Puudulik sotsiaalne kapital

Lugesin Ritsiku kokkuvõtet tema kangelaslikest (ei ole üldse iroonia siin, täiesti tunnustav märkus hoopis) tööotsingutest ja hakkasin mõtlema selle sotsiaalse kapitali peale.

Oeh. Ma olen seda hästi palju kuulnud, et enamik (häid) töökohti liigub ainult tutvuste kaudu. Ma ise olen siin üldiselt erand, sest oma esimese töökoha (mis muidugi andiski hea aluse järgnevatele) sain küll tutvuse kaudu, aga kahele järgnevale (rohkem mul neid ette näidata polegi) kandideerisin läbi konkursi. Minu vanuses võiks seda sotsiaalset kapitali juba tekkinud olla, kuid mu viimase (peaaegu 12-aasta) töökoht on olnud täiesti suletud süsteem st mul ei ole tööalaselt mitte mingeidki kontakte väljaspool enda mikroettevõtet, mis tähendab ühtlasi seda, et mitte keegi ei tea, millega ma tegelen, milles ma hea olen või kuhu sobida võiksin. Polkovnikule ei kirjuta keegi, et näe, tule meile tööle, sinu varasema kogemuse põhjal võiks meil pakutav sulle sobida! Mulle millegipärast tundub, et professionaalne areng just nõnda toimub?! No intervjuudes ju ikka mainitakse, et "ja siis kutsuti mind sellesse ettevõttesse seda ja toda tegema".

Ainus mingisugune professionaale ühendav võrgustik, millega ma olen oma tööelus kokku puutunud, oli Pare (Eesti Personalijuhtimise Ühing), mille liikmeks oli Tähtis Ministeerium ja mille üritustele-koolitustele mind siis maksumaksja raha eest saadeti. Ausalt öeldes oli see üks meeldivamaid (kui lausa mitte kõige meeldivam) osa mu tööst. Muidugi, mingeid tihedamaid suhteid sealt kellegagi mul oma lühikese tööperioodi tõttu ei tekkinud.

Lugesin ühest hiljutisest KesKusest intervjuud Rein Langiga, kes seal samuti sotsiaalse kapitali olulisuse välja toob - kuidas tekkisid suhted malevas ja kuidas need hiljem igasugu tööde ja asjameeste otsimisel ära kulusid - esimesena pöörduti ikka nende poole, keda juba teati. Sama teemat olen ma kuulnud ka korporatsioonide kohta ülikoolis (mõneti põhjendatakse sellega ka meeste suurt osakaalu juhtide hulgas - ollakse samast korporatsioonist välja kasvanud) või isegi kursustega. Ma ei tea, kuidas mujal ülikoolides praegusel ajal on, kuid Tartu Ülikooli igati tervitatav võimalus ise endale õppeplaan kokku panna, lõhestas teisest küljest tugevalt seda oma kursuse tunnet. Vaid alguses olid mõned suured sissejuhatavad massloengud, seal istusid koos poole ülikooliga, ja hiljem spetsialiseerus igaüks oma rada. Vähe oli neid, kes lähemalt suhtlema jäid.

Ilmselt võib sotsiaalset kapitali kasvatada ka igasugu ühishuvilistes ringides, trennides, huvigruppides jms. Aga kui su huvialad pole avalikku laadi? Või on pigem sellised, mis tööalases elus kuidagi kasuks ei tule?

Huvitav, et ma ise olen üsnagi selle vastu, et tuttavaid ja sõpru tööle võtta. Mu meelest on see kindlam viis suhted lõpetada, kui kellelegi raha laenamine. Ma alati imestan, kui mõne tuttava nime kandideerijate hulgast leian - kas ta tõesti ei näinud, et mina olen sellega seotud, kas ta tõesti kujutab ette, et mul on mugav teda juhendada, talle tööülesandeid jagada, palka määrata? Tahab ta tõesti mulle alluvaks tulla? Mina ise küll ei tahaks. Sarnasele tööpostile tuttavaga samasse ettevõttesse, miks mitte, aga ülemuse-alluva suhet ei iial. Siin on vist see asi ka, et kedagi tutvuse poolest tööle võttes, ma enda arvates kaudselt ka vastutan selle tegelase eest. Ja siis ma olen tõesti selline, et "appi, mida ta jälle mökutab? Nüüd kõik näevad, et mina smugeldasin selle loodri siia teistele nuhtluseks!"

Puhkusemuljeid vol 3 - Virumaa

Peale Pärnuskäiku jäid ilmad päris pikaks ajaks ilusaks, no nii paariks päevaks suisa ja me mõtlesime, et oma suvilas on ju samuti rand kohe kiviga visata, ei pea koristamismaksu maksma ega midagi ja nii me rohkem kui kaheks nädalaks sinna maandusimegi. Väikeste kõrvalepõigetega.

Nendest kõrvalepõigetest siis nüüd täpsemalt.
Näiteks käisime ära Eesti mandri kõige põhjapoolsemas tipus Purekkari neemel. Olime juba varemgi seal vaatamas käinud, aga siis katkestas paduvihm meie tee. Ligiduses on ka RMK telkimiskohad, mis mõlemal korral olid rahvast täis, lisaks rannikule iseloomulik mahajäetud sõjaväelinnak ning mingisugune arusaamatu kolmnurksete suvilate matmispaik vms (neid oli seal koos oma paarkümmend metsa all).
Tüüpiline kibuvitsane ja kivine pilt neemelt. Leidsime ka surnud ja pooleldisöödud hülge, aga pilt jäi millegipärast tegemata..

Avastamata kohti otsides meenus ka Toila Oru park, kust me tihti mööda oleme sõitnud, aga ajapuudusel on alati minemata jäänud. See viga sai seekord parandatud. Kuna territoorium on suur ja vaadata-jalutada palju, siis läbisõidukohaks see väga ei sobigi. Eks ta muidu veidi kurb vaatamine olnud, aga pankrannik ja sealsed vaated võluvad mind alati.

Tagasiteel oli minu ettepanek külastada Liimala rannas asuvat Tulivee rannarestorani ning seekord vähemalt mu plaanil ühtki puudust ei ilmnenud. Restoranist teadsin ma üldse seetõttu, et see kuulub ühele mu kursavennale ja seetõttu olen ma sealt päris põnevaid pilte näinud FB-s. No näiteks eelroaks räim tomatis, mis serveeritaksegi konservikarbis. Koht oli väga ilus, kohe restorani tagant algas rand, lastele meeldis üliväga kohalik lastenurk, kus igasugu vahvaid puust mänguasju (näiteks kokkupandav auto- või rongitee), vähemalt lapsed nõudsid kindlasti tagasitulemist. Ka lastepraad oli mõistlik (ei olnud viinerid ja friikad) ning meiegi toidud maitsvad. Oma õlu on neil ka. Kodukal on menüü ja muu info olemas, kui kedagi huvitab. Ausõna, ei tee tutvuse poolest reklaami :)

Karepa rannas käisime ka, kuhu varem pole sattunud. Huvitav on see selle poolest, et otse rannas suubub jõgi merre. Selline huvitav igamehe spa jalavann, kus ühes kohas on vesi hästi külm ja teises soe. Need valged taamal on suur parv luiki (st fotol pole pooltki tervest kambast).

No ja siis ühel päeval ringi sõites nägime, kuidas otse tee ääres kõndis keegi ja ämber oli silmini siiga ääreni kukeseeni täis. Et kui see ikka nii lihtne on, peab see meilgi õnnestuma! Mõeldud-tehtud. Ma avastasin endas Mikita mainitud jooni ja tõelise korilase olemuse. Imeline! Seeni saime ka muidugi ja esimest korda elus maitses üks enda tehtud toit sama hästi kui gurmeeroog restoranis. Kusjuures hiljem sügavkülmutusse pandud seentest tehtud kaste enam nii hea ei olnud (jaa, ma lugesin, et selle kohta on miljon teooriat, soolaga-võiga-ilma millegita-keeda-kuivata jne). Aga mets oli tõesti imeline, ma isegi jõudsin mõelda, et näe, midagi vanaema geenidest on ikka mulle ka pärandunud. Noh, seejärel meenus muidugi, et seente tundmist geenidega vist siiski edasi ei antud ja et vanaema tasemele küündida peaks ikka muid seeni peale kukekate ka ära tundma....

Siis jõudis aga pärale selle suve siiani viimane päev ehk 19. august, mil korraliku 30 kraadi välja viskas. Me otsustasime millegipärast rannas viimase võtmise asemel jälle ringi sõita ning alustasime Kunda lähedal asuvast Hobuvärava talu miniloomaaiast. Enne talu juurde pööramist jäi ette aga Malla mõis, milles tundsin kohe ära kuulsa filmi "November" olulise võttepaiga (sealt madalalt katuselt see mõisapreili alla kukkus):

Peale loomade vaatamist (talu peremees tegi huvitava ringkäigu) suundusime Lontova seiklusparki. Ütleme nii, et mind see puude latvades kõlkumine üldse ei tõmba. Ma tean ette, et ega ma hakkama ei saa ja nägin päris paljusid, kes rajad pooleli jätsid. Me ise ronima ei hakanud, lasime lastel lastealal paar tundi möllata. Mitte et see lasteala nii tohutu oleks olnud, aga lapsed ikka leiavad endale tegevust. Park ise on muidu ilus ja korras, kenad vaated ja võimalus ka niisama lebotada ning kohvikus passida.

Kundas ei saanudki "Gunnar Grapsi rusikaid tunda", lahkudes tegime peatuse võimsa vaatega Kukerpallimäel:

Vahepeal lugesin siin teiste blogijate kogemusi seoses erinevate spadega ja pean ikka sellest ka kirjutama. L. läks nimelt korraks koju tagasi, et laudpõrandat õlitada ja ma mõtlesin, et lähen siis selleks ajaks lastega Rakvere Aqva-sse. Pühapäeval vastu esmaspäeva on seal kliendikaardi omanikele öö 65 eurtsi standardtoas. Meie tuba nägi näiteks välja selline (kass on isiklik ega kuulu standardvarustusse ja see tekst fotol on minu viga):

Ehk siis puhas luksus. Kui ma nüüd võrdlen seda näiteks tolle Jurmala viietärnikaga, millest siin blogis pilte nägin, siis ma olen õnnelik, et seal omal ajal 180 euro eest tuba ei võtnud (paar aastat tagasi oli selline letihind). "Slaavi maitse" ütles isegi L. nende piltide kohta, eriti need vannitoaplaadid. Ma ei tea, ma ei ole eriline snoob, aga no viis tärni sisustuse eest, mis ootab sind pmst igas suvalises paneelika korteris?! Aqva tube saab piiluda siit. No on ju vahe?

Ahjaa, veel tahaks imestada selle üle, kuidas, KUIDAS suudavad nii paljud inimesed oma lastega ühes voodis magada?! Mulle piisas sellest ühest, peaaegu magamata ööst, sest Mikro mu kõrval väänles igas võimalikus poosis, ma pidin kogu aeg peale passima, et ta voodist alla ei veereks (voodi oli nii kõrge, et meetrisel oli raskusi sinna peale saamisegagi), ta vehkis kätega, norskas, rääkis unes jne. Mini otsustas magada lahtikäival tugitoolil, kuigi oleks ka vabalt voodisse mahtunud, aga tema juba teadis, et ta öistele vähkremistele teevad lõpu ainult kindlad ääred ümber (kodus meil on nari ja seal ei ole neil kummalgi erilisi väänlemisvõimalusi ja mis peamine, mina teise tuppa ei kuule seda). Mini seevastu tegi läbi une selliseid hääli, et ma pidin kaks korda tule põlema panema, et näha ega ta voodit täis pole oksendanud (no nagu ta Pärnus tegi) - ta näeb vist pidevalt und söömisest või ma ei tea, miks ta sedasi mäletseb...Õudne!

Ja siis mingi hetk jõudis kätte mu sünnipäev. L. õnnitles hommikul sõnadega "Palju õnne juubeli puhul", mida mul sel aastal siiski ei olnud, aga no jõuad sa neid numbreid meeles pidada. Ma saan aru, et mu kingituste hunnik ei avalda kellelegi muljet (päev peale enda sünnipäeva nägin ühe minuga samal päeval sünnipäeva pidava 4-aastase kingituste fotot, kus segaduses mudilane paistab vaevu välja lilledemerest ja umbes 30 suure kingikoti vahelt...), aga siiski:

Lilli ma ei tahtnud, sest kass ei kannata konkurente, L. kinkis Freddy luulekogu, mille soovist ma eelnevalt kenasti teada andsin. Pärast kinkis ta selle kollase Nokia 3310 ka, sest algselt ma seda ikka ei tahtnud, aga no poodi olid kollane ja punane ka müügile tulnud ja kollast oli suisa see ainuke eksemplar! Värviline telefon, saage aru! See on ainuke, mis loeb, no nagu autodegi puhul, et mis värvi ta on. Napakad telefoniarendajad teevad ju kõik telefonid ühtviisi kobakad ja mustad, mina aga tahan pisikest ja värvilist.
Houellebecq-i olen kaua otsinud, aga see on kõikjalt otsas, nüüd "kolkapoest" leidsin ja tegin endale kingituse (arvustus: hea mõjus fänniteos, ma ei saanud pelgalt nende Lovecrafti lõikude tõttu korralikult magada - no taustaks olid meremüha ja pime mets ka muidugi, aga muidu - päris hästi avab mu meelest ka Houellebecq-i enda tausta). "Grammatika ülistuse" ostsin ka endale kingiks, ma loodan, et see on nii hea nagu räägitakse.

Ja oligi nagu kõik selle puhkusega, kuu aega tõhusalt raisatud!

Puhkusemuljeid vol 2 - Pärnu

"Spontaansed" nagu me oleme, sõitsime killavooriga puhkuse teise nädala alguseks Tartu tagasi, sest sõber oli mokaotsast maininud, et soovib koos meiega saartele sõita ja siit üheskoos alustada tundus mõistlikum. Loomulikult teatas sõber pärast meie "Siin me nüüd oleme ja seiklusteks valmis!" telefonikõnet, et ta ikka ei tea ja ei saa ja võib-olla ja võib-olla ka mitte...Lubas ilusat ilma ja meie kükitasime nõutult Tartus. Algul mõtlesime omapäi saartele põrutada, aga Booking erilisi ööbimisvalikuid ei pakkunud. Mõtlesin siis (meenutagem eelmist sissekannet ja sealset vihjet sellele kui tõsiselt ma enda poolt orgunnitavaid asju võtan, eelinfoks järgnevale siis), et mis me üldse nii kaugele läheme, läheks äkki...Pärnusse? Viimati käisin ma Pärnus suvisel ajal rannas umbes 15 aastat tagasi...Niisama, koleda ilmaga spaatamas olen küll käinud ja sealjuures õndsalt ohanud, kui tore see kõik suvel oleks - seega, miks mitte. Ööbimisvariandiks olid kõigepealt majakesed tenniseklubi kõrval, aga L. avastas sama hinnaga katusekorteri Papiniidu uues "pilvelõhkujas", viimasel korrusel pealegi. Liiga hea, et olla tõsi? Loomulikult! Panin kohe bronni kaheks ööks, sest ilmateade lubas suve. Vaatasin siis, et mida hekki, kuidagi kolme öö hind tuli maksta? Ma olin raudselt kindel, et seda kusagil ei olnud, sest "ma ju lugesin kõik läbi", aga täna kontrollisin ja tõesti-tõesti, hästi pisikeses kirjas on all, et "hinnas ei sisaldu koristustasu". Nagu mida? See koristustasu oli muuseas ühe öö hind mitte mõni närused paarkend euri. Tühistada muidugi ka enam ei saanud. Mis te arvate, kui hästi ma magasin ööl enne Pärnusse sõitu? Loomulikult harjutasin oma peas läbi kogu seda tiraadi, mida ma üürijale välja paiskan, kui kohale jõuan....Mis te arvate, mis ma tegin, kui kohale jõudsin - loomulikult naeratasin mesimagusalt ja kirjutasin alla lepingule, kus muuhulgas kirjas, et tuleb ise koristada olemasolevate vahenditega...Päriselt. Selline möku olengi. Elasin ennast voodis väherdes välja ega tahtnud puhkust rikkuda.

Koht oli ju iseenesest äge, uus, korras ja mullivanniga kahetoaline korter. Vaade rõdult:

Ma olen ju Bookingus ka varem bronne teinud ja säärast "lisatasuga" susserdamist pole enne näinud. Kui on ilus koht, siis võiks viisakalt kallimat hinda küsida, ma oleksin olnud seda ka nõus maksma, aga nüüd jäi kogu ilust hoolimata kehv tunne sisse.

Aga Pärnust siis. Jõudsime kohale kõvasti enne check-in-i aega, sest ilm oli ju ilus ning otsustasime niisama randa jalutama minna. Tol esimesel päeval oli ilm veel veidi tuuline ja nii suundusime kõigepealt söögikohta otsima. Kujutate ette - ranna Steffani oli täiesti pooltühi! Ei saanud ju võimalust kasutamata jätta, sest varem pole sinna kunagi löögile saanud. Tellisime nelja peale suure pannipitsa, valisime mingi variandi küüslauguga, ise lapsi lohutades, et "ega seda niikuinii tunda pole". Huvitav oli selle Steffani pitsa juurest aga see, et tõepoolest kõiki komponente oli hästi tunda. Noh, saimegi meie rohkem. Ma ei tea, kas ta just Eesti parim pitsa on, mulle endale meeldivad üldiselt õhukesed Itaalia pitsad rohkem, aga seda me Steffanis ei proovinud. Midagi halba küll öelda ei ole, ka teenindus oli kiire ja sõbralik.

Kuna söödud saime üllatavalt ruttu, tekkis rattalaenutust vaadates uitmõte, et äkki rendiks "aga no kuhu me lapsed paneme ja no ilmselt ikka ei saa, aga no lähme igaks juhuks vaatama". Tuli välja, et kõike sai, isegi mitme lapse vedamiseks mõeldud kärusid. Me võtsime küll vaid lapsetooli, millega L. Mikrot vedas ja Mini sõitis ise lasterattal, aga igatahes väga hea, et nii laiad võimalused olemas on.  Rattal näeb ikka kõvasti rohkem kui autos ja jala ei suudaks lapsed eriti pikka maad käia. Ilmselt ma polegi Pärnut kunagi nii põhjalikult avastanud, kui seekord rattaga. Läksime selle "tagumise" sillani välja, kuskil pooleteisetunnine ring tuli, mööda jõeäärt on hea ja turvaline sõita, igasugu ägedad vanad majad läbisegi uute ja vähemägedatega ka. Õhtuks oli selg päikesest punane ja jalad väsinud, aga läksime veel ka rannas uitavate mägiveistega lihtsate lehmadega (pilti vaatasin, sain aru...)tõtt vaatama.

Nagu öeldakse, "iga asi on millekski hea", siis see meie ootamatu Pärnusse saabumine sattus samale ajale, kui mu vanemad Haapsalus olid ja sellega seoses tekkis plaan ellu viia vanaema viimane soov ehk siis Pärnu muulilt merre.

Järgmisel päeval pididki nad Haapsalust meie poole sõitma hakkama, me otsustasise neile vastu minna ehk siis Valgeranda. Valgerannas käisin ma samuti ca 15 aastat tagasi kui praamijärjekord lõputu tundus ja meid ööseks mandrile sundis, mäletan, et sõitsime siis lihtsalt autoga randa ja panime telgid üles. Praegu seda enam teha ei saa, rannas on seikluspark ning ka rannaäärne on korda tehtud. Samas on see siiski veidi "metsikum" rand kui Pärnu vms, vetelpäästet mu meelest pole ja rannatoole keegi ei rendi. Meenutas mulle veidi Peipsi Alajõe kanti.
See oli pmst see üks päev, mil oli päris suvi:

Oo ilus hetk, sa viibi veel!
Kaua me rannas ei olnud, sest juba tulidki vanemad ja me alustasime oma missiooni. Muul, kus vanaema oli veetnud oma elu õnnelikumad hetked. Mööda neid lõputuid kive ronides viskasime nalja, kuidas vanaema raudselt lippas siin kontsakingadel, sest selline ta oli. L. lastega andis üsna ruttu alla, sest lastele oli see ronimine selgelt ohtlik (nad ka ei teadnud, miks me sinna ometi ronime...). Ka mina tabasin end mitmel korral mõttelt, et äkki lähen üksi lõpuni - imelik oli tunda muret oma vanemate pärast, kogu elu on ju see asi vastupidi käinud. Lõpuks me päris tippu ei läinudki, sest seal olid kalastajad ja muud rahvast, vaid leidsime ühe sobiva koha enne. Igatahes see teekond päikeses keset merd oli midagi hoopis meeldivamat kui tuha sängitamine mulla alla. Ilmselt ka meeldejäävam. Õnnelik lõpp.

Meie salgake teel:

Pärast seda pingutust läksime Jahtklubisse sööma ja peale seda kui vanemad Haapsallu tagasi suundusid, läksime meie randa. Möödusime oma teekonnal ka kuulsast naisterannast, kuhu krutskivennast bussijuht kunagi mu isa koos klassivendadega lahti lasi - "Minge poisid, siit otse saab kohe randa!" Toona said nad naiste nahutamise osaliseks, meie austasime inimeste privaatsust ja läbi naisteala ei lõiganud. Rannas oli tore, päike õhtuks enam ei lõõsanud nii tapvalt, rahvast siiski jagus - täielik idüll.

Järgmisel hommikul oli taeva katnud tuttavlik hall ilgus, luksuskorteri rõdulgi oli jahe kohvi nautida. Mõtlesin kõigile neile õnnetuile rikkureile, kelle jaoks sellised ja kõvasti hullemad ilmaolud nende merevaatega rõdudel on tavapärane asi - meil siin mere ääres on tuul ja raju hoopis tavalisemad nähtused kui päike ja leitsak. Pakkisime kõik üsna ruttu kokku ja vaatasime, et jumala eest kuhugi mingit märki meist maha ei jäänud - võõrustajal oli õigus 10 päeva jooksul peale lahkumist lisakulud arvele lisada. Kuna krediitkaardiarved saabuvad kuuse hilinemisega, siis ega ma teagi, mis üllatusi veel ees oodata võib...No mullivann näiteks oli, aga lepingus sees, et vett tuleb säästlikult kasutada. Eks ma siis lasin lastel pooltühjas vannis lõbutseda...Ma olen ettevaatlik, noh.

Tagasiteel külastasime veel Tori põrgut ning käisime Viljandis Kõrgemäe tänavas autoga edasi-tagasi sõitmas...Üles on muide hirmsam minna, kui alla tulla.

Toris oli sombune, aga Viljandis juba päike paistis:

Puhkusemuljeid vol 1 - Linnanmäki

Nägin eile üht meemi, kus ohati, et suvi möödus sama kiiresti kui 14-aastaste FB-suhe ja endalegi üllatuseks noogutasin kaasa. Miks on nii, et kevadel talveriideid kappi pannes jõuad need alati veel nii viis korda välja võtta, aga suveriided võib juba enne augusti lõppu kindlalt ära pakkida? Minu puhkusest oli enamik talutava ilmaga, aga ikkagi oleks rohkem tahtnud. Esimene suvi, mida mäletan, kus ei tulnudki ühtki "kuumalainet". Üldse paneks selleaastasele puhkusele hindeks nii 4-, sest "midagi väga ei juhtunud", oli selline rahulik kulgemine üksikute väljapaistvate hetkedega. Samas olen ma käimasoleva aasta niikuinii juba ebameeldivate hulka liigitanud, ehk on asi hoopis selles. Või jäi inimsuhtlust siiski vajaka - oligi selline unelmate elu - kolime metsatallu ja hoidume tsivilisatsioonist, mitte ühegi tuttavaga puhkuse ajal ei põrkunud. Järelikult see mulle ikka ei sobi.

Aga hakkame siis meenutama!
Mis te arvate, kas kodulinnast suvilasse suundudes kass tegi ennast seekord juba poolel teel täis ja kas ta tagatipuks ka pissis saunalava alla või jah? Selline vürtsikas algus siis.

