Räägin nüüd natuke taga. Kui see on üldse taga rääkimine kuna ma tean, et "tagaräägitav" seda siin niikuinii loeb. Igatahes käisin sünnipäeval ja päevakangelasel oli seljas üks pluus, mis ka minul olemas on. Kahjuks läks minu oma katki ja ilmselt ta mul enam eriti hästi seljas ei istuks ka, aga kuna see sünnipäevalaps on rohkem modellimõõtu kui mina (rääkige minust ka nii taga, palun :P), siis temal nägi see pluus seljas välja nagu uus. Konks siin ongi - nimelt olen mina enda pluusiga uhkelt 9. klassi lõpualbumis. Ilmselt on ka see teine eksemplar sealt ajast pärit.
Tegelikult ei ole see veel midagi - mul on üks särk, mida ma siiani uhkusega kannan, toodud minu emale äia poolt mingist sotsialistlikust vabariigist enne seda kui mina olemas olin. Väga punk punane särk - mustast pitsist äär ja naisenägu ees.
Meenub ka lugu koolist kui klassiõde mu kleiti vaatas ja kohmas, et tal on ka selline aga ta ei kanna seda enam ammu. Ahjaa, see oli põhikoolis ja viimati kandsin ma seda kleiti kodus eelmisel suvel - siis rebenes ta lootusetult ja kuna minust parandajat ei ole (jumal tänatud, et ei ole, siis vist võiks mõni riie vanuses kandjaga konkureerida) tuli ta minema visata. Ühe teise kleidi, millel lukk suvel katki läks, ostsin koos emaga Tenerifelt kui olin 13.
Et siis - kellele kiirmood? Mulle näiteks Monton iseenesest meeldib, mul on üks nende ilus leheroheline kevadmantel, aga üha enam tundub mulle, et peaks vist imelik olema seda neljandat hooaega järjest kanda. Mantel, kuramus, peab vastu ka, erinevalt "kõige ilusamatest" teksapükstest, mis samuti Montoni nime kandsid ja peale paari kuud kandmist tagumikust niimoodi lõhki rebenesid, et neist isegi enam moodsaid rebitud Daisy Duke'e (eee...ilmselt küll pole sellised püksid tegelikult kunagi moes olnud) ei saanud teha.
Kiirmood peakski vist olema selline, et ostad üheks hooajaks ja seejärel unustad, kuid mul ei ole kombeks osta asju, millega ma vaid ühehooajasuhtesse soovin astuda. Sügisel korraldas Kaubamaja kampaania oma vanade riiete äraandmiseks ja kui ma selle vaimus kappi korrastasin, avastasin, et mu nö kõige uuem riideese oli ka juba 3 aastat vana. Jube - mis naine see selline on! Viisingi terve hunniku asju taaskasutusse. Ma ei saa aru, kuhu panevad oma riided need kiirmoetarbijad - isegi minu šoppamisharjumuste juures ei lähe mul kapiuksed kinni.
Ilmselt on mu vanemad suutnud mind kokkuhoidlikult kasvatada, sest niipea kui ma midagi soovisin, küsiti, kas vana on katki ja sellest ilmselt mu harjumus osta asju siis kui "vana on katki". Ükskord isa ütles mulle, et noorel daamil võib ja peabki olema mitu käekotti :). Kui paljudele seda meelde tuletama peaks?
Ühtepidi on see vähetarbimine kindlasti hea