Tagasi kodumaal

Issand, ma ei viitsi suhelda! Täna lülitasin lausa telefoni välja.
Vastused enamlevinud küsimustele:
Ei, ei ole hea tunne tagasi kodus olla.
Ei, mul ei ole möödunud haigusest nägu aukus - ma olengi selline.
Ei, ma ei päevitu ja mind ei huvita absoluutselt nahavähi provotseerimine ja enneaegne vananemine.
Ei, ükski araablane ei tulnud mind käperdama ja üllatus-üllatus see ei ole seal isegi kombeks.
Jah, ma olen kuulnud, mis meil siin toimus.

Lühiülevaade sündmustest oleks siis järgmine:
nagu ma juba ette ennustasin, ei pääsenud ka mina kõhugripist. See tabas mind täpselt peale aasta esimest grilli ja siiamaani on tunne, et sel aastal rohkem grille ei tule. Kõige parem oli olla vahetult peale oksendamist, minust saaks hea buliimik, sest lõpupoole hakkasin ka ise head tunnet provotseerima. Koirohu tinktuuri sai kah pudelite kaupa manustatud - ei saa aru, miks inimesed Martinit ja muid absindimaitselisi jooke joovad aga koirohtu nähes suu viltu tõmbavad.
Otse keset okserallit olin sunnitud lennukisse istuma ja Aafrikasse sõitma. Lõbus oli lennukis modelli mängida - toidu seest paar tera riisi nokkida, klaas vett juua ja ülejäänu alles jätta. Ja loomulikult ei olnud tagasiteel enam see hea riisiroog vaid mingi keskpärane kuskuss kahtlase kalaga.
Tuneesiasse jõudes avastasin ennast üldse mitte sellest hotellist, kuhu end piltide järgi majutatavat uskusin, taevas oli ühtlaselt hall ja ma magasin terve esimese päeva maha kiristades hambaid - "I WANT MY F***ING MONEY BACK!". Järgmisel päeval tuli päike välja ja selgus ka, et kuigi hotellimüüjate Photoshopi oskus oli tasemel, olid siiski ka lubatud hüved olemas, kuigi mitte päris seal, kus need pildi pealt paistsid. Kahe päeva pärast kadus päike taas ja seekord jäädavalt. Muidu oli tore.

P.S. Vahvad on inimesed, kes saadavad oma väheminformeeritud tuttavatele sms-e sellest, et kodumaale pole mõtet tagasi pöörduda ja nemadki ootavad juba sadamas Soome viivat laeva. Meie seal saime ju uudiseid vaid Ostankino pealt ja nende adekvaatsus on teada.
P.P.S. Fotol olev numpsik on tsurikaat.

Üks tõsine mure

Ma võib-olla ei tohiks seda siia kirja panna, kuid vaikida ka ei suuda.
Minu viimase poole ja natuke peale aastase kogemuse tulemusena võin öelda, et suurem osa TÜ lõpetajatest ei suuda end riigikeeles vigadeta väljendada. Ja ma ei pea silmas võib-olla tühiseid komavigu vaid "mata"-vorme, tegija-vormi, liitsõnu ning isegi kaashäälikuühendeid. Keeleoskust ei garanteeri ka eesti filoloogia lõpetamine. Mina seda lõpetanud ei ole, mul puudusid üldse ülikoolis igasugused kohustuslikud keeleloengud, kuid mul on vähemalt ettevaatust (ja austust lugeja vastu nagu mõni väidab) oma tekst hiljem üle lugeda. Kuidas sa kirjutad, et oled täpne ja tähelepanelik kui ennast tutvustavas kirjaski osa tähti vahetuses või puudu?
Kole mõeldagi, et mõnedest õnnetutest filoloogidest tulevad ju ka tulevased õpetajad. Mul juhtus kord selline lugu, et õppejõud, kes uhkelt tahvlile "effektiivne" kirjutas, noris selle kallal kui töös kõik read ühepikkusteks polnud aetud . Jah, ma saan aru, et enamik õppejõude on kaua kaugel välismaal inglise keeles tudeerinud jne aga ikkagi tahaks sisiseda...
Mu vanaema ohib alati kui "Kes tahab saada miljonäriks" vaatab, et kust see inimeste kitsas silmaring küll tuleb. Ma siis üritasin talle seletada, et kui keskmisele inimlapsele koolis võrdse tähtsusega matemaatikat, ajalugu, psühholoogiat, majandust ja veel sadat asja õpetatakse, siis tal ei jäägi palju muud üle kui kõik valimatult pähe tuupida ning peale tunnikontrolli unustada.
Samas ei ole kirjakeelt mitte oskava inimesega tööturul suurt midagi teha isegi siis kui ta kõiki koolis õpitud fakte üks-ühelt teab. Kõrgharitud inimene, keda arvuti taha lasta ei saa, sest jumal teab, mis kokku kirjutab. Välja arvatud muidugi juhul kui tulevikus kõik sellised on ja kedagi ei üllata, et sa "hea programeeria" oled...

