Kas sa oled hull peast?

Niisiis, bingo: "Ei ole mingit selget kvalitatiivset vahet normaalse psühholoogilise muutlikkuse ja kliiniliselt diagnoositud vaimsete häirete vahel." (M.Rutter "Geenid ja käitumine. Looduse ja kasvatuse koosmõju.") Mis ei tähenda, et vaimseid häireid ei eksisteeriks vaid seda, et kusagil on mingi hall piirkond, kus toimub üleminek ja see ei ole täpselt määratletav.
Kui ma küsisin hüpoteetiliselt, et kus see piir läheb, vastati mulle, et tunned end puudutatuna või? Hmmm. No juba mu ema ütles, et psühhoneurost tuleks parem eemale hoida, sest igaühe jaoks meist on diagnoos olemas. Me kõik käitume ju nii erinevalt, et spektri teises osas asuva jaoks võib esimese otsa käitumine raudkindlalt hulluse alla liigituda. Hull on ju üldse tänapäeval moesõna. Mul hakkab õudne kui palju (minu meelest) normaalset loovust hulluse alla paigutatakse - kunagine tuttav tahtis oma last uurida lasta, sest see kasutas mänguasju neile mitte määratud rollides - a la nukuahi oli majaks ning mängis rollimänge, kus ennast mõne loomana esitles. Aga see ei ole ju õige, protesteeris ema...Nojah, erandeid, kus selline fantaasia ohtlikuks osustub, on (üks väike poiss, keda kutsuti põssaks ja kes oli südamepõhjani liigutatud kui sai teada, et suurena ei tule temast kesikut jõululauale vaid hoopis mees), kuid üldjoontes on loovus üks inimesele kõige kasulikumaid ande.
Kunagi ärritas mind üks Toe Tagi lugu, kus üritati väita, et lastekirjanikud on oma tegelased narkouimas välja mõelnud. Kas siis ilma keemilise stimulatsioonita loovust olla ei saa? On nad ise nii hädised, et ei kujuta ette kirjanike nö loomulikust intelligentsist tulenevat vaimulendu? Oh jah, ilmselt võib nüüd öelda, et mul ei ole huumorimeelt aga mulle tundus see tõesti kuidagi kohatu.
Loovus loovuseks, kuid kas pole mõeldav, et hüperaktiivne inimene peab introverti autistiks? Ja see introvert ekstraverti hüperaktiivseks? Kuivõrd objektiiveslt saab hinnata kellegi teise oletatavat vaimset häiret? Kas võimalikku vaimset häiret, mis ei kahjusta inimese toimetulekut, on vaja ravida? Lihtsam on täiskasvanute puhul - kui hääl peas häirib, siis saan ise ravile minna, aga lapsed? Lapsed ongi imelikud, enamik nende käitumisest ei allu täiskasvanutemaailma reeglitele - nad võivad nurgas istuda, ennast kõigutada, enda või mänguasjadega isikustatult rääkida, asjatult ringi joosta ja karjuda. Kas liigmuretsevad vanemad võivad sellistele "hulludele" lastele neid piirates ja nö normaalseks sundides kahju teha? Kui ka last arsti juurde ei viida ja seal vanemaid maha ei rahustata võib vanematest erinev temperament lapse mõistmisel ikkagi raskusi valmistada. Iga perekond on erinev ja nagu näha igasugustest naistevahetustest, peab enamik inimesi teistsuguseid ikka täiesti segasteks. Elukaaslane valitakse tavaliselt endasarnane, aga kui laps tuleb teistsugune? Kui paljude laste iseärasused kodus maha surutakse? Mõistvaid, tolerantseid ja intelligentseid inimesi tundub ju vähemuses olevat - seega surutakse võõrastesse raamidesse üle poolte lastest. Ega see leebemal juhul suunamine pruugigi alati vale olla - n. kui hüperaktiivne ja tormakas laps suunatakse mõne rahulikuma hobi juurde, sest ohtlikega tegeledes suureneks tema tõenäosus hukka saada, muidugi juhul kui laps ka ise rahulikumast hobist huvitatud on (kui mõelda nüüd, siis ilmselt üsnagi ebatõenäoline variant...).
Üks jubedamaid õudusklišeesid on ju see, kuidas omateada normaalne inimene kuulutatakse hulluks, väänatakse käed selja taha ja topitakse igaveseks ajaks kuhugi kinnisesse asutusse. Aga tegelikult? Kui palju on neid, kes arvavad, et teatud inimeste või suisa ühiskonnagruppidega tuleks nii teha või neid vähemalt natuke ravida? Kui palju julgust nõuab, et minna haiglasse kui tõesti tunned, et midagi on viltu, kahtlustes, et võib-olla ei tulegi enam tagasi või kui tuled, siis mitte enam endana? Kui paljud inimesed suruvad alla oma emotsioone ja lihvivad käitumist, et teistele mitte imelikena tunduda?
Me kardame vaimselt haigeid inimesi. Varem kardeti või vähemalt ei osatud kuidagi käituda ka füüsiliselt teistsuguste inimestega (ega praegugi olukord just kiita ei ole), kas tolerantsuse kasvatamiseks oleks kasulik ka vaimselt haiged tervete sekka lasta? Mõtlen siis neid, kes ohtlikud pole. Tegelikult on enamus neist ju ka praegu meie hulgas ning me ei märkagi neid, kui otseseid väliseid tunnuseid ei avaldu, kuid nii meile kui neile on parem diagnoosidest avalikult mitte rääkida, sest ikkagi kardetakse. Popilt hull või kreisi olemine ei ole mitte kuidagi seotud tõelise diagnoosi kandmisega.