Kole keel

Lugesin Heljo Männi mälestustest , kuidas ta nimetab end keele suhtes tundlikuks "lausa füüsiseni välja" ning kirjutab, kuidas ta ei sallinud võrukeelset sõna "lämmi" mis tal lausa külmavärinaid tekitas. Olen enda puhul ka sellist asja märganud, kusjuures "lämmi" on ka mulle üks vastikuid sõnu, aga ilmselt lihtsalt selle sõna "mämm-mämmilikkuse" ja sellega seoses titelikkuse tõttu. Ma ei suuda ühtegi titte kunagi pudikeeles kõnetada ja suhtun üsna võõristavalt sellessegi kui teised seda teevad. Ema väidab, et see kiiks on mul juba lapsepõlvest kui vanaema mulle "tätudest ja kännudest" rääkis, siis olevat ma kohe väga tõsise näoga teda vaadanud. Massööri olin ka ära ehmatanud kui too oli mu käest küsinud, kas ma "mää-määga" tahan mängida, ma olevat jämeda häälega nõudnud, et anna oinas siia!
Eks need püksikud ja kampsikud lähevad ka ilmselt sinna ritta. Teine asi on veel sõnadega, mis muutuvad eemaltõukavaks kellegi konkreetse isiku kasutuses. Nii ei või ma kuulda "küpadest" (küpsiste hellitusnimi), Sõpakast (Sõpruse pst) ega toimetamisest (tegutsemise tähenduses, keeletoimetamine mind ei häiri), sest need kuulusid ühe mitte just kõige meeldivama inimese keelearsenali.
Paljusid inimesi häirib "masu" ega see uudissõna mullegi eriti ei meeldi, üldse tekitavad uudissõnad enamasti negatiivset vastukaja. No mis sõna on see "väisama"? Uudissõnana tundub see mulle seetõttu, et varem seda ajakirjanudses nii palju ju ei kasutatatud ja ka mu kodus ei räägitud kunagi kellegi väisamisest. See sõna on ju liiga sarnane sõnaga "vägistama"! Võeh. Teine sõna, mida vähemalt Postimees viimasel ajal armastab on "nörritama" - no kes kasutab sellist sõna igapäevaelus? Kõlab kah nagu "löristama"...Ja miks on sülearvuti asemel vaja öelda "rüperaal"? Jubedusi aina lisandub :) Ilmselt on see sügavalt individuaalne, mis sõna kedagi häirib ja ehk on ka õnnelikke, keda ükski sõna ei ahista. Sõltub vist assotsiatsioonidest ja sellest, mida on harjutud kuulma ja kasutama. Üks mu tuttav vaidles kunagi kindlameelselt, et õige on öelda "platsutama" mitte "plaksutama" ja teine väitis, et õige on "ahnepäts" (seoses maia karuga, mis polegi nii ebaloogiline) mitte "ahnepäits".
Sama teema ka nimedega, kedagi solvata mitte tahtes näiteid ei too, aga tavaliselt on ju inimestel mingid nimed meeles, mis nende arvates koledad on (täiesti igapäevaste nimede seas siis, mitte Rögaberdid ja Dildomarid) ja mida keegi teine jälle piisavalt kenaks on pidanud, et oma lapsele nimeks panna. Siinkohal meenub üks toredalt kohatu asendusõpetaja, kes esimest korda klassi ees olles hakkas kõigi nimesid küsima, kuid enne seda ütles enda oma ja tegi selle siis maha öeldes, et sellist koledat vanainimese nime teil kindlasti ei ole. Minu nimi erines tema nimest ühe tähe võrra ja poleks ime olnud ka mõne nimekaimu otsa sattumine, sest tean sellise nimega ka mitut noort inimest. Nii, et nimedega seoses tasuks pigem suu kinni hoida kui valjult hõigata, mis nimed koledad on.