Judas Rising

Ma sain kusagilt targaks, et blogi tuleb ikka iga päev kirjutada. Tegelikult ma ei vaevle mõttepuuduse käes ega midagi, ma olen perfektsionist. Ja ma ei tahaks iialgi oma blogis kedagi nimepidi või äratuntavalt mainida, mis muudab tööprotsessi veel keerukamaks. See loomulikult ei välista oletusi, kuid vähemalt ma ise neid ei põhjusta. Lisaks pean ma kvaliteet-kirjutamiseks klapid peast võtma, sest millegipärast satuvad muidu teksti täiesti mõttevälised sõnad ja ka lauseehitus tuleb kohtlane. Hetkel ma klappe peast ei võtnud, eksperimenteerin, noh. Kunagi ütles üks tark inimene (tean täpselt kes, aga ei ütle), et psühhiaatri juurde ei tasu minna, sest igaühele meist on võimalik diagnoos panna. Ma olen kergelt autistlik. (Tulge nüüd jah ja hakake kaigastega materdama, et koleda haigusega nalja teen.)
Teemast siis seda, et sain jõuluks Scissor Sistersi plaadi. Last.fm väidab, et tegemist on glam rockiga. See peaks ilmselgelt vale olema, mul tekkisid esmased assotsiatsioonid hoopis Bee Geesiga. Eile oli just juttu sellest, et tegelikult kuulab ülisuur protsent inimesi mingit täiesti kahtlast muusikat – electrot ja indie rocki/popi. Populaarseimad tag’id last.fm-s on näiteks alternative, indie, electronic ja rock (see viimane iseloomustab millegipärast absoluutselt kõike). Populaarseimate artistide nimistus kohtab selliseid imelikke asju nagu Muse, Death Cab for Cutie,, My Chemical Romance, Snow Patrol, Sufjan Stevens, The White Stripes ja Bloc Party. Samas 50 enimkuulatava nimistus Eestist pärit kasutajate kohta leiab neist „imelikest” vaid 3 tuntumat, kellest ka mina midagi kuulnud olen. Minu jaoks kuuluvad nad kõik vaieldamatult „kahtlase” muusika alla, mida ma parem teist korda ei kuulaks. Scissor Sisters on ka „kahtlane”, kuid omab vähemalt mingit rütmi ning hoolimata sellest, et kõik lood on ühtlane tapeet, ei hakka väga igav.
Eile saatsin pika pingutuse peale ka Aastahiti ära. Olen küll kindel, et minu lugudest ei pääse ükski esimese 100 sisse ja isegi neid oli raske leida, sest 75% headest lugudest tuli välja praakida põhjusel, et need jäid kõvasti kaugemasse aega kui 2006.
Ei tea, kas põhjuseks on mu liigne muusikatarbimine, kuid enamik värskest muusikast tundub mulle igav, veniv ja ilma pauerita. Teksti pole üldse või korrutatakse mingit jama. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja värk.
Endale soetatud eelmisel aastal ilmunud plaatidest märgiks ära Lordi „Arockalypse” ja Rob Zombie „Educates Horses”. Mõlemad kõvasti alahinnatud asjad.