Meil oli plaan külastada Linnanmäki lõbustusparki Helsingis. Mina olin kuskil 20 aastat tagasi viimati käinud, teised üldse mitte. Läksime Viking Line'ga, sest neil olid paketis sees ka lõbustuspargi piletid ja seda eelmüügi hinnaga, lisaks läks nende laevuke veidi hilisemal ajal, me väga vara ei tahtnud ka tõusta, et Tallinna jõuda. Laev oli üsna väike, selline nagu meie saarte vahet käib, kõigutas korralikult, ma teiste käest ei julgenud reisi ajal küsida, kuidas neil oli, ma pidasin ise küll hinge kinni. Pärast sain teada, et isa sõbrad tulid samal päeval katamaraaniga, kõik näost hallid. Ilmselt meie laevakökats oli ikka suurem siis. Sadam on Vikingil ka veidi teises kohas kui Tallinkil, me lähtusime trammi valides sellest infost ja kõmpisime lollilt mitu kilti kesklinna, kuigi oleks võinud ka trammiga minna, aga "see polnud ju see number, mida meil vaja" - pärast tuli muidugi välja, et oleks võinud selle vale numbriga kesklinna sõita ja sealt edasi. Samas kõndides nägi veidi rohkem linna, miinuseks see, et mul, panikööril, vasardas pidevalt peas "me eksime ära, lapsed ei jõua enam kõndida, kõigil läheb tuju ära, me ei jõua sinna iial" jms. Miks? Sest see oli minu idee lõbustusparki tulla ja siis ma millegipärast tunnen end kõigi ja kõige, kaasaarvatud teiste inimeste enesetunde eest vastutavana. Oleks see L.-i mõte olnud, ma oleks rahus jalutanud.

Lõpuks saime trammile, sõbralik trammijuht lubas meile kenasti öelda, millal peab maha minema. Samas Linnanmäe piletikassas öeldi meile, et Vikingi voucherid saab käepaelte vastu vahetada kuskil pargis sees, kassades 11-12. Jõuame parki - miljon inimest, megajärjekorrad...Jälle mina: "Kõik on pekkis, miks me pidime siia tuleme, jälle minu totakas idee, me ei jõua mitte iialgi, mitte ühegi asja peale!" Tormasin nagu segane neid kassasid otsima. Mida ei ole, seda pole - on kassad 1-10, rohkem ei midagi. Ropp soome-ugrikeelne sõim. Veidi valedes kassades närve kulutades sain pihta, et kui ülejäänud kassade numbrid põlesid, siis 11-12 mitte ja seetõttu me nende olemasolu kohe ei märganudki. Ok, käepaelad olemas - kiire! Jaguneme, kes kuhu, kõike niikuinii ei jõua, valida tuleb ruttu ja mõistlikult! Mõistlikult alustasin eelkõige ma ise, kui seisin Mikroga lõõskavas päikeses ära esimese hirmpika järjekorra ja mõistsin siis, et sinna teda ikkagi sisse ei lasta, sest tal pole käepaela...Me nimelt talle ei ostnud seda, sest ta nibin-nabin meeter ja enamikesse kohtadesse niikuinii saanud ei oleks. Niisiis edaspidi otsisin kaardilt ainult tasuta kohti. Neid oli kogu pargi peale 10 ja nende otsimine sealt oli paras pähkel. Kui sul on käepael, ei pea muidugi sellega vaeva nägema, käid, kus tahad, aga tasuta kohad asusid üsna üle pargi laiali. Otsimise käigus unustasin ära selle, et minul ju oli käepael ning lisaks kümnele tasuta kohale oli ette nähtud veel mitu atraktsiooni, kuhu käepaelata lapse kaasa sai võtta...See meenus muidugi järgmisel päeval kodus. Õnneks oli Mikro entusiastlik ega põlanud ära mõnda kohta ka korduvalt külastada. Tema põhiline ihaldusobjekt oli küll "Õuduste tuba", aga sinna poleks ta nii ehk naa oma pikkuse tõttu saanud. Me Miniga käisime, oli täielik jama, eriti arvesse võttes, et järjekord majas sees, kus oli umbne, lookles nii 15 minutit, mind vähemalt torgati läbi istme selga (oligi selline agregaat), Mini ei pannud sedagi tähele.

Paari tunni tagant vahetasime L.-ga lapsi. Mikro on meil hulljulge ja tahab kõike proovida, ainult ühe ilgeima okseratta juures jäi mõtlikuks ja nentis, et sinna ta vist minna ei soovi, Mini seevastu on ara verega. Ma muidugi olen talle varemalt enda okseseid seiklusi lõbustusparkides ikka kirjeldanud ka, alles pärast sain pihta, et see oli ilmselt põhjuseks, miks ta päev otsa kaasavõetud saiakesi puutuda ei julgenud....Igatahes, mind ajavad öökima igasugu keerutamised, vana hea seest õõnsaks tõmbamine aga meeldib, seega utsitasin Minit ikka Ameerika mägedele minema. Helsingis on see vana klassikaline mägi juba viiekümnendaist. Uuem veega variant on ka, aga meie külastuspäeval oli see suletud. Veensin siis lapse ära, hetkel, mil turvatoru kinni pandi, ütles üsna paanikas Mini, et ta ikkagi mõtles ümber. Nojah, mis teha, hilja. Ma siis rõõmsalt teatasin, et see pole üldse hull, ainult see äge kõhust õõnsaks minemise tunne. Mini vaatas mind ja ütles, et see on tunne, mida ta elus üle kõige vihkab...
Edasi oli umbes nii:

Õnneks kui maha saime, kogus Mini end kiiresti ja nentis, et ilmselt ükski ta sõbrannadest SELLE peal küll ei käinud. L.-i saatsin ka Ameerika mägedele, sest mu meelest on see äge. Lõppkokkuvõttes jäi meil palju käimata, aga lapsed olid küll rahul. Teinekord tuleks ilmselt minna augusti lõpupoole, kui soomlastel kool juba käib või siis varem parki jõuda. Lapsed võiks ehk ka veidi vanemad olla, sest kuigi Mikrol oli oma atraktsioonide peal lõbus, siis mul temaga koos väga mitte ja enda käepael tundus kergelt raiskamisena. Samas nende kõige hullemate okserataste peale me L.-ga kumbki ei kippunud. Mõnede peal ma 20 aastat tagasi käisin, aga need "uued", mis juurde on tulnud, on veel hullemad. Me isegi arutasime, miks me sellised "pussyd" oleme, L. pelgas vanusest tulenevaid tervisehädasid, mina tean ette, et on suur oht oksendamiseks, kui toimub mingi õõtsumine (Helsingis olev suur viikingilaev näiteks, pidin surema omal ajal seal), monotoonne keerutamine (isegi tavaline kettkarussell ajab asja ära) või keereldakse liiga palju üle pea ( ma ei tea, palju see liiga palju on, aga peale lennusimulaatoris tiirlemist oli mul päev otsa paha, samas paar korda üle pea ei tee midagi).

Kokkuvõttes oli äge, ilm oli super hoolimata kohati tugevast tuulest. Tagasi tulles oli meil võimalus ööbida Tallinnas laevakajutis, aga otsustasime ikkagi suvilasse sõita, sest mul olid meigieemaldusasjad maha jäänud. Ok, hambaharjad ja muu ööbimisvarustus ka, aga see selleks. Esimest korda hoidsime lapsi keskööni üleval, laevas olid selleks eraldi lasteprogrammid ka. Üldiselt teist korda seda eksperimenti korrata ei sooviks, Mikro elas kuidagi üle, aga Mini muutus üleväsinuna küll üpris kiuslikuks. Seda ei leevenda ka kuidagi tõsiasi, et nad järgmisel päeval kella 11-ni põõnasid.

Päkapikke pole olemas

Ma arvasin, et mul hakkas tänasest puhkus, aga tuli välja, et hoopis homsest hakkab. Ega vahet pole, ma niikuinii pole juba ammu midagi asjalikku teinud, aga tunne on ikkagi kuidagi teine. Ah, et ei olegi puhkus. Mossitan siis.

Puhkuseasendaja andis ka hommikul teada, et ta täna ei tule, on haige. Ma kohe ei osanudki muud öelda, kui "ok". Õnneks meenus L.-le, et neiul oli eile ju sünnipäev. Ega 21 pole naljaasi, ma nüüd tõesti loodan, et tal on lihtsalt pohmakas, mitte mingi kõhugripp käsikäes kopsupõletikuga vms. Mul nimelt see viimane vist on, juba nädal aega köhin nagu tuberkuloosihaige. Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti nõme olnud? Leidsin kapist mingeid ammuaegunud medikamente, tarbin neid, kuidagi imelik oleks suvel apteeki minna või kuidas?

Aga päkapikkudega seoses, loen parajasti lastele õhtuti mingit päkapikuainelist raamatut (kesksuvele sobilikult) ning seal oli peatükk, kus väideti, et päkapikud pesevad end ainult korra aastas. No milleks sellist jama kirjutada - üks kord aastas, kes seda usub! Pigem pidagu hügieenist korralikult kinni või ärgu pesku üldse, aga milleks see üks kord? Lastel oli ka hämming. Panin siis raamatu kinni ja hakkasin kardinaid ette tõmbama, kui Mikro järsku ütleb: "Päkapikke pole olemas!". Ma ei reageerinud eriti kuidagi, vist kohmasin mingi "ahah"-i, sest ma ei tea, kuidas 8-aastane Mini sellesse teemasse suhtub. Pärast hakkasin mõtlema, kas Mikro tõepoolest järgis seda loogikat, et kui üks asi loos on niivõrd üle võlli (pesevad korra aastas), siis ilmselt on terve lugu väljamõeldis? Mini seevastu küsis, et kas seal kirjas pole, mis kuupäeval nad end pesevad? Ohh jahh.

Muidu loen üht selle aasta raputavamat raamatut enda jaoks. Ma ei saa sellest kahjuks pikemalt kirjutada, kuna teema on äärmiselt isiklik ja selle loo peategelane on ise palunud, et see raamat ei ilmuks (ühest intervjuust lugesin), seega ei taha ka mina raamatule rohkem tähelepanu tõmmata. Hinnata ma seda raamatut ka ei oska, sest tegemist ei ole ju ilukirjandusega. Tegelased on päris, oma nimedega, otse elust ja naturalistlikud, pigem dokumentaal siis? Selline võiks olla mõni blogi, aga ükski blogija pole vist iial nõnda isiklikuks läinud va vist need, kellest keegi rääkida ei taha, aga kui nemad tegid kõiki oma tegusid negatiivses võtmes, siis raamat pole mu meelest ärapanemiseks kirjutatud. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt tüüpiline uudishimulik inimene, kellele meeldib teiste inimeste mustas pesus sorida, aga midagi selles loos on, mis mind köidab. Ma ise usun, et pigem pakub mulle huvi teada saada, kuidas teised inimesed päriselt mõtlevad ja miks tegutsevad nii, nagu tegutsevad. Et siis päriselu on ikkagi huvitavam kui väljamõeldised?

Puhkust peaks olema kuu aega, ilmselt jõuab isegi päriselt elada. Mitte, et mul miskit täpselt planeeritud oleks, meil ju "sõltub kõik ilmast" siin. Ja seda ilma ma sel aastal väga ei julge usaldada enam. /Köhides eemale/

Martina Haag. Midagi on valesti.

Mu meelest universaalne raamat, kuigi teada tõde on ka see, et üks suurimaid vigu, mida inimene teha saab, on enda mõttemaailma ja tunnete teistele ülekandmine. Siiski julgen olla küünik ning arvata, et truudus on juhuse puudus. Mitte siis selles kõige labasemas käsitluses (a la kui ainult võimalus antaks, küll siis petaks!) vaid selles mõttes, et armumise eest ei ole meist keegi kaitstud. Armumise vastu me ei pruugi saada, kuid petmine, see on siiski teadlik otsus. Tavaliselt petetakse, ka selles loos, kuigi mulle jääb selgusetuks, miks. Täpselt sama ebameeldiv on lahkuminek ka siis, kui petmist veel toimunud pole (aga sa tead, et sinna suunas olukord liigub), päriselt pettes jääb ju endale veel kehvem positsioon ja tunne sisse (see viimane sõltub kindlasti inimesest).

