Kui keegi arvab, et blondiinid (mitte ainult juustetoonilt) mulle ei meeldi, siis ta eksib. Sellised lõbusad ja sõbralikud blondiinid on täitsa toredad ja mul oleks hädasti ühte sellist teejuhiks vaja. Ei ole kerge ilma selliseta tänapäeva maailmas.
Üritan siis mina solaariumis hakkama saada - leti taga on kuri blondiin, selliste otstest teravaks ihutud erkroosade küüntega, kes kõige pealt küsib, et mis te selle kinkekaardiga teha tahate? Eee..päevitada tahaks? (Ma saan aru küll, et selle eest võiks vist spraypäevitust ja kreeme ka saada, aga ikkagi). Olles oma soovi selgeks teinud vajan veel kreemi ka (jah, ma olen piisavalt rumal, et seda mitte tavapoest poole odavamalt osta). Nii, mis hinnaklassis kreemi ma soovin? Eee...ööö..huvitav, mis hinnaklassis neid üldse on? Üritan siiski oma kogenematust varjata ja ütlen, et andke mingit keskmisest. Keskmine on 1000 krooni. AAA..UPS..Murdosa sekundi jooksul mõtlen oma kohmetuse varjamiseks selle tonnise pudeli ära võtta. Sitta kah, mind nii kergesti ei loksuta. Õnneks tuleb mõistus koju ja ka teenindaja leebub pakkudes, et hinnaklass on alates kolmesajast kroonist. Teen jälle vea ja ütlen, et no andke siis mõni paarisaja kroonine. Krt, paarsada on 200, mitte 300. Lõpuks saan kreemi.
Selle ajaga on mu selja taha terve haarem tibisid tekkinud. Nii, nüüd teeme kliendikaardi. Teie nimi? Ok, kuulake kõik ja guugeldage hiljem. Sünnipäev? Ütlen päeva ja kuu. Ei taha liiga usin ka olla, äkki nad ei taha sünniaastat? Krt, tahavad. Olen jah vana, vahtige aga vahtige! Vana ja loll.
See on alles kerge osa. Nüüd kabiini. Ukse saan mingi ime abil lukku, etterutates hiljem ka lahti, mis on minu puhul juba suur samm teel osavinimeseks (Homo habilis). Riietevahetamist ja kreemitamist ma igaks juhuks täpsemalt ei kirjelda, see pole nii huvitav. Igatahes lähevad aparaadil lambid põlema enne kui ma kreemitamise lõpetanud olen! Õumaigaad - iga minut maksab ju! Pooleldi grilli vahel, lärtsatan ilge plöraka kreemi jalgadele. Üritan ka kirstukaane peale tõmmata, aga see ei õnnestu eriti. Ei taha sikutada ka, kallis aparatuur ikkagi. Äkki peabki nii poolkinni olema?
Pärast selgub muidugi, et kaas läheb päris kenasti kinni. Kapsli sees on igasugu huvitavaid nuppe ka, aga kes neid vajutada julgeks? Ma ei tea kui keeruline oleks saamatutele solaariumi kasutamise juhendeid koostada...
Kõige lõppedes üritan leida kraanikaussi, kus saaks isepruunistuva kreemi maha pesta. Ei leia igatahes.
Küsimus foorumist: "aga, kas need silma aukudega kaitsmed nibudele panned midagi halba ei tee?"
Jumal tänatud, et vähemalt sellele küsimusele vastuse sain :)
Oli väsitav päev.
Leheküljed
▼
neljapäev, märts 27, 2008
kolmapäev, märts 19, 2008
Imeilus häving
Vaatasin ka eile selle filmi ära. Huvitav ja intrigeeriv film nagu soovitatudki. Mulle avaldas kõige rohkem mõju aga see kui ilus ja meeliülendav kogu see häving oli. Täpselt sama efekt nagu vaadates muidu üsna keskpärast filmi "I Am Legend", mille parimad kohad on just need, kus näidatakse inimestest tühjaks jäänud Manhattanit ja seda, kuidas loodus seal võimust võtnud on. Et kui ilus kõik oleks, kui meid enam ei oleks. Miks karta maailmalõppu (tegelikult ju vaid inimeksistentsi lõppu) kui see nii meeliülendavalt kaunis on? Kas inimesed on looduse ime või hoopis emaorganismi kurnav parasiit? Looduskatastroofid, mida inimene on püüdnud ära hoida, ei ole ju midagi loomuvastast vaid looduse loomulik protsess, mille käigus üks hävineb, et anda teistele võimalus tärgata. Ma ei kujuta ette inimest, kes seda filmi suure hirmu ja südamevaluga vaataks. "Ja maailmameres saab olema nii palju kilpkonni, et nende kilpidel võiks üle mere kõndida!" Võrratu.
Täiesti hämmastav, et üsna lühikese ajaga ei jääks meist tõepoolest mitte midagi järele, ei ühtegi märki, mis tõestaks, et oleme kunagi olnud. Mis järeldusi tehtaks liiva mattunud Giza püramiidide ja rohelusse sulanud Hiina müüri järgi? Kas on üldse reaalne, et meie suudame midagi avastada nende kohta, kes enne meid siin planeedil elanud on, kui ajalugu tegelikult nii lühike on? Kas ei tundu naeruväärne meie püüdlus midagi säilitada ja tulevastele põlvedele märgiks maha jätta? Samas on hea teada, et ükskõik, mida me ka ei teeks, mängib loodus meid alati üle. Äkki me ei olegi mitte kõige intelligentsem liik, vaid hoopis kõige rumalam, kes tulutult vääramatu vastu võitleb, selle asemel, et loodusega harmoonias elada ja seeläbi oma eksistentsi pikendada?
Mulle kui kassinimesele on hea teada, et kassil on selle filmi teooria kohaselt tõepoolest 9 elu ja kiisukesed troonivad kõrgel meie peade kohal veel tuhandeid aastaid peale meid. Ja ma ei imesta kui kassid juba praegu seda teaksid ;)
Täiesti hämmastav, et üsna lühikese ajaga ei jääks meist tõepoolest mitte midagi järele, ei ühtegi märki, mis tõestaks, et oleme kunagi olnud. Mis järeldusi tehtaks liiva mattunud Giza püramiidide ja rohelusse sulanud Hiina müüri järgi? Kas on üldse reaalne, et meie suudame midagi avastada nende kohta, kes enne meid siin planeedil elanud on, kui ajalugu tegelikult nii lühike on? Kas ei tundu naeruväärne meie püüdlus midagi säilitada ja tulevastele põlvedele märgiks maha jätta? Samas on hea teada, et ükskõik, mida me ka ei teeks, mängib loodus meid alati üle. Äkki me ei olegi mitte kõige intelligentsem liik, vaid hoopis kõige rumalam, kes tulutult vääramatu vastu võitleb, selle asemel, et loodusega harmoonias elada ja seeläbi oma eksistentsi pikendada?
Mulle kui kassinimesele on hea teada, et kassil on selle filmi teooria kohaselt tõepoolest 9 elu ja kiisukesed troonivad kõrgel meie peade kohal veel tuhandeid aastaid peale meid. Ja ma ei imesta kui kassid juba praegu seda teaksid ;)
teisipäev, märts 18, 2008
Minu rehad
Seoses Ramloffi postitusega tekkisid ka mul mõned mõtted. Väga huvitav mõttekäik minu meelest ja kindlasti mitte vale.
Millised need minu "rehad" siis oleksid? Üks asi, mida isegi teised minuga koos resideerunud inimesed on leidnud, on see, et ükskõik, mida ma ei teeks ja kuhu ma ei läheks, ikka satub mu lähedusse mõni lärmakas, häiriv, teistega mitterarvestav inimene/seltskond. No seda naabrite nalja, mis mind muidugi pigem nutma ajas, olen ma siin juba kajastanud ka. Ma olen seda siiani võtnud kui Murphy seadust, kuid kui hakata asja teise külje pealt vaatama, siis on kindlasti inimesi, kes ennast sellistest asjadest absoluutselt häirida ei lase. Minuga on muidugi teine lugu ja ma muutun ka ise selliste "elurikkujate" ilmnemisel samamoodi talumatuks isikuks, kes häirijatest vabanemiseks enam-vähem samas kaalukategoorias meetodid käsile võtab. Ei, ma ei mõtle, et lärmajatele näiteks politsei kutsumine vale oleks, kuid tegelikult keerlevad mul peas samal ajal palju hullemad ideed, mis sisaldavad bensiini, tikke, pesapallikurikaid jne. Ja neist ideedest loobuma tuleb mind veenda. Äkki sellised katsumused peaksid mulle selgeks tegema, et elu tuleks kergemalt võtta ja mitte iga asja peale endast välja minna? Pole vaja pisarateni ärrituda, et miks just MINA. "Eksamil läbikukkumine" Ramloffi mõistes oleks siis vist nii kirve haaramine kui ka vaikne kannatamine ja olukorraga harjuda püüdmine. Huvitav on asja juures see, et pea 100% "reha"-juhtudel on adekvaatne reageerimine ja sellejuures inimeseks jäämine alati ka aidanud. Kahjuks pole ma veel õppinud seda koheselt tegema, vaid pean ikka enne varrega näkku saama...
Inimsuhete poole pealt sain ka Ramloffi pool valgustatud :) Tegelikult on ju absoluutselt loogiline, et inimestes eksisteerivad omaduste paarid, millest üks siis positiivne ja teine samavõrra negatiivne. Ja ideaali ei pruugigi seetõttu olemas olla. Näiteks kui mina otsin inimest (no, meest, siis :), kes ei omaks potentsiaali olla liiga võimukas, siis samas paketis tuleb kaasa otsustusvõimetus ja soov mitte vastutada. See oli väga üldistav näide ega põhine kellelgi konkreetsel, eks.
Ega siis pole vist tõesti muud teha kui protsente arvutama hakata ja võrrelda, mida rohkem on ja mida hinnata.
Millised need minu "rehad" siis oleksid? Üks asi, mida isegi teised minuga koos resideerunud inimesed on leidnud, on see, et ükskõik, mida ma ei teeks ja kuhu ma ei läheks, ikka satub mu lähedusse mõni lärmakas, häiriv, teistega mitterarvestav inimene/seltskond. No seda naabrite nalja, mis mind muidugi pigem nutma ajas, olen ma siin juba kajastanud ka. Ma olen seda siiani võtnud kui Murphy seadust, kuid kui hakata asja teise külje pealt vaatama, siis on kindlasti inimesi, kes ennast sellistest asjadest absoluutselt häirida ei lase. Minuga on muidugi teine lugu ja ma muutun ka ise selliste "elurikkujate" ilmnemisel samamoodi talumatuks isikuks, kes häirijatest vabanemiseks enam-vähem samas kaalukategoorias meetodid käsile võtab. Ei, ma ei mõtle, et lärmajatele näiteks politsei kutsumine vale oleks, kuid tegelikult keerlevad mul peas samal ajal palju hullemad ideed, mis sisaldavad bensiini, tikke, pesapallikurikaid jne. Ja neist ideedest loobuma tuleb mind veenda. Äkki sellised katsumused peaksid mulle selgeks tegema, et elu tuleks kergemalt võtta ja mitte iga asja peale endast välja minna? Pole vaja pisarateni ärrituda, et miks just MINA. "Eksamil läbikukkumine" Ramloffi mõistes oleks siis vist nii kirve haaramine kui ka vaikne kannatamine ja olukorraga harjuda püüdmine. Huvitav on asja juures see, et pea 100% "reha"-juhtudel on adekvaatne reageerimine ja sellejuures inimeseks jäämine alati ka aidanud. Kahjuks pole ma veel õppinud seda koheselt tegema, vaid pean ikka enne varrega näkku saama...
Inimsuhete poole pealt sain ka Ramloffi pool valgustatud :) Tegelikult on ju absoluutselt loogiline, et inimestes eksisteerivad omaduste paarid, millest üks siis positiivne ja teine samavõrra negatiivne. Ja ideaali ei pruugigi seetõttu olemas olla. Näiteks kui mina otsin inimest (no, meest, siis :), kes ei omaks potentsiaali olla liiga võimukas, siis samas paketis tuleb kaasa otsustusvõimetus ja soov mitte vastutada. See oli väga üldistav näide ega põhine kellelgi konkreetsel, eks.
Ega siis pole vist tõesti muud teha kui protsente arvutama hakata ja võrrelda, mida rohkem on ja mida hinnata.
Tibiminutid
Kunagi mõtlesin, et kui mingid pulmad peaks ette tulema, siis tuleks kindlasti limusiin rentida. Et, noh, siuke eksklusiivne värk ja saaks kordki elus proovida. Laupäeval sõitsin limuga peolt koju getosse 150 krooni eest. Nad on isegi selle nö glamuuri ära lörtsinud. Limusiin ei peaks lihtlabast taksot sõitma. Mingi jube tähistaevas oli lakke tehtud ja nahkistmed ära trööbatud, kuigi jalgu ei lubatud seal ikkagi peal hoida. Mul on tunne, et ma ehk saangi kõik asjad elus järele proovida, lihtsalt selleks, et neis pettuda. "Ma olen kindlasti valges kleidis nii kole!". Päris šampust sai ka joodud, aga kui juba esimene pudel mulle suvalist Sovetskojet meenutas, siis ega need järgmised kakski asja paremaks ei teinud (vähemalt sai ennast goloddiggerina tunda :P). Miks just need peod kõige rajumateks osutuvad, kuhu sa suvalise kampsuniga kohale ilmud ilmse kavatsusega see õhtu vaikselt ja ontlikult mööda saata? Põlevaid shotte sai ka joodud ja need ei ole üldse saatanast, nagu keegi kunagi väitis. Järjekordselt sai tõestatud fakt, et sõbrannadega ei ole mõtet peol käia - no ei saa nalja, ei saa.
"Läheks ostaks ühe koksi?"
"Kui sa tahad, siis lähme ostame, mul ükskõik."
"Ei, mul ka. Ei, kui sina tahad, siis lähme."
"Tahad, lähme ära siis?"
"Ei, kui sina tahad siia jääda, siis me võime ju jääda."
Ei, asi ei ole raisatud raha hulgas või selles, kelle taskust see raha tuleb. Asi on näiteks selles, et sõbranna selja taga seistes suvalisi beibesid käperdada on perversne aga mõne mehe selja taga seistes saab tavaliselt nalja.
"Läheks ostaks ühe koksi?"
"Kui sa tahad, siis lähme ostame, mul ükskõik."
"Ei, mul ka. Ei, kui sina tahad, siis lähme."
"Tahad, lähme ära siis?"
"Ei, kui sina tahad siia jääda, siis me võime ju jääda."
Ei, asi ei ole raisatud raha hulgas või selles, kelle taskust see raha tuleb. Asi on näiteks selles, et sõbranna selja taga seistes suvalisi beibesid käperdada on perversne aga mõne mehe selja taga seistes saab tavaliselt nalja.
neljapäev, märts 06, 2008
Hala
Niisiis, jälle kargas elu näkku. Tegelikult ma ka unistasin sellest, et seekord võiks ju õnneks minna. Nii nagu ma alati olen selliste asjade puhul unistanud ja lausa ette kujutanud, kuidas pärast elu oleks. See on vist viga olnud. Ma tavaliselt ei kuku asjades läbi ja kui kukun siis ainult sellistes, mis tegelikult ka midagi muudaksid. Ehk siis tere tulemast keskpärane ja hall elu, mis siis arvatavasti see õige tee on. Mõtleme positiivselt - nüüd ma vähemalt jälle tean, et just sinna halli massi ma kuulungi ja pole midagi imelikku kui ma halli massi vääriliselt elan. Tegelikult mind isegi natuke häirivad inimesed, kes tulevad ütlema, et pole midagi ja ära anna alla või proovi veel. Milleks? Ma ei ole kunagi teisele katsele läinud. Läks siis läks. Ma loodan, et sisimas ei ole see - "te tegelikult ei vääri ega mõista mind, pole viga ega mul pole teid ka vaja"-suhtumine. Tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et ma ei ole fenomenaalne nagu Liis Lass.
Kunagi ma ei sallinud kui inimesed kasutasid väljendeid nagu "ma olen inimene nagu sinagi", "me oleme kõik võrdsed" jne. Praegu tundub mulle, et enda kuidagi eriliseks pidamine kuulub vanuserühma 13-21 arsenali. Sellest noorem osa püüab küll pigem iga hinna eest teistega sarnane olla ja nö võlts-erilisuse kõrghetked jäävad rohkem keskkooli, kus mõni rumal võtabki tõe pähe soovitust, et ta on eriline ja võiks kuhugi pürgida. Mõnusalt kibestunud jutt tuleb välja. Kui sa ei ole mitte milleski andekas ja koledalt keskpärane siis mis üle jääb? Endasuguseid juurde toota, ohjeldamatult tarbida ja turvaliselt massi sulanduda. Unustada mõte sellest, et sinust mingi märk maha võiks jääda. Miks antakse ambitsioonid neile, kes neid realiseerida ei suuda?
Mõtlesin endale juuksepikendused panna, et need viimased mõttekad aastad vähemalt ilusanagi mööda saata. (Jumaluke, see oli iroonia, paluks mitte brigaadi välja saata)
Kunagi ma ei sallinud kui inimesed kasutasid väljendeid nagu "ma olen inimene nagu sinagi", "me oleme kõik võrdsed" jne. Praegu tundub mulle, et enda kuidagi eriliseks pidamine kuulub vanuserühma 13-21 arsenali. Sellest noorem osa püüab küll pigem iga hinna eest teistega sarnane olla ja nö võlts-erilisuse kõrghetked jäävad rohkem keskkooli, kus mõni rumal võtabki tõe pähe soovitust, et ta on eriline ja võiks kuhugi pürgida. Mõnusalt kibestunud jutt tuleb välja. Kui sa ei ole mitte milleski andekas ja koledalt keskpärane siis mis üle jääb? Endasuguseid juurde toota, ohjeldamatult tarbida ja turvaliselt massi sulanduda. Unustada mõte sellest, et sinust mingi märk maha võiks jääda. Miks antakse ambitsioonid neile, kes neid realiseerida ei suuda?
Mõtlesin endale juuksepikendused panna, et need viimased mõttekad aastad vähemalt ilusanagi mööda saata. (Jumaluke, see oli iroonia, paluks mitte brigaadi välja saata)
esmaspäev, märts 03, 2008
Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tahan seda kohe
Taaskord suudetakse üks minu suurimaid probleeme teiste inimeste poolt kenasti ära defineerida. Taaskord Punase Hanrahani blogis.
Ma olen ise ka sellest kusagil ja kunagi kirjutanud, kuidas kõik teised nii hästi teavad, milline ma olen, mida tahan ja millest unistan. Ega poleks ju midagi hullu kui see lihtsalt teadmiseks võtta, aga minu probleem (pseudo?) seisneb selles, et ma ei kipu enam eristama, mida ma tõesti ise tahan ja mida ma teiste arvates tahan. Kas mingit asja tahan tõesti mina või on see ühiskonna surve? Või väidan ma end midagi mitte tahtvat just seetõttu, et mulle seda pähe määritakse, kuigi tegelikult sisimas on pähemäärijatel õigus? See viimane on eriti tõenäoline, kuna ma kipun igasugu süsteemide vastu mässama küll. A la - kõigile naistele meeldib kui neile lilli kingitakse. Oi, kuidas ma püüan alati vastupidist tõestada, aga ometi ei oleks ma ilmselt vihane, kui keegi mulle lilli tooks. Äkki on see kõik selline "viinamarjad on hapud" suhtumine, et niikuinii keegi ei kingi lilli ja siis ütlengi, et pole mul vajagi? Jälle tuleb see õnnetu "ei lind ega loom" nahkhiir meelde ja seekord ma ta üle uhke ei ole...Äkki oleks lihtsam üles tunnistada, et kõik inimesed ongi siiski täpselt ühesugused - äraostetavad, konservatiivsetes soorollides kinni ja instinktidel baseeruvad loomad? Igaüks, kes väidab, et ta ei magaks paari miljoni eest ükskõik kellega, ei unista valges kleidis altari ees seismisest, seitsme lapse üleskasvatamisest ega alfaisasest, kes suurt raha koju tassiks, valetab endale. Võib-olla valetabki? Tõde on liiga labane, et seda tunnistada?
