Naine on loom?

Lugedes Kurmo Konsa "Maailm 2.O" nimelist äärmiselt põnevat raamatut, jõudsin kohani, kus kirjeldatakse varases ajaloos tuntud ideed inimest kunstlikult "ehitada". Kuna evolutsioonist veel midagi ei teatud (olgu, tänapäeval nii mõnedki ei usu seda samuti), siis üritati kuidagi lahti seletada inimese teket ja arvati ka seda, et kui esimesed inimesed tekkisid nö mittemillestki, siis peaks see ka tänapäeval võimalik olema.
Niisiis umbes 3.sajandist pärineb esimene teadaolev kunstlikult loodud inimese kirjeldus, kus leitakse, et mehe sperma on täesti võimeline iseseisvaks arenguks. Samast teemast võib nimetada ka 14.sajandist pärinevat ideed, mille järgi loovad inimese mees ja Päike, emal pole muud funktsiooni kui inkubaator ja toitja. Edasi arendasid seda ideed juba alkeemikud, kes väitsid, et sperma tuleb panna "hermeetiliselt suletud retorti, magnetiseerida ja matta hobusesõnniku alla" ning voila! 40 päeva pärast ongi inime valmis. No tegelikkuses olid need toimingud küll kõik keerulisemad aga selle võrra mitte rohkem mõistlikud. Ja miks seda kõike vaja oli? Aga sellepärast, et pääseda materiaalse maailma kütkeist ning mitte lasta inimalgel emasest saastunud saada. Kui seda naist vahel ei oleks, oleks me kõik ülivõimetega poolinglid - nii tollal usuti...
Võtame siia kõrvale nüüd tänapäevast islami, kus samuti naine on "räpane" ja tuleks enne surema jätta kui et meesarst seesugust raviks (Eesti arsti Afganistani kogemus).
Miks need naised siis meestele sedamoodi on tundunud? Tegelikult on üsna selge, et naine on mõnes mõttes rohkem loodusega seotud kui mees - naise elu on tsükliline, seotud kuufaasidega, enamasti on ta rohkem vaimne ja emotsionaalne (seotud ilmselt tugevnenud tajudega, et kaitsta hädaohus oma lapsi) ja mis kõige kummalisem - ta keha moondub ja sealt ilmub mingi kummalise ja õudustäratava protsessi ajal (millest enamasti mehed kõrvale jäetakse)suure kisaga uus inimene. Jah, ja suur tänu tampooni leiutajale, sest ilmselt oli tol hallil ajal ikka päris raske puhtust säilitada, kuigi ilmselt on inimesed alati piisavalt leidlikud olnud igasuguseid probleeme lahendama ja ka sellele olid omad lahendused. Mis sel vaesel varase aja mehel siis üle jäi kui mitte sellist olevust karta ning teda räpaseks ja nõiaks nimetada?
Kõige selle valguses saab küll ainult tänulik olla feminismile ja soorollide hägustumisele, mis on avanud senised sugudevahelised selged piirid. Vähemalt osale tänapäeva meestest ei tundu enam rõve naisele poest tampoone osta või sünnituse juures viibida. Selles mõttes mõistavad tänapäeva mehed naisi kindlasti paremini (öelgu need naised, mis tahes) kui varasemate põlvkondade omad. Ja ma arvan, et see on ikka tohutu suur pluss. Iseasi on, kuidas reageerivad need, kes siiani vanades mallides kinni on - kas moslemid võtavad omaks mõtte, et naine ei ole midagi teisejärgulist või jätkavad nad endiselt muu maailma tagasi pimeduse rüppe kihutamist. Ja kui kaugele lähevad äärmuslikud feministid, kes näiteks selle sama raamatu andmetel ülistavad vastukaaluks günogeneesi ehk siis inimese teket üksnes munarakust hoidudes meessooga "saastumisest"...
Kummaline, kui kaugele see sallimatus erineva vastu võib minna: mehed vs naised, mustad vs valged, vanad vs noored jne.

Võimatu missioon: töö ja pereelu ühildamine

Tänases Postimehes arutatakse taaskord töö ja pereelu ühildamise teemadel. Nagu mina olen aru saanud, siis enamikel juhtudel on see võimatu. Rääkige nii palju kui tahes osalisest tööajast või millestki muust aga ilma et üks pool kannataks, see läbi ei lähe. Mul on osaline tööaeg, saan töötada kodus ja siis kui ise tahan (mööndustega - tööl on siiski tähtajad ja neist tuleks kinni pidada), samas nõuab laps ärkveloleku ajal tähelepanu - ok, ta ei tee seda kogu aeg ja vahel magab, aga mis normaalne töötegemine see on kui pead end pidevalt katkestama? Mu psühholoog ütles, et sellise elu juures on vaimsed häired absoluutselt loomulikud, sest nii ei saa ennast süümepiinadeta killustada.
Niisiis - mine tööle ja jäta laps professionaalide kasvatada. Esiteks ei kujuta ma 1,5 aastast (artiklis leiab tööandjate keskliidu esimees Tarmo Kriis lausa seda, et 1,5 on liig mis liig - nii vana laps on ju ammu küps organisatsiooni rüppe astuma) päev läbi lasteaia suures rühmas kuidagi ette. Ma ise ei ole lasteaias käinud ja olen selle üle õnnelik. Kahjuks ei ole tänapäeval enam selliseid vanaemasid, kes lastega kodus saaksid olla kuna nad enamasti samuti 8 tundi tööl on. Isegi paariks päevaks nädalas ei oleks võimalik hoidjat leida - kontvõõraid ikka oma lapse juurde ei tahaks lasta. Lapse isa võiks kodus olla - no täiskohaga kodus oleks majanduslikult kahjulik ja osaajaga töötades oleks ju täpselt samad probleemid, mis minul praegu. Ma kardan, et tuleb siiski valida, kas üks või teine või siis üritada tablette süües ja mööda teraapiaid joostes (krt, isegi selle jaoks tuleb lapsele hoidja organiseerida) kuidagi nii lapse kui tööga hakkama saada.
Ei tasu sugugi rasedaks jäädes tööandjale lubada, et otse loomulikult teed tööd osaliselt tite kõrvalt edasi - hiljem on raske antud lubadusest taganeda. Veel hullem kui ise tunned, et peaks tööd tegema, sest ilma sinuta kukub maailm kokku. Kõige parem ongi ilmselt olla selline ema, kes on õnnelik, et mingiks ajaks töölt minema pääseb. Nii et naiste karjäärihimu ja haridus on ikka need koledad asjad, mis neid korralikust emadusest võõrandavad...

