Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga välja mõtlesin, mis on see, mis mind kõige rohkem inimeste juures häirib. Emotsionaalne külmus. Inimesed, kes ei pane teisi enda kõrval tähele, leiavad, et traditsioonid on mõttetud (tõuke saingi daki blogist ja seal viidatud Mari-Leenu artiklist), ei süvene iialgi teiste juttu ega ole empaatilised. Häirib see, kui kaagutatakse (sellised inimesed minu jaoks tavaliselt just kaagutavad) pereväärtustest ja sellest kui oluline on ikka kõvasti sigida, samas kui ise hoolivadki ainult kvantiteedist mitte aga kvaliteedist - omavahelised suhted põhinevad ainult üksteise peale karjumises ja seljataga klatšimises. Osbournede realityt peetakse jubedaks, et kuidas küll seal omavahel räägitakse ja mis sõnu kasutatakse, kuid samas ei märgata seda, et kogu selle hullumeelse pinna all on see imelik pere mitmeid kordi kokkuhoidvam kui nö keskmine eesti perekond. Kui kõike veel laiemalt vaadata, siis seonduvad nende emotsionaalselt külmade inimestega ka rahakultus + rikkuse ja vaesuse haiglane vastandamine ja kadedus, inimestega suhtlemine arvestades ainult teiste kasutegurit, hoolimatus loomade vastu ja kõik muu minu jaoks madal ja jäle. Teiseltpoolt mõtlen, et ehk on viga hoopis minus - mul on krooniline tähelepanuvajadus ja inimesed, kes mulle tähelepanu ei pööra ja vaid oma asjadega tegelevad, tekitavad mus seetõttu ängi. Kuigi seda kirja pannes tunnen, et no ei ole nii, ei ole...Miks peaks argielu raskustes kõik positiivse ära unustama - et kui on raske, siis pole mingit tulu komplimentidest ja pole vaja lastele valetada, et kuskil on mingi jõuluvana. Tunneteta argine realism ajab oksele - selline, kus muretsetakse ainult leiva ja piima pärast, sigitakse instinktist ning kogu aur läheb ellujäämise peale. Et lillede kinkimine on asjatu raiskamine, sest lill närtsib ju peagi ära. Vastik, aga mida aeg edasi, seda enam selliseid inimesi tundub tekkivat. "Jõulud on mõttetu tarbimispüha, uusaasta proletariaadi joomapidu jne" Huvitav, kas mitte millestki rõõmu tundmata on tore elada? Tunda rõõmu sellest, et oi ma olen nii vastik? Üritatakse väita, et ollakse samasugune nagu dr. House. Krt, vaadake korralikult - dr. Houses on mitu korda rohkem inimlikkust peidus kui neis nö "jüngrites".
Ehh, ega mind ajavad ka naerma (öökima?) orkuti kommuunid nimedega "Elu ilusad ja õnnelikud pisiasjad" ning "My boyfriend makes me fly" aga sarkasmil ja emotsionaalsel külmusel on tohutu vahe.
Jujupp, seda "mõttetu proletariaadi joomapidu" väljendit kasutati ka meie peal uusaasta pidustuste puhul. Maitea, ma ei osanudki midagi nagu vastata, lihtsalt vahva on ju sõprade ja toredate tuttavatega koos lõbutseda ja aastavahetus on selleks väga hea põhjus. Iseasi, kes ennast kui täis joob - see juba hoopis teine teema. Proletariaati panna annab ka igal suvalisel teisipäeva õhtul pärast tööd.
VastaKustutaJa tõepoolest on masendav, kui inimesed ei luba endale pisiasjade peale rõõmustamist, justkui antaks luba või volitus õnnelik olla vaid millegi tõeliselt Suure, nohh näiteks paari miljoni krooni või hiiglasliku majalahmaka või jumal teab veel mille eest. Kõige hullem on aga see, kui need, kes ise leiavad, et lillede kinkimine on mõttetu, keelavad seda ka teistele. Ma tean üht paari, kus naispool on siiralt õnnetu, sest nende koos oldud seitsme aasta jooksul pole meespool talle peale esimese deidi kunagi lilli toonud, pidavat mõttetu olema...
Ja seda olen mina ka rohkem kui kolm korda mõtelnud, et miks see tohman end küll Dr. House-iga võrdleb...? =) Et kuidagi küündimatu võrdlus või nii... ;)
No sinu käest ma seda väljendit kuulsingi :P
VastaKustutaJa kui nüüd aus olla, siis see postitus oligi vähe isiklikku laadi...just selles mõttes, et keelatakse ka teistele...
vidio ayam sabung ayam bali bangkok youtube
VastaKustuta