Mind peksti

"Kuule, kas see on normaalne kui kõrvast verd tuleb?" (tegelikult on see üks tsitaat mingist saasta-noortekomöödiast) küsisin ma pärast 15-tollise supakaga volüüm põhjas Tharaphita kuulamist.
Uus plaat sai ostatud ja täitsa hea on, kuigi mulle meeldib siiani "10 000 eestlast" kõige rohkem.
Mul on kodus 90nesed Estonia kõlarid ka ja mingi raju võimendi aga ma ei saa neid eriti kasutada, sest tavaliselt kuulan ma muusikat arvutist. No arvuti taga on mul ka suured kõlarid, kuigi mitte 90sed. Aga mina ei ole müraterrorist, mu pea jõnksub hoopis instinktiivselt ülevalt tuleva tuima tümaka taktis. Mu normaalne unevajadus kõigub 12-13 tunni vahel ja 6 tundi maganuna tahaks lihtsalt pidevalt kellelegi hammastega kõrri karata. Varsti saab siit vist lugeda minu hulluksminemise valulist saagat ja ma ei luba, et see ei lõpe mootorsaemõrvade stiilis.
Telekas räägiti mingist kutist, kes muidu oli "jumala normaalne poiss" aga siis tabas teda valgustuslik idee omaenda orjast ja ta hakkas Frankensteini valmistama - andis inimestele unerohtu ja sel ajal kui need tudusid, puuris neile koljusse augu ning süstis sinna hapet. Poisi suureks kurvastuseks ei mõjunud see aga kuidagi eriliselt (isegi mitte fataalselt, muide) ning ebaõnnestumise kurvastusest andis ta end üles.
Ahjaa eelmise nädala Muusavarguse saaga lõpetuseks - see saabus nüüd kaebamise peale kohale lahtirebitud ümbrikus. Ma tahaks teada, kas kellelgi õnnestub elada oma elu nii, et teda ei peteta, paljaks ei varastata, tünga ei tehta? Lihtsalt rahulikult ja normaalselt, ilma, et ta pidevalt oma kaaskodanike peale kaebamas käima peaks või iga lihtsamagi asja saamiseks kümnete instantside poole pöörduma ei peaks.