Köögiblogi

Aastas mõnikord ikka juhtub, et tuleb tuju midagi süüa teha. Ja siis neist mõnest korrast üksikutel see ka õnnestub. Saan aru, et tegelikult see kokanduse alla ilmselt ei käi, aga poleks ma teada saanud, et poes müüakse sellist asja nagu muffinipulber, poleks ma üldse neid tegema hakanudki. Igatahes tulid minu šokolaadi-metsmaasika muffinid ilgelt head välja. Krt, ükski isetehtud muffin ei saa ligilähedalegi! Saan aru, et nipp on metsmaasikate loomulikus veetluses, aga ikkagi. Eriti hea oli muide tainas (damn, ma olen kogu elu arvanud, et tainas on selline kole kõnekeel ja taigen õige aga ÕS väidab, et tainas on soovitatavam). Ma ei saagi tihti aru, miks on vaja head tainast raisata ja sellest keskpäraseid kooke teha kui võiks seda ka niisama süüa - no pannkoogid, täiesti mõttetud asjad ju aga see-eest tainas on väga hea. Muffinid olid head aga välja nägid nad muidugi nagu tüüpiline minu tehtud söök - no kust mina teadsin, et nad ruumi vajavad! Arvasin alati, et muffinipannidel on lihtsalt müügiedu nimel (no et sa ikka rohkem panne ostaksid) neid auke nii hõredalt peale tehtud...
Aga et ennast kiita pean mainima, et eelmine nädal tegin Tom Kha suppi (loomulikult Tom Kha supimaitseainega), mis maitses täpselt sama hea kui Truffe kohviku kana-ingveri kookospiimasupp cappucino vahuga. Ja Truffe toidud on minu hinnangul ühed Tartu parimad. Aga mul on see kiiks, et kodune miljöö pole ikka see ja seetõttu ma ei viitsigi midagi erilist pingutama hakata. Isegi koju tellitud hiina toit ei tundu nii hea kui restoranis söödav. Ma olen vist ilge snoob.
Peagi on plaan teha spagette kooreses päikesekuivatatud tomati kastmes. Tomatid on juba ostetud, koor jäi täna poodi, seetõttu täna veel ei saa. Aga gurmaanid jääge ootele :)

Musklis mässajat igatsedes

Kahe päevaga sai vaadatud kahte filmi, mille tegevus toimub suuremalt jaolt psühhiaatriahaiglas: "Lendas üle käopesa" (1975) ja "Veronika otsustab surra" (2009). Mõlemad filmid on tegelikult head, aga kuna esimene neist on siiski maailmakuulus klassika, mis saanud 5 Oscarit ja teine Paulo Coelho teose ekraniseering, siis võrdluses on esimene teisest muidugi üle.
"Lendas üle käopesa" - võimatult tugevate rollide ja näitlejatega šedööver. Film, mis jutustab ühe loo ning sellega vaataja kaasa elama ja- mõtlema panna suudab. "Veronika otsustab surra" on see-eest tüüpiline Coelho - kõik seletatakse vaatajale ilusasti ära, et iga blondiingi aru saaks (ja pärast teose tohutut sügavamõttelisust kiidaks). Filmi aluseks olevat raamatut ma alles plaanin lugeda (sest nii mulle soovitati kuna film olevat raamatu koopia ja seega eelnevalt lugenuna ei üllata), kuid arvan, et ehk oleks olnud võimalik filmi paremaks muuta just Coelho seletavast stiilist loobudes.
Ma ei tea, milles viga on, kuid kõik uuemad filmid lähevad kuidagi väga kiiresti minust läbi - vaatan ja unustan. Vahetult peale vaatamist on samuti selline õlgukehitav tunne, et noh, oli kah, päris hea vist. Ükski tegelane ei pane endale niimoodi kaasa elama nagu vanemates filmides - on neid tegelasi siis liiga palju või tõesti ei osata neid huvitavalt kujutada. Heas mängus saab tavaliselt kindel olla vaid vanade ja tuntud näitlejate juures - uued on sageli vaid ilusad näod. Viimati jäi uutest filmidest meelde näiteks "The Wrestler" (2008) Mickey Rourke'ga peaosas. Tavaliselt aga tegelased endale kaasa elama ei pane - vaatad lihtsalt, et näha, mis saab ja kuidas lugu lõpeb või ootad, et vähemalt nalja saaks. Vanemates filmides oli tavaliselt üks keskne tegelane, kelle saatusele sai kaasa elada ja kes tavaliselt mingis mõttes kangelane oli - Krokodill Dundee, Rocky, Rambo, Han Solo, erinevad Clint Eastwoodi või Kevin Costneri tegelaskujud näiteks. No more heroes anymore...No mis kangelane on mingi äpust Ämblikmees või uus igati tavaline Batman! Ilmselt on just minu ootused ebarealistlikud, kuid mulle meeldib kui kangelane pööblist eristub aga sedasorti romantikasse enam kellelgi vist usku ei ole...
Huh, ja "Veronika otsustab surra"-filmis kohutas mind ka kõige rohkem see kui tavaline või veel õudsem, vana, nägi välja Sarah Michelle Gellar. See meenutas juba mulle mind ennast! Aga kas filmides ei peaks inimesed siis kuidagi ilusamad ja paremad olema kui päriselt? :)

Psychoterror "Parmakarma"

Kogemused ütlevad, et plaati peab ikka õige mitu korda kuulama, enne kui temast midagi arvata saab, seetõttu ka see jutt siin, mis sisaldab lisaks juba paarinädalataguse esitluskontserdi muljeid, nii hilja ilmavalgust näeb.
Psychoterrori uus plaat Parmakarma üllatas esimesel kuulamisel autos sellega, et ma ei oleks hääle järgi kuidagi arvanud, et lauljaks on Freddy, kuidagi hoopis teistmoodi kõlas. Hiljem, kodus krabisevatest kõlaritest tundus juba rohkem Freddy olevat. Ah, ei ole seal midagi nii uut mu meelest nagu teadjamad arvustajad on hirmutanud - ei ole nii, et ootustele ei vasta. Võib-olla tõesti on osad laulud raadiosõbralikumad kui varasem looming aga eks sealtki leiaks midagi. Üldse, Psychoterror plaadilt tundub selline ilus ja romantiline, kurb saatus ja koledad lood - selline plaat, mida kuulad just sõnade ja meeleolu pärast aga laivis on asi hoopis teine. Ehk siis pannakse täiega nagu viimase plaadi esitluskonterdil Tartus, kus Freddy oli nii omas elemendis, et ei tahtnud pärast lavalt üldse ära minna ja üritas veel peale bändi lahkumistki laulujoru üleval hoida. Rahvast oli muuseas kõvasti rohkem kui sellele paar nädalat eelnenud pungiüritusel, kus peaaesinejaks oli J.M.K.E*. Ja L, kes on meie oma Freddy-gruupi ning alati meeleheitlikult otsib võimalust oma iidoliga kontakteeruda (enamasti tema nime rohkem kui viis korda röökides ja muidu häbi tehes), sai seekord väledate jalgade tõttu Freddyle ka suitsule tuld pakkuda :) Ükskord andis ta Kilingi-Nõmmel isegi meie eelviimase õlle Freddyle ära (oleks ka viimase andnud, aga see oli paremini peidetud), peale seda kui ma ei saanud pool ööd telklaagris magada kuna Freddy telkide vahel kõigile unelaule laulis (mis oli muidugi elamus omaette - ikkagi spontaanne looming). Parmakarma esitlusel läks mul taas kehvemini kui L-l - kukkusin baaritäie inimeste ees külili, kuna letiesine oli lögast libe ja pärast pidin taluma naisjoodikule osasaavaid kaastundlikke pilke.
Mulle meeldivad Freddy tekstid - nii nagu tema on see surnud punkar, kes mängib lõpuni, on Courtney Love see üksik tõeline rokkar, kes läbi sopa end ikka välja veab. Midagi nende tekstides, või õigemini tundes, mida need annavad on üllatavalt sarnast. Võib-olla on see ka kogu nende elatud elu, mis mõlema häälest vastu kõlab. Mulle see meeldib, sest ma olen snoob, kes pole kunagi midagi kogenud.
"Naistele ma valetan
ja mehi ma ei salli
ning omaenda ******
pole miski mulle kallim"

*pilt on tegelikult sellelt ürituselt just
******ropp sõna seestütlevas käändes

Elajad meie keskel

Olen tähele pannud, et on kaks regiooni, kus tehtud filme ja kirjutatud raamatuid vaadates/lugedes võib hämmastuda sealsest fantaasiast ja sageli saada šoki, milliseid jubedusi seal välja mõeldakse/tehakse - üks on Aasia ja teine Skandinaavia. Või on just minuga nii juhtunud. Kuigi vähemalt 2 inimest on mulle tunnistanud, et ka nemad on seda tähele pannud. Selliseid piinamisviise, mis Aasias välja mõeldi ei olevat keegi ületada suutnud ja ise olen ka ikka totaalse šoki saanud mõnda "toredat" filmi vaadates (ma ei vaataks iial selliseid filme aga tavaliselt unustatakse mõned seigad arvustustes ära...). Sama ka nö perverssete Skandinaavia filmidega, millesarnaseid nüüd küll ka meil tegema on hakatud (a la Somnambuul). See sama Stig Larssoni triloogia on ju ka ikka šokeerivam kui mõned tavalised krimkad. Igatahes, sattusin lugema taaskord ühte äärmiselt rõvedat Rootsi raamatut. Rõvedat siis teema suhtes, kuid tegelikult äärmiselt mõtlemapanevat. Ainuke arvustus, mille leidsin on siin.
Ehk siis ootamatu lõpuga lugu, kus mõeldakse selle üle, kuidas reageerib ühiskond kui kord juba karistatud pedofiil vabadusse pääsedes oma kuritegu kordab ning kui tema tapjaks osutub mõrvatud lapse isa, kes teeb seda põhjendusega päästa järgmiste laste elu kuna võimud laste ohutust tagada ei suuda. Me võime selle isa õigeks mõista, sest see, mida ta läbi on pidanud elama on ilmselt hullem hullemast ja pedofiil tundub igale inimesele jäledam võimalikest kurjategijatest, kuid jamaks kisub asi siis kui selgub ühiskonna reaktsioon. Nimelt hakkavad inimesed omakohtu korras karistama tüüpe, kes neile pedofiilidena tunduvad - sageli täiesti ohutuid, kuid lihtsalt veidi veidraid inimesi. Teisi vanemaid enda saatusest säästa soovinud isast saab vastu enda tahtmist kangelane, kelle õigeksmõistmise eest rahvas meeleavaldusteni läheb, sest ei tundu ju õiglane saata trellide taha mees, kes tappis tõelise elaja. Ühele erandi tegemine mõjutab aga kogu ühiskonda ja nii võitlebki prokurör selle eest, et õigusemõistmine käiks seaduste, mitte emotsioonide põhjal. Antud olukorras muutub see aga ilmvõimatuks.
Raamat on tõesti jube ja ma ei soovita nõrganärvilistel seda üldse lugeda, eriti neil, kel endal lapsed. Üldse oleks hea kui selliseid teemasid ei eksisteeriks. Paraku see nii ei ole. Ise lugesin ja ega pärast hea olla küll ei olnud. Samas kujutan ette kui reaalne see teole järgnenud stsenaarium oleks, just selles osas, kus rahvas arvamust avaldama asub. Eks ole ju meilgi iga kuriteo kahtlusega loo all kommentaarideks, et tuleks maha tappa jne. Kui paljud tõesti selle teoks teeksid kui võimalus on? Ja kui paljud tegelikult süütud oleks? Meie tänavas vägistati ja tapeti mõned aastad tagasi noor naine. Täiesti kohutav lugu, eriti veel meie vaikses eramajade rajoonis. Ma ei tea, kas kurjategija saadi kätte, aga kuulsin oma kõrvaga kui räägiti sellest, et ühed ümbruskonna noormehed, kes sageli valjult pidutsesid ongi ilmselt süüdi. Üldise vaikuse taustal piisas vaid nende tegelikult tüüpilisest teismelise käitumisest, et kahtluse alla sattuda, ja mitte lihtsas õunavarguses vaid mõrvas. Ilmselt on inimlik otsida süüdlast aga kui palju see kahju võib tuua kui tõesti tuleb mingi väiksemgi signaal, et omakohus võiks olla lubatud?

Mõnitamine ja kadedus - inimlikkuse alustalad

See telefoniteema jõudis kommentaarides lõpuks hoopis kaugemale välja ja kuna mul on selle mõnitamise koha pealt rohkem öelda kui kommentaariks sobilik, siis teen uue teema.
Kui palju on üldse inimesi, keda keegi kunagi millegi pärast mõnitanud ja alavääristanud ei ole? Suurem osa selliseid episoode juhtub lapsepõlves, sest lapsed on julmad ja neile tuleb inimlikkus alles kätte õpetada, iseasi, kas see alati õnnestub. Tüüpiline mõnitusohver on kindlasti paksude prillidega, trullakas, hästi õppiv ja tagasihoidlik poiss või plika, keda siis erineval moel terroriseeritakse. Omal ajal ei läinud meil asjad küll iialgi ligilähedaseltki sarnaseks juhtumiga filmist "Klass", kuid täiskasvanute eirav suhtumine oli ka siis tunda. Laste asjad - las lapsed klaarivad. Tänapäeval, kahjuks seoses koolitulistamiste jms, on aru saadud, et tegelikult tuleks nendesse "laste mängudesse" siiski sekkuda. Ja mitte sekkuda nii nagu "meie ajal" tavaliselt tehti - kannatanu erilise tähelepanu alla viimisega (konkreetne näide elust - õpetaja ütleb: "Ta on ju ilus poiss! Ilu on vaataja silmades - tule vastama, ilus poiss", tulemus - terve klass naerab mürinal ja mitte kaasa vaid üle.) Tundub, et just see kaaslastepoolne kiusamine/eiramine on põhjuseks, miks nii paljud suureks kasvada tahavad - samas ei arene need kiusajad tavaliselt sugugi edasi vaid nende käitumine paraneb lihtsalt tänu olukorra muutumisele. Tegelikult on ka täiskasvanute hulgas ääretult palju selliseid, kellele teistele s*** keeramine määratut naudingut pakub - olgu ohvriks siis ekskallim või lihtsalt mõni imelik inimene, kelle üle hea naerda. Normaalseks eluks on hädavajalik sellistest võimalikult kaugele hoidmine.
Ilmselt on see kõik inimlik. Tegelikult ei sallita erinevaid ju ka loomariigis. Endast erinevate tõrjumine hävitamiseni välja on evolutsioonilise tagapõhjaga - inimene on sellele veel enda jaoks meelelahutusliku tahu juurde loonud...Ja pole mitte mingit valemit, kuidas sellisest ebameeldivast olukorrast eemale hoida - hiljuti oli juttu tüdrukust, kes oli end tapnud, sest oli ilus ja kaaslased kadestasid ja mõnitasid teda seetõttu. Kadeduse tõttu mõnitamine on ilmselt omane eriti naissoole - kui just kätega kallale ei tulda, siis selles on ohvrile (vastavalt tema enesekindlusele) arusaamise korral isegi midagi koomilist või lausa meelitavat. Kadedus võib tõesti kõrvalt vaadates lõbus olla (kõik laused elust enesest):
"Ma ei tahaks küll ülikooli minna, seal on ainult mõttetud erialad!"
"Ma ei kannaks iialgi hambaklambreid, enne oleks kõverate hammastega!"
"Mehed, kes aitavad kodutöödes polegi mingid mehed!"
"Kui mul ka raha oleks, siis reisima selle eest ikka ei läheks!"
"Suurte rindadega ei sobi ühedki riided!"
ja nii edasi, ja nii edasi.
Ehk siis kooli ajal olin ma hästi õppiv, hambaklambrite ja prillidega, kuid samas arenenud kehaehitusega ning teistest rohkem reisinud ja välismaa asju omav. Loomulikult arvasin ma, et olen kõige õnnetum tegelane üldse, ma ei leia endale iialgi ühtegi sõpra, boyfriendist rääkimata ning mu eluunistus oli olla populaarne ning selle saavutamise teena nägin ainult ilu ja rumaluse kombinatsiooni. Kui mina juba tol ajal maailma sellisena nägin, siis kuidas need tänapäeva lapsed end veel tunda võivad? Äkki ei olegi muud võimalust kui lapsele Armani selga osta, et ta koolis peksa ei saaks?

Kerli uus video ametlikult väljas

Kerli - Tea Party [Official Video] from KerliTv on Vimeo.


Kerli uus lugu filmist Alice Imedemaal. Muusika ei ole küll my cup of tea aga visuaal on see-eest väga ilus. Nagu Lady GaGal, noh :) (Sellest Kerli vs GaGa loost saab lugeda siit) Hea reklaamitrikk muidugi...Kummalisel kombel võib netist tõesti lausa kümnete kaupa selleteemalisi artikleid leida. Nii Eestist ku ka mujalt.

Üks sünnipäev ja üks matus

Pean suure kurbusega tõdema, et minu telefon (jah, see siin pildil on tõesti telefon) hakkab ennast ammendama - aku ei ole enam nii hea kui viimased 5 või rohkem aastat. Kahjuks ma ei mäleta enam, millal ma selle ostsin (tavaline reageering - sa OSTSID sellise? miks jumala pärast?), kuid vähemalt 5 aastat on ta kindlasti mind truult teeninud, sest 5 aastat tagasi elasin ma Tallinnas ja tegin endast sellega Viru keskuse mingi poe proovikabiinis pilti :) Ja need telefoniga tehtud pildid olid nii kõva kvaliteediga, et Rate'i läksid need ilusti üles :) Isegi praegu on kaamera kvaliteet veel võrreldav tänapäevaste mobiilide omadega. Ja kogu Kurjami plaat mahtus sinna sisse. Ning Tallinn-Tartu bussis terve tee Tetrise mängimine ja pleieri kuulamine ei võtnud tal ühtegi posti akut...Oh, nostalgia. Kõige hullem on see, et ma ei tea, millist telefoni nüüd osta. Mulle lihtsalt ei meeldi telefonid, mis näevad välja nagu telefonid :P No mõned nõuded on mul ka - wifi peaks peal olema, sellel praegusel ei ole ja GPRS on vahel ikka näruselt aeglane, lisaks tahan muusikat kuulata ja korralikke pilte teha ning soovitavalt võiks olla tegemist Nokiaga. Poes käies tundus ainuke kena telefon olevat IPhone, kuid ma natuke kardan seda puutetundlikku ekraani - erinevalt mõnest Nokia väljaandest ei paista saavat sellele katet peale panna ja üldse tundub see IPhone mulle kuidagi eriti õrnake. Lisaks sellele, et ma olen käpard, olen ma ka hüsteeriline eit ning lisaks mahakukkumistele on minu praegune üle elanud ka mitu vastu betoonseinaga põrkumist, mis on ka üheks põhjuseks, miks ma ei osta uut akut vaid olen sunnitud uut telefoni vaatama - selles jublakas, mille külge saab ripatsi kinnitada, on väike mõra. (Haa-haa, enamik telefone viskab peale paari kokkupõrget ju lihtsalt sussid püsti). Ma saan aru, et minusugune peaks vist tänapäeva õrnadest disaini+tehnikaimedest suu puhtaks pühkima ja hoopis mõne nö ehitajatelefoni soetama...
Lisaks sellele kurvale uudisele on aga juba homme aasta aega möödas sellest kummalisest inimliku eksistentsi piire ületavast kogemusest, mille tulemusena siin üks blondiin mööda tube jookseb. Ja hämmastusega avastasin, et ma ei olegi kuhugi oma detailset sünnituslugu kirja pannud :P (dream on!). Ahjaa - minu arvates on esimene sünnipäev selline vanemate jaoks tore üritus, et ega kingitusi ju pole vaja kui tüüp ise veel aru ei saa, et neid nõuda tuleks :P Või peaks ikka mälestuste (?) huvides korraldama ürituse, mille jaoks pannakse kinni mõni mängutuba, lastega tegelevad Pipi ja Limpa, šampus voolab ojadena ning kutsutud on 40 külalist (no lapse sõbrad oma vanematega)? Kui teil ei ole ühtegi last ega kogemusi nendega, siis võib-olla te tõesti kujutate ette, et üheaastasel on mõni sõber aga muidu tundub see teile siiski koomiline. Aga selliseid üritusi korraldatakse. Ma ise läheks ka rõõmuga kui süüa pakutakse ja mõni Pipi või muu elukas samal ajal lastega tegeleb...

Olen vist punane vol. 2

Sellest häbiväärsest asjast, et mulle uusaasta jõuludest rohkem meeldib, ma juba kirjutasin. Nüüd tuleb üles tunnistada ka see, et mulle meeldib naistepäev kõvasti rohkem kui emadepäev. Emadepäev seostub mulle süü ja häbiga. Just nimelt - täna nüüd oma ema, sest ta on pidanud sinusuguse läbi valu sünnitama ja siis veel üles kasvatama ka. Ole tänulik, raisk! Ilmselt olen hälbega aga juba lapsena tekitasid kõik need emade ülistamise laulud minus tohutut ebamugavust (Millal maksan memme vaeva?). Kohe rõõm oli mõnda isadele pühendatud harva laulu kuulda - Freud muidugi teadis, mida arvavad väikesed tüdrukud oma isast ja mida emast...Kõik need laulusaated olid minu jaoks lapsena seetõttu häirivad - tundus, et ema jälgib silmanurgast, kas mul on vähekenegi häbi, et teised nii kenasti oma emmedest laulavad, samal ajal kui mina selline häbitu jõmpsikas olen. Mu ema on täiesti normaalne inimene ja mina ka (meie pere standardite järgi :P) aga meil on mõlemal 1 viga ja see on enesekesksus. No ei saa mina aru, miks peaks laps olema tänulik oma vanematele, kes ta siia ilma tõid - tema ise ju ei tahtnud sündida (muuseas, mu ema vaidleks siin mulle vastu). Kasvatamine seisneb enamasti samuti lapse enda reeglitele allutamises. Justkui ori peaks isandale lilli tooma. Ma tean - ma ei ole võimaline normaalseks eksisteerimiseks ühiskonnas, sest ma ei talu juhtimist, juhendamist, õpetamist aga kuidagi olen siiamaani hakkama saanud. Kui nüüd mõelda, siis ühes aspektis on see omadus siiski kasulik - ükski domineeriv isane, kes pikemas perspektiivis mind peksma sooviks hakata, mulle huvi ei paku :)
Aga naistepäev on tore! Saada kinke ilus olemise eest on palju toredam kui oodata tähelepanu lapselt, kellega tahes-tahtmata domineerivalt käitutud ollakse, ise lootes, et ehk laps on unustanud ja tõesti toob need lilled heast südamest ja mitte seetõttu, et issi käskis.
Naistepäeval leidsin pargist just enda number (36 ei ole just kõige levinum jalanumber) punased kontsaga kingad, kenasti pingile asetatud. Loodan, et tegemist ei olnud kuriteo asitõenditega aga igaks juhuks jätsin need sinna. Äkki kellelgi läheb rohkem vaja - näiteks sellel elatud välimusega tädil, kes kord hindavalt prügikastis kellegi stringe mõõtis...

Ma panen hullu

Avastasin raamatu millesarnast pole juba aastaid lugenud. Algul arvasin, et autoriks ongi see sama, kelle raamatud viimasena sellise emotsiooni tekitasid, kuid täna sain teada, et see nii ei ole. Jah, mul ei olegi ainult üks elav alter ego vaid neid on mitu. Ja see täna avastatu on ära teinud kõik, millest mina olen unistanud - kogu pühendumusega ja samas headuses. Seega võin mina siin vabalt edasi oleskleda - sellest ei jää maailmal midagi saamata. On nii hea avastada, et keegi, kes on sinust mitu korda andekam ja erudeeritum ajab sama asja, mida sina ja sa ei peagi oma hädiste oskuste ja teadmistega mingit jama välja punnitama, et inimesteni jõuda, kes niikuinii millestki aru ei saa. Ma pean oma alter egosse veel süvenema, et kindel olla kas ta oma kohta ikka väärib aga esmakohtumine oli paljulubav.

Kas vigu meditsiinis saaks ära hoida?

Jube lugu tänases Postimehes. Kardan, et ise sellist asja üle ei elaks ning peale seda normaalseks ei jääks. Kes on süüdi? Me kõik oleme oma vigadega inimesed, kuid on osa elukutseid, mille esindajad peaksid justkui vigadeta olema. Ise sünnitades ei mõelnud ma hetkekski sellele, et kui arst juba kohal on, siis võiks midagi valesti minna (sellisel hetkel ilmselt ei ole sellised mõtted ka eriti kasulikud ja tõrjutakse seetõttu eemale). Tegelikult oli vanasti sünnitus peamisi noorte naiste surma põhjusi ning on seda arengumaades ka praegu. Aafrikas on palju lapsi ka seetõttu, et üheksast rasedusest jääb ellu vast kolm last (info kahjuks ilmumise lõpetanud ajakirjast Lilit). Arenenud maades on ka ühe lapse kaotus korvamatu trgöödia. Ilmselt just selle tõttu lähevad sellised lood nagu Pärnus juhtunu eriti hinge. Samas on sünnitus ja igasugune muu arstlik operatsioon alati ohtlikud ja seetõttu tuleb nende sooritamise lubamiseks lausa allkiri anda, et ollaks kindel, et asi võib ka ebaõnnestuda. Vigade eest pole meist keegi kaitstud, kuid vead inimestega tegelemisel võivad vägagi saatuslikud olla. Jah, võib juhtuda vale ravim, see vale ravim võib tappa, kuid siis ei saa öelda, et arst oli kuritahtlik. Kuritahtlikult hooletu? Ma ei tea, ma olen elus päris palju hajameelseid vigu teinud ning ei ole kunagi halba soovinud. Just sellepärast ei julgeks ma teha tööd inimestega. Arvud on kindlamad - neid saab tavaliselt üle kontrollida. Jah, arst saab ka üle kontrollida. Aga - olen kindel, et ikkagi ei saa 100% veatust saavutada. Teine asi on juhtum, kus patsient on kindel probleemis (antud juhul käis isa väidetavalt mitu korda arsti appi palumas), kuid arst ei ole ning on endas nii kindel, et ei võta patsiendi arvamust kuulda. Kuidas saab inimestega seonduvas nii kindel olla? Isegi peale 30 aastast töötamist võib ette tulla eriolukordi. Kahjuks olen ka ise kohanud halvustavat suhtumist, et mida sina ka tead ning kohanud meditsiinis ilmsete suhtlemisprobleemidega inimest. Minu arvates on just sellised inimesed need tilgad tõrva meepotis, kes sunnivad inimesi meditsiinis kahtlema ja igasuguseid alternatiivvariante otsima. Väidetavalt olevat Eesti üks enim esoteerikat jms usaldav riik. Samas on kõigile teada eestlase tuntud suhtlemisoskamatus.
Mitte miski ei saa kompenseerida selle naise kannatusi, nii nagu keegi ei saa ilmselt kunagi täit selgust, mis siis õieti toimus. Ma ei taha kedagi seetõttu süüdi mõista, kuid kui lugu oli nii nagu Postimehest seda lugeda sai, et arst lihtsalt ei pidanud olukorda hoolimata patsiendi arvamusest ohtlikuks, siis ilmselt ei ole õige sellise inimese jätkamine arstina (kui muidugi see peale avalikustamist enam võimalik ongi). Kui palju aga on nö õnnetusjuhtumeid, kus patsient ei kaeba, kuid arst saaks ikkagi midagi ära teha, kuid ei tee, kuna arvab, et olukord ei ole nii hull? Mida saaks teha, et sellist asja ära hoida? Me oleme sunnitud arste usaldama ja tavajuhul on see kindlasti ka parem variant kui ise ennast ravima hakata, kuid kas tulebki leppida sellega, et mõnikord võibki valesti minna või tuleks siiski püüda rohkem märgata inimesi, kes ehk oma suhtlemisoskuse puudulikkuse, lohakuse vms tõttu arstiametisse kõige paremini ei sobi hoolimata oma haridusest? Kindlasti on ka osa patsiente lihtsalt rumalad või kiuslikud, kuid kui ühe arsti kohta on juba mitmeid kaebusi erinevatelt inimestelt, siis tuleks sellele reageerida. Aga jälle see suhtlemsoskus...No näiteks on ühes kliinikus alati aegu ühe kindla tohtri juurde, kus aga pidavat käima ainult need kõige tugevamad - emotsionaalselt siis. Tohter võib ju omal alal tugev olla aga on see normaalne, et ta suhelda ei oska? Või on see meil igal alal nii üldlevinud probleem, et keegi teistsugust olukorda ei eeldagi.