Martina Haag räägib naisest, kelle mees jätab ta maha peale 15-aastast kooselu, abielu ja kahte last (koertest-kassist rääkimata). Ma ei ole selles olukorras olnud, kuid tunnen ennast ära. Autor valgustab meid ka teise poole käitumise suhtes ning ka seal tunnen ma ennast ära. Üks pool saab šoki, sest maailma, milles tema elas, ei olnud tegelikult juba ammu, teine pool loodab sellest kõigest kiiresti välja saada, sest tema on ju ometi armunud ega taha kannatada. Üks loodab, et kõik see on arusaamatus, teine aga, et kiiremini selgeks saaks -  kõik on läbi, ei mingit arusaamatust. Võib-olla on meestel kergem selliseid otsuseid vastu võtta, ehk nad on vähem alalhoidlikud ja valmis riskima, kuid kujutan ette, et uuesti armunud inimesel on soost hoolimata väga lihtne teisele sel kombel haiget teha - ta ei jõua ju süvenedagi, ta on armunud! Armastuses ja sõjas on kõik lubatud - saa juba üle, näe, mina küll sain! (Imelik, et ma selline empaat olen, sest samas ei ole ma nõus seisukohaga, et "/petja/ peab elu lõpuni kandma oma reetlikkuse koormat. Seda, et ta seadis iseennast esikohale." Keda siis veel esikohale seadma peaks (mees ei kadunud raamatus ju nelja tuule poole, vaid täitis oma kohustusi pere ees edasi)? Kas tõesti peaks oma tunded alla suruma ja teise nimel armastuseta suhtes edasi tiksuma?

Üldiselt näeme me sellised lugusid pidevalt kõrvalt, nii nagu näeb ka mina-tegelane: "Lähen Konsumisse. Õhtulehtede esiküljed hüppavad näkku: Muinasjutuline armastus sai otsa! Pilt, kus me Andersiga teineteisele naerdes otsa vaatame. Kujundaja on arvuti joonistusprogrammiga vaeva näinud ja hiirega hoolega klikkides meie pildi peale pika siksaki joonistanud, nii et tulemuseks on puruks rebitud süda. Täiskasvanud inimene, kellel on võib-olla ka endal perekond, on teinud seda oma tööajal. Ta sai selle eest palka." (lk 139) Mulle meeldib selle naise kuiv huumor.

Aga hoolimata sellest, et ta tundub olevat tore, ma tunnen ennast temas ära, ta ei ole seosetult halav abitu mehesõltlane, vajub ta mahajäetuse koorma all peaaegu kokku. Kas see võiks juhtuda ka minuga? Kas mina saaksin hakkama? Muidugi, jah, ilmselt küll. Aga, kurat seda teab?!

Lisaks lahkuminekule on raamatus aga ka teine liin, nimelt läheb naine eraldatud tundrumajakesse majavalvuriks. Sealne üksildus, ähvardav loodus, kummalised juhtumised, teevad raamatu hoopis meeldejäävamaks kui "lugu ühe mahajäetud naise kannatustest"  .  Mul oli pool raamatut tunne, et ilmselt tuleb kuskilt ikka mõni põhjamaine verdtarretav mõrv ka (eriti peale selle küüne leidmist), aga ses osas tuli pettuda (või pigem mitte, ega mulle laibad ei meeldigi nii väga...). Naljakas oli see, et raamatust kumas seisukoht, et norrakad on rootslaste jaoks umbes samasugused "ülbed ja ennasttäis vanemad vennad" nagu meile soomlased ja soomlastele rootslased.

Mis siis ikka valesti oli, kui pealkirjast vihjet otsida? Mulle väga meeldis see tõlgendus, mille peategelane ühest loetud krimkast leidis: "Kas sa tead, mis on intuitsioon? See on seni sorteerimata informatsioon, mis ei ole veel õiget vormi võtnud." (lk 94).*
Mulle tundus, et selles raamatus seesugust sorteerimata informatsiooni jätkus ning samuti leidus siin päris mitu vägagi tabavat järeldust. Aus raamat, iseasi, kas kellegi teise loost on üldse võimalik midagi õppida, lihtsalt tead, missugused kuristikud ja laukajärved endal võib-olla kunagi läbi tuleb käia.

* Täiesti teemaväliselt seoses intuitsiooniga - mis te arvate, kas need kaks "ma täna ikka ei saa tulla, äkki reedel?"-kandidaati lasid mu mõlemad reedel üle või jah?

Vasaku jala kolmapäev

Mingi kahtlane tähtedeseis on vist jälle või vasaku jala päev (samas ma astun vist igal hommikul vasaku jalaga voodist, olen ju vasakukäeline ning magan voodis vasakul pool), sest lisaks sellele, et katki läks täpselt see pakiautomaat, kus minu pakk sees oli ja selle parandamisest mulle teada ei antudki nagu lubati (paki sain lõpuks ikkagi kätte) ja lõuna ajal leidis aset imelik intsident, kui söögikohta astus sisse Putini pildiga särgis musklimees, kes küsis juhatust vanglasse - tal olla üks roolijoodik üle anda, olin sunnitud täna lapsed kontorisse kaasa vedama.

Nimelt testime puhkuseasendajate kandidaate (neid, kellele ma veel endast joogiseid pilte pole saata jõudnud) ja ükski mu häbelik kolleeg ei ole nõus seda hirmuäratavat tööd minu eest ära tegema. Igatahes pidi esimene katsetaja tulema kell 11. Seitse minutit peale seda aega nägin, et tüüp on FB-s online ja küsisin, et mis toimub? Tuli välja, et öötöö ja magas sisse. Vabandas siiralt ja mul oli ausalt öeldes kahjugi talle ära öelda, aga vabu aegu ka justkui enam pakkuda polnud. Mõtlema pani seegi, kuidas ta niimoodi öötöö kõrvalt üldse vastu peaks. Pool tundi hiljem sain sõnumi järgmiselt, kella 13-selt tulla lubajalt - ma ikka täna ei saa, äkki saaks reedel. Reedesse ma asju enam jätta küll ei tahtnud, aga kuna inimene selle ise välja pakkus, siis olin nõus. Oleks see sissemagaja ka teist võimalust soovinud, oleksin ilmselt tallegi andnud, aga ta vabandas siiralt ja nõustus, et on oma šansid maha mänginud.

Kuna juba kaks inimest olid ära öelnud, võtsin oma järeltulijad ja vedasin nad koju, et kella 14ks tagasi tulla - saavad teistel kõrvad natukenegi puhata. Jõudsin koju, avasin arvuti, kella kahene kirjutab - ma ikka ei saa, äkki reedel? Mul korra kihvatas, et mis mõttes, lihtsalt ei saa, on mingi mõjuv põhjus ka või ning kuna mõlemad äraütlejad olid noored, siis kerkisid silme ette kõik need artiklid sellest, kuidas uus põlvkond ongi vastutustundetu. Ma isegi usun, et vaatan neid kerge eelarvamusega reedel (kui nad siis kohale suvatsevad tulla), sest puhkuseasendaja võiks ikka 100% usaldusväärne inimene olla (no minu puhkus ju sõltub temast). Arvasin, et olen karm ja ülekohtune oma hinnangutes, eks ikka võib elus asju ette tulla, aga kõik inimesed, kellele täna sellest rääkisin, ütlesid kui ühest suust, et "mis krdi inimesed need sellised on, kes niimoodi kohale ei ilmu ega põhjenda?" Varasemate konkursside puhul pole meil sellist asja mitte kunagi ette tulnud.

Niisiis, olin juba üsna veendunud, et ega see poole neljane kandidaat ka kohale ei ilmu, kuigi tema oli vanema generatsiooni esindaja ja mul olid talle suured lootused pandud, kuna ta oli filoloog. Filoloog tuli, hakkas tegema ja mul oli tunne, et tal on hämming. Ma küll toonitasin mitu korda, et küsida on väga ok, küsida on isegi vajalik, aga tema poolt midagi ei tulnud. Käisin paar korda ise abi pakkumas, siis ilmnes, et ta oli programmis mingi mõttetu nüansi taha toppama jäänud, millest küsides kohe üle saaks, aga tema reaktsioon oli see, et "ma ei saa ikka üldse aru". Mitte tekstist, vaid programmist siis. Tekst, niipalju kui ma nägin, oli ideaalne. Mina tegin testi alla kümne minuti, eeldasin, et testijatel läheb kuskil pool tundi, poole testi peal on üks koht, kus kindlalt peab küsima, sest "üks imelik tabel tuleb ette", aga tund oli juba möödas ja ühtki küsimust tulnud ei olnud. Tahtsime ise ikka millalgi koju ka minna (ühe perfektsionistiga L. istus kunagi tund aega pärast tööaja lõppu, vigu oli vähe, aga no kuskil on mingi tasakaalupunkt kiiruse ja kvaliteedi vahel ikka ka) ja läksin uurima, mis värk on. Inimene ütles, et talle see töö ilmselt ikka üldse ei sobi ja jättis pooleli. Loomulikult, ei peagi sobima kõik tööd, aga mul oli kurb sellepärast, et ilmselgelt ta oleks kenasti hakkama saanud, programmi ära õppimine on aja küsimus, kui sa vaid julged abi paluda ja ise aktiivne oled, mitte keegi meist ei osanud seda linnulennult. Võib-olla muidugi ongi inimesi, kes suudavad perfektselt trükkida, kuid ei suuda majandada programmide puise loogikaga, kuigi mulle tundub, et sa ei saagi õppida, kui sa ei julge kahtluse korral küsida.

Oeh, homme jälle. Õnneks peavad lapsed kaasas olema ainult pool päeva, aga võib-olla on homme meil kontoris ka koer. Tähelepanu nõudev töö Segasummasuvilas.

Lõpuks kukkus toataimepostitus välja

Kõigepealt ikka õpetusi eluks, noh umbes selliseid nagu Rentsi kohtingunipid - kuidas jätta potentsiaalsele uuele kolleegile hea mulje endast ja ettevõttest, mida esindad - saada talle alustuseks foto endast, kus sa istud Ümarlaua baaris ja "naudid" Läti mustsõstrasiidrit. Ma olen alati imestanud inimeste üle, kes saadavad oma ülemustele endast kogemata poolpaljaid pilte või kellestki taga rääkides oma teksti just jutuaineks olijale edasi saadavad, aga no see paganama FB Messenger saadab paugust kopeeritud foto chatti edasi, pole vaja mingit entrit vajutada ega midagi! Õppetunnid: ära aja tööasju FB-s, ära kirjuta töö ajal blogi, vaata ometi, mis sul parajasti copys on, enne kui pastema kukud! Et mis ma tegin siis? Mis ma ikka tegin, ütlesin upsi! ja saatsin inimesele totralt naerva emoji, olgem ikka popid ja noortepärased. Pärast rahustasin end, et pole mõtet olematu maine pärast põdeda kah. Ega ta muidugi rohkem mulle ei kirjutanud, aga selles tuleks pigem süüdistada pakutavat palganumbrit :)

Aga muidu juhtusin lugema kommentaari, kuidas keegi on 20-aastane, aga ei viitsi enam absoluutselt väljas käia, see olevat noorte teema rohkem. Kodus külaliste võõrustamine olevat aga täiskasvanute teema. Meenus, et endal oli just teine festivalinädalavahetus, oleks ilma (rõhuga l-tähel siis) olnud, siis oleks kolmas. Teisalt lõi täna pähe mõte, kui mõttetu ruum see elutuba on - keegi seal aega ei veeda, meie oleme kõik oma magamistubades või siis arvutitoas, elutuba on põhimõtteliselt koridor eluruumidest kööki. Hmmm. Ei, külalisi võõrustada mulle eriti tihti ei meeldi tõesti, mis sest, et ise tavaliselt ei korista, seda enam on süümekaid. Ja mida sa seal kodus ikka niisama üksteisele otsa vahid? Ok, lauamänge võib mängida, aga juttu saab ajada ka huvitavamate tegevuste juurde, no näiteks muusika kuulamise taustaks. Kodus kõvasti muusikat kuulavad inimesed on aga hirmsad.
Ehk siis ma käin väljas ilmselt veidi teistel eesmärkidel ja ka veidi teistes kohtades, kui need, kes leiavad, et väljas käimine on noorte teema. Ma lähengi tavaliselt välja mingi ürituse pärast, niisama baari minna erilist mõtet pole. Eriti veel nii, et "lähme vaatame, mis toimub", see teema oli tõesti teismelisena ja ega kunagi midagi head ei toimunud. Oma seltskonnaga, oma üritusel, see on teine teema. Sõbrannaga ööklubisse on kõige nirum väljavaade - rääkida ei saa, vale muusika, ligitikkuvad lihaotsijad, kohustus tantsida jms. Ehk siis mu meelest ei lähe see veelahe kodusistujate ja väljaskäijate vahelt, vaid pigem sealt, mis on kellegi eesmärk ja huvid asja juures. Ega kodupidu võib ju ka olla stiilis "Viive 46"

Ja lõppu ikka midagi ilusat ka. Mul on üks posu kaktuseid, nimesid ega omadusi ei tea, mõned kasvavad, teised kiratsevad.  Üks, kes muidu kiratseb, ajas eelmisel aastal välja mingi karvase nutsaku, näe sellise, tegin õiehuvilise ämma jaoks pilti, tema ütles, et see on õienupp:

No lõpuks tõesti venis sealt ka mingi kohutavalt kole usjas asi välja, aga õit see küll ei meenutanud, oli teine lössis ja närtsinud moega. Mõtlesin, et ju polnud jõudu. Ka see aasta tekkis mitu karvast nutsakut, aga need kukkusid millegipärast üldse küljest. Eile vaatasin, et näe, ühest hakkab jälle see kole uss välja tulema, eks näis. Ning siis, täna hommikul:

Sihukesest koledast junnist tuli säärane ilus asi välja!:

Igatahes, jätkus seda ilu aga ainult mõneks tunniks, töölt koju tulles ootas ees samasugune lössis närtsinud õis nagu eelmisel aastal. Ilmselt õitses ta siis ka, aga ma lihtsalt ei sattunud peale. Kes ta on või miks ta nii teeb, ma ei tea.

