samast teemast, millest Triinu Müürilehele rääkis. Ma natuke tunnen ennast puudutatuna sellest, kui arvatakse, et head hinded, konkursivõidud jms tulevad väljaspoolse sundimise tulemusena. Ei pruugi. Vabalt võib sisemine sund olla. Seda enam ei mõista ma neid, kes sunnivad, sest mida see annab? Minu kogemuse põhjal mitte midagi. Kõige hullem, mida see annab, on tunde, et objektiivselt võttes olen ma võimekam, aga kui ei oska sotsiaalseid mänge, ei aita võimed midagi. Ausalt öeldes olen ma nii halb ema, et ma olen enda lapsi suisa hirmutanud sellega. Sa võid olla klassi parim, aga ühiskondlikus mõttes saab sinust "edukamaks" see, kellel on rohkem tutvusi. Sotsiaalselt saamatu võib edu saavutada vaid väga erilistes tingimustes. Päris psühhopaadil on näiteks hoopis kergem edu saavutada, kui ta teistest lihtsalt üle sõidab, aga vähesotsiaalsel, kahtlane. 

Äkki on sisemine vajadus võita käsikäes kehvade sotsiaalsete oskustega, üks kõige õnnetumaid kombinatsioone üldse? Ma olen märganud, et see vajadus võita nagu kahaneb inimestel vanuse kasvades, asendudes sooviga olla ühiskonna silmis edukas. Krt, ma olin oma laste kooli peale ainus lapsevanem üldse, kes osales lugemisviktoriinil, ülejäänud olid kõik õpetajad või õpilased (ehk siis tundsid kerget kohustust osaleda). Poleks viimaseks teemaks sport* olnud, ma oleks üldvõidule tulnud, teised olid meeskondades, ma tegin üksi. Ma olen objektiivselt parem. Haa! Haa! Kusjuures mulle öeldi selle peale naiivselt, aga sa proovi sinna kooli tööle saada, nad teavad, et sa oled hea. 

Mõtlesin, et kirjutan ühiskatsetest, sest  Eliisabet eelmisel aastal kirjutas ja oli huvitav. Aga mul pole mitte midagi kirjutada, sest Mini sai eksamitest matemaatikas ja eesti keeles mõlemas 100% ning ka katsetel oluliselt parema tulemuse kui kandideerijatel keskmiselt. Kutse vestlusele sai Mini kõigisse koolidesse, Treffneris käis grupivestlusel ära ja kohe peale vestlust öeldi tervele sellele pundile, et nad on sügiseks oodatud. Ju siis olid nad need parimate tulemustega ja vestlus korraldati vormitäiteks, et näha, ega mõni neist robot ole. Mini klassist oli seal pundis lisaks temale veel kaks ta klassikaaslast ehk siis nagu kõlakad käisid, Reinikust on igale poole sissesaamine üldiselt kerge. Võrdluseks mata eksam, mille kohta Reinikus räägiti, et üllatuslikult ülilihtne ja Karlovas, mis ei ole tuntud kui Tartu nõrk kool, kukkus üle 30 inimese (sic!) mataeksamil läbi. Mujale ütles Mini vestluseaja ära, ehk siis tema katsete kadalipp päädis vaevalt nädalaga. Nüüd on lihtsalt üle kahe nädala tühja, enne kui lõpetamine kätte jõuab. Mulle ei tundu see kõige targema ajakasutusena, sest ekskursioonid tehti suure hirmuga varem ära, sest äkki on juunis vestlused ja tundidesse ei vea neid eksameid ära teinuid enam mingi väega. Nende klassist said kuhugi kooli vestlusele kõik tüdrukud, poistest ta teab ühte, kes kuhugi ei saanud. Ise ütles, et selles osas "üllatusi ei olnud". Grupivestlusest nii palju, et see oli üsna ebatraditsioonilises vormis, taheti näha pigem üldist arutlusoskust kui konkreetseid plaane. Lausa üle tunni kestis. Mini sai ülikerge teema - kehalise kasvatuse poolt ja vastu. Ta sõbral oli näiteks "millist uut ainet soovitaksite õppekavva teie kui haridusminister aastal 2060?". Humanitaarsuunas olid huvitavamad teemad, näiteks üks olnuvat "kirjuta 15 küsimust, millele saad vastuse öösel kell 12". Ma oleks seda tahtnud vastata! Aga jah, Mini on ka see üks inimene, kellel on tungiv vajadus võita. Mida ta peale Treffnerisse sisse saamist ütles? "Oh, ma loodan, et meie klass paneb rebaste ristimise kinni (seal mingid võistlused nagu ma aru sain), loodan, et me ei saa seal mingit nõmedat teemat nagu Õnne 13, aga kuna see eelmisel aastal oli, siis probs uuesti ei tule..." Tema õnneks on tal ka see sotsiaalne pool ok, Treffneris olla õpetaja talle öeldnud, et "küll sa oled armas tüdruk". Jeerum, ma ei olnud kunagi armas tüdruk! Ma olin trotslik, imelik ega teadnud kunagi, mida ma tahan. Vähestele täiskasvanutele meeldib selline. Seda enam muidugi hindasin neid, kellele meeldisin. 

*Ma ei teadnud, mis riik on kaasaegse jalgpalli sünnimaa. L. vaatas mind selle peale nagu maailma kõige lollimat inimest. Kuhu sa ronid oma ahta silmaringiga!

Ving ja hala ainult

Üha vähem on isu blogida, sest mulle meeldib kirjutada naljakatest asjadest, aga viimasel ajal on üha vähem sellist, mis naerma ajaks. 

Päevakajalistele teemadele ei ole mitte midagi lisada. Ei taha ka. Mingi naiivne illusioon on, et oleks inimesed ometi rohkem raamatuid lugenud, nad ei saaks olla nii pimedad. Olen jah viimasel ajal palju Venemaaga seotud raamatuid lugenud, ei tea, kui hästi see vaimsele tervisele mõjub. Alguse sai see vist Svetlana Aleksejevitši "Sõda ei ole naise nägu" lugemisest, mis jättis äärmiselt kahetised tunded - ausalt öeldes oli mul raskusi aru saamaks kuidasmoodi on kevad, keskkoolilõpp, noored neiud, elud ees - kibelevad rindele?! Sofi Oksaneni "Putini sõda naiste vastu" on väga hästi, julge sulega kirjutatud essee kõige selle tagamaadest, mis puudutab neid tuhandeid naisi Aleksejevitši raamatus. Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?" avab veel laiemat pilti, tutvustab ajalugu, aspekte, millest mul ausalt öeldes aimugi ei olnud. Lootusetu, aga hea lugemine. Viimati lugesin Tamara Petkevitši "Tähtede ja hirmu taustal" - soojalt soovitan, tõeliselt poeetiline lugu inimesest, keda saatus vintsutab ikka kõige jäledamal moel, aga kes on suutnud oma loo kirja panna ja läbi selle valgustada erinevat psühholoogilist tausta - miks mõni nii, aga teine naa, miks inimene on üldse? "Põrgu on teised inimesed", aga paraku paradiis vahel ka. Kõik see nõukogude inimeste riigiaparaadi poolt pekki keeratud psühholoogia, mida ilma taustata on keeruline hoomata. Haiglaseim näide on mu meelest uurija, kes paneb Tamarale süüks, et too rääkis, kuidas juba 1937. aastal inimesi piinati. "Mitte kedagi ei piinatud!", "Piinati küll!" Vaidluse kulminatsioonis näitab uurija Tamarale oma suus olevaid raudhambaid ja ütleb: "Näed, need hambad peksti mul välja 1937. aastal! ...Sel samal aastal, kui mitte kedagi ei piinatud!" Ja piinatust sai hiljem ise oma piinajate tööriist, kes teadis ühte, rääkis teist ja mõnikord läks seetõttu omadega täitsa segi. Selliseid juhtumeid, kus teod räägivad üksteisele vastu, halb tuleb sealt, kus oodata võiks head ja vastupidi, on Tamara loos niivõrd igapäevased, et lausa ime, kui keegi sellistes tingimustes terve mõistuse suutis säilitada. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate inimeste kaitsemehhanismid toimisid. Iial ei tea, milline su enda taktika oleks. Oleks, et ei saaks teada ka. 

No näed, tahtsin millestki lõbusast tulla kirjutama. 

Ahjaa, vingusin siin, kuidas Air BnB üle laseb, nüüd laseb Booking samamoodi. Kõigepealt oli mul juba ammu augustiks Kaunasesse bronn tehtud, ühel päeval saan sõnumi, et sorry, meil remont sel ajal. Väheusutav nagu, et tipphooajal järsku remonti tegema hakatakse? Üritasin midagi muud kinni panna, nüüd Bookingus ka sama jant nagu BnB-s, et üürileandjal on aega taotlusele 24 tunni jooksul vastata. Loomulikult ta ei vasta. Üldse tundub Kaunas olevat selle suve tippsihtkoht - mitte midagi ei ole saada. Hinnaklassist sobivamate kirjeldused on sellised, et enne ööbiks telgiga põõsa all (kirjutatakse, kuidas häirisid need kapist välja tulnud ämblikud ja ämblikuvõrgud igal pool - nagu mismõttes üldse ei koristata või?) ja hotellide hinnad on sellised, et selle eest saaks nädala Egiptuses juba ning isegi siis on häda, et seinad kostavad läbi jms. No ma tõesti ei arvanud, et Kaunasega sellised probleemid tekivad. 

Ainult ving ja hala täna, ega siia lõppu ei sobigi midagi lõbusat enam, tuleb teinekord uuesti üritada.

Märkmeid Eesti Laulust

Kuulasin ära ja otsustasin, et sel aastal jääb postitus vahele. Nüüd lugesin tagantjärele oma tehtud märkmeid ja täitsa naljakas oli. Laule, mida kommenteerisin ei lisa, sest pole väga vahet.

- Mäi tiää sind, aga sä tiääd mind. Mää-mää!

- Võtan ennast lahti, seisan paljalt keset lund? ÖÄKK! Piinlik.

- Midagi meelde ei jää.

- Tüüpiline Superstaarisaate kasvandiku laul.

- Igav laul.

- Tüütu.

- Hozier?

- Mõttetu-mõttetu! Ok, oskab suuga kiirabi häält teha.

- Algus lubab Kuldse Trio "Kes ei tööta, see ei söö"-d, aga edasi läheb jamaks. 

- Jumal, ei. Estraad.

- Märkamatu laul.

- Üpris ok.

- Ei midagi erilist.

- No selgelt ainus hea lugu ju!

- Jõud rauges, jäi kommentaarita.

Kommenteerin siis ka, miks mulle Tommy kõige rohkem meeldis, kui mitmed teised on just tema loo konkursi kõige mõttetumaks kuulutanud. Mu jaoks ainuke, mis jääb meelde. Allpool olev video selgitab ka natuke, mis selle nö "mõttetu" video mõte on. Hea lähenemine mu jaoks. Laul ise on aga täielik nostalgialaks, meenutab vana head klassikalist Eurovisiooni, mil kõik veel kenasti omas keeles laulsid ja minu arust oli siis alati just Itaalia see, kelle lood eriliselt eristusid. Viimasel ajal igasugu aktsendid on mu eriteema ka, hullult meeldib. Väike annust Sopotit on ka muidugi ses loos, sest tegemist on ikkagi Tommy aka Kanye-Eastiga. 

 

See eestluse värk

No mul ei ole olnud aega kirjutada ja kui üldse, siis oleks vaja ainult vaielda. Kes mu Spotify Wrappi ootas, peab pettuma, ma ei pane seda üles, sest see valetab.  Ok, Ministry enimkuulatuna on õige, ma olen sel aastal üsnagi süüvinud Uncle Al-i muusikasse ning avastanud ka tema igasugu vahvaid kõrvalprojekte nagu näiteks Surgical Meth Machine, millest pidi tulema maailma kiireim album, kus kõik lood on kiiremad kui 220 biiti minutis...kuni Al kolis Californiasse ja määrati hoopis meditsiinilise marihuaana peale. Aga kogu ülejäänud statistika on Spotifyl üsna väändes, näiteks on mul viiendaks Rammstein, mis Last-fm-i õigema ja sh reaalajas jälgitava statistika järgi on alles kümnes, seega Wrapped pole mitte natuke nihkes vaid kuidagi teadlikult manipuleeritud mu meelest.

Õige eestlase testi kohta on mul aga öelda seda, et pigem kontrollib see su maavanaema olemasolu. Mul elasid mõlemad vanaemad linnades ja kuigi nii emapoolne kui ka isapoolne nö suguvõsa algtalu on meil olemas ja alles, siis seal elab sees mõni teine sugulane, kelle juurde mind suveks maale ei saadetud. Maal elamise test see otseselt pole, sest L. on pärit maalt, aga mitte talust ja seega pole tal ka erilisi kogemusi heintes magamise, vikatiga niitmise või kukkede eest ära jooksmisega. 

1. Ei ole korjanud sinililli. Pole lihtsalt kommet lilli metsa alt vaasi tuua. 

2. Ei ole kunagi joonud kasemahla. Igatsesin seda proovida küll. Praegu müüakse ju poeski, aga see nagu pole enam see. 

3. Ei varja ega kahtlusta teisigi seenekohtade varjamises. Nüüd, täiskasvanuna käin (kuke)seenel meelsasti, aga mingit omanditunnet ei ole tekkinud.

4. Mõttetera „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“ olen kuulnud omistatavad Lennart Merile.

5. Ei ole sõitnud "kaheksas" jalgrattaga. Meil olid alati kõik rattad korras.

6. Ei ole sakiliste servadega kausist sülti välja koputanud. Lapsepõlves vanaema tegi küll neisse kaussidesse sülti, aga ega siis mina süldi välja koputamisega hakkama poleks saanud.

7. Ei ole mina näinud praetud mune kuhjakaupa küpsetatavat ega neil alustassi peal. 

8. Ei ole paju- või kaseoksi vaasi toonud. Ei ole seda kodukaunistamisgeeni antud.

9. Ei ole pohli korjanud. Va nüüd täiskasvanuna rabas mõned suhu pistnud.

10. Laulupeol olen korra teismelisena käinud. Lapsed olen ses osas küll isamaalisteks kasvatanud, et neile, vähemalt vanemale, on laulupidu ülimalt oluline ja sinna pääsemine elementaarne. Ükspäev tulin koju, Mini äranutetud näoga, küsin, et mis juhtus, ta vastab, et ei midagi, lihtsalt laulupeo kordust vaatasin telekast... 

11. Puu otsa roninud olen küll, armgi käe peal tõestab seda.

12. Ei ole iial inimestega vaielnud, kuidas tuleb puid riita laduda, sest ma pole ise iial puid riita ladunud. Meil oli linna ahiküte küll, aga ega siis laps puid ei ladunud. Mul oli ikka helge lapsepõlv.

13. Ei ole kurja kuke eest ära jooksnud, kuigi vanaema rääkis, et selles ühes perekonna algtalus olla selline elukas olnud küll, aga see oli enne minu aega. Kanu ja kukkesid ma muidu ei kartnud, näiteks üks mu maalelav klassiõde kartis.

14. Ei ole heintes maganud. Raudselt seal on igasugu putukaid ka, ma väga ei tahaks.

15. Ei ole hiirelõksu üles seadnud. Isa tegi seda. Mina kurvastasin kõrval.

16. Ei ole küsinud: mis lind see praegu laulab? Ignorantne olen lindude suhtes ja ega ümbritsevad poleks ka ilmselt vastata osanud.

17. Välikäimlas ämblikuvõrke uurin alati. Brrrrr.

18. Ei ole heinakõrsi närinud. Mis mõte sellel üldse on?

19. Ei ole lehma- või kanasita sisse astunud. Ma ikka vaatan ette, kuhu astun :) Tõesti ei mäleta, koerasita sisse olen astunud küll ja kassisita sisse surkasin ükskord isegi käe (oli tõhk laste liivakasti häda teinud.)

20. Ei ole kogemata marjalutikat suhu pistnud. Herilane lendas küll kord suhu, aga ma hammustasin ta osavalt enne pooleks kui tema mind nõelata jõudis ja herilane maitses ka väga vastikult. 

21. Ei ole taskunoaga sõrme lõiganud. Kes oleks mulle taskunoa kätte andnud? Mulle!? Ei iial - ma kasvasin turvaliselt vati sees. Täiskasvanuna olen küll kööginoaga sõrme lõiganud.

22. Ei ole vikatiga niitnud. Mäletan, et vanavanaema niitis sellega küll.

23. Ei ole metsa ära eksinud. Nüüd, täiskasvanuna käin ma metsas palju, aga ära pole õnneks eksinud.

24. Ei ole tundnud ebamaist tunnet, kui kevadel ööbikud laksutavad. Tundetu tümikas olen. Ega ilmselt linnas seda väga ei kuulnud ka.

25. Ei ole sooja piima joonud.

26. Ei ole katsunud lapsena viilida, kui oli vaja punaseid sõstraid korjata. Keegi lihtsalt ei sundinud mind seda tegema.

27. Kuulnud, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Seda ikka jah.

28. Otsinud taevast Suurt Vankrit. Jah, leidnud ka. 

29. Kärbsepiitsaga kärbseid nottinud. Kusjuures mulle tundub hoopis vana-eestlaslikum kärbsepaber köögilaua kohal rippumas. 

30. Liblika värvi järgi saabuvat suve ennustanud. Iga kevad saan kirju.

31. Sirelipõõsast õnneõisi otsinud. Jah

32. Ei ole vaadanud lugematu arv kordi filmi „Viimne reliikvia“. Korra olen. Mul lihtsalt pole kombeks juba nähtud filme uuesti vaadata ega raamatuid üle lugeda.

33. Tundnud mõnda inimest, kelle nimi on Luule või Elmar. Kusjuures Luule on minuvanune, aga Elmariga tutvusin sel suvel Soomes.

34. Reha peale astunud. Ma kahtlustan ka, et proovimise mõttes sai astutud.

35. Ei ole kaerajaani tantsinud. Oige ja vasembat tantsisime. 

36. Suusatanud Visu suuskadega. Kaks suusatundi vist olid meil Tamme staadionil, rohkem õnneks mitte, ilmselt tuleb ilmataati tänada või üleminekuaegset vaesust, mil kõigil lastelt suuski ei saanud nõuda.

37. Ei ole jaaniussi näinud.

38. Ei ole rabalaukas ujunud. Rabajärves olen, see vist pole päris sama. 

39. Püksid vaiguseks istunud. Pole kindel, riideid vaiguseks saanud olen küll.

40. Ei ole näinud kedagi, kes metsa minnes paneb kummikud jalga, sest kardab usse. Ussid ei ela minu arust metsas, neid näeb tsiviliseeritud kohtades - vanades kiviaedades, lagunenud hoonete vundamentide vahel. Metsas heal juhul metsatee peal mõni on end soojendanud, aga selle peale pole küll tulnud, et näiteks seenele minnes ussile peale astumist karta. Kas peaks?

41. Ei ole kartulisalatit valmistanud. Mees teeb ja lapsed aitavad, ma ostaks iga kell poest. 

42. Ei ole suitsusaunas käinud.

43. Olen kartuleid üles võtnud. Maha pannud pole. Ma hirmsasti tahtsin kartuleid võtta, aga ei lastud, sest see oli suurte inimeste töö. Ok, oma aialapil vahest sai mõni kartulitaim üles tõmmatud. Aga mu eelmisel elukaaslasel oli maavanaema ja tema juures õnnestus ükskord kartulivõtul osaleda. Nii põnev oli!

44. Tundnud mõnda inimest, kes ei räägi peaaegu üldse. Isapoolne vanaisa oli selline mõistatuslik vaikiv kuju. Pärast tuli välja, et tore mees, lasteraamatugi kirjutanud. 

45. Ei ole vana kola ühest kohast teise tõstnud, suutmata midagi ära visata. Kui ma juba sorteerimiseni olen jõudnud, siis on lihtsalt kõik ära visata, kui tagasi tõsta.

46. Ei ole rehaga kalmistule jooni tõmmanud. 

47.  Katsunud kiiresti öelda musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga, kuni sassi läheb. Jaa, seda ma teen küll! Äkki lausa tihedusega korra kvartalis? Miks? Kust mina tean!

48. Ei ole villaseid sokke nõelunud. Ma ei oskaks neid nõeluda. Vanasti vanaema nõelus küll, mina viskan ära.

49. Vastlaliugu olen lasknud küll

50. Ei ole võilillepärga pununud. Ma olin enam-vähem ainus laps, kes ei osanud ilmselt. 

Skoor 17 punkti. Ohh, alla 40 ei lähegi üldse arvestusse...

Teised, kes tegid (ja kelle tegemist ma märkasin): Manjana, Indigoaalane, Klari ja Katarina. 

Oma tuba

Miks mul on tunne, et kehtib arvamus - need, kes telekat ei vaata, peavad end kuidagi paremaks kui need, kes vaatavad ja telekavaatamine olla justkui madal meelelahutus? Mulle tundub vähemalt, et mu ema räägib mulle telesaadetest just sellel eesmärgil, et mind "normaalsete inimeste" sekka meelitada. Muidu hakkan äkki reaalsusest irduma. Hilja juba selleks.

Ma tahan lihtsalt omaette olla. Telekat vaadates ma ei saa omaette olla. Arvutis istudes, kodus, enne kui lapsed magama ja mees teleka ette läinud on, ma ei saa omaette olla. Ma saan omaette olla ainult raamatut lugedes. Sellest, et ma tööl kogu aeg omaette vaikuses olen, ei piisa.