Kurat, Jumal on mu vist maha jätnud

Nii see on vist jah. Juhtusin kunagi millegipärast mingile kristlaste leheküljele, kus kuulutati, et nendega, kes jumalavaenulikku muusikat kuulavad, hakkab koledaid asju juhtuma. Mul on kalduvus igasugu teooriaid uskuda.
Mu mees sai kõhugripi ja kuna see on ülinakkav, siis on ehk tundide küsimus, millal minagi wc-poole torman. Muidu poleks ju midagi, aga kui me 20.ndaks terved ei ole, saame nii 17 000 krooniga vastu pükse. No ega see vist jube suur raha olegi, kuid vastu pükse saada ei meeldi mulle ka 100 krooniga.
Tegelikult ei saa raha eest kõike nagu ma eile enne pasanteeriapuhangut nentisin ja hiljem sellele kinnitust sain. Algul mõtlesin seda, et rahu ja vaikust ei saa ka selle 19 miljoni eest, mida Viking Lotos reklaamiti ja hiljem olin veel kindlam, et kõhugripist ei saa samuti mitte mingi raha eest kiiremini lahti. Pühi või tagumikku selle 19 miljoniga.
Muusa-saaga jätkuks tuli välja, et ümbrikku pidi rappima siiski keegi meie majast, mitte postiljon. Mees pakkus lahenduseks ahvatleva piraka kirjapommi postkasti sokutamist. Kahjuks ei oska ma seda pommi valmistada, aga netist pidi ju igasugu tarkusi leidma. Teine võimalus olevat kirjad tavotiga kokku määrida, et siis hiljem postkastirappija sõrmejälgede abil tuvastada. Postkontorist öeldi veel, et te ei kujuta ettegi, milliseid inimesi kõik olemas on! Jube jube.
P.S. Täna öösel lõugasid alt venelased, aga nende hääli oli lausa lust kuulata, vahelduseks ülemisele tümakale. Hommikul kell 6.45 äratati looga Angina "Bolela" (loodan, et see ei ole mingi vihje mind tabavale angiinipuhangule)