Toalilled on üldse hämmastavad, vanas korteris ega ema juures ei elanud ükski pikka ega õnnelikku elu, siin lokkab siuke floora, et anna olla. Orhideed on nagu metslased, ei jõua enam ära toestada, paneks pildi ka, aga siis äkki tulevad fännid mulle akna alla. Ükspäev nägin pilti "imelisest aaloest, mis õitseb", pidada eriline haruldus olema, no mul õitseb iga aasta, õied laeni, igavene nuhtlus, pärast korja neid seemneid. Isegi kass ei jõua lilli piisavalt piirata. Ja ma ei väeta neid üldse, rääkimata taimedega vestlemisest või muust säärasest.

Punkrock ja nostalgiabaar

Ka see nädalavahetus möödus festivalimeeleolus. Õnneks siin oma agulimiljöös, kuigi iga aasta leidub kurje inimesi, kes arvavad, et peaks ikka telgiga minema, muidu polevat õige. Minu jaoks on see ikka liigne kiusatus, kui ma tean, et kodu on jalutuskäigu kaugusel, aga mina pean ronima kuhugi külma ja niiskesse telki. Aga no maitse asi muidugi, eks ma olengi selline ärahellitatud linnainimene.

Igatahes Punk & Rock Festival 2017 Raadil siis. Esimesel päeval jõudsime kohale alles neljandaks bändiks, sest taaskord - mõned inimesed käivad tööl. Juba minek ise oli põnev, sest olin selga ajanud ühe seeliku, millest ma teadsin, et see veidi kipub üles kerkima. Noh, seekord selgus, et põhimõtteliselt pole võimalik sammugi teha, ilma et saba allapoole ei sikutaks. Ei olnud enam tahtmist testida ka, kas ta kerib end päris üles või jääb kusagil küsitavalt vulgaarse piiri peal pidama. Jalad olin unustanud ka ära plaasterdada, sest palava ilma (loe:+18) ja tankide koosmõjul hakkavad viimased hõõruma  - ehk siis pea iga festivali juurde käivad füüsilised ebameeldivused  - olemas. Eelmisel aastal oli ühel vennal kõhulahtisus, seega, mul läks isegi hästi.
Näe, ilus pilt tehti ka, kus pole isegi näha, et kuskilt kisub ja teisest kohast pitsitab:

No bändide juurde siis. Esimesena nägime Pedigreed, kes mu meelest laivis nii hästi ei kõla, kui plaadilt, aga võib-olla oli asi ka selles, et me istusime sel ajal lava külje peal, kus heli ehk moonutas. Järgmisena tuli Kurjam, mille ajal me ikka ette laulma ja tantsima ka läksime. L. pakkus end neile transaks ka, aga ei võetud teda. Seejärel pidi tulema Ziggy Wild, keda mina kordagi näinud ei olnud, aga kelle eest kolleeg mind hoiatas, et olevat Ammel neid eelmisel aastal näinud ja koo-huu-taav! Mina lugesin samal ajal, kuidas osa rahvast oli kurb, et nad ka sel aastal Ammel ei esinenud. Tagantjärele võin öelda, et meile kõigile täitsa meeldis. Hiljem kui L. lauljanna juukseid guugeldas, sain teada, et tegemist on sama neiuga, kes seeaastasel Eesti Laulul esitas lugu "Hey Kiddo" - vot see oli küll üks kole lugu, aga Ziggy Wild tundus palju toredam. Seejärel oligi aeg niikaugel, et lavale astus esimese õhtu peaesineja Herald, keda ma samuti kordagi näinud ei olnud ja vist isegi kuulnud mitte. Kui teised oigasid, et õudne klišeebänd ikka, ainult välgukujulised kitarrid veel puudu, siis minule meenutas veidi Iron Maiden'it, selline väga klassikaline hevibänd. Ei olnud üldse halb, pigem väga professionaalne, aga natuke igav. Samas fänne on sellisel muusikal palju.
Esimest korda Raadil toimunud festivalide ajaloos läksime koju taksoga, õnneks mitte minu initsiatiivil, aga siiski mu sügaval vaikival heakskiidul.

Teisel päeval teipisin jalad korralikult kinni, ajasin selga värske Iron Maideni särgi, mis osutus kleidiks ja mille Norra sõbranna mulle täiesti tasuta tõi, sest ma olin laikinud pilti stiilipeost, kus tal see seljas oli, aga tema sellele erilist kasutust ei leidnud - kasu kah sellest FB-st natuke. Juba eelmisel õhtul oli küpsenud plaan minna enne festivalile jõudmist läbi legendaarsest Ümarlaua Baarist. Me küll natuke petsime, sest kõhud sõime mujal täis ja heeringavõileib jäi maitsmata, aga elamuse siiski saime. Ümaras lauas istus mingi püsiklientide seltskond, kes meile rõõmsalt "Tere, noored!" hüüdis, me läksime tagasihoidlikult tagumisse ruumi. Joogivalik oli huvitavam kui tavabaarides, pakuti erinevat Läti toodangut. Interjöör jättis mulje ajamasinast (kuigi sellised nägid baarid välja ilmselt oluliselt enne seda aega, kui mina üldse mõnesse sattusin), huvitav disainielement oli konks baarilaes...Lõhnaga jõudis ka täitsa ära harjuda. Moodsate baaride eeskujul oli täitsa olemas suitsuruum, mis samuti omaette vaatamisväärsus - riidekappi meenutav ubrik, seinal käsikirjas hoiatus suitsetamise kahjulikkuse kohta.
Baarinoored:

Baarist liikusime kiiresti edasi kontserdipaika, sest üks inimene tahtis kangesti näha esimest esinejat kelleks oli Intrepid. Muidugi jõudsime kohale viimase loo ajaks, sest alati, kui sa loodad, et küllap see ajakava on nihkes, on ta täpne. Igatahes noorte meeste metalbänd on vist päris popp, nõnda palju rahvast pole ma esimese esineja (veel teise päeva esimese esineja) ajal ealeski lava ees näinud. Järgmisel bändil Münster juba publikuga nii hästi ei läinud, metalräpp pole vist enam in? Polnud kahjuks ka minu maitse. Järgmine bänd oli venekeelne Cube-A, keda ma ka varem näinud olin, selline täitsa tore slaavilik tantsitav rock-ska-funky. Peale seda tulid juba tuntumad pundid nagu Zahir tuntud headuses ja SS Robot, mis meie seltskonnale vist selle päeva põhibändiks jäi. Paar uut lugu tehti ka, mis ilmselt annab loota, et kunagi lähitulevikus on albumit oodata. (Ahjaa, mingi variant läks ju trükis vussi ja seda sai vahepeal soetada kui rariteeti). Seejärel tuli deja vu Amme Rockist, järjest esinesid Nyrok City ja Sibyl Vane, kaks neljast Ammel nähtud bändist.... Mulle meeldivad mõlemad, teisi tuli natuke veenda. Viimaseks esinejaks oli väljakuulutatud publikumagnet Vennaskond.
Tore oli, et hitte ei mängitud (Pille-Riini ja Hüperboloidi näiteks, ega ma pead ei julge anda muidugi, kontsert oli päris pikk), selle asemel kostitati hoopis vähemtuntumate lugudega (kui Vennaskonnal neid on). Ei tea, kas seda ette aimates või lihtsalt seltskonda peljates ei olnudki väga palju osse ja muud sellist rahvast end kohale vedanud. 

Koju läksime igatahes jalgsi, vihma ei sadanud kummalgi päeval, rahvast oli mu meelest rohkem kui varasemal ajal (sellele väitele järgnes küll vaidlus, olenes, mis bändi ajal enda ümber vaadati ilmselt), nägime rohkem bände kui tavaliselt kombeks - üsna suvine tunne tuli peale keset seda südasuvist sügiset.

Et oleks rahu ja palju päikest...

Mu sõbranna elab Norras. Rääkisin talle eile, et äkki ma tuleks kunagi külla. Ta oli nõus, aga ütles, et peab enne endale uue elamispinna leidma, sest ütles vana üles ning uue otsimisega võib minna aega, sest tal on omad nõudmised ja neid on keeruline täita.

Ei, mitte selles mõttes, et balkon vaatega fjordidele või ainult ökoloogiliste materjalidega tehtud siseviimistlus - temal tuli nimelt mõte hakata pakkuma kriisiabikodu noortele, keda tuleb nende kodus valitsevate tingimuste tõttu sealt otsemaid eraldada, aga eelmine üürileandja sellega nõus ei olnud. Arusaadav tegelikult. Algul mõtlesin, et mis probleemidega lapsed need siis on  - alkohoolikute pered, koduvägivald jms. Hiljem tuli välja, et suur osa abivajajatest on sõjapõgenikud. Need lapsed olevat näinud oma elus selliseid asju, millest sõbranna rääkidagi ei tahtnud ning otse loomulikult on kõik kogetu ka nende psüühikat jms mõjutanud.

Teine teema, millest ta rääkis, oli nende samade põgenikest noorte tagasi saatmine kodumaale. Sellest teemast kirjutas ka J.H. Khemiri oma raamatus "Kõik, mida ma ei mäleta". Jah, loogiline, põgenik on ajutine põgenik, kui olukord vähegi lubab, võiks ta tagasi minna sinna, kus on tema kultuur ja juured. Paraku olevat reaalsus nende noorte puhul see, et tulnud Norrasse lastena, puuduvad neil igasugused seosed oma põliskodumaaga. Mida teeb see äsja 18-aastaseks saanud noormees, kes on harjunud moodsa ühiskonnaga, kusagil Afganistaanis, kus teda ei oota mitte kedagi, kus linna, kus ta kunagi sündis, enam olemaski pole? Ühte sellise saatusega poissi, keda sarnane tulevik ees ootaks, soovis mu sõbranna lausa lapsendada. Sest muud võimalust Norra riiki jäämiseks neil polegi - abiellu või saa lapsendatuks. Lapsendamisel tekkis aga sarnane takistus, mis isegi superstaar Madonna äärepealt kohtupinki oleks saatnud  - nimelt on nõutav tõend, et lapse pärisvanemad on surnud. Kus seda tõendit võtta aga täielikult laostatud maalt ja rusudeks pommitatud linnast? Mingeid muid tõestusi, et tegemist on "normaalse ühiskonnaliikme", mitte end täissöönud tulevase terroristiga, arvesse ei võetavat - ei soovituskirju tööandjalt, kiituskirju vabatahtlike keskusest ega muud sellist. Loomulikult, võib ka öelda, et mu sõbranna on naiivne, soojendab ussi põues, iga põgenik on potentsiaalne terrorist, see on juba rätipeade kultuuris - meiesuguseid vihata jne. Teisalt, natuke raske oleks armastada riiki, mis ütleb, et kõik meievahelised suhted ei loe, sa oled võõras, mine tagasi sinna, kust sa tulid, mitte miski muu ei loe. Jah, aga kes siis Afganistaani üles ehitab? Miks mitte selle poisi sarnased haritud ja teotahtelised noored mehed? Mida nad siin meie heaoluühiskonnas kopitavad? Paraku on ilmselt naiivne loota, et Afganistaani-suguse riigi ülesehitamiseks piisaks vaid noorte meeste heast tahtest ja käiste üles käärimisest.

