Kas sul ei ole vahel bussis magavaid inimesi vaadates tunnet, et suudleks mõnda neist? No mõnda meest, noh? Ei ole? Okei. Ja mida sina oma elus varastanud oled? Ah, et mitte midagi? Sina virutasid ükskord postkontorist ümbriku ära? Okei.Ma armastan kui inimesed siiras usus teistelt midagi sellist küsivad. Valel ajal ja vales seltskonnas. Aga mulle ei meeldi inimesed, kes ennast sellepärast kohe diipideks peavad. Mulle üldse ei meeldi inimesed, kes ennast diipideks peavad. See oli vist "X-generatsioonis", kus üks tüüp toob näiteks erilised debiilikud, kes seltskonnas sinu juurde tulevad ja küsivad a la "kas sulle vaarikad maitsevad?". Ja kui sa midagi vastad, siis nad pilgutavad lollakalt silmi ja itsitavad, et "ää, ma'i mõelnud NEID vaarikaid." Kurat, hoidke oma inside-joke'd endale. See on nii krdi kolmas bee. (Ma ei küündi selle kirjeldusega Douglas Couplandini, aga kuna mul raamatut hetkel käepärast ei ole, siis üritasin ideed edasi anda).See, kui sa irvitad mingi nalja üle, millest teised ei tea, ei ole lahe ega tee sind kõvaks meheks. Meie ja nemad-loogika on nii "fucking high school". Mulle üldse meeldivad laused nagu "su soeng on nii fucking nineties", "tüüp on täielik retard". Ja mulle meeldivad kavalad sõnastike koostajad, kes ühe sõna korralike tähenduste sekka peidavad ära ka neljatähelise roppuse. Sest siis kui keegi seda ette loeb, ei pane ta roppust enne tähele kui see juba üle huulte on lipsanud. Ja inimesed, kes mind roppustega šokeerida üritavad, on ülimalt armsad.
Eile õhtul avastasin, et kardan ka enda kätt kui sellega ämblikku imiteerida. See on uus tase. Seniilsus hiilib vaikselt ligi. Enivei diibid ei ole nummid.

Ja lõpetuseks self-made tarkuseteri:
- Me kahtlustame alati teisi selles, milleks me ise võimelised oleme.
- Tiblad istuvad bussis alati teiste inimeste kohtadele.
- "Pea pole prügikast" on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.