Mul on inimsuhtlust vaja ca 5 % päevast, ma eeldan. Või õigemini, mul on vaja igas päevas kindlat aega omaette olemiseks. Ma olen ideaalne üksik pensionär, aga absoluutselt halb väikelapse vanem. Kogu aeg on vaikuses vaja midagi mõelda, peas ümber sõnastada, kellegagi olematuid vestlusi pidada. Peale intensiivset suhtlust on vaja mitu korda pikemat aega, et kõik see suhtlus ära seedida, juppideks lõikuda, analüüsida, meenutada, edasi arendada. Kui seda aega ei oleks, ilmselt läheks midagi kuskil katki. Nii palju on elus vedanud, et enamasti on mingi aeg leidunud. Vahepeal häirivad lähedased inimesed ikka väga, kui peas on mingi teema pooleli ja siis lõigatakse sinna vahele oma mõttetu reaalse eluga. Kuidas te aru ei saa, mul pole selle jaoks praegu aega! Ainukese lapse sündroom?

Aga muidu olen tuntud kui valveekstravert ja esipiduline, kuigi see nädalavahetus oli üle pika aja esimene, mil ma pidin raske südamega poole neljaks koju minema, sest "homme on ka päev". Enamasti tunnen juba kesköö paiku, et edasi saab vaid ainult mõttetumaks minna ning tõusen püsti ja lähen üksi koju teiste vastuväidetest hoolimata.

Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kuidas mu jaoks on mõned inimesed peale aastaid lahusolekut ikka "parimad sõbrad", kuigi nemad ilmselt küll nii ei arva. No mina suhtlen nendega oma peas. A la - vot seda peaks sellele rääkima ja vot selle üle temaga koos naeraks! Ah et miks ma neile sotsiaalmeedias ei kirjuta siis? No mis ma ikka tüütan teisi oma luuludega :)

Kui telesaadetest rääkida, siis kõige vähem saan ma aru neist kõige populaarsematest - igasugu laulu-tantsusaated näiteks. Ok, ilmselt mu muusikamaitse on veidi erinev, aga kindlasti mitte kardinaalselt. Ma lihtsalt ei saa aru, miks mind peaks paeluma, kuidas keegi kohalik kuulsus laulab või kas keegi suvaline inimene tänavalt omab lauluhäält või mitte. Tantsimist ei oska ma üldse hinnata, va see,  kui keegi pikali kukub ilmselt. Ma saan väga hästi aru, miks paelub sotsiaalporno, aga vat viisaka kultuuri paeluvusest ma aru ei saa. Toidusaated on teine asi  - miks ma peaks vaatama toitude valmistamist, mida ma ise maitsta ei saa? Võib-olla, kui ma ise kibe kodukokk oleks, aga näiteks mu lapsed vahivad andunult igasugu Masterchefe ja "Minu köök on parimaid" - neid väljamaa variante siis, ja looda sa, et nad süüa teeks. Kuigi jah, väljamaa variandid on peamiselt intriigidele üles ehitatud, ehk nad vaatavad seetõttu. Eesti omad olla igavad. Ma omal ajal vaatasin Ameerika Supermodelli saateid, mulle meeldis vaadata, kuidas pildid välja tulid, kuidas keegi oli fotogeeniline ja kuidas mingeid ägedaid efekte saavutati. Aga ses osas oli ka ainult Ameerika variant tasemel, analoogid olid igavad. Eelarve suurus mängib olulist rolli.

Üks päev Marca elus

 TT algatatud teema siis. 

Kesköö. Pissihäda. Tagasi voodisse ronides avastan, et L. on üle poole voodiruumist anastanud ja vedeleb häbitult üle keskjoone

Mina:"Hõss! Tagasi oma poolele! Ma ei mahu ära, vaata, kui palju ruumi sul on - sinna mahuks veel kolmas inimene ka ära!"

Tema: "Kes see kolmas inimene?"

Mina: "No ma ei tea...Aga kuule, võtaks kellegi? Mõne mehe? Pliiiis?!"

Tema: "Ei, ei taha mingit karvast meest, fui!"

Mina: "Ega ei pea ju siis kohe karvast võtma, siledaid mehi on ka! Pliiis?"

Ehk siis minu panus polüamooria teemasse ka. Edasi uni kuni kella 7.40-ni, mil ärkab Mikro, et 8.30-ks kooli minna. Koolitee võtab täpselt viis minutit, mina ei tea, miks ta nii vara ärkama peab, aga alati on ilgem paanika, kui keegi on enne teda vannitoas, sest "ma jään ju hiljaks!" Mingit unemõõtjat mul pole, ei taha ka, L-l on ja see väidab, et ta üldse ei maga, vererõhk on laes ja üleüldse surm silme ees, seega - mulle pole seda vaja. Äratus on kell 7.50, mis on ka häbematult vara, ma ei tea, miks, mina lähen tööle üheksaks, L. suundub samasse kohta, aga miskipärast 20 minutit varem. 

Hommikul ma ei söö kodus, sest omal ajal oleks see tähendanud seda, et lapsed oleks ka tahtnud ja kui nemad juba sööma oleks hakanud, ei oleks iial sinna lasteaeda jõutud. Teen võileiva kontorisse kaasa, pesen, riietun, söödan kassi ja koristan ta wc ära. Umbes viimased pool aastat ma ennast hommikuti ei  meigi enam. Umbes 8.25 uksest välja. Seejärel kõnnin kontorisse, tee peal tavaliselt näen midagi sellist ikka ka, mis mu totaalselt välja vihastab, no nii hommikuse äratuse eest. Pargitakse vöötrajal, kuskil vedeleb prügi keset teed, keegi tahab mu alla ajada, otsa joosta, ükspäev hüppas üks hull silla peal minu poole näiteks. See on see ennustamatu osa päevast -  võimalus kohtuda teiste inimestega. 

Kontorisse jõuan umbes 8.50, võtan kohvi ja söön oma võileiva ning seejärel istun arvutis. Teen tööd või muud. Punkt kell 12 ootan, mil L. läheb ja omale söögi valmis paneb. Ma nimelt ei kannata kellegagi koos süüa kontoris - tuleb täpselt planeerida need vahetused seal köögis. Kui keegi rütmi rikub, on päev tuksis kohe. Peale seda, kui L. on oma toidu tahenema pannud, lähen panen endale kiirnuudlid likku. Peale seda kui 100 grammi salati eest 2,50 hakati küsima, ma enam ei suvatse seda tsirkust kaasa teha. Kiirnuudlid. Võin neid vabalt nädal otsa süüa. 12.30 on üldjoontes söödud, seejärel tagasi arvutisse ja kell 16 arvuti kinni. Umbes 100 lugu jõuab Spotifyst kuulata selle ajaga.

Koju kõnnime L.-ga koos. Vahel on vaja poest läbi käia, vahel pole. Kui pole, siis tähendab, et eelmisel päeval tehtud sööki jäi üle ja täna ei pea süüa ka tegema - jessss! Mina kui vähemnõudlik teen tavaliselt makaroni- ja riisitoite, L.-i kraes on ülejäänu. Ahjaa, pelmeene keedan ka mina. Kõrvalepõige - käisin just kooli kokkutulekul, kus osa naisi uhkustas oma meestega, kes ei leidvat külmkappigi üles ega tundvat end omaenese kolmandate järeltulijatega ikka veel kindlalt, et naist kahe aasta jooksul õhtul välja lubada. Kuidas ja miks niimoodi elada, ma ei tea. Mul küll nii jõle elu ei ole. 

Sööme me kõik viisakalt koos enamasti enne kella 18. Mini on mõnel õhtul trennis ja ei saa seetõttu õhtusöögil osaleda, aga jah, ma ei tea, mis erinevus see on, et lõuna ajal tahaks nagu üksi süüa, aga õhtul on sama asi pühaduseteotus. Töö -ja eraelu lahushoidmine? 

Peale sööki ronin ma voodisse ja hakkan lugema. Kell 19 lähme L.-ga jalutuskäigule või siis hakkan ma pead pesema (pesen üle päeva siis). Peale seda tagasi voodisse lugema kuni lapsed magama lähevad ja ma vaatan arvutist üle, kas viimaste tundide jooksul on seal midagi huvitavat toimunud. Mingi 22.30 magama ära. 

Kui mina alles noor veel olin

Katarina küsis buduaaripildistamise kogemuste kohta ja ma mõtlesin, et otsin oma vana postituse selle kohta siis üles. Ja mis selgus - mul ei olegi sellist postitust! Ainuke, mille leidsin, oli aastast 2007 uhke pealkirjaga "Ärakasutatud".  Kui ma nüüd mõtlen, siis tõesti hakkasin ma ju blogima "alles" 2006 ning see kogemus jäi mul Tallinnas elamise aega ehk siis oli aastake varasem. Aga oleks olnud nigu eila alles! Ehk siis valmistuge heietusteks stiilis "kui mina alles noor veel olin"

Aastal 2005 oli veel olemas rate.ee ja just seal kirjutas mulle üks väljamaa noormees, et tema on algaja fotograaf, kes tahaks kätt proovida ja äkki ma oleks nõus täitsa tasuta laskma endast portsu kauneid pilte teha. Ma siis vaatasin ikka kohe järele - oli tõesti selle nimega fotograafil kodukas olemas ja seal päris ägedad pildid. Ok, palju oli paljaid kehi, aga no sellist asja mina ju ei teeks? Noormees lubas kenasti, et teeme ikka seda, mida sina tahad, jah. Kahmasin hunniku tagantjärele mõeldes absoluutselt kokkusobimatuid hilpe ja pesu kaasa ning pühkisin kuskilt vanalinna kangialusest sisse. Korter oli vinge, super vaatega, suure voodiga - loomulikult jäin ma sinna võõra mehega kahekesi ning asusin end kohe paljaks koorima. No enam-vähem, tegelikkuses surusin kogu aeg reaalsuskontrolli peas maha, mis käskis esimesel võimalusel jalga lasta. A no ilusaid pilte oleks ju tahtnud? Häda selles, et tõepoolest, ükski minu kontseptsioon ei töötanud. Ma ei näinud kurja näoga üldse lahe välja. Pigem nagu hale ja hull. Mis toimiks? Mees arvas, et vähem riideid toimib alati. No kurat, teeme ära! Nende piltidega oli muidugi see häda, et rate.ee-st saaks need bänni ja kuhugi mujale mul neid riputada ei olnud. Ausõna, palja tagumikuga ma ühtki pilti küll ei teinud, aga pärast ei jätnud toonane elukaaslane ikka oma vingu, et ei tea, kuidas küll õnnestub mõnel mehel naised niimoodi paljaks saada, kui nood seda algul üldse ei plaani! Mis ma oskan kosta - kuskilt on ilmselt kõrva jäänud lootus, et ilma riieteta on inimene ilusam...Või ma ei tea - poole peal alla ei anta? Aga fotograaf oli tegelikult absoluutselt ohutu, tema tahtiski pilte teha, ei muud, ning pärast sain ka mitu CD plaaditäit, no ikka sadu, pilte sellest sessioonist. Mõned olid ägedad ka. Mõned olid nõmedad. Fotograaf täiesti siiralt nentis, et ebafotogeeniliste fotode ja heade korrelatsioon ongi mingi üks kümnele, ei tasu muretseda, aga ma sobiks hästi pesumodelliks, kui natuke alla võtan. Raisk, ma olin mingi 53 kilo siis maksimaalselt ja sain kohe aru, et see on ikka üks arulage industry. Kui lahkusin, pühkis samast trepist järgmine lootusrikas neiu juba üles.

Mis ma tulemuseks sain? Mõned julgemad pildid läbisid siiski rate.ee sündsusradari ja siis sain lihtsalt meestelt kommentaare, kuidas minusugune võiks ikka väärikam olla ja mitte odavat populaarsust otsida. Ok, see oli 1 kommentaar, aga see jäi hästi meelde. Tee, mis sa teed, ikka on valesti!

Mis piltidest sai? Teate, need on ikka neil CD-del mul sahtlis ja ma kahtlustan, et ükski masin neid CD-sid enam ei loe. Miks ma neid kuskile ei kopeerinud? Need olid nii suureformaadilised, et juba selle CD arvutisse laadimine jooksutas mul toona arvuti kinni. 

Mida ma sellest kõigest arvan? Kõige olulisem on klapp fotograafiga ja noh, täiesti võõra mehega on see klapp kohe keeruline tekkima. Ilmselgelt läks mul kõike arvestades päris hästi ju. Must-valge foto on muuseas parim! Kas teeks uuesti? Ikka, kui pakutaks, ise väga ei viitsi. Mis häirib enim, on minu puhul see, et ma üldse ei ole selline, nagu ma endale ette kujutan ja see ajab täiega närvi.

Traditsiooniline Grinch

Mitte, et ma oleks elu sees seda Grinchi filmi näinud üldse...Ja ega ma jõule vihkagi, süüa mulle meeldib ja vabad päevad ka. Mulle ei meeldi kingitusi teha, sest ma lihtsalt ei oska mitte midagi osta. Oma peres on meil see praktika, et igaüks ütleb, mida tal vaja on - Mini miskit leiab, ülejäänud kolm teatavad, et neil ei ole mitte midagi vaja  - ehk ega see praktika ka väga ei suju, aga siis on veel ju kooli loosipakid. Taaskord, Miniga on lihtne - ise teab, mida ostab, aga Mikro - ta ei taha ise midagi, veel vähem teab ta, mida keegi teine võiks tahta. Ja ega teda ei huvita ka, niikuinii peab mutt ostma. Ma oleks kahe käega ühesuguste kommikottide poolt, aga ma jään hüüdja hääleks nende kõrval, kes väidavad, et "komme saab jõulude ajal ju igalt poolt!". Kust te neid saate, mina küll ei saa?! Muud ühesugust kinki on veel raskem leida, sest maitsed on nii erinevad - kes ei taha raamatut, kes ei taha lauamängu, miskipärast ikka võidab loosipakk. 

Üleüldine kapitalismikriitika - poes ei müüda midagi, mida osta tahaks. Kusjuures mu lapsepõlve meeldivaimad mälestused on seotud šoppamisega - Stockmann, Aleksi13, Forum, Harrods - suured uhked kaubamajad, kus me enamasti emaga reiside ajal käisime. Võrratu võlumaailm! Kõrvalepõige - käisin suvel üle pika aja Helsingis ja avastasin, kui palju neid vanu kaubandusmekasid seal peatänaval kinni on pandud. Kadunud maailm! Ema mul armastab šoppamist siiani, alati kui helistab, kannab ette, mida ta jälle ostnud on. Aga vot mina enam ei suuda. Või kui, siis ma tahaks olla laps, kes emaga šoppab, mitte täiskasvanu, kes peab langetama ratsionaalse otsuse ja enamasti langetan ma otsuse, et mul ei ole seda asja vaja. Asjad võtavad ruumi ja koguvad tolmu. Vanematekodus on nüüd mitmeid tube, mis on puhtalt ainult asju täis. Kõige kõnekam on ehk söögitoa kadumine, mäletan, et lapsepõlves peeti seal pika laua taga sünnipäevi, viimased 30 aastat kannab see tuba "kolatoa" nime, mingeid suuri sünnipäevi ei pea keegi. Majja ilmselt kogunebki rohkem asju, sest "ruumi ju on", korteri pluss on see, et lihtsalt ei mahu.

Karm elu põhjapoolkeral

Kannata ära kolm talvekuud ja saad boonuseks neljanda otsa! Tõe huvides tegelikult isegi veidi rohkem. 

Mul ei ole eriti midagi lume, külma ega pimeduse vastu. Lumest järele jääv löga on ebameeldiv, aga üleelatav. Asi, mida ma selle perioodi juures absoluutselt vihkan, on igasugu viirused, vana nimega külmetushaigused, sest paraku just sellel ajal need ringi liiguvad. 

Kas teie lapsepõlve olulisemate märgusõnade alla ei kuulu jalavann, sinepiplaaster, soolakott, sinine lamp, auru sissehingamine? Mesi piimaga kui kõige rõlgem jook üldse, küüslaugu üledoosid ja igasugu möginad, mida topiti ninna, määriti rinnale ja söödeti sisse? 

Vahepeal oli justkui rahu selle teemaga, aga kohe kui lapsed majja tulid, hakkas see triangel otsast peale. Üks hea aasta oli ka vahepeal - see esimene koroonaaasta, kus kõik kohad kinni olid, keegi kuskil ei käinud ja kui käis, siis hoidis maski näo ees - vot sellel aastal ei õnnestunudki vist talveperioodil haige olla. 

Kuidas inimesed julgevad sellesse osasse aastast üldse midagi planeerida? Mina ausalt öeldes küll ei julge. Mäletad seda korda kui me Pärnus spas käisime ja sul pärast nii hull kopsupõletik oli, et kiirabi käis? Mäletad seda korda kui ma veel lennujaamas viimast korda vetsupotti kallistasin, see läks ikka jube napilt, eks? Mu meelest näiteks teatrid on täis neid inimesi, kes tegelikult on täiesti haiged, aga piletite raiskuminemise hirmus on ikka kohale tuldud ja köhitakse nagu homset poleks. Ma tean inimest, kes varjas koroonat, et ikka reis ära ei jääks, sest reisile minnes veel väga paha ei olnud. Kohal olles muidugi hakkas. 

Ja ma isegi ei ole eriti sageli haige, paraku varjutab see hirm kõiki plaane ikkagi. Äkki jään haigeks? 

Miskipärast on mul ettekujutus, et soojas kliimas inimesed haiged ei ole. Ilmselt see on petlik. Itaalias oli ju soe, kui kõik need inimesed seal koroonaase surid. Samas Kivirähk ju kirjutas ka, kuidas eestlasi ühendav tunnus on nohu. 

Ah, mees köhib kõrvaltoas nii õudselt, et ma ei suuda enam kirjutamisele keskenduda...

Poisid jäävad poisteks?

Seltskonnameedia on meil üldiselt tasuline ja ma nii huviline pole, et selle eest maksma hakkaks, aga õnneks on meil (endine) blogija Printsess, kes vahel seda külge elust oma Instagramis kajastab.

Printsessi lugudest sain väikse ülevaate sellest Pedaja skandaalist. Üldiselt on siis lugu selles, et "staarjuuksur" olla uhkustanud sellega, kuidas tema ükskord alaealist staarblogijat pani (rõvedamas sõnastuses kui mul siin). Mu meelest on vildakas juba see, et sellest peaks justkui staarblogija häbisse sattuma, kuigi tegelikult on häbiväärne ju hoopis see uhkustaja..Igatahes tegi staarblogija natuke paljastustööd ja selgus, et too staarjuuksur armastabki alaealistele nilbe sisuga sõnumeid saata. See selleks, mis minu (ja Printsessi) tähelepanu köitis, oli tegelikult hoopis see, kuidas naisterahvad härra staarjuuksurit kaitsma asusid. Et too olla ju ometi vabandanud (et austab naisi väga - nonoh, tundub tõesti sedamoodi) ja et poisid jäävad ikka poisteks. 

Mis naised need seesugused on? L. pakkus, et need on naised, kes ise just selliste mehikestega lävivad ning teadmine sellest, et tegelikult ikka kõik mehed sugugi sellised pole, lammutaks nende maailmapilti liigselt.

Kunagi oli üks intervjuu naisega, kes oli elu pahupoolt maast-madalast ja väga süviti tunda saanud ning tema suust jäi kõlama arvamus, kuidas kõik naised on litsid, ainult selleks naisterahvaid vaja ongi ning tugev eit on see, kes seda tõetera enda jaoks ära kasutada oskab. Võiks justkui vihastada ja üritada vastu vaielda, aga milleks - ilmselt on sellel naisel sellise maailmaga lihtsam leppida, kui tunnistada, et paraku on ta elult väga halvad kaardid saanud ja enamikku teisi on elu paremini kohelnud. 

Ma isegi kahtlen selles, kas see ühtede naiste teiste süüdistamine üldse suudab kuidagi tulevast põlve mõjutada nagu kardetakse. Kui see on su ema või keegi lähedane, siis ilmselt küll, aga kui su taustsüsteem on erinev, sul on turvalised ja meeldivad kogemused naisi austavate meestega, siis tegelikult sind ei mõjuta kuidagi kellegi võõra arvamus, et kõik mehed on sead ja nii peabki elus olema. Meie maailmad eriti ei kattu. Sellised naised ei satu sulle sõbrannaks. Vastupidiselt ei suuda sina ilmselt kuidagi ka nende maailmapilti mõjutada. Vaid elu ise võib kogemuse läbi harida sellistes asjades. Paraku enamasti tõmbab sarnane sarnast ligi.

Mu Spotify Wrapped tembutab

Täna mõtlesin, et läheks äkki kontorisse, siis tõmbasin kardinad eest ja otsustasin, et ootan ikka kevade ära.

Mulle tegelikult üldse ei meeldi õhtul blogida, ma olen ikka hommikuinimene (aga mitte enne üheksat, eks), seega kirjutan täna hoopis hommikul, mil ma veel päevast ajusurnud ei ole. Lihtsalt hetkel on see aeg aastas, mil tööd on küll ja veel ning kõik mu head mõtted tabavad mind alati keset tööhoogu, samas olen ma nii palju kohusetundlik, et ma ei saa ju blogida, kui teised samal ajal palehigis tööasju trükivad. Õhtuks on päeva peale pähe tulnud mõtted tuhmunud, tunduvad nõmedad, silmad valutavad, sõrmed on trükkimisest põrutada saanud ja veel sada häda...