Mul on kolleeg, Ugandast pärit Rootsi kodanik, tipptasemel programmeerija. Küsisin kunagi, et Ugandas oled käinud, kuidas seal elatakse? Ta imestas, et miks ma peaks sinna muldonnide keskele tagasi minema, kust juba mu vanemad ära tulid, ma olen pisikesest peale Rootsis elanud, ma olen rootslane, mind ei seo Ugandaga mitte miski. Temal muidugi vedas, ta tuli Rootsi enne suurt pagulaslainet, kohanes hästi, võeti omaks. Ma ei kujuta ette, kuidas tema seisukohtadele vaadataks Uganda poolt  - ülbe kodumaareetur? Mulle tundub, et Eestis oma kodumaaga sideme kaotanud väliseestlasi niimoodi vaadatakse. Ometi on üsna selge, et suurem osa inimesi võtab nii vähemalt kolmandaks pagulaspõlvkonnaks endale uue kodumaa identiteedi. Välja arvatud juhul, kui omasuguste diasporaa uues riigis on piisavalt suur ja kokkuhoidev. Ehk siis see, mida moslemite puhul kõige rohkem peljatakse - getod, mis hakkavad ühel hetkel meie kultuuri "ära sööma". Kuhu see piir tõmmata, kas üldse on kuidagi võimalik selliseid piire tõmmata, tundub olevat ületamatu probleem. Suure pildi ja üksikisikute lugude omavaheline vastuolu sinna juurde.

Paistab, et mingit kokkuvõtvat hinnangut või moraali selle teema lõppu lisada ei saagi. Oleks tore, kui kõikjal valitseks rahu ja küllus ning kõik rahvad saaksid elada oma kodumaal oma põhimõtete järgi? Või siis see mulle lapsepõlvest meede jäänud mõte peale piiblilugude lugemist, et miks ometi oli vaja seda Paabeli torni ehitama hakata  - ilma selleta oleksime kõik ühesugused, räägiksime sama keelt ja jagaksime sama kultuuri...Aga loomulikult peaks see ühesugune kultuur olema selline, mis mulle sobib...

Ma olen see, kelleks sa mind pead ehk süvafilosoofiat*

Ostsin meeltesegaduses kilo maasikaid. No ilmselt mõtlesin, et "kõik ju söövad neid", "küllap on ikka hea", "püüaks kordki normaalse inimese moodi tegutseda" vms. Kolm päeva tagasi ostsin, punnitan nüüd viimaseid sisse, eks osa ole juba vastikuks ja lössi ka läinud. Kolme päevaga ei suuda kahe peale kilo maasikaid ära süüa! Ega nad iseenesest vastikud pole, lihtsalt kuidagi see mõte on imelik, et sööks nüüd lihtsalt maasikaid. Lõuna ajal soolase salati sisse vahel panen küll mõne, aga selline söömisharjumuste muutmine on imelik. Ei ole harjunud magustoitu sööma. Mõtlesin lausa, et lõikaks käntsu juustu juurde, ilmselt siis tundub normaalsem süüa. Tuletab meelde kõiki neid rõõmsaid õhkamisi, kuidas suvel olevat nii lihtne alla võtta, sest muud peale puuviljade ju ei tahakski - "kilodega maasikaid" või kuidas see Nexus kunagi lauliski. Phäh.

Tegelikult pidin kirjutama hoopis sellest, kuidas täna tabas mind ilmutus. Nimelt on mulle ammust ajast sümpatiseerinud väljend "I am whatever you say I am". Meelde jäi see mulle Eminemi loost "The Way I Am" (Mansoniga versioon on mõnusam), mille teksti siin analüüsitakse (Genius.com on mu äsjaavastatud kullaauk, ma tahaks sinna kõrvuni kaevuda, kui ainult aega antaks!). Eminem olevat inspiratsiooni saanud Rakimilt ning seletatakse seda lauset umbes samamoodi nagu mina algselt mõtlesin ehk siis: "[P]eople started calling me shit, so I just became whatever they said I was." No selline pohhuistlik nentimine, et küllap ma siis olengi, aga väga ei huvita.

Aga täna avastasin, et sellel kõigel on hoopis sügavam tähendus kui järele mõelda. Inimesed tõepoolest teevad sinust selle, kelleks nad sind peavad ja seal su enda pohhuism väga ei mõjuta. Ehk siis, kui mulle ei oleks öeldud, et ma olen....no näiteks ütleme..."hoolimatu", siis ma ehk ei tuleks selle pealegi, et minu käitumist võiks sellisena iseloomustada. See teiste hinnang annab sõnale tähenduse, ma hakkangi arvama, et selline käitumine nagu minu oma, liigitub hoolimatuks. Enne olin õnnelik ja vaimust vaene, aga nüüd tehti mulle asi selgeks. Täiesti meelevaldne näide. No veel üks  - "sa käitud nagu lits!". Ehk olin ma enda arvates varem lihtsalt lõbus ja vabameelne, aga nüüd hakkan arvama, et ju siis kõlbab sellise käitumise iseloomustamiseks ka sõna "lits". Ehmatan ära, kuidas ma ise varem seda ei teadnud - teised inimesed liigitavad seda asja nõnda! Mul võib isegi oma peas olla mingi muu ettekujutus selle sõna tähendusest, aga kui piisavalt paljud on väitnud, et asjad on teistmoodi, hakkangi uskuma, et olen ise valesti aru saanud. Mina ei olnud enne "hoolimatu" ega "lits" - teised andsid mulle sellise sisu. Noh, üldiselt algab see protsess tõesti juba varajases nooruses pihta, kus hakatakse määrama, milliste sõnadega midagi iseloomustatakse. Häda on selles, et samad sõnad tähendavad erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. No näiteks kui mulle on sünnist saati seletatud, et on hoolimatu teistelt teeneid paluda, siis ma elangi oma elu teades, et see on kole ja halb ning kannatan, et pean vahel säärane hoolimatu olema. Teisele pole aga seda kunagi öeldud ning ta ei tunne end eluilmaski halvasti, kui teistelt teeneid palub, sest ta ei tule selle pealegi, et selline asi võiks hoolimatuse alla liigituda.
 Ma olen ise mitu korda hämmastunud olnud, kui inimesed on mulle särasilmil soovitanud käitumist, mille kohta mina olen õppinud, et see on kohutav, kohatu ja hukkamõistu vääriv ning nende jaoks on see "väike asi". Täpselt samamoodi on mind süüdistatud täiesti lubamatus käitumises siis, kui ma ise pole aru saanudki, et midagi valesti tegin. Lastetubade, kasvatuse, elukogemuse erinevus ilmselt.

* Selguse huvides pean vajalikuks lisada, et tegemist on naljaga

Endale tuhka pähe raputamas ehk siis mõttetu festivaliarvustus*

Mida teha kindlasti siis, kui lubab öökülma? Loomulikult minna telkima! Eriti siis, kui olete inimene, kes niigi iga keharakuga telkimist vihkab. Aga no vähemalt ei lubanud seekord ju vihma...

Niisiis, seadsime auto nina reede õhtul Vasula suunas, kus järjekordne Amme Rock toimumas oli. Amme Rock on (vist) ainuke tasuta rockifestar Eestis ja ma olen sinna ka varem sattunud, aga lihtsalt läbi käima, mitte kaheks ööks koha peale jääma. Eks ma leppisin algul ka kolleegiga kokku, et kui ta tuleb, siis saan temaga kenasti õhtul Tartusse tagasi, aga teisalt ei tahtnud nagu väga pussyt ka mängida ja ostsin igaks juhuks uue, kuni - 5 kraadini mõeldud magamiskoti endale. (Ääremärkuse korras, pole absoluutselt mitte mingit vahet, kas see - 5 kannatav uus või keskkooliaegne vana räbal, külm hakkab ikka, aga hea une saladus on hoopiski padi!).

Kohale jõudsime suhteliselt hilja, nii üheksa paiku, sest mõned inimesed pidid tööd ka tegema, õnneks mõned teised ei pidanud ja olid meile parklas suurema platsi välja vaadanud. Meid oli tulemas nii kolme telgi ja auto jagu, sellepärast. Päris telklasse me minna ei viitsinud, sest sinna autoga väga lähedale ei saanud ning pealegi oli seal eeldatavalt rohkem müra ja möllu, aga meie viisakate vanuritena (no sügavate mööndustega mõeldult) tahtsime ikka magada ka.

Nii, kui autost välja sain, hakkas kohe külm. Esimesest õhtust nii palju, et vaatasime ära Nyrok City ja Dead Furies'e, peale mida pidi tulema Revolver, kellelt ma kahjuks hindan vaid J.M.K.E. kaverlugu "Nad ei tea mu nime". Viimaseks esinejaks oli välja kuulutatud Evestus, keda ma õudselt näha tahtsin, sest juba kahel korral on läinud nii, et olen mingitel põhjustel nende esinemise nägemisest ilma jäänud. Noh, kahjuks tuleb nentida, et siinkohal oli samuti kolm kohtuseaduseks ja viimasteks helideks, mida ma enne magama jäämist telgis kuulsin, olid sõnad "There is no God!", aga Evestust ennast näha enam ei õnnestunud.

Enda arust ma magada üldse ei saanud, ilge külm oli, kusagilt kostis mingi vastik lärm ning peale pikemat vähkremist otsustasin minna ja korra majja lüüa. Kuidagi imelik oli, et väljas tundus valge olevat, aga mul oli targematki teha, kui selle fenomeni üle juurelda, valged ööd ja nii edasi, eks. Kedagi vaigistada ma ei suutnud ning sooja leidsin lõpuks autost, kuhu ma end tagaistme peale magama kerisin, kus magasin mõnusalt ja soojalt kuni hommikuni. Hommikul tehti mulle selgeks, et ma olevat siiski poole ööni üksinda telgis maganud ja alles vastu hommikut autosse ümber kolinud (ahhaa, sellepärast siis valge oligi!). Igatahes oli see lausa imeline, et ma olin selle jäise öö üle elanud. Tegelikult käis L. hommikul mind telki tagasi kutsumas  sest tal hakkas kah külm (kus sa, krt, siis olid, kui minul külm oli?), aga mina oma soojast autost ei lahkunud.

Hommik oli imeline, päike siras selges taevas ning ma teadsin ette, et ka järgmise öö veedan ma mõnes autos, soovitavalt aga sellises, kus ka jalad sirgu saab panna, meie auto tagaistmel see ei õnnestunud. Kuna kontsert jätkus alles peale lõunat, otsustasime juba hommikul oma muusika peale panna (ma vihkan, ma vihkan selliseid inimesi, kes tulevad kontsertidele parklatesse oma mussi kuulama! Aga noh, tuleb oma standardeid muuta, seekord olime meie need inimesed.) Ega algul ei olnudki hullu, sai Rammsteini kuulatud jms, aga mingi hetk tuli välja, et mul on ühe tüübiga täpselt 2 lemmiklugu, mida kõik ülejäänud vihkavad. No too tüüp on diskomees, aga mul on jälle haiglaselt lai muusikamaitse ja nii me siis terroriseerisime kõiki nende kahe looga (jube, mul tööl täna PÄEV otsa kummitasid, ehk siis "selle suve lood"):

Kohutav eks, tulevad rokiüritusele sellist asja laskma... No teises loos nad vähemalt teesklevad, et on rokimehed. A see on vist veel hullem patt.

Lõpuks läkski nii, et jõudsime lava ette veidi enne kümmet õhtul, kui esinema hakkas Sibyl Vane. No ütleme nii, et kaks inimest meist jõudis, kellest üks olin siis mina. Teised tegid telgi juures diskot edasi. Seejärel toimus veel mitmeid kaootilisi liikumisi, mille tulemusena leidsin ma end ainsana olevat huvitatud festivali viimasest esinejast Motörizerist, see on Leedu kaverbänd, kes teeb Motörheadi lugusid ning nimetab end ambitsioonikalt "parimaks Motörheadi kaverbändiks". Ma küll ühtki teist Motörheadi kaverbändi kuulnud pole, aga parimaks kaverbändiks ma Motörizerit kindlasti ei nimetaks, peale seda Amme esinemist vähemalt. Kui ma neid vaatamast tagasi laekusin  (jah, üksinda käisingi, nii tubli olen, tundsin ennast väga vaprana, ikkagi suisa neljas bänd ära näha 18 bändiga festivalil...), oli telkide juures õnnis vaikus ning kõik olid magama keeranud. Ma olin tegelikult juba enne diskomehe Mersu džiibi pakikale silma peale pannud ning kobisingi sinna magama. Ei mahtunud kahjuks ka seal täies pikkuses siruli viskama ning lisaks oli küljealune kõvem kui meie auto tagaistmetel, aga taaskord oli vähemalt soe. Õnneks avastasin ma alles hommikul, et pagasniku luuki seestpoolt lahti ei saa (või ei oska mina teha), võib-olla oleks ma seal klaustrofoobia hoo saanud, sest poleks pimedas selle peale tulnud, et üle istmete salongi ronida.

