Millest oleneb suhtlemisoskus? Ükskord ma kohtasin sööklas üht meest, kes ruumipuuduse tõttu minu lauda istus ja me hakkasime omavahel vestlema ning mulle tundus, et oleme juba pikka aega tuttavad olnud. Läksin sööklast ära ja mul oli hullult õnnelik tunne, et olen leidnud hingesugulase! Nojah, pärast muidugi irvitati mu naiivsuse üle ja öeldi, et „kamoon, mingi libe tüüp istus sinu lauda, et sulle ligi ajada, ajas suvalist loba ja sina läksid liimile!”.
Teine kord läksin üksi ühele peole, kus ma kedagi ei tundnud (loll tegu juba ette) ning märkasin seal paari inimest, keda nägupidi koolist tundsin. Läksin siis nende juurde, kui kõige tuttavamate inimeste juurde seltskonnas. Omavahelise pingutatud vestluse alguseks oli küsimus: ”Ja kuidas sina oma erialavalikuga rahul oled?”. Ma tegin sellest seltskonnast üsna kiiresti minekut, sest jubedalt ebamugav oli.
Tegelikult on sellised olukordi rohkem. Mõnikord käime kellegagi koos koolis või töötame tükk aega ühes kontoris, kuid omavahel kahekesi jäädes tekib piinlik vaikus ja rääkida pole millestki. Samas astub keegi esimest korda uksest sisse ja ta tundub nagu vana sõber.
Noh, mina mõtlen seda nii, et see sööklamees, kellest algul juttu oli, tundus huvitav seetõttu, et ta tundis ka minu vastu huvi. Ükskõik, mis laadi huvi siis. Need peoinimesed aga minust ei huvitunud ja üritasid vaid viisakusest paar sõna vahetada. Kas see on siis suhtlemisoskus või puhas huvi ümbritseva vastu? Et kui puhas huvi ümbritseva vastu, siis peaks haritud inimesega kindlasti huvitavam vestelda olema? Aga ma olen tähele pannud, et tihti see nii pole – mõni kõrgestiharitud on nii ülbe, et tema küll teiste inimeste vastu huvi ei tunne. „Tal on targematki teha”. Suhtlemisoskust pidi arendada saama. Mina seda ei usu, sest kunstlikult huvi juba ei tekita. No selle suhtlemisoskuse õpetamise all mõeldakse küll enamasti seda, et kuidas teha nii, et sinu sõna peale jääks. Ja see pole päris see suhtlemine ka, mida mina silmas pean.

„Miks mind peaksid mingid mõttetud inimesed huvitama, mul on oma tarkade ja andekate inimeste seltskond olemas!” (levinud mõtteviis)
„Miks ma peaksin teiste kirjutatud raamatuid lugema, ma oskan ju ise ka mõelda!” (tuntud mõte Gyrcalea Ithaka Maria Rahula suust)

Hmm..mulle tunduvad need kaks kuidagi sarnastena?