Mitte enam nii ilusad, kuid toredad mehed.

Tänane Postimees kirjutab sellest kui halb film on "Rocky Balboa". (Tegelikult on kirjutises ka positiivset, aga üldmulje on pigem ikka nii 3-).
Ma käisin ka seda nädalavahetusel vaatamas. Tõsi ta on, et enamikel kinokülastajatel oli vist igav - perefilm jah, peksmist oli ainult lõpus natuke. Rahvast oli üldse küllaltki vähe, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et kogu saagat mäletavad inimesed on ehk liiga vanad ja väsinud (või need, kelle iidoliks Rocky oli, on end jõusaalis lolliks rühmanud) ning nooremail ei teki Rockyga erilisi mälestusi. Mul on Rocky kõik eelnevad osad DVD-na olemas. Vaadanud ma neid kõiki ei ole. Seega ei räägiks mitte konkreetsest filmist vaid kangelastegelaskujudest.
Kui ma väike olin, siis olid sellised mehed väga moes: Rocky, Ameerika ninja Michael Dudikoffi kehastuses, Krokodill Dundee. Tegelased, kes olid üdini üllad ja alati kõigist tugevamad. Mulle läksid sellised kangelased rohkem peale kui ebareaalsed Super- või Batmanid. Tänapäeval on vist aru saadud, et nii häid ja tublisid inimesi tegelikult ei leidu ja kangelased on kadunud. Nad on elu keerdkäikudesse kinni jäänud ja kompromisse teinud.
Mulle Rocky meeldis - tõi tagasi ilusa lapsepõlveunistuse sellest, et inimene saab väärikas olla. Ma arvan, et tegelikult on kangelased kasulikud, vähemalt Rocky ütles päris palju õigeid asju. Tänapäeva filmides on keskendutud rohkem eriefektidele ning unustatud, et lool võiks ka mingi taust olla. Oleks ju ilus loota, et kui enam kuidagi ei saa, siis võid alati A-rühma appi kutsuda, sest nemad ei kaota kunagi. Et tegelikult on kangelased meie keskel olemas. Et inimesed ongi ilusad ja head. Et pahadest saab alati jagu.