Mis krdi kevadest te siin räägite? Mina olin eelmise nädalavahetuse tööl ja ka kõik valged õhtud. Kui te arvate, et ma olen seetõttu jube heas meeleolus ja reibas, siis eksite. Mul ei ole absoluutselt aega, tunnen, kuidas seljas radikuliit võimust võtab ja lihased arvuti taga kärbuvad. Ma suren kontoris arvuti taga, oma elu mammona kummardamisele loovutades.
Kõige selle jama peale jõudsin ma tegelikult päris palju. Laupäeval käisin teatris vaatamas etendust „Beautiful Bodies” (seda nime ei saa ju teistsuguses lauses kasutada, kuigi kavalehelt võis lugeda ka eestikeelset varianti „Kenad kehad”, mis minu arvates igati ok oleks…). Ma läksin teatrisse totaalses stressis ja enesetapumeeleolus, nii et suutsin end täielikult lavalolijatega samastada ja kuivatasin salaja pisaraid. Täpsemalt ei hakka ütlema, kes tegelastest nii südamelähedane tundus, aga ega seda pole raske arvata, vist. Minuga kaasas viibinud ema väitis, et etendus oli hirmus „oige” (hmm, speller ei karju, seega on selline sõna täiesti olemas) ja tema küll naiste koosviibimistelt sellist õhkkonda ei mäleta. Mina pole eriti korralikel naiste koosviibimistel viibinud ja seega ei tea öelda. Täitsa ok etendus oli, kuigi väheke ettearvatav. Jaanika Sillamaa mind ka ei häirinud.
Eile oli mul tõele au andes selline pool-vaba päev, käisin linnas. Ostsin ühe väga hea raamatu – „Vana viha”. Soovitan soojalt lugeda – täpselt selline raamat, et keerad lehte ja mõtled, et vot täpselt nii ongi! Tegemist siis erinevate autorite esseedega Eesti reaalsuse teemadel, enamik neist ajakirjanduses avaldatud, aga kes siis kõiki lehti ikka lugenud on. Veidi ka vormist – raamat on selline nunnu – roosa ja karvane. Palju roosasid ja karvaseid raamatuid teil kodus on? Avalikus kohas on seda aga raske lugeda (mina seda tegin), kuna lehed on suures osas lahti lõikamata. Kellel teist on kodus paberinuga? Ma ei mõtle siinkohal neid jubedaid, tavaliselt kontorites leiduvaid tapariistu. Oma esimeses töökohas veristasin end sellega nii põhjalikult ära, et isegi meessoost tootmisjuhil läks süda pahaks. Mina mõtlen sellist ilusat merevaigust ümarat asjakest, mis mul vanematekodus kusagil leidub. No igatahes tundus kuidagi kultuuritu lehti kööginoaga surkida, kuid muud üle ei jäänud.
Lisaks ostsin endale kollased kingad. 150 krooniga tänapäeval kingad saada on ju täielik vedamine. Selgituseks see, et ma ei ostnud kingi niisama vaid seetõttu, et mul oli neid vaja :P
Tööorjuse lihtsustamiseks panin täna töökuulutuse üles, et abi leida. Loodame nüüd, et midagi tuleb. Sunnin neid oma motivatsiooni ka põhjendama, mis muidugi valikut ahendab aga parem karta kui kahetseda. Saladuskatte all võin öelda, et eesti keele oskus on minu silmis ikka kole tähtis. No ei saa tõsiselt võtta neid „programeeriaid”, kuigi tunnistan, et düsgraafia on haigus. Keegi võiks põhjendada, kas keelevaist ja loogiline mõtlemine on omavahel kuidagi seotud. Mulle tundub oma kogemuste põhjal, et on, andke mulle andeks.
Ahjaa, rootsi pool soovitas mul otsida sotsiaalset inimest. Ma ei pannud seda kuulutusse. See sotsiaalsus, mis minu jaoks üldiselt eksisteerib on nagu ameerika müüt „Vana viha” ühes artiklis (mul pole raamatut hetkel käepärast) „Hi! How are you!”, „Not good, my mom just died”, „Oh, that’s great! Have a nice day!”. Selliseid inimesi mina pe(õ)lgan. Ma arvan, et ükski meist siin kontoris pole piisavalt sotsiaalne, kuid me saame hakkama. On ka meist hullemaid, ma usun, et rootsi pool soovitas mul pigem sellistest hoiduda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar