Blogiteraapia

Sai loetud August Kubizeki noorpõlvemälestusi Hitlerist , kus ühe erakordse omadusena toob autor välja Hitleri vajaduse kogetu endast välja saada ehk siis aluse tema hiilgavatele oraatorivõimetele. Autor märgib lausa, et ilmselt oli ta Hitlerile vajalik kui instrument, kuhu oma mõtteid laadida, kuna avalikult üksi rääkides oleks teda imelikuks peetud. Niisiis ootas ta sageli kannatamatult, millal sõber oma tegemised tehtud saab, et siis päeval mõeldud mõtted talle ette kanda. Kuna see kõik toimus tavaliselt hilisõhtuti, siis olevat autor mõnikord ka tukkuma jäänud, mille peale noor Hitler ta üles oli raputanud ja pahaselt oma monoloogi jätkanud. Järgnev ei seondu enam kuidagi Hitleriga, vaid lihtsalt antud loost saadud mõttega. Kui oluline on tegelikult see, et keegi meid ära kuulaks? Ilmselt on see tegelikult üks vähemainitud inimese põhivajadustest. Inimene saab väljastpoolt tohutult erinevaid impulsse ja ta ei suuda neid kuidagi ainult endale hoida. Inimene on justkui mingi masin, mis analüüsib ja interpreteerib saadud informatsiooni ja peab seda siis edasi jagama - kas rääkides, kirjutades, mingit muud kunstiliiki kasutades. Kuivõrd on võimalik (ja kasulik) see kui info inimesse niiöelda "kinni" jääb? Tundub, et inimene läbi saadava info teisendamise lisab sellele alati midagi endast ja saab seeläbi kuidagi väärtuslikumaks. Kas siis kui infot kuidagi endast välja ei saa, on valus ja halb kõigil või ainult neil, kes peavad end piisavalt väärtuslikuks, et oma mõtteid teistega jagada? Kas infojagamise soov on egoistlik? Või on hoopis üdini inimlik teistele oma olemasolust ja mõtetest teada anda? Mina, kui oma mõtete jagamisega seotud isik pean muidugi normaalseks seda teist varianti. Aga võib-olla mõni inimene tõepoolest ei soovigi ennast teistele nähtavaks-kuuldavaks teha.
Lapseeas oli mul kombeks omaette või õigemini mitte omaette, ma rääkisin seintel olevatele postritele ja neil olevatele iidolitele, terved loengud maha pidada. Sain seetõttu tihti pahandada ja üritasin end nö parandada, aga see ei õnnestunud absoluutselt. Ikka pidasin loenguid sosinal edasi aga mingil hetkel kui teema tulisemaks läks, tõusis ka hääl ja jäin jälle vahele...Eks ma kirjutasin ka, aga alati ei jõudnud nii palju ja nii kiiresti kirjutada kui vaja oli. Eks ma olin ju ainus laps ka, aga ma ei tea, kuivõrd see sellise harjumuse tekkimist mõjutas. Aga jah, alates kellegi omaealisega (ega ju vanematele saanud oma mõtetest avameelselt rääkida, nad poleks mõistnud ja ilmselt ka viitsinud kuulata) koos elamisest on see komme kadunud. Ja ma tõesti ei kujuta ette kooselu kellegagi, kellele oma mõtetest rääkida ei saaks. /Jube eit, kes jahvatab mehed surnuks/