Moeeiraja ülestunnistus

Räägin nüüd natuke taga. Kui see on üldse taga rääkimine kuna ma tean, et "tagaräägitav" seda siin niikuinii loeb. Igatahes käisin sünnipäeval ja päevakangelasel oli seljas üks pluus, mis ka minul olemas on. Kahjuks läks minu oma katki ja ilmselt ta mul enam eriti hästi seljas ei istuks ka, aga kuna see sünnipäevalaps on rohkem modellimõõtu kui mina (rääkige minust ka nii taga, palun :P), siis temal nägi see pluus seljas välja nagu uus. Konks siin ongi - nimelt olen mina enda pluusiga uhkelt 9. klassi lõpualbumis. Ilmselt on ka see teine eksemplar sealt ajast pärit.
Tegelikult ei ole see veel midagi - mul on üks särk, mida ma siiani uhkusega kannan, toodud minu emale äia poolt mingist sotsialistlikust vabariigist enne seda kui mina olemas olin. Väga punk punane särk - mustast pitsist äär ja naisenägu ees.
Meenub ka lugu koolist kui klassiõde mu kleiti vaatas ja kohmas, et tal on ka selline aga ta ei kanna seda enam ammu. Ahjaa, see oli põhikoolis ja viimati kandsin ma seda kleiti kodus eelmisel suvel - siis rebenes ta lootusetult ja kuna minust parandajat ei ole (jumal tänatud, et ei ole, siis vist võiks mõni riie vanuses kandjaga konkureerida) tuli ta minema visata. Ühe teise kleidi, millel lukk suvel katki läks, ostsin koos emaga Tenerifelt kui olin 13.
Et siis - kellele kiirmood? Mulle näiteks Monton iseenesest meeldib, mul on üks nende ilus leheroheline kevadmantel, aga üha enam tundub mulle, et peaks vist imelik olema seda neljandat hooaega järjest kanda. Mantel, kuramus, peab vastu ka, erinevalt "kõige ilusamatest" teksapükstest, mis samuti Montoni nime kandsid ja peale paari kuud kandmist tagumikust niimoodi lõhki rebenesid, et neist isegi enam moodsaid rebitud Daisy Duke'e (eee...ilmselt küll pole sellised püksid tegelikult kunagi moes olnud) ei saanud teha.
Kiirmood peakski vist olema selline, et ostad üheks hooajaks ja seejärel unustad, kuid mul ei ole kombeks osta asju, millega ma vaid ühehooajasuhtesse soovin astuda. Sügisel korraldas Kaubamaja kampaania oma vanade riiete äraandmiseks ja kui ma selle vaimus kappi korrastasin, avastasin, et mu nö kõige uuem riideese oli ka juba 3 aastat vana. Jube - mis naine see selline on! Viisingi terve hunniku asju taaskasutusse. Ma ei saa aru, kuhu panevad oma riided need kiirmoetarbijad - isegi minu šoppamisharjumuste juures ei lähe mul kapiuksed kinni.
Ilmselt on mu vanemad suutnud mind kokkuhoidlikult kasvatada, sest niipea kui ma midagi soovisin, küsiti, kas vana on katki ja sellest ilmselt mu harjumus osta asju siis kui "vana on katki". Ükskord isa ütles mulle, et noorel daamil võib ja peabki olema mitu käekotti :). Kui paljudele seda meelde tuletama peaks?
Ühtepidi on see vähetarbimine kindlasti hea, teisest küljest võib-olla ma olen tõesti imelik, et ei käi nädalavahetuseti šoppamas ja julgen käia mitu korda kantud riietega (jumal teab, äkki räägitakse mind taga?). Heh, teisest küljest on vist naiste jaoks palju suurem jututeema see, kui mahutakse oma vanadesse riietesse :)

