Ma teile kirjutan

Oma elust saab kirjutada mitut moodi. Üks võimalus on kõik otse ära rääkida, et see ütles seda ja tegi toda. Teine võimalus on otsida mingi üldisem nimetaja ja asjast nimesid nimetamata kokkuvõte teha. Kui seda üldisemat mõtet ei leia, siis polegi ehk põhjust täpset sündmuste käiku ette kanda? Enamikel kohtumistel ja käikudel ju tegelikult seda polegi – seega puudub neil minu jaoks ka jäädvustamistähtsus. Või siis on tähtsus niivõrd siseringiline, et kõrvaltvaatajale jääks kõik asjaosalisi ja ajalugu tundmata niikuinii arusaamatuks. Viimasel juhul tuleks ka kindlasti nimesid nimetada. No kasvõi selleks, et hetkel sündmusest kõrvale jäänud siseringlased sellest osa saaksid. Mul puudub selline tugev sisering, kes alati üksteise tegemistest ülevaadet omab, seega puudub mul ka vajadus kedagi kõigest toimuvast informeerida.
Mina ja mulle lähedalseisvad inimesed oleksid arvatavasti pigem ebameeldivalt üllatunud kui oma nime kusagilt eluprotokollist leiaksid. No mõni mu väga hea tuttav on ses suhtes lausa paranoiline – sinu isik ei tohi kusagil tuvastatav olla ega kellegagi seostatud. Kes teab, kes selle infoga midagi teha oskab. Minule näiteks ei meeldi ennast kusagilt tuttavate pildialbumist leida – kes on luba küsimata mu juhmi näoga kusagile üles riputanud? Jah, sinu arvates nägin ma kindlasti igati tore välja…
Muidugi võiksin ma anonüümselt kirjutada ja kõik ülejäänud tegelased varjunimedega varustada, aga see oleks kuidagi igav. Keda ikka huvitab mingi anonüümse Malle elu? Mina ei loe kunagi mulle võõrase inimeste elust, sest kõige mõistmiseks peaksin ma endale selgeks tegema kõigi asjaosaliste suhted ja tegelikult meenutaks lõpptulemus ikkagi keskmist seebiseriaali. Päris kronoloogilist eluülevaadet võin lugeda ainult mulle tuttavate inimeste kohta huvist, et mis neist siis ka saanud on. Elu on elu, seisukohad ja mõtted on intrigeerivamad. See on muidugi väga subjektiivne arvamus. Kunagi lugesin kellegi arvamust, et kõige huvitavamad on just lihtsa, naturaalse elu kirjeldused.
Mina kardan tõelisi tundeid arvutiekraanil. Õpetati ju juba lapsepõlves, et tunded, mis kõigile nähtavad, hävivad kiiresti. Siiamaani on meeles üks kurb lugu staarikesest, kes oma uue kallimaga ajakirjakaanel poseeris, kuid piltide ilmumise ajaks juba temast lahku oli läinud. Ta vist lausa jäeti maha – ma kujutan ette, et leheputkades pilte nähes võis inimesel päris valus olla.
Mõtted ja seisukohad saavad õnneks ainult siis haiget teha kui sa neis valetad.