Igatahes hommik oli taas ilus, ärgates oli külmast kange telgirahvas juba üleval (ja said selle eest ka pahandada kõrvaltelgi rahva käest, mina autosse seevastu mingit kõnekõminat ei kuulnud) ning ka päike siras kõrgel. L. oli vahepeal puugi saanud. Käisime ka ujumas, mina muidugi mitte, sest isegi kogenumad väitsid, et vesi oli olnud nii külm, et silmamunadel oli seestpoolt valus hakanud. Sellise kogemuse järele ma ei igatse.

Ilmselt peaks ennast halvasti tundma, et ei andnud võimalust rockbändidele, kellest ma midagi eriti kuulnud ei olnud ja kuulasin selle asemel automakist uuemat rnb-d, aga kahju on siiski ainult Evestuse maha magamisest. Muidu oli tore, inimesed olid vahvad ning koht ilus.

*Huvitav seaduspära - mida vähem on öelda, seda pikem tuleb jutt...

Hea, et vähemalt puhkus pole

Kuidas see tänase päeva meeldivaim uudisepealkiri kõlaski: "Ilma paranemist juulis loota ei maksa".  Nädalavahetuse veetsin kodus end veendes, et "praegu oleks seal telgis absoluutselt kohutav, sa uluksid nutta ja anuksid, et keegi su koju viiks, aga mitte ühtki kainet inimest poleks kilomeetri raadiuseski!" Sooja toa ja kuiva voodiga harjunud mõistus tahtis aga muudkui korrutada, et "no ega väga ei sajagi ju, raudselt on Punk'n'Rollil jube lõbus, mis need paar magamata ööd ikka ära ei ole!" Reaalsus oli see, et isegi kui oli lõbus, siis L. laekus juba pühapäeva varahommikul, mis on selge märk sellest, et NII lõbus ka polnud, lisaks rääkis ta, kuidas ühes telginurgas oli oma 30 sääske ja teises sama palju veel ning omamoodi märk on seegi, et osalenud soovisid korraldajalt tungivalt t-särke kirjaga "I survived Punk'n'Roll 2017", mille too ka trükkida lubas...Ehk siis kusagil jookseb mingi piir ägeda ürituse nautimise ja kohutavate füüsiliste kannatuste vahel. Ma õnnetuseks ei ole see inimene, kes suudab magada, kus iganes külg maad puudutab ja ilma magamata olen ma mürgine. Muidugi, olen mõelnud sellelegi, et varustus võiks olla oluliselt parem, kui meil tavaliselt on (a la teravate nööpidega tagi padjaks, sentimeetrine matt kivikõva maad katmas jne).

Laulupidu läks must kah nagu mööda, ilmselt puhas kadedus, ma ise ju viisi ei pea ja seega oli võimalus kaare alla pääseda omal ajal null, mille tõttu muutuski laulupidu kuidagi "nende teiste" peoks. Ei lind ega loom, noh. Tantsurühma meil ka polnud ja üleüldse, igasugu sünkroonis tantsud, juba mõttest läheb selg higiseks.

Kirjutada tahtsin aga hoopis ühest huvitavast fenomenist, millele andis tõuke järgmine situatsioon: kolleegide ja sama maja muude töötajatega rõdul, iluteenindajast majanaaber ootab, kuni teised on lahkunud ja ütleb siis: "Tead, ma ei tahtnud enne teiste ees öelda, aga palun, ära kunagi värvi oma varbaküüsi selliseks, see jätab mulje nagu su varbad oleks räpased!" Tema jaoks oli see mingi detail, millele teise inimese puhul tähelepanu pöörata, minu jaoks lihtsalt see üks küünelakk kodus, mis veel ära kuivanud ei olnud, tõmban varbad sellega üle, suvi ju ikkagi, nii on kombeks.

Ma tihti imestan, kuidas inimesed pööravad tähelepanu asjadele, mis minu jaoks seda ei vääri ning taipan siis üllatusega, et mõni selline asi võib kellelegi minu kohta midagi väga olulist öelda. No näiteks ütleb kellegi jaoks juuksevärv rohkem kui muusikamaitse. Minu jaoks on juuksevärv suht suvaline detail, aga vot muusikamaitse, sellest võib ju inimese kohta asju välja lugeda!? Teise jaoks on see ilmselt absoluutselt ebaoluline - kuulan seda, mis raadiost tuleb, minu kohta ei ütle see midagi! Nojah, kõik on tore ja huvitav selle hetkeni, kui leitakse, et just see valikukriteerium, mida mina eelistan, ongi see ainuõige. Täna märkasin ühe spordifanaatiku seisukohta, et põhimõtteliselt kõik inimesed, kes jõusaalis ei käi, on laisad, lodevad ja lohakad, puhas rämps. Mingi niisama tilberdamine arvesse ei lähe - kui musklit ei kasvata, siis iseloomu pole! Tuleb ideaalkeha poole püüelda! Nojah, ega talle mõttekaaslasi just palju polnud, sest väljendusviis oli nõnda reljeefne, aga kindlasti leidubki neid, kelle jaoks väline raam on primaarne. Kuidagi ehmatav on selliseid sõnavõtte lugeda ning taibata, et mõne jaoks liigitud pelgalt biitsepsi ümbermõõdu põhjal idiootide klassi.
Või üldse selliste oma kriteeriumite otsene teistele üle kandmine: miks sa ei muuda oma välimust nii või naasuguseks, sa oleksid siis enda hoopis parem variant, miks sa ei õpi seda või toda, miks sa ei tegele selle või tollega, see teeks su paugust paremaks inimeseks! Äkki ma ei taha SINU silmis paremaks muutuda, äkki ma olen rahul sellega, mis juba on ja sinu kriteeriumid ei lähe mulle absoluutselt korda?
Millegipärast on need soovitused ka alati sellised pinnapealsed. Rohkem filosoofilist kirjandust ei soovita keegi lugeda vms. Äkki siis hoopis inimtüübi teema?

Jaanid Missos ja Lätis

Kahtlaselt palju joodikuid hakkas täna linnas silma, ilmselt äsja jaanidest toibumas, ma toibusin tegelikult varem, aga tööl on kiire olnud ja seega kokkuvõte alles nüüd (sest õige sotsiaalmeedlane tegi juba lõkke ääres oma otseülekanded ja Insta-postid ära, noh).

Suvilasse me minna ei saanud, sest vanem generatsioon laiutas ees, nemad käisid paraadil kah, olla igati kohane kogemus olnud - + 11 kraadi sooja, lõdin läbi talvejope ning mingi diviis olevat "Tervist härr...ptüi! proua President!" hüüdnud. Tagantjärele oleks end ilmselt Maakaitsepäevale vedanud, seal näidati, kuidas tankiga autost üle sõideti ja autosid vastu maad puruks visati ning muud kaunist, õnneks head inimesed olid kõike seda meelierutavat filminud, aga meile oli ootamatult broneeritud kohad Vetevana turismitalus Misso külje all Hino järve ääres. (GPS pidada valesti suunama, üks osa seltskonnast sattus selle abil ühe krapsaka vanadaami tallu, kes rõõmsalt teatas, et nad juba kümnes seltskond, kes sinna juhatatakse, aga netist leiab koordinaadid kenasti üles). Kuskil 3 kilomeetrit Läti ja 8 Vene piirist. Peale päris pikka teekonda kitsukesel metsateel leiad end sellisest taluhoovist:

Majakesi on territooriumil veel, esiplaanil on see maja, milles meie ööbisime. Neti väitel on voodikohti kokku 46, nii et päris mitu maja. Voodi eest küsitakse 10 eurot, seega väga soodne, selle raha eest sai ka paadiga sõita, igasugu söögivalmistamisasjad olid ka olemas. Suitsusaun oli eraldi tasu eest, aga me ei hakanud end seekord määrima seal. Enamik maju pidi läbi ajama eemal asuva kuivkäimlaga (siiski korralikuga) ja dušš oli samuti kaugemal, ühes majas oli vesi sees, seal ilmselt oli ka tasu veidi kõrgem (meie ajal oli see broneeritud, seega täpselt ei tea). Olime kaks ööd, jaaniõhtul oli koht rahvast täis, järgmisel olime ainult meie ja üks võõras seltskond, aga isegi jaaniõhtul oli üsna vaikne, olgugi, et peoplats oli otse meie akende all.
Järve peal:

Ilm oli ebaloomulikult ilus, õhtul siiski külm. Mul oli sooja saamiseks kaasas mu kosmonaudikostüüm, aga siis tuli meelde, et kuivkäimla ju...Iseloomustuseks üks lause lõkke äärest:
"Nüüd võiks karu tulla või midagi, selline suur ja must karu!" Üsna ürgmetsane tunne oli tõesti.

Järgmisel päeval otsustasime sõita Lätti viina järele turismi tegema. Nimelt asub piirist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel selline linn nagu Aluksne, mida me kunagi külastanud polnud, sest "niikuinii mingi mõttetu väikelinn", aga sõber rääkis, et asi pole üldse nii. Tõepoolest, keset linna asus uhke järv, mille keskel saar koos sildade, paatide, jalutusradade, purskkaevude ja muu sellisega, kõik see üsna mägisel moel.
"Miks me siia üles pidime ronima, kui all nii ilus on?!"

Saare keskel asus ka vaatetorn, kust euro eest ümbruskonda kaeda sai:

See käis nii, et Minil hakkas poole torni peal hirm ja L.-l halb, mina pidin Mikroga vapralt tippu põrutama, sest muud võimalust ta mulle ei jätnud. Teda lihtsalt lummab treppidest käimine, sest nii kui ma lõpuks tudisevate põlvedega tippu jõudsin ja korraks istudes hinge tõmmata soovisin, tahtis tema kohe tagasi alla minema hakata - tühja sest vaatest, tähtis on teekond! Jalad olid järgmisel päeval igatahes valusad.
Läti on ses mõttes tore, et nii lähedal, aga samas täitsa teistmoodi. Näiteks on neil jaanide puhul autod tammeokstega kaunistatud. Läti jäätis on jätkuvalt hea ning joogigurmaanidele soovitan kohalikku ebaküdoonia-mee siidrit (must silt, rohekas-kollased ebaküdooniad peal, pilti ei taibanud teha). Kumb sulle rohkem meeldib - küdoonia või ebaküdoonia? Aga tsuuga või ebatsuuga? :)

Tagasiteel peatusime Haanjas Suure-Munamäe jalamil asuvas Suure Muna kohvikus, mis on kõvasti arenenud võrreldes mu eelmise külaskäiguga - kohalik värske toit, talupiim!, äge terrass, huvitav toidu- ja joogivalik, koogid!, hubane mängunurk lastele + mänguväljak ka õues ja meeldiv teenindus.

Üsna teistmoodi jaanipäev sai, polegi ammu seda kusagil "võõrsil" veetnud, ikka oma suvilas või kellegi tuttava juures. Noh, see oli ka uus, et ükski jaanipäev pole enne haige olnud ja mingi ime läbi põles mu näolapp ära, kuigi spf 20 kreem oli peal.

Nüüd võib siis rahus külmaks minna, sest paistab, et ongi nagu ennustati - jaanideni on jahe, seejärel läheb külmaks....

Kuidas olematute teadmistega kangeks katoliiklaseks saada ja muud

Tegin testi, FB-s jagati koos kommentaaridega, et selle teeb iga täiskasvanu 100% õigesti, muud võimalust pole. Jah, ma tegin ka, aga nende kommentaaridega ei nõustu. Ma olen tõesti õppinud aastakese ladina keelt, aga mitte neid väljendeid ning katoliku usust mul ka erilisi teadmisi pole, ometi tegin ära, kuid kui keegi ilma vastusevariantideta mult neid samu küsimusi küsiks, ma kõhkleks ning ilmselt vastaks mõnel juhul ka, et "ei tea". Ma ei ole kindel, et kõik täiskasvanud tuleksid selle peale, et eraldada vastusevariantidest kõigepealt ebatõenäolisemad, ma ei ole kindel ka selles, et see, mis minu jaoks on ebatõenäoline, on seda ka teiste jaoks. Ma olen näinud meie haridussüsteemi läbinud inimesi, kelle jaoks on (minu arvates) täiesti igapäevased teadmised midagi absoluutselt uut (Puškin on vene luuletaja, näiteks) ja ka ma ise olen oma võhiklusega teisi ahhetama pannud (õnneks ei tule näited meelde :P).