Mind peksti

"Kuule, kas see on normaalne kui kõrvast verd tuleb?" (tegelikult on see üks tsitaat mingist saasta-noortekomöödiast) küsisin ma pärast 15-tollise supakaga volüüm põhjas Tharaphita kuulamist.
Uus plaat sai ostatud ja täitsa hea on, kuigi mulle meeldib siiani "10 000 eestlast" kõige rohkem.
Mul on kodus 90nesed Estonia kõlarid ka ja mingi raju võimendi aga ma ei saa neid eriti kasutada, sest tavaliselt kuulan ma muusikat arvutist. No arvuti taga on mul ka suured kõlarid, kuigi mitte 90sed. Aga mina ei ole müraterrorist, mu pea jõnksub hoopis instinktiivselt ülevalt tuleva tuima tümaka taktis. Mu normaalne unevajadus kõigub 12-13 tunni vahel ja 6 tundi maganuna tahaks lihtsalt pidevalt kellelegi hammastega kõrri karata. Varsti saab siit vist lugeda minu hulluksminemise valulist saagat ja ma ei luba, et see ei lõpe mootorsaemõrvade stiilis.
Telekas räägiti mingist kutist, kes muidu oli "jumala normaalne poiss" aga siis tabas teda valgustuslik idee omaenda orjast ja ta hakkas Frankensteini valmistama - andis inimestele unerohtu ja sel ajal kui need tudusid, puuris neile koljusse augu ning süstis sinna hapet. Poisi suureks kurvastuseks ei mõjunud see aga kuidagi eriliselt (isegi mitte fataalselt, muide) ning ebaõnnestumise kurvastusest andis ta end üles.
Ahjaa eelmise nädala Muusavarguse saaga lõpetuseks - see saabus nüüd kaebamise peale kohale lahtirebitud ümbrikus. Ma tahaks teada, kas kellelgi õnnestub elada oma elu nii, et teda ei peteta, paljaks ei varastata, tünga ei tehta? Lihtsalt rahulikult ja normaalselt, ilma, et ta pidevalt oma kaaskodanike peale kaebamas käima peaks või iga lihtsamagi asja saamiseks kümnete instantside poole pöörduma ei peaks.

Värdjad

Vahel (ja viimasel ajal liigagi tihti) tekib täiesti jõuetu tunne.
Isegi mu mees, kes tavaliselt ülimalt külma kõhuga on, küsis mult täie tõsidusega, et kust küll tulevad inimesed, kes teistega ei arvesta?
Sellised inimesed, kelle ainuke rõõm elus on end igal võimalikul ajal täis tõmmata ja makk tümakaga põhja keerata. Kahjuks selline vist keskmine eestlane ongi. Nagu Maimik „Vanas vihas” nendib – vaadates Õllesummerit on selge, et eestlane on ikkagi seast arenenud. Kuigi nagu Villu Tamme laulab - „ei tea, miks on tavaliselt pollari sümboliks siga, loom, kes ei tee heast peast kellelegi viga”.
Teistega ei arvesta tavaliselt teismelised, kellele aga aru üldiselt pähe saab panna. Pealegi laamendavad noored harva – siis kui pleiss vaba ja kuskilt pappi saab. Aga mida sa teed 30-40 aastaste inimestega, kes täpselt samamoodi käituvad? Kui politsei kutsuda, siis poevad vaikselt kappi ega ava ust. Avalduse kirjutasin.
Hea küll, peale 23 on nüüd lärmi vähem olnud, kuid enne seda antakse nii nagu torust tuleb. Ja siis ei saa sa mitte midagi teha, istud nagu laborihiir oma puuris ja värised ning ootad, et kell ometi kiiremini liiguks. Isegi oma mõtteid ei kuule.
Mõtled, et läheks ja ütleks, et kas teid tõesti ei häiri, kas te ei soovi hetkekski vaikust või on vaikuses liiga valus oma tühja pead taluda, kas te vaikselt raamatut ei taha lugeda? Või ütleks, et mina tahan oma mõtteid veel kuulda, kodus vaikust nautida ja raamatut lugeda? Küll nad siis saaks naerda! Mõtle, mingi värdjas käis mölisemas, kuradi intellektuaal, tema tahab vaikust ja raamatut lugeda böhöhööö!
Me oleme (ja mitte ainult meie) enne politsei kutsumist tõesti ka sõnadega läbi saada üritanud, aga mida sa räägid sigalakku täis keskealise beibega (mehe kirjeldus ukse avanud tegelasest), kelle meessõbrad lihtsalt rögisevad, et küll saab rahu ja loomahäältega jätkavad.
Tagatipuks on nüüd keegi mu Muusa kah postkastist ära varastanud. Kuigi jah, miks peaks keegi meie majast ajakirju-ajalehti varastama, siiani oleme me ainukesed, kellel mõni ajakiri või ajaleht kodus käib. Täpsustuseks – ma ei ela enam ammu Põhja-Tallinnas vaid täiesti tavalises naabruskonnas.

