"Žest, mis reedab - olen persevest" (A-Rühm, Tantsime gangreeni)

Paljud tõed on liiga julmad, et neid välja öelda. Suur osa inimesi peab end erandiks, kuigi on tegelikult reeglid.Huvitav, mitu korda on sulle öeldud, et oled "kuradi värdjas pede" nii, et sa seda ise ei kuule? Noh, kõrvalautodest, selja taga jne. Mõtle sellele.Anonüümselt sõimata on nii rahustav ja ohutu. Tavaliselt ei kuulda, ei aimatagi. Jah, eks ise pargid ka vahel natuke viltu või kõnnid liiga aeglaselt, see aga ei anna teistele õigust sedasama teha. Ja kui sa veel teaksid, mida su sõbrad sinust tegelikult räägivad! Näkku öelda pole vajadust - ega see, et keegi loll on, minu mure ju eriti ei ole. Las olla loll edasi, normaalsest inimesest ongi vähe rääkida. Oi, aga see on ju nii häbiväärne! Peeretamine on kah häbiväärne, aga ikkagi teevad seda kõik.See on muidugi jäme üldistamine ja kindlasti leidub ka viisakaid inimesi. Kõik vannuvad nüüd käsi südamel, et nemad kuuluvad sinna viisakate inimeste erandlikku lahtrisse.Kas sellest piisab, et ei tuldaks enam oma illikukupisinunnu juttudega? Ja et ei hakataks armuma?