Kui keegi arvab, et blondiinid (mitte ainult juustetoonilt) mulle ei meeldi, siis ta eksib. Sellised lõbusad ja sõbralikud blondiinid on täitsa toredad ja mul oleks hädasti ühte sellist teejuhiks vaja. Ei ole kerge ilma selliseta tänapäeva maailmas.
Üritan siis mina solaariumis hakkama saada - leti taga on kuri blondiin, selliste otstest teravaks ihutud erkroosade küüntega, kes kõige pealt küsib, et mis te selle kinkekaardiga teha tahate? Eee..päevitada tahaks? (Ma saan aru küll, et selle eest võiks vist spraypäevitust ja kreeme ka saada, aga ikkagi). Olles oma soovi selgeks teinud vajan veel kreemi ka (jah, ma olen piisavalt rumal, et seda mitte tavapoest poole odavamalt osta). Nii, mis hinnaklassis kreemi ma soovin? Eee...ööö..huvitav, mis hinnaklassis neid üldse on? Üritan siiski oma kogenematust varjata ja ütlen, et andke mingit keskmisest. Keskmine on 1000 krooni. AAA..UPS..Murdosa sekundi jooksul mõtlen oma kohmetuse varjamiseks selle tonnise pudeli ära võtta. Sitta kah, mind nii kergesti ei loksuta. Õnneks tuleb mõistus koju ja ka teenindaja leebub pakkudes, et hinnaklass on alates kolmesajast kroonist. Teen jälle vea ja ütlen, et no andke siis mõni paarisaja kroonine. Krt, paarsada on 200, mitte 300. Lõpuks saan kreemi.
Selle ajaga on mu selja taha terve haarem tibisid tekkinud. Nii, nüüd teeme kliendikaardi. Teie nimi? Ok, kuulake kõik ja guugeldage hiljem. Sünnipäev? Ütlen päeva ja kuu. Ei taha liiga usin ka olla, äkki nad ei taha sünniaastat? Krt, tahavad. Olen jah vana, vahtige aga vahtige! Vana ja loll.
See on alles kerge osa. Nüüd kabiini. Ukse saan mingi ime abil lukku, etterutates hiljem ka lahti, mis on minu puhul juba suur samm teel osavinimeseks (Homo habilis). Riietevahetamist ja kreemitamist ma igaks juhuks täpsemalt ei kirjelda, see pole nii huvitav. Igatahes lähevad aparaadil lambid põlema enne kui ma kreemitamise lõpetanud olen! Õumaigaad - iga minut maksab ju! Pooleldi grilli vahel, lärtsatan ilge plöraka kreemi jalgadele. Üritan ka kirstukaane peale tõmmata, aga see ei õnnestu eriti. Ei taha sikutada ka, kallis aparatuur ikkagi. Äkki peabki nii poolkinni olema?
Pärast selgub muidugi, et kaas läheb päris kenasti kinni. Kapsli sees on igasugu huvitavaid nuppe ka, aga kes neid vajutada julgeks? Ma ei tea kui keeruline oleks saamatutele solaariumi kasutamise juhendeid koostada...
Kõige lõppedes üritan leida kraanikaussi, kus saaks isepruunistuva kreemi maha pesta. Ei leia igatahes.
Küsimus foorumist: "aga, kas need silma aukudega kaitsmed nibudele panned midagi halba ei tee?"
Jumal tänatud, et vähemalt sellele küsimusele vastuse sain :)
Oli väsitav päev.
Hahhaahhhaahhhh =)
VastaKustutaMa hakkasin solaariumis käima pärast ülikooli esimest aastat ja tundsin end seal alguses täpselt samasuguse saamatuna. Ajapikku harjud ja julged juba nuppe ka vajutada kartmata, et kirstukaas siis kinni klõpsab ja sust küpsekana valmistatakse =)