Who’s Your Daddy?

Ma saan aru, et mu vanavanaisa oli ülbe sakslane ja ema väidab ka, et tal on kõvasti sinist verd veenides, samuti olen avastanud, et kõik mu austusväärsed tuttavad väidavad endal kaljukindlalt võõra vere sees mässavat. Jah, ega Eestis ju puhast eestlast olegi, kuid kõik inimesed vähemalt ei toonita, et nemad küll orjarahva hulka ei kuulu.
Mul viskab silme eest mustaks, kui keegi kasutab minu suhtes nö sundivat kõneviisi (ma pole tegelikult grammatilisi termineid kunagi õppinud) „siis sa teed selle ära, siis võtad selle ja paned sinna.” Ega need ütlejad vist mõistagi, kui rämedalt nad minu isiklikku ruumi tungivad ja ega ma neile seda välja ka ei näita tavaliselt. (Kuigi mul on üks legendaarne krüpteeritud tapmisähvardusi täis koosolekuprotokoll ka olemas…)
Kui inimesed mul midagi teha paluvad, siis ma ei tõrgu. Võlusõnad „palun” ja „kas sa saaksid” töötavad.
Huvitav seik on, et ma pole seda „sunnitud kõneviisi” mitte kellegi teise, kui ainult eestlaste suust kuulnud. „Sa siis toimetad sellega?” (see sõna „toimetama” tekitab mus tõelise okserefleksi). Eestlane armastab jubedalt hierarhiat ja juba seetõttu ei taha ma enam ühtegi eestlaste juhitavasse ettevõttesse tööle minna. Sõnad „ülemus” ja „alluv” peegeldavad kõiki tumedaid jõude, mis meie kultuurile nii omased on. Minu jaoks on allumine ja alandus sünonüümid. Loomulikult on ka välismaiseid ettevõtjaid, kes oma tööjõudu orjadena kohtlevad (äärepealt oleks kirjutanud „alluvatena”, aga see oleks ju täiesti loogiline olnud), kuid oma maal ja oma rahva peal on neil seda millegipärast raskem teha.
Kui ma ikka kuulen alaealistest, kes töötavad lepingut omamata 16 tundi päevas ja saavad vähem kui miinimumpalk ning imestavad, et üldse mingi seadus olemas on, mis seda keelab, siis ajab ikka karvad turri. Põhiline vastus on, et mis ma siis teha saan, kuhu ma kaeban, mis siis saab, kui kaeban jne. Kõik pätid elavadki meil nii hästi rõõmsas teadmises, et ega keegi ju niikuinii vastu ei hakka. Ise kutsusin eelmisel nädalal 2 korda naabritele politsei ja tundsin vist lausa õigustatult hirmu, et kas nüüd minuga seetõttu midagi halba ei juhtu…

„Sa peaksid oma naisele käitumist õpetama!” Ok, selline lause kuulub küll madalalaubalisele taksojuhile, kuid üldjoontes iseloomustab mingi osa inimeste suhtumist naine olemisse. Õnneks kasvatati mind üles teistmoodi kui Barbie-raamatutele tuginedes ning keegi osanud mind uskuma panna, et olles sellest õnnetust soost, pean ma alati kellelegi toetuma ning kellegi teise selja tagant välja piiluma. Ükspäev kohtasin just naisterahvast, kes küsis: „kas see pole mitte inimväärikust alandav, elada kellegi teise kulul?”. Sellele vastab kohe üks tubli neiu naistefoorumist: „kui naine on seda väärt, siis miks ta ei võiks lasta mehel endale kõike osta kui too tahab!”…Tegelikult ma saan aru, et peaks rahulik olema – ma ei puutu ju sellise seltskonnaga kokku, aga ikka millegipärast nad häirivad kui kusagil silma/kõrva ette jäävad.
Jah, Skandinaavia feministid on hirmsad, rikuvad kogu ühiskonna ära. Aga kui meil on pool ühiskonda sellised, kes enda eest seista ei oska ega üksinda toime ei tule?