Allakäinud sõprus

Sõbrapäev varsti tulemas, mõtlesin väheke sõpruse ja sõprade üle. Vahel ju ikka mõõdetakse, et mitu sõpra sul orksis või kui pikk su list msn-is on. No mul ei ole eriti. Ma isegi ei hooma, kuidas saab kellelgi mitusada sõpra olla. Ok, ma saan aru, et ega mulgi sadat sõpra ei ole nagu orkut arvab, sealgi suur osa tuttavaid aga ikkagi. Noh, ilmselt kui sa oled tihti koole/töökohti/elukohti vahetanud, siis on neid sõpru (tuttavaid siis tegelikult) mõnevõrra rohkem ja siis kui sa kuulud mingitesse ühingutesse. Ma vahetasin elu jooksul ühe korra kooli (keskkoolist ülikooli minnes) ja töökohti on mul ka "oma pika elu" kohta vaid 3 (tundub, et see tegelikult väga väike arv kui olen vaadanud umbes omaealiste cv-sid). Ühegi ühenduse liige ka ei ole. Kui siia lisada veel vanaema argument, et mul on liiga ülbe nägu, et keegi muga tutvust sobitada julgeks, siis saamegi ühe eraku. Tegelikult on mul ikka sõpru küll, kuid mulle tundub, et ajas sõpruse mõiste nö devalveerub - kui nooremana oli sõber see, kellega iga päev ninapidi koos oldi, siis praegu kõlbab parimate sõprade hulka lugeda ka see, keda paar korda aastas näed. Ja mul on sellest kibedalt kahju! Ma nii tahaks, et mul oleks mõni sõber kellega iga nädal (no ma ei tahagi iga päev) kokku saada ja lobiseda, no nagu "Seks ja linn", noh. Aga siis lugesin seda arvustust nimetet filmi kohta ning hakkasin mõtlema, et äkki selline sõprus on tõepoolest võimalik vaid filmis? Argielus on meil töö ja pere ning sellega seonduvad kohustused (no vähemalt enamikul "Seksi ja linna" tegelaste eakaaslastel). Lohutavalt mainib arvustuse autor aga seda, et kodus on meil ju enamasti "parim sõber" olemas. Aga äkki see "parim sõber" ongi süüdi selles, et meil (üldistan siin, aga olen aru saanud, et väga paljudel naistel on sama olukord) enam sõbrannasuhteid pole? Äkki on mehed nii head "sõbrannad", et naisi polegi vaja? No vähemalt mingil ajal ja siis kui jälle mõtled, et võiks vaadata, mis see sõbranna ka teeb, on tema samuti endale mehe ja lapsed saanud ning ei leia enam sinu jaoks aega. Nii kohtutegi paar korda aastas ja siis ka ei saa korralikult suhelda, sest lapsed kraaksuvad jalus? Ok, nii hull see nüüd ei ole - alati annab organiseerida aga kui tihti viitsitakse kui sõbraga kohtumiseks peab enne paar päeva valmistuma? Endised sõbrad kaovad kuhugi elurägastikku ära ja hea on kui vahel kohtudes nad veel samasugused tunduvad kui kunagi ammu. Siis saab küll lubatud, et peab tihedamini kohtuma aga tavaliselt lubaduseks see jääbki. Oleks seda lapsena teadnud! Siis just mõtlesid, et kui tore on suureks saades ilma vanematelt luba küsimata sõpru külla kutsuda ja teha ainult seda, mida süda lustib! Sellepärast ma vist väga ei mõistagi inimesi, kes mäletavad kooliaega kui midagi halba ja tänavad õnne, et suureks kasvasid. Minu jaoks oli just see aeg lahe vabaduse aeg (mitte et ma siis nõnda mõtlesin...). Enamik probleeme on probleemid ainult vaeste jaoks, kuidagi nii see Kaur Kender kunagi märkis - nojah - oleks mul räigelt pappi, siis ei peaks tööd tegema ja lustiks iga päev sõpradega. Või siis nendega, kes tänu rahale ennast mu sõpradeks peavad (ja kellele ma nende jaoks vabaduse ostma peaksin). On ikka probleem, mida isegi raha ei lahenda!