Eile siis saabus järjekordne Spotify Wrapped aasta muusikakokkuvõte. Nagu ikka, töötab see ainult telefonis ja kui ma tahan mingit kena pildilist aruannet ka siia blogisse panna, siis pean läbi ussiemmi seda tegema. Täna läks eriti piinlikuks, sest arvasin kõige lihtsama olevat see Messengeri lugudesse postitada ja siis arvutist screenshotid teha. Ma üldiselt FB-sse ja eriti neisse lugudesse ei postita. Ma ei tea, kuidagi avaliku naise tunne on kohe, blogis seda üldse ei ole miskipärast. No avan siis mina FB ja hakkan vaatama seda enda lugu, kus peaks need Spotify Wrappedi pildid olema - kõigil teistel inimestel on normaalsed lood, aga minul on tulnud mingid haiglase sinise taustaga lingid ainult ja kogu stoori on neid täis ja appi, juba näitab, et paar inimest parasjagu vaatab seda jama! Appii! Kus on nupp kustuta! Kähku! Piiiiinlik! Vanaema ei oska nutiseadet kasutada stiil....Brrr... Ma isegi ei tea, miks need normaalselt ei avanenud. 

Teine katse, üritan telefonist linki meilile saata, aga see nutitelefon, mida ma kasutan ainult autos muusika kuulamiseks ja geopeituseks, oli varemalt L.-i oma ja seal on ainult tema postkast sees. Vahet pole, tungin tema privaatsusesse ja saadan sealt endale meilile lingi. Imekombel see variant isegi töötab ja link ei vii kuhugi sohu, vaid näitabki tõesti korralikult pilte. Siit see tuleb, aga ega ma ikkagi rahul ei ole:

Miks mul mingi totaalne mainstream rock ainult tabelis on? Tahaks ikka nagu edgy ja ainulaadne olla! Last.fm pakub viimase 365 päeva kuulatuimateks artistideks 1. Ghost 2. Metallica 3. Rammstein 4. Motörhead 5. Iggy Pop. Ok, ega see parem ei ole. Ilmselt lihtsalt noil suurtel on niipalju rohkem lugusid, et igasugu väiksematel artistidel ongi raske üldtabelisse pääseda.

Üldse kuulasin 3283 erinevat artisti, mis on päris muljetavaldav arv. Erinevaid žanre tuli kokku 142, neist enim kuulasin rocki, pop punki, alternatiiv-metalit, poppi ja riot grrrl'i. Enimkuulatud lood olid Spotify väitel: 

Last. fm leiab aga hoopis, et (panin 6 lugu, sest 4-6 omavad kõik sama arvu kuulamisi):

See on huvitav, sest ükski neist lugudest ei tule mul mujalt kui Spotifyst, seega peaks teoreetiliselt tabelid täpselt samad olema, aga nad pole. 

Päris enda edetabelid teen niikuinii detsembris, sest minu jaoks on detsember ka kuu, kuigi Spotify seda vist ei arva.

Jõulukalender

Kuna ma eile olin just sobivalt ühe postituse avaldanud, siis tuli mõte, et prooviks kah seda jõulukalendri asja. Ma olen sel aastal niikuinii blogimise üsna unarusse jätnud, sest miskipärast jõuan enne kirjutama hakkamist alati küsimuseni: "A mis selle mõte on? On seda kellelegi vaja?" ja kuna loomulikult mõtet ega vajadust pole, siis ei kirjutagi. 

Muidu olen tatine. Nii meeldiv on nädal otsa pooles vinnas tööd teha, et nädalavahetuseks haigeks jääda ning siis esmaspäeval taas pooleldi tervena jätkata. Ma isegi ei ole eriti haige, selline kergemat sorti nohu. Õige nohu on ikka selline, kus pea paks ja valutab ning ninast ei tule nuuskamisel tilkagi, ma praegu lihtsalt vahepeal pean nuuskama ja öösel on nõme magada. 

Siiski oli plaanis täna ja homme kontsertidel osaleda, mis nüüd paraku nägemata jäävad. Ei taha nui neljaks ennast kuhugi kohale vedada, kui täie raha eest nautida ei saa. Täna esineb tuttav oma bändiga, ma pole neid varem laivis näinud. Bändi nimi on maakeeli pmst Anna Haava, avastasin just. Ei teagi, kas taotluslik või minu avastatud kokkusattumus. Paar itaalia metalbändi oleks ka kavas olnud, neid oleks ka huvitav näha olnud kindlasti. Samas, ma ei tea neist miskit ja tuttava bändi on lootust veel näha. Homsega on asjad nutusemad, sest Genis esineb üks mu kõige lemmikumatest bändidest Metro Luminal ja mingitel segastel asjaoludel ei ole ma neid mitte kunagi laivis näinud. Päris oma lemmikkoosseisus, kus laulab Vainola, nad vist enam üles ei astugi, praegu laulab Rainer Jancis ise ja ega ma ette ei kujuta, kuidas tema ettekandes need lood kõlavad. Vaatasin nüüd, et Youtubes on üks Terevisiooni salvestus täitsa olemas, kus Jancis laulab, eks vaatan seda siis. 

Sellega seoses meenus, kuidas juba teist aastat järjest teatab Mini päev enne tähtaega, et tal vaja nüüd ruttu üks eestikeelne luuletus pähe õppida, andku ma mõni luuleraamat. No ja mul on ju neid kolm - Freddy, Villu ja Mait Vaigu oma :) Viimane on iga kord asja ära ajanud. Lihtsalt iga kord mainin, et noh, see on Kosmikutel laul ja see Sõpruse Puiesteel jne. 

See jõulukalendri formaat on ses mõttes hea, et saab kirja pannad mingid väiksemad killud, mille peale tavaolukorras postitust ei teeks. Mäletate, mul oli kassi junnidega probleem?  Pissinud ta rohkem ei ole, aga korra kuus pani pabulad ukse ette hakkama küll. Nii siis, kui me kodus olime ja  kui olin just liivakasti ära puhastanud, seega mul said ideed otsa. Küsisin eelmine nädal loomaarstilt, kui sinna kassitoitu tooma läksin, mida tema arvab, no ja esimese pakkumisega oli ilmselt pihtas-põhjas. "Kas teil teist kassi ei ole majja tekkinud?" No loomulikult, augustis kolisid alumisele korrusele uued üürnikud ja neil on Maine Coon. Kuidas ma ise neid kahte asja kokku ei osanud viia? Arst lohutas, et kord kuus on väga hästi, pole siin midagi kurta. Mis seal's ikka - vaja järjekordsed naabrid majast välja suitsetada, järgmised junnid viin kühvliga nende ukse taha. Aga aww! Minu väike vapper rüütel - loodab, et tema tibatillukesed junnikesed aitavad selle ilvesesuuruse eluka vastu!

Lühike poliitkommentaar

Eile õhtul sattusin selle uudise peale, kuidas riigiasutuste mainekujundus võib maksma minna tuhandeid eurosid ja ma lugesin ikka tõsise imestusega, millist möga on võimalik suust välja ajada. "Eeskätt me ostamegi kaks valguskasti./.../See võib maksta kuni 30 000 eurot" - silm ka ei pilgu sellist asja välja öeldes. Naerma ei aja ka kedagi. Kuidas nii saab? Põhimõtteliselt elame nagu mingid Hollywoodi superstaarid, kellel ei teki küsimusigi - nii palju, kui küsitakse, nii palju maksame, mis seal ikka, raha on, ju siis see asi on oma hinda väärt. 

Normaalset tööd ma ilmselgelt kunagi ei saa, sest kontimurdvat tööd ma teha ei suuda ja enamus tänapäevastest tasuvatest töödest näebki ette mingisuguste asendustegevustega tegelemist, milleks mina absoluutselt võimeline ei ole, sest ma siiralt ei saa aru selle kasutegurist. Võtame või sellise lihtsa asja nagu kontori kujundus. Mille kuradi pärast seesugust asja vaja peaks olema? Oluline on, et lauad ja muu mööbel ära mahuks, valgust ja õhku piisavalt ja kõik. Aga selgub, et on inimesi, keda inspireerib mingi seinavärv või diivani kaldenurk. Või kes tahavad kontori kaunistamist jõulude puhul. Nagu misasja? 

Kuidas saab tõsimeeli arvata, et kui meil on Haigekassa asemel Tervisekassa, siis kõik inimesed valivad haige olemise asemel terve olemise? Et see on see primaarne asi, mida teha, selle asemel, et mainekujundusele kuluv raha sisulistesse tegevustesse suunata. Isegi mõtlemata sellele, missugust segadust külvab nimevahetus inimestele, kes aastaid ühe ja sama nimega harjunud on. Te muidu teadsite, et Haigekassat ei ole enam ja selle asemel on Tervisekassa? Ma küll ei teadnud. 

"Üldiselt asutused uuendavad oma identiteeti viie kuni seitse aasta tagant" Kust see reegel võetud on? Mingist organisatsiooniteooria loengust, kus targutati, kuidas ettevõtte puhul on olulisimad selle identiteet, missioon ja visioon, ilma nendeta on sisuline tegevus enam-vähem võimatu? Jaa, mulle ka räägiti seda teooriat aastaid. "Mis loomaga võrdles keegi tähtis teoreetik organisatsioone?" oli eksamiküsimus. Õige vastus oli äkki kaheksajalg - olulised teadmised ülikooliajast. Aga näe, inimesed riiklikes organisatsioonides päriselt rakendavadki neid teooriaid ellu. Peamine on ikka see, et organisatsioon tegeleks võimalikult palju iseendaga, siis on töötajatel alati, mida teha ja oma palka õigustada. 

Ei no lugege see artikkel lõpuni, mul oli pidevalt tunne, et ajakirjanik on selle ka nö "keel põses" kirjutanud, mina seda muudmoodi näha ei oska. Need intervjueeritavad teevad ju nalja, eks? Ükski täie aruga inimene ei saa sellist teksti tõsimeeli toota?

Kuri minister Võrklaev tahab nüüd riigisektori pillerkaarile pidurit tõmmata. Milline kuri ja ihne mees! Kusjuures ma isegi ei teadnud, kes või mis erakonnast see Võrklaev on, aga ta hakkab mulle sümpaatsena tunduma täitsa. Meie riigis on palgarallit ju alati riigisektor vedanud (va mingid spetsiifilisi oskusi nõudvad ametikohad siis, aga minu kogemuse järgi saab tugipersonal alati just riigiorganisatsioonides kõrgemat palka võrreldes sama tööd tegeva inimesega erasektoris.) Nii see muidugi peabki olema, sest häid inimesi motiveerib ju ainult raha. Paavo Nõgene teab, tema arust on Riigikogus lolle nii palju vaid seetõttu, et sealne palk on nii madal, nii madal. Täpselt sama juttu räägiti mulle ülikoolis ka, muide. Pööbli ja eliidi vahele peaks ikka selge piiri tõmbama, sest ega lolle ju raha ei motiveeri üldse ja kõik targad inimesed on juba niigi rikkad, nad ei saa oma tähtsaid töid riigivalitsemise nimel maha jätta va juhul, kui riigivalitsemise eest ikka veel palju rohkem raha ei maksta. Selline oli teooria siis. 