Ülerahvastatud ülikool

Lugesin tänasest Postimehest artiklit neist sadadest Hispaania filoloogidest, kelle TÜ oli tänu lävendipõhisele vastuvõtule sunnitud õppima võtma. Praeguseks peaks siis vähemalt see esimene sats bakalaureuseni jõudnud olema.
Loen ja imestan - omal ajal oli ikka õnn 4+2 süsteemis õppida, sest nii nagu tollal uue 3+2 kohta räägiti, nii ka välja tuli, et see esimene 3 on ilma järgneva kaheta üsna kasutu. Samas aga pole magistris nii palju kohti ning paratamatult peab osa kolme aastaga leppima. Ehk siis see kolm on justkui keskkooli laiendus, mis sulle aga erialaseid oskusi ei anna. Samas tuli artiklist välja ka kurioosum, et tegelikult ei saadud üheksat Hispaania ja Prantsuse filoloogia magistrikohta täis. Ehk siis kas kogu häda ikka on süsteemis või on ka inimesed ise veidi imelikud? Artiklis on ära toodud mitme noore Hispaania filoloogi karjäärilood - kui ameteid riidepoes (ok, too neiu töötas siiski kooli kõrvalt) ja poole kohaga ujulas ikka saab karjääriks nimetada...Kõige naljakam on aga avaldus ühelt noorelt: "Kui sa oled suur fänn ja asi on väga selge, ainult siis on võimalik erialast tööd teha." Eee...et oh häda kui asi ikka eriti ei meeldi ja koolist sai ka end kuidagi läbi veetud, siis ei saagi erialast tööd teha? Enamikelt intervjueeritutelt tuleb välja, et ega nad eriti veendunud ei olnud oma erialavalikus juba alguses. Aga miks siis õppida kui väga ei huvita ja on enam-vähem selge, et ka erialast tööd ei leia? Kõrvalepõikena võib öelda, et ma ise olin täpselt samasugune erialast mittehuvitunu, kuid minu eriala oli piisavalt lai, et sellega ka mujal läbi lüüa (millega arvestasin kohe eriala valikul, sest olgem ausad, kohe peale keskkooli ennast huvitavat eriala leida on ikka väga raske). Ja tollal sai üsna vabalt valida ka kõrvalerialasid ja vabaaineid, mis oma eriala ebahuvitavust kompenseerisid (ei, see kindlasti ei ole kõige mõistlikum variant).
Ise töölekandideerijate cv-sid vaadates on mind alati hämmastanud kui paljud väga kõrgelt haritud inimesed ei oma mitte mingit töökogemust või siis on see kogemus ainult lihttööde vallas. Saan aru, et sageli olukord sunnib igasugust tööd tegema, kuid minu meelest ei tee see McDonaldsite ja koristamise mainimine cv-s head. Eriti kui inimene ei ole loominguline ega suuda oma varasemat töökogemust kuidagi otsitava tööga siduda.
Tegelikult arutasime juba ülikooliajal, et ega see ülikool meile mingeid praktilisi teadmisi küll ei andnud - pigem laiendas silmaringi ning oli sellega justkui gümnaasiumi pikendus. See pole sugugi halb, sest minu meelest on ikkagi madalamal positsioonil inimene, kes tunneb töö tehnilist poolt, kuid ei saa aru suuremast pildist konkreetse ülesande taga. Samas paneb selline haridus väga suure rõhu õppijale endale - kas ta suudab pakutud teadmistes ise orienteruda, vajaliku välja selekteerida ja seda edasises elus kasutada. Kui ta seda ei suuda, siis äkki ta peakski omandama mingid konkreetsed oskused ja nende najal endale karjääri looma? Ehk siis ülikooli ja kutseõppe vahe. Tegelikult olen ma kogu aeg kindel olnud, et ülikoolis on siiski liiga palju rahvast ning osa neist on seal vaid paberi pärast, kuigi tegelikult aitaksid neid palju rohkem konkreetsed oskused. Samas ma saan aru, et kutsekoolide maine on madal (õnneks see on tõusnud võrreldes minu kooliajaga) ning mitte kõik vanemad ei lepi sellega, et nende lapsel ei ole kõrgharidust. Sama teed lähevad kahjuks ka paljud tööandjad - olen näinud päris palju töökuulutusi, kus näiteks sekretärilt oodatakse kõrgharidust. Ilmselt selle kõige tulemuseks ongi, et teenindav sektor on täis magistrikraadiga ja nelja keelt rääkivaid neiukesi (soolise erinevuse aspekt on juba teine jutt...). No nii võiks ju teeninduskultuur meil viimase peal olla, aga kui inimene ka ise tunneb, et on ülekvalifitseeritud, siis vaevalt, et ta seal leti taga parimas tujus on....

It's Cosmotime!

No on ikka huumor! Kuidas nad selliseid lugusid kirjutavad - et ürita nüüd mõelda nagu mees mõtleks? Kõik naised ju ostavad meie ajakirja kui seal on meeste mõtted kirjas, sest kuidas nad muidu üldse oma boyfriendidest aru saaksid. Mehed on ju Marsilt ja naised Veenuselt ning ainult meil on võimalus mehi dešifreerida. No ok - selle loo kirjutajal on ju tegelikult mõistusega kõik korras, sest ta saab aru kui kasutu on iga pisiasja pärast muretsemine, paaniline kaalujälgimine ja enda võimalikult ontlikust küljest näitamine. Samas tuleb teeselda, et sellistest asjadest arusaamiseks peab tingimata mees olema, kes omakorda arvab, et anna eidele hein ette - eit on õnnelik. Kas osad ajakirjad (ja nende lugejad) pole juba surmani tüdinud neist "mida naised/mehed tahavad"-teemadest? Nojah, uusi 13-aastaseid tuleb ju pidevalt peale, kes iga nipiga mõnd paar klassi vanemat lõngust ära võluda üritavad.
Üldse on tihti see jama, et ostad rumala peaga mõne pealkirja tõttu mingi ajakirja ja pärast saad jälle kahetseda, et läksid lihtlabase triki õnge, kus põneva pealkirja all ammutuntud tõdesid jagatakse. Kuigi ega ma hästi aru ei saagi, millest need ajakirjad kirjutama peaksid - ilmselt pole enam ühtegi teemat ega ühtegi huvitavat persooni, keda erinevad naisteajakirjad veel lahanud ei oleks. Samas ratas veereb edasi - iga hooaeg uus mood, sellest tulenevalt uued meigi- ja juuksetrendid, mõni uus staarike ikka tekib või saab vana lapse/uue kaasa/jätab vana maha/sureb ära (no siis saab teha lausa mitmeleheküljelise tagasivaate), lisaks alati on avaldamata retsepte ja proovimata dieete. Aga suhted - need on enamasti ikka need samad juba sajandeid ja lootus sealt midagi uut ja põhjapanevat leida on ilmselt juba eos luhtunud. Aga loomulikult väärib tunnustust see tubli inimene, kes erinevate pilkupüüdvate pealkirjade all iga kuu Cosmos uusi seksinippe paljastab. Vot tema ees võtaks küll mütsi maha - inimene, kes ka s***st saia suudab teha! (Kamasutra on ju kirja pandud ja palju see inimkeha ikka paindub...)