Hea küll, nii hull see lugu kindlasti ei ole, liiga palju on ka teistsuguseid inimesi, kes enda õnnelikud olevat väidavad. Ja võib-olla on tõesti just need nö konservatiivid ise hädas, et teistele oma jama pidevalt pähe määrivad. Aga ikkagi, kuidas teada, mida sa ise tahad? On olemas inimesi, kes teavad lapsest saati, et neist saavad arstid, kolme lapse vanemad ja nad ostavad endale maja mere ääres. See on tore, kui kõik läheb nii, nagu nad plaanivad. Kui aga ei lähe, siis on vist hullem olla nende nahas, kui planeerimata eluga ullikese nahas. Või ongi olemas kaks erinevat vaadet elule - kõik on planeeritud ja "ma ei tea, mis ma tahan" lähenemised, mis siis üksteisemõistmise välistavad. Mõlemad usuvad teineteist valel teel olevat ja südames endale valetavat ning üritavad teist "ümber pöörata". Ja lõppude lõpuks kahtlevad enda tee õigsuses mõlemad. Strateeg mõtleb salaja teki all, et mis siis kui kogu plaan oli juba alguses viltu ja plaanita tegelane kahtlustab, et oleks ikka pidanud mingid verstapostid maha märkima.
Kuidas saab teada, mis teisele hea on kui seda enda kohtagi ei tea? Ja miks on ikkagi teiste arvamus meile oluline?
Ma olen ise ka sellest kusagil ja kunagi kirjutanud, kuidas kõik teised nii hästi teavad, milline ma olen, mida tahan ja millest unistan. Ega poleks ju midagi hullu kui see lihtsalt teadmiseks võtta, aga minu probleem (pseudo?) seisneb selles, et ma ei kipu enam eristama, mida ma tõesti ise tahan ja mida ma teiste arvates tahan. Kas mingit asja tahan tõesti mina või on see ühiskonna surve? Või väidan ma end midagi mitte tahtvat just seetõttu, et mulle seda pähe määritakse, kuigi tegelikult sisimas on pähemäärijatel õigus? See viimane on eriti tõenäoline, kuna ma kipun igasugu süsteemide vastu mässama küll. A la - kõigile naistele meeldib kui neile lilli kingitakse. Oi, kuidas ma püüan alati vastupidist tõestada, aga ometi ei oleks ma ilmselt vihane, kui keegi mulle lilli tooks. Äkki on see kõik selline "viinamarjad on hapud" suhtumine, et niikuinii keegi ei kingi lilli ja siis ütlengi, et pole mul vajagi? Jälle tuleb see õnnetu "ei lind ega loom" nahkhiir meelde ja seekord ma ta üle uhke ei ole...Äkki oleks lihtsam üles tunnistada, et kõik inimesed ongi siiski täpselt ühesugused - äraostetavad, konservatiivsetes soorollides kinni ja instinktidel baseeruvad loomad? Igaüks, kes väidab, et ta ei magaks paari miljoni eest ükskõik kellega, ei unista valges kleidis altari ees seismisest, seitsme lapse üleskasvatamisest ega alfaisasest, kes suurt raha koju tassiks, valetab endale. Võib-olla valetabki? Tõde on liiga labane, et seda tunnistada?
Hea küll, nii hull see lugu kindlasti ei ole, liiga palju on ka teistsuguseid inimesi, kes enda õnnelikud olevat väidavad. Ja võib-olla on tõesti just need nö konservatiivid ise hädas, et teistele oma jama pidevalt pähe määrivad. Aga ikkagi, kuidas teada, mida sa ise tahad? On olemas inimesi, kes teavad lapsest saati, et neist saavad arstid, kolme lapse vanemad ja nad ostavad endale maja mere ääres. See on tore, kui kõik läheb nii, nagu nad plaanivad. Kui aga ei lähe, siis on vist hullem olla nende nahas, kui planeerimata eluga ullikese nahas. Või ongi olemas kaks erinevat vaadet elule - kõik on planeeritud ja "ma ei tea, mis ma tahan" lähenemised, mis siis üksteisemõistmise välistavad. Mõlemad usuvad teineteist valel teel olevat ja südames endale valetavat ning üritavad teist "ümber pöörata". Ja lõppude lõpuks kahtlevad enda tee õigsuses mõlemad. Strateeg mõtleb salaja teki all, et mis siis kui kogu plaan oli juba alguses viltu ja plaanita tegelane kahtlustab, et oleks ikka pidanud mingid verstapostid maha märkima.
Kuidas saab teada, mis teisele hea on kui seda enda kohtagi ei tea? Ja miks on ikkagi teiste arvamus meile oluline?