Mu meelest on hämmastav, kui paljudele inimestele seesugune maailm mõistlik, loogiline ja kaasahaarav tundub.

Püüa olla - Barbie ja King-Kong

Käisin siis ka reedel Barbiet vaatamas, kaasblogijad olid ootused väga madalaks ajanud, seega sai paar-kolm koksi (saate aru, joogid maksavad tänapäeval 11 eurot pisike pokaal!) enne tehtud ja kuigi kartsime, et uni tuleb peale ja piss püksi, siis vastu igasuguseid ootusi oli meil absoluutselt lõbus. Ok, ma alguses vaatasin, et mu sõbrannad ongi need infantiilsed, kes ainsana naeravad, aga pärast ma ise lausa nutsin, seega oli vist nagu pigem hea film. Jaa, ma nutsin Barbie filmi vaadates, imeline mina!

Muidu mind tegelt tõmbas täitsa käima see Katarina poolt tõstatatud teema: karjäärinaised vs pereemad, sest no loomulikult on muid variante ka ja mind iseenesest häirib selline pendli ühest äärmusest teise lennutamine. Aga no filmist ma seda välja ei lugenud. See alguse beebinukkude rappimine oli ju otsene viide Stanley Kubricku "Kosmoseodüsseiale", isegi muusika oli stseenis sama, kus ahvidele see must obelisk ilmub ja nad uuest rabatuna järsku vägivaldseiks muutuvad. 

Mu meelest oli filmi sõnum selgelt see, et ärgem olgem stereotüüpsed mehed ja naised, olgem igaüks see Mees ja see Naine, kes te olla tahate. Tuues sisse ka praegusel ajal kuuma soovoolavuse teema - kas pole ehk nii, et kui soosurvet vähem oleks, oleks ka vähem soovahetusi, sest väheneks ebamugavus olla ebatüüpiline oma soo esindaja?

Üks sõbranna, kes kinno ei läinud, ütles, et ega jah, mehega ei saa seda filmi koos ju vaatama minna, pärast lähete veel lahku...Ei kommenteeri. 

*********************************************************************************

Stereotüüpidest. Töö situatsioonis oli mul ja L-l kohtumine ühe võõra meesterahvaga, sellise meievanuse, pigem nooremaga ja jutt läks miskipärast kohvimasinatele. Täiesti tühja koha pealt viskab härra killu - "jah, see masin on tõesti sama kapriisne kui minu naine! Höhöhöhööö!" Või oli see kapriissem kui minu naine, vat ei mäleta, aga see verbaalne p*** lõi mu kergelt tummaks, et päriselt ajad sa täiesti võõraste inimeste juuresolekul midagi sellist suust välja?! Kui end mehe lahkumise järel kogusin, küsisin L-lt, et panid tähele, mida ta ütles ja L. imestas  - ütles või? Ma ei tea, ei pannud tähele...Tüüpiline. Ma saaks aru, et mehed saunas omakeskis, sest no eks naiste hulgas ole ka selliseid omast arust naljahambaid, kes viskavad, et palgatõus oli sama väike, kui mu mehe noks, aga mis sunnib võõras seltskonnas selliseid elutõdesid laiali laotama? Ilmselgelt vaid see, et sa tõepoolest arvad, et need on üldlevinud seisukohad ja täiesti normaalsed sõnakõlksud. 

*********************************************************************************

Virginie Despentes'i "King Kongi teooria" lugesin ka läbi ja see oli võimas. Esimest korda tegin seda jõledust, et tõmbasin raamatus lausetele jooni alla. Isiklik raamat siiski, mees sünnipäevaks kinkis. Koos pesupoe kinkekaardiga.

Mõned jutupunktid sealt, mida tahakas kommenteerida.

See jube ja niivõrd levinud ning toetatav enda väärtuse nägemine läbi meestele meeldimise.  - "Samamoodi tasuks naistel pigem paremini läbi mõelda kasutegurid, mis kaasneks aktiivsema isadusega, mitte lihtsalt nautida võimu, mida neile poliitiliselt emainstinkti ülistamisega omistatakse. Isa pilgus lapsele peitub võimalik revolutsioon. Ennekõike saavad isad tüdrukutele mõista anda, et nad on iseseisvad isiksused ka väljaspool võrgutamisturgu ja et neil võib olla füüsilist jõudu, ettevõtlikku vaimu ja iseseisvust ning et nad võivad seda jõudu väärtustada, ilma et peaks kohe karistust kartma. Nad saavad poegadele märku anda, et macho-traditsioon on lõks, räige emotsioonide piiramine sõjaväe ja Riigi kasuks. " Normaalne isa on õnnistus lapsele, ma olen seda alati arvanud. See kõlab jõle antifeministlikult vist? Justkui etteheitena naistele, kellel normaalset meest lapse isaks ei ole, aga mu meelest, kui suuta seda võtta mitte isiklikult ja suures plaanis, siis see on kibe tõde. 

Meestest veel: "Aga kui kuulata nende kaebusi, kuidas naised ei anna piisavalt keppi, ei armasta seksi nii, nagu peaks, ei saa kunagi millestki aru, tekib paratamatult küsimus: miks nad juba üksteist ei truki?" Täpselt. Mu meelest ka tekib see küsimus lausa paratamatult. Kuidas neil Andrew Tate'i fännidel ja incelitel seda pähe ei tule ometi? "Hirm olla pede." Ahjaa, see, muidugi. 

Stigmatiseeritud seks. Mu meelest nimetavad osad Despentes'i "radikaalfeministiks" just nimelt tema keelekasutuse, mitte ideede pärast. Head tüdrukud seksist ei räägi, või kui, siis läbi lillede. Naise seksuaalsusel on justkui kolm võimalikku varianti - krõhva, keda keegi ei taha panna (siin toob autor näiteks Houellebecq'i, kelle puhul tema (tegelaste) naistevaenulikkust võetakse kui omapära ning keegi ei tule aasima, et vaadaku, milline autor ise välja näeb, pole ime, et sellist misogüüniat toodab, naised teda ju ei taha, samas kui naiste puhul tuleb välimus alati jutuks.), lits, keda kõik panevad (Despentes kui seksitööstuses osalenu ilmselt teab, millest räägib - mehed, kes põlgavad naisi, kes teevad seda, mida need samad mehed ihaldavad.) ja siis korralik naine, kellegi omand, kes seksib ainult abielus olles, veits vastu tahtmist, ainult laste saamiseks ning pimedas ja teki all. Ime ka, et see seks nii keeruline on, sest no pagan, ei ühildu need rollid ju kuidagi. Lisaks mainib Despentes ära masturbeerimise, millest ma ammu sarnaselt mõelnud olen: "Kui lihtsalt minna ja naistelt masturbeerimise kohta küsida: "Üksi mind see ei huvita", "Ma teen seda ainult siis, kui pole pikalt meest saanud", "Mulle meeldib rohkem, kui keegi minuga tegeleb", "Ma ei tee seda, ei meeldi"./.../Ma saan aru küll, et see, mida tüdrukud üksi oma kliitoritega teevad, pole minu asi, aga see ükskõiksus masturbeerimise suhtes mul natuke siiski kripeldab: millal siis naised veel oma enda fantaasiatele ligi pääsevad, kui nad end üksi olles ei katsu? Mida nad teavad sellest, mis neid tõeliselt erutab? Ja kui inimene enda kohta sedagi ei tea, siis mida ta enda kohta üldse õieti teab? Milline side saab tal endaga olla, kui tema isiklik suguelund on järjepidevalt kellegi teise käsutuses?" Iseasi muidugi, et mehed, kes justkui rohkem endaga tegelevad, ei ole sellest ka väga kasu saanud, pigem tekitab see paljudes lisasegadust ja piinlikkust, sest ei suudeta seda külge endast taluda. "Me tahame olla korralikud naised. Kui fantaasia tundub häiriv, räpane või põlastusväärne, tõukame selle eemale. (Ma pakun, et mehed teevad sama või siis süüdistavad naisi, kes neis need räpased ihad esile on kutsunud) Väikesed eeskujulikud tüdrukud, koduhaldjad ja tublid emad, loodud teisi teenima, mitte enda sügavustes sonkima. (not me, baby, not me) Meid on programmeeritud vältima kontakti oma metsiku poolega. Ennekõike sobituma, mõtlema teiste heaolule. Kui selle nimel peab endas midagi maha vaikima, mis seal ikka. Meie seksuaalsus on ohtlik, selle tunnistamine võib tähendada selle kogemist ja iga seksuaalne kogemus viib grupist väljatõrjumiseni." Ma pakuks, et üldjoontes kehtib see sooüleselt, kuigi jah, naistele söödetakse seda siivsa naise kuvandit oluliselt rohkem - poisid jäävad ikka poisteks. 

King-Kongi teooria räägibki sellest, kuidas aktsepteerida endas seda King-Kongi, kes ei mahu ideaalse naise kuvandi alla, sest paraku seda ideaalset naist - vaikset, alandlikku, hoolitsetut, head ema, oskuslikku majapidajannat ja ablast seksikiisut ühes isikus ja ilma igasuguste kõrvalekalleteta ilmselt olemas ei ole.

Despentes suudab ära nimetada ka selle nähtuse, mille üle ma olen ikka pead murdnud, et kas on või ei ole. Ta nimetab naisi, kes õhinal patriarhaati toetavad, Stockholmi sündroomi all kannatajateks. No selliseid, nagu ma siin kirjeldan - jess, poisid kiusavad kedagi teist, mitte mind, mina meeldin poistele, ma olen heaks kiidetud! Lihtsam on poiste poole hoida, sest nende käes on võim.

Mis siis on see imeline ja ligipääsmatu naiselikkus?