Alles hiljuti jalutasin Kadriorus mööda J. Köhleri tänavat ja imestasin, kui mu kõrval olev täiskasvanu ei teadnud, kellega tegu võiks olla. Ma ise pakkusin Köhleri eesnimeks millegipärast koguaeg Antsu...Ja ei, tegu ei ole sellega, et humanitaarklassis oleks Köhleril pikemalt peatutud või ma vähemasti ei mäleta, et oleks, ega ka selles, et ma ise oleks kunsti vastu sügavamat huvi tundnud või keegi oleks püüdnud minus seda kangesti äratada. Kuskilt on mingid teadmised aga kõvakettale salvestunud ja mingites imelikes situatsioonides tulevad need välja, näiteks vahel Kuldvillakut vaadates keerleb vastus mu peas ja kui pärast tuleb välja, et see oligi õige, siis ma ise ka imestan, et "ma ei teadnud, et ma seda tean!?" Samas, pane mind midagi praktilist tegema ja ma tõesti ei raali välja, kuidas seda kõige efektiivsem teha oleks ning mängin niimoodi väga tihti kilplast, alles siis, kui keegi mainib, et "aga miks sa seda nii ei tee?", tabab mind äratundmine, et tõesti-tõesti, nii oleks paljugi mõttekam. Mingi valgekrae sündroom? Suuga teeb suure linna jne? Mis kasu on sul sellest Puškinist, kui sa puid lõhkuda ei oska? Ah, krt, füüsiliste tegevuste puhul on lootus sellel, et harjutamine teeb meistriks, mingeid teadmisi punnitamise peale peast kätte ei saa, kui need eelnevalt sinna salvestunud pole.

Lugesin just Hanif Kureishi värvikat "Äärelinna Buddha", seal on sellised mõtted (minu poolt meelevaldselt tükeldatud): "...olin asjaolude tõttu avastanud, milline ignorant ma olen...Kui aga võrdlesin end mõttes inimestega Eleanori (inglise kõrgklassi võsuke) tuttavate hulgast, jõudis mulle kohale, et ma ei tea mitte kui midagi; olin täiesti lage, intellektuaalne tühik. ...Äärelinnas ei peetud haridust eriliseks eeliseks ning päris kindlasti ei saanud seda vaadata omaette väärtusena. Palju tähtsam oli noorest peast ärialale pääseda....Lobe jutt kunstist, teatrist, arhitektuurist, reisimisest; keeled, sõnavara, terves kultuuris orienteerumine - see oli hindamatu ja asendamatu kapital....Me olime uhked, et me ei jätnud kunagi midagi meelde peale jalgpallurite nimede, rokkbändide koosseisu ja "I Am the Walrusi" sõnade....Eleanori-suguste jaoks olid karmid sõnad ja sügavad mõtted olemas juba selles õhus, mida nad sünnist saadik hingasid, ja see keel oli valuuta, millega sai osta parimat, mida maailmal pakkuda oli."
Raamat on huvitav, see libiseb üle erinevate teemade 70. aastate Londonis, kuid keskendub just klassivahele. Mulle tundub, et sellest pole vaba vist ükski ühiskond. Jah, ka mulle tundub, et sellised Eleanori tüüpi sündinud intellektuaalsed aristokraadid olid olemas meil umbes samal ajal, minu kooliaega jäi vaid üksikuid sääraseid inimesi ja nüüd oleme juba otsapidi olukorras, kus ma siiralt ei usu sellesse, et lihtsad ladinakeelsed väljendid oleksid enamikule jõukohased ning arusaadavad. Ma ei taha üldse esitleda ennast kui lillekest selles pasameres, pigem mõtlen nagu Kureishi peategelane, et see keel, milles Eleanori tutvusringkond vabalt rääkis, saab minu puhul olla "üksnes teadlikult omandatud võõrkeel." Ma ei tea millestki mitte midagi ja mul on kehv tunne selle pärast, samas ehmatavad mind need, kes samuti ei tea, aga ei tunne vajadust ka. Ja mulle tundub, et põhjus, miks neid nõnda palju silma hakkab, on see sama Kureishi mainitud noorena ärialale pääsemise olulisus.

Kõik need, "õpi midagi praktilist, millest elus päriselt ka kasu on!" jutud sinna juurde. Aga vot, mulle meeldivad ikkagi rohkem kolme kõrgharidusega katlakütjad või koolist väljalangenud poeedid, mis sest, et neist "ühiskonnale mingit kasu pole". Äkki nad ise on rahul, äkki ei peaks ikka kogu elu rahas mõõdetav olema? Puhas eneseveenmine siin, noh.

Miks mul on tunne, et keegi kuskil irvitab?

Seekordne suvi pidi nädalavahetusele sattuma, lõpuks pakuti lubatud kahe päeva asemel küll ainult ühte, aga asi seegi, igatahes suvilasse me kõige täiega põrutasime. Tavaliselt me sõidame ühe hooga, kui kass kaasas on, aga seekord pidime kohe kindlasti paar palki kaasa võtma ja selleks väikese lisapeatuse tegema. Paarist palgist sai paras palk, kui kuskil 10 minutit enne kohale jõudmist (täpselt niipalju aega võttis see lisapeatus), tundsime autos hingematvat lehka. Enne seda jõudsin veel kiita, kui tubli Tommy seekord on, istub vagusi ega kräunu peaaegu üldse - no ilmselt hoidis häda kinni, sellepärast. Lapsed öökisid ja röökisid taga, kass nende vahel, ületasime aknad lahti kiirust ka, mille peale kamp kohalikke osse end meile oma parsaga sappa haakis - vaatasid vist, et lahedad tüübid või siis konkurendid. Umbes viie minuti pärast hõikas Mikro rõõmsalt, et enam seda ei haisu ei ole! Eks inimese nina harjub kiirelt.

Kass oli koos oma hädaga transportkotis, instinkt sundis teda veel peale kraapima ka, mille käigus junnid igale poole laiali lendasid. Õnneks Tommy pesemist talub, ei küünista ega hammusta, häda oli aga selles, et suvilas tuleb soe vesi boilerist, mis tahab aega soojeneda, aga meil seda aega väga ei olnud. L. pesi teda külma vee all, ma küürisin kotti. Hakkasin kohe muretsema, et kass võib külma saada, saun samuti piisavalt kiiresti ei soojene. Tuli geniaalne idee kass vetsu, kui kõige kiiremini üles soojenevasse kohta, kinni panna. Mõtlesin, et äkki tahab peale šokki uuesti hädale ja panin talle kassivetsu sinna kaasa. Viis minutit hiljem läksin vaatama, mis toimub, olingi õigesti arvanud - terve wc oli kassiliivagraanuleid täis ja tagatipuks kass ise ka, eks ta oli seal märjana vetsus nende paakuvate graanulite keskel korralikult kaapinud. Mis seal ikka, külm dušš teist korda...Selleks ajaks oli saunas juba piisavalt kuum ja ma katsusin kassi ka kätepaberiga veidi tahedamaks saada. Eks etem ikka neid graanuleid wc-st kokku kraapida, kui kassikust.

Siiamaani pole kassil külmetuse tundemärke näha õnneks. Tagasiteel ma muidugi murdsin käsi iga väiksemagi viivituse peale, aga õnneks seekord midagi ei juhtunud. Tagasi kodus magas tüüp alustuseks ainult saunalaval, ilmselge vihjena suvilamõnudele, sest suvila on meil palgist ja saunalava kõige sarnasem koht sellele. Igatahes möödas on need ajad, kui saime rahuliku südamega kassi igale poole kaasa võtta, sest "oma kotti ta ju ei teeks". Ema hiljem uuris üksikasju ja üllatus, et "kas kassi kaka siis haiseb ka või?!" Mõni on elus veel vähem õppetunde saanud kui mina....Seoses kassikakaga sain esimese õppetunni siis, kui arvasin end lapsena liivakastis märja liiva juurde jõudvat, hiljem selgus, et tegemist oli kassi tekitatud "märja liivaga", hais ei läinud küünte alt ära ka peale ohtrat küürimist.

Aga rääkides külmetusest, siis kohe peale autost välja hüppamist sai mulle enda kohta selgeks, et kurk on imelik. Konditsioneer oli küll +21,5 peal, kuid ikka mõjub see mulle kehvasti. Nüüdseks on mingi ila ka ninast voolamas. Suvine aeg, mis muud. Aga positiivse poole pealt -  ma sain ujumas ära käidud, meres! Ma poleks seda iial arvanud, kogu eelmise suve oli meri liiga külm, et ma sinna sisse läinud oleks ja nüüd käisin ujumas enne jaanipäeva, mis on ikka eriline rekord. Algul ma muidugi mõtlesin, et niikuinii ei lähe, olgu see roheline lipp või mitte, niikuinii on külm, aga oli suisa nii soe, et peale vee nabani jõudmist, mis enamasti on kriitiline punkt, ei tundnud ma midagi õudset. Veetemperatuuri ei näidatud, aga mu arust pidi see vähemalt +20 olema, sest +19 on käidav, kuid tuntavalt külm ja nõuab eneseületust. Selle nimel võib vist seda kõriturset ka kannatada. Ükspäev oli suvi!

Lõpetuseks pilt suvesangarist, kes, hambad laiali, mul siin kõrval põõnab (panin jah meelega ebafotogeenilise pildi tast üles, paras!):

Blogiloos!

Hundi ulg kommenteeris eile tabavalt, et ma olen küll hilise arenguga, aga üldiselt ikka õigel rajal ning see pani mul peas pirni põlema - miks mitte? Aga tõepoolest, miks mitte? Ehk siis - on aeg üheks tõeliselt ahvatlevaks blogiloosiks!

Ei loosi välja üldse mingit oma vana manti, vaid absoluutselt uut kraami, sildidki täitsa küljes. Mulle toodi täna nimelt pakk! Headele blogijatele ju ikka tuuakse, mis seal imestada?! Noh, mulle tõi paki küll mu ema, aga ikkagi...

Mu vanemate maja on nimelt ammendamatu varasalv igasugu nõuka-ajal kokkukraabitud ning ära unustatud varanduse suhtes. Seekord oli ema samuti kilekotitäie moekaid hilpe kokku pannud, et ma lastega ikka trendikas olla võiksin, enamus oli selline meh-väärtusega kraam, aga koti põhjast tuli välja kolm paari tutikaid pantaloonesid:

Need kollased on eriti moodsad ja kõrge värvliga, sellisest mõnusast sügelemaajavast kunstmaterjalist. Teised kaks on aus Marati toodang, sildid puha küljes:

Ühe peal paistab küll pettus olevat, nimelt paberist silt väidab 100% puuvilla, pükste küljes olev aga hindab materjali sünteetikaks. Mu meelest on märkimisväärne see, et sildil on kiri "püksikud" - sõna, mille mu ema väitis jäleda uudissõna olevat. Jäle on see sõna küll, aga ju siis mitte nii uudne:

Mul on millegipärast tunne, et ma väga ei julge neid oma eelteismelisele jalga anda (mulle on need väikesed, mingi laste number, ilmselt ootasid mind, aga jäid hiljaks)...ERM neid vist kah ei soovi.

Huvitav, et ma olen alles viimastel aastatel aru saanud, et teistel inimestel ei vedelegi säärast kraami lademetes kodus kapis. Retrosipukaid ja jakikesi ma isegi kasutasin, kuid nende materjal oli enamasti siiski talumatu ja kinnised (trukkide asemel igasugu nöörid - praegu ju keelatud, huvitav palju lapsi tegelikult nende nahka läks?) tänapäevase mugavusega harjunule tüütud.

Teisest ooperist - ema andis mulle oma keskkoolilõpetamise kleidi - imeline siidi moodi materjal (äkki oligi siid, ma tõesti ei oska vahet teha), kohutavalt vaevaline nikerdustega õmblustöö (miljon nööbikest ja aasa). Praegusel ajal maksaks see kleit ilmselt sadu eurosid. Ehk siis - tehti palju halba, aga tehti ka väga palju head.