"Pärast mitmeid aastaid tublit, õiglast ja ausat uurimist olen ikkagi jõudnud järeldusele: naiselikkus on hoorus. Orjameelsuse kunst. Seda võib nimetada võrgutamiseks ja pöörata millekski glamuurseks. See on profisport ainult väga harvadel juhtudel. Massiliselt tähendab see lihtsalt harjumist allaheitliku käitumisega. Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida. Mitte rääkida liiga kõva häälega. Mitte väljenduda kategoorilisel toonil. Mitte istuda, jalad harkis, ehkki nii on mugavam. Mitte väljenduda autoriteetsel toonil. Mitte rääkida rahast. Mitte tahta võimu haarata. Mitte tahta autoriteetset positsiooni hõivata. Mitte prestiiži aga ajada. Mitte liiga valjusti naerda. Mitte olla ise liiga vaimukas. Meestele meeldimine on keerukas kunst, mis nõuab kõige jõulise kustutamist. "

Oojaa, seepärast ma vihkan. VIHKAN sõna naiselikkus. Naiselikkus on vaenlane. Ma ei osanud olla naiselik, ma olin jutukas, kõvahäälne, naljakas ja väljapaistev, aga õnneks, oo õnneks, olin ma ilus, seega see - "Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida." kehtis ikka. Ma sain käed puusa panna ja hõisata, et mina küll naiselik ei ole, aga meestele ma meeldin! Jube, jube noorus, kus võitja on see, kes meeldib rohkematele meestele. Stockholmi sündroom, vaata ülal. Ma olin täpselt see "Vaata, kui püss naine ma olen, hoolimata oma iseseisvusest, haritusest, intelligentsusest püüan ma ikka ainult sulle meeldida", milliseid Despentes mainib. 

Julgus mitte olla ilus, Despentes oli noorena punkar ja talle korrutati aina: "Miks sa ennast nii inetuks teed? Ära häbene ennast, ole ilus, küll sa meeldid poistele!" Ma pakun, et absoluutselt kõigile teadlikult ilukaanoneid eiravatele õrnas eas tütarlastele on seda öeldud. Mulle küll. Sul on üks töö - olla ilus ja sa ei suuda isegi seda?! Pange ennast põlema! 

Kirsiks tordil ütleb Despentes: "Õnneks on olemas Courtney Love. Eriti tema. Ja üleüldse punkrokk. Kalduvus armastada konflikti. Ma tulin blondi pea varjus tagasi mõistusele. Koletis minus ei jäta asja nii." Täpselt minu kogemus. Ma ei saa seda raamatut mitte armastada. 

P.S. Ainus asi, millega ma raamatu puhul rahul ei ole, on see köide - mis mõttes laguneb raamat juba esimese lugemise poole peal lehtedeks? Ei, ma ei masturbeerinud sellega, höhöhööö.

Mis me sööme?

Neid söögipostitusi lugedes tundub, et see on kõik üks äärmiselt intiimne teema ja peab ikka õnnega koos olema, kui leiad teise inimese, kes sinuga enam-vähem sarnaselt toitub. No ei ole me üks ja sama liik, toitumise põhjal küll mitte.

Ma olen elu aeg pmst poolfabrikaatidest toitunud ja kui ma üksi elaks, ma ei viitsiks vist üldse eriti süüa. Ma sööks kiirnuudleid ja heal päeval keedaks pool pakki pelmeene. Ma puht füüsiliselt ei suuda süüa üle umbes 200 grammi toitu. Välja arvatud hilja õhtul joogi kõrvale - siis ma võin vabalt käntsu juustu sisse ajada koos paki krõpsude ja salaamivorstiga. Mis magustoidud? Miks te neid sööte? No ok, ma söön ka mingil määral. Puuviljadest banaan ja hurmaa, vanasti viitsisin melonit ka süüa, enam pole üle aasta ostnud, ei teagi, miks. Magustoidud on täiesti mõttetud - päriselt inimestele meeldib šokolaad ja nad teevad oma rõõmuks kooki? Müstika! Ma ostan oma rõõmuks paki hästi äädikasi kartulikrõpse ja söön kuni suu tuim - vot see on nauding!

Nullist suppi teha? Miks? Purgisupid on ju poes müügil? Mul mees näiteks viitsib, ok, on parem küll, aga mind see üksi ei motiveeriks. Õudne mässamine ja lägastamine. Mees teeb tähtpäevadeks ise kartulisalatit ka (ja siis hädaldab sinna juurde) - ma ei saa aru, miks. Ostku poest ja olgu vait. Aga ei, tema argument on ka see, et kannatab ära, sest maitseb paremini. Mu jaoks on kannatamise vältimine primaarsem. 

Ma teen makarone hakklihaga, viineritega või kanalihaga. Keedan pakipelmeene. Pajarooga teen paki pajaroale hakkliha lisades. Kartuleid võin keeta. Kukeseenekastet teha. Mingeid valmis Aasia kastmetega asju võin ka teha, kus kõik tuleb kokku valada ja soojaks ajada. Riisi võin keeta. Grillitud liha kõrvale teen salati lehtsalatist, kurgist, tomatist, oliiviõlist ja juustukuubikutest. Rohelisi salateid võin ma teha, aga nendega on see häda, et ülejäänud peavad neid vaid päris toidu lisandiks. Friikad ja kalapulgad, normaalne toit. Igasugu pihvid ja poekotletid - vabalt. 

Alati kui räägitakse, kuidas teismelised on valmistoidust paksud, meenutan seda, kuidas ma sõin kogu oma teismeliseea lõunaks Rakvere pihve, Salvesti makaronirooga või Saarioineni pitsasid. Ja kaalusin alla 50 kilo. Ilmselt on trikk ka kogustes. Meie peres ei söönud keegi iialgi üle kolme keedukartuli ja näiteks ema keetis kolmesele perele alati 3/4 pakki spagette, mitte rohkem. Magustoite ei tehtud kunagi. Kommi ja sellist kodus küll oli, aga ma ei mäleta, et keegi kunagi oleks korraga vabatahtlikult üle paari kommi söönud, sest miks peaks? Võrdluseks mu naaber, kes kallas keresse terve poolekilose paki väljamaa šokolaadikomme ja oksendas pärast pool päeva. Ta sõi muidugi järjest ära ka paki Stimoroli nätsu ja valutas õhtuni kõhtu ning veidi vanemana tõmbas ära terve paki suitsu ning nuttis, et hakkab surema peale seda...Mul töötab see ajuosa õnneks ainult õhtuti ja soolase snäkiga vt eespool.

Ja siis ma sain ükspäev kangesti kiita, sest ma olen nii tubli ja pesen alati nõud kohe peale söömist ära. Ah? Kas kõik inimesed ei tee seda siis või? See on ju rõve, kui mustad nõud kraanikausist vastu vaatavad? Samal põhjusel ei taha ma ka nõudepesumasinat - isegi, kui ma neid räpaseid nõusid ei näe, ma ikkagi tean, et nad seal kuskil masina kõhus on. Fui! Meie peres pesevad kõik iseenesestmõistetavalt oma nõud peale söömist kohe ära. See on umbes sama loomulik, kui see, et peale vetsus käimist pühid tagumikku ju? Ei ole või? Ma ilmselt selle lägastamisprobleemi tõttu väldin ka ise suuremat söögikeetmist, sest sellega kaasneb segadus. Mees mul õnneks koristab ise enda järelt. 

Huvitav on, et kõige selle eelneva juures meeldib mulle väga hästi süüa. Lihtsalt ma ei taha olla seda sööki ise teinud. Ma ei ole see, kes siiralt kiidaks mingit burksiurgast, ma naudin fine diningut ja mulle meeldib proovida igasugu uudseid asju. Mul peaks erakokk olema. Mulle hirmsasti meeldib mehe käest küsida: "Mis sa mulle täna süüa teed?" ja ma pettun iga kord, kui ta vastab, et ei tea. Mu meelest on see ebaõiglane, et inimesed peavad endale ise süüa tegema. Ja koristama. Ja lapsi kasvatama. Vanasti oli teatud kihtidel selleks siiski vilunud professionaalid. Miks enam pole, ah? Igaüks peaks saama spetsialiseeruda sellele, mis temal kõige paremini välja tuleb. Mina ei ole professionaalne kokk, koristaja ega guvernant. Mul tuleb kõige paremini välja...hmm...mmmh...sooja õhu suust välja ajamine?

Karma

Eile sai siis pool päeva irvitatud nende vaeste "Madruse tänava elanike"* üle, kellel "ebaloomulikult karjuvad veised" öösiti magada ei lase. Johhaidii - sa kolid maale ning avastad siis, et raisk, siin on mingi loodus ja põllumajandus ja rahu vabšee ei saa ja kus see kord ja kohus... Ja üldse ei ole piinlik? Leiadki, et kõik on sinu õigus ja kõik peab tiirlema sinu ümber? Meil näiteks on suvila juures hullunud rähn - röögib ja täiesti ebaloomulikult muidugi (sest ainult inimese kombed ja vajadused on loomulikud!), tunde ja tunde kileda häälega, aga no mis sa teed - pigem on koomiline ja naljakas, ei tuleks selle pealegi, et kuhugi kaevata või linnul kael kahekorra keerata. Naaber näiteks, looduskaitsealal, mürgitab sipelgaid. Häirivad ju, hammustavad isegi vahepeal, õudne!

Heidame siis oma vaikses kesklinnakorteris õndsale unele, mõtteis parastades lolle uuselamurajooni elanikke, kes, silmad unetusest punased, möögimise taustal voodeis vähkrevad, kui järsku, otse kõige magusama suikumise ajal, L. voodist üles kargab. Ahaa - tuul rapib mingis toas rulood, nüüd kuulen mina ka. Kõikvõimalikud rulood saavad kinni, aga plaksumine ei lakka. Selline, nagu kuskil keegi valmistaks mikroahjus popkorni. Täesti õudne, oleks siis, et ühtlane hääl, aga ei, vahel mitu plaksu järjest, siis juba natukeseks vaikus ja hakkab jälle pihta. Hiina piin! Mingil hetkel jääb õnneks järele ja just hakkan tagasi unerüppe vajuma, kui L. sosistab: "Nüüd nagu tilguks midagi kuskil, sa ei kuule?"....Karma, mis muud.

P.S. Kas teil on ka FB ja Insta täielikult 9GAGiks muutunud? No ma põhimõtteliselt inimeste postitusi enam üldse ei näe, ainult mingid lollid naljavideod ja uudised kuulsustest, vahepeal viskas suisa mingit "Nairobi Today" stiilis uudistesaiti vahele. Ma ei salga, sai tõesti paari linki lolli peaga vajutatud ka, aga ta isegi ei näita infot minu eelistuste järgi, vaid justkui kompab neid, pakkudes ühel päeval Beyonce´i fännilehti ja teisel Avril Lavigne´t, kellest kumbki mind üldse ei huvita ja kelle linke ma iial avanud pole. Eile vihastasin ennast seaks, kui silme ette jäi mingi võigas pilt mingist võikast õudukast, kus keegi paljas naine oli teibasse aetud, strateegilised kohad muidugi mustade ristkülikutega kaetud, sest tiss ja tuss - fuih! aga vägivald jaaa! Enam ei viitsi kaebama ka minna, nad alati vastavad mulle, et ei, see nüüd küll meie community standardeid ei riku. Kustutaks selle jama täitsa ära, aga samas, igasugu üritustega kursis olemiseks on FB siiski vajalik. Kas on mingi koht, kus saan uudisvoogu suunata ainult need, keda ma päriselt jälgin?

*Madruse tänav asub tegelikult hoopis teisel pool linna servas, st hulle on igal pool. P.S. Alles praegu avastasin, et nüüdsed hädalised elavad iroonilisel kombel Mõisniku tänavas - no siis pole ju ime, kui mingid pööbli pudulojused häirivad.

Mida me valesti tegime?

Ma läksin magama enne, kui e-hääled loetud said, pühas vihas, vein oli kah otsa saanud. 

Aga näe, oligi hommik õhtust targem.

Ma tahaks nüüd üllatuda, aga selle "mida me valesti tegime?"-teema peale, mis nii mõneski sõnavõtus kõlama on jäänud. "Oleks pidanud rahvaga veel rohkem suhtlema, veel rohkem reklaame, lilli ja pastakaid jäi ilmselt puudu...Aga nad ju käisid meie telgis, miks nad siis ei valinud?" Kas tõesti on edu võti see? Kas te kujutate ette, mida oleks pidanud tegema see erakond, mida te kindlasti ei valiks, selleks, et te neid valiksite? Kardinaalselt oma põhimõtteid muutma, ma eeldan. Äkki ikka rahvas ei ole nii põhimõttelage, et teda saab niisama lihtsalt oma maailmavaadet muutma panna ja ehk on igal maailmavaatel lihtsalt mingi kriitiline mass inimesi, kes selle poolt on ja ongi kõik. Lihtsalt kõik elavad omas mullis ja nii jääbki mulje, et kõik arvavad nii nagu meie. 

Ainsa erandina siin vist Rohelised, sest ma tahaks näha mõnd inimest, kes endale rinnale tagudes uhkelt tunnistaks, et loodusest tema küll ei hooli. Öko on väga moes, loodusvärk on ülimalt trendikas, aga valida ei julge neid keegi. Ma ka ei julgenud ja õigesti tegin, oleks jälle hääl raisatud. L. pakkus, et ükski ärimees neid ei toeta, sest loodushoid ei ole kooskõlas äriliste eesmärkidega, raha neil pole, et kampaaniat teha, rahvas ei pane seda marginaalset seltskonda tähele. Kuidagi on see majanduskasvu ülimuslikkus ja Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka meid ikka väga ära tinistanud. See viimane on vist üks õnnestunumaid valimislubadusi üldse olnud, mida siiani oodatakse ja loodetakse. Ma küll ei taha, et Eestist saaks selline euroopalik riik, kus metsa kuskilt tara tagant vaatamas käiakse ja kogu maa on viimseni efektiivsust silmas pidades ära kasutatud. Keegi ei taha ju?! Ehk jälle üks näide omast mullist.

Katkuaja meelelahutusi

Katk on möödas  - elagu katk! Ehk siis koroona on enam-vähem möödunud või vähemalt tuure vähemaks võtnud, nüüd on siis gripp kohal. Ema teatas, et tal eile 59 uut haigestunut ühe päevaga - A-gripp, mõned hilised reele hüpanud koroonahaiged, leetrid ja oli veel mingi vaktsiiniga välditav tõbi (mumps? sarlakid?), mida viimasel ajal ikka lisandub. Enamik mõne sellise haiguse omandanutest olla siiras imestuses, kas tõesti seda veel tilgub, nemad olla oma mittevaktsineerimise otsuse just seetõttu teinud, et "seda haigust enam ilma peal ei liigu".

Igatahes sain mina tänu haigustele teatripileti, sest õige omanik oli haigestunud. Muidugi helistas pool tundi enne etendust L., et lisaks Minile, kes nädala algusest peale haige, on nüüd ka Mikrol 39,2 palavik. Mu lastel pole iial nii kõrget palavikku olnud, neil üldse enamasti tavakülmetusega mingit palavikku ei ole. Andsin juhised kätte, et otsigu külmikust Nurofen üles ja andku seda. Etenduse vaheajal oli juba ema helistanud, sest 2017 aegunud Nurofen tõepoolest enam ei toiminud ja L. oli hädaga talle helistanud. 

Aga siis teatri juurde. Pea iga kord, kui ma teatrisse lähen, luban endale, et edaspidi ainult teleteater. Kõik inimesed, kellel vähegi on köha, eriti selline, mis üldse olla ei lase, kogunevad teatrisse. Ei saa ju piletit raisku lasta. Mul oli vahepeal tunne, et kopsutükid on juustes. Pea ei paindu ka nagu kassikakul, et vaadata, kes pagan, pimedas ei näe ja vaheajal ei köhi sellised enam kordagi. Ma olin ärritusest nii pinges, et pea hakkas valutama. Ma ei saa aru, kuidas ülejäänud inimesed suudavad sellistes situatsioonides oma zen-i säilitada. Mulle tundus küll, et ma olin ainuke, kes silmi pööritas ja teatraalselt juukseid loopis. 

Teiseks, see oli lasteetendus. Ballett "Pähklipureja", noh, sobib igale vanusele. Kas ma pean täpsustama? Loomulikult, enamik lapsi on normaalsed, aga just sinu selja taha satuvad erakordse lobisemishimuga rahutud eelteismelised poisid, kelle pikad jalad pidevalt vastu su tooliselga käivad. Aaarrrrgghhh! Huvitav oli see, et need poisid tegelikult plärasid laval toimuvast ehk elasid lihtsalt sisse, oleks nad niisama lollitanud, ma oleks midagi öelnud. Etendus oli tegelikult kaunikesti keeruliselt arusaadav kui just enne sisukokkuvõtet lugenud ei olnud. "Don Juan" oli võrratult parem näiteks, ei tekkinud kordagi küsimust, et nii, kes need nüüd on või miks ja misasja? See pideva sahistamise, sosistamise ja köhimise atmosfäär süvenemist muidugi eriti ei soodustanud ka. 

Veel üks tähelepanek. Rämedad hinnad teatrikohvikus. Kahju on lastest, kes kogu oma taskuraha magama panevad, tullakse ju klassiga ja siis kambavaimuga lennatakse vaheajal näksimist ostma. Mõnele on jah ehk kahekümnekas kaasa antud, aga kellel vaid viiekas, see jääbki enam-vähem nukra näoga vaatama. Äkki lasteetendustel võiks kuidagi odavam olla või on see ülima naiivsuse tipp?

 

Ja nüüd kõik koos üten rütmin!

Kunagi hallil ajal, kui veel telekast Wremjat näidati, kurtis Laar seal, kuidas Ämm ja Maie muud ei vahi, kui "ainult üks Tantsud Tähtedega ja Luz Maria!" Ta ise tahtis miskit muud vist vaadata, aga ma ei saa guugeldada, sest piisab sõnapaarist "Tantsud tähtedega", kui ette visatakse miljon artiklit pealkirjadega: "Vaata, kuidas see või too tantsusaates midagi tegi!" Mu jaoks ülimalt kummaline, kuidas seesugune saade nii popp on, mida on seal vaadata?! Mina näiteks ei tea tantsimisest midagi, ma ei oska seda hinnatagi, põhimõtteliselt sama, kui iluuisutamine - kui pikali kukkus, järelikult läks halvasti, muud ei oska öelda. Ja iluuisutamine olla ka popp ala, mida vaadata. A miks? Kas kõik teised on tantsueksperdid?

"Jüri Nael ja Ants Tael!" - see on meil kodus üks nalju küll. Teine siseringi nali, mis meil on, tuleneb sellest, et ükskord tuttav meesterahvas küsis täiesti siiralt L-i käest, kui tihti ta oma naist välja tantsima viib. Tookord me vist suutsime mitte kõva häälega naerma hakata, aga omavahel ikka vahest tögame: "No millal sa mu siis "välja tantsima" viid ükskord?" Sest no me ei tantsi. "I don't dance not that I can't there's a pistol in my pants" nagu räppis Fat Joe. Mul pole isegi midagi püksis, lihtsalt ei kutsu tantsima. Mis imelik instinkt see on, et inimesed tantsivad? Miks mul seda küljes pole?

Ma olen olnud sunnitud käima seltskonnatantsude kursustel (vanemad väitsid, et eluks vajalik oskus, pole vaja läinud) ja rahvatantsus (põhimõtteliselt sama, mis iga teine trenn, esineda meeldis, muidu oli tüütu). Aga mulle on jäänud mulje, et enamik inimesi peab tantsimist nauditavaks tegevuseks, millekski, mille järele tekib loomulik soov ja mille üle ei arutleta, et miks. Tantsimine on pidu! Tantsides ei saa ju normaalselt suheldud, miks pidu sellega ära rikkuda, küsiks mina.

Ega laulmine parem pole, muuseas. Miks peaks üheskoos mingi laulujoru üles võtma? Päriselt tekib sisemine tunne, et laulaks? Mul küll ei teki. Laulgu need, kes oskavad. Ja siis ka muuseas iseenda loomingut, igasugused laulusaated, kus suvalised inimesed laulavad tuntud laule - jube ju, milleks? Et vaata kui hästi laulab? No laulgu, aga see on ju paljas etlemine, mitte looming. Etlemises pole mingit hinge. Juba lapsena jälestasin Entel-Tentelit ja Laulukarusselli, piinlik oli vaadata. 

Muusika on privaatne asi, mitte mingi kambaga nautimise värk. Kui ma olen ka mitmetuhandelise publikuga kontserdil, siis ma olen oma peas üksinda. Mind pigem segab seltskond, aga ma olen õppinud end välja lülitama. Ei ole nii, et publik annab kontserdile mingi lisaväärtuse. Ja publikuga lindistused, need on päris õudsed asjad - mingid jobud pläkutavad loo peale, huilgavad, sahistavad  - olge ometi vait! Kollektiivne nautimine on võimatu. Individualist maksimumini. Küll on hea, et arvuti taha rohkem kui üks ei mahu, keegi ei jõllita üle õla! Kõnekas fakt - me L-ga ei vaata isegi koos filme, mõnikord, kui ta avastab mingi filmi, mis ka mulle võiks huvi pakkuda, salvestab ta selle mulle hilisemaks, mitte ei kutsu, et tule, vaatame nüüd koos. Nii kena temast. 

Teatris ja kinos ju ka tunned, et oh, oleks ma siin üksi, oleks palju lihtsam süüvida - ei ole nii või? Mitte, et mulle inimesed ei meeldi, meeldivad küll, mulle meeldib inimestega suhelda, aga mitte nendega koos midagi kogeda. Ma saaks oma elamuse ise omaette kätte ja siis räägiks pärast teistega, kuidas neil oli. Aga koos laulda või tantsida? See võtab mõlemast variandist halvima, ega anna midagi vastu - ei ole midagi nautida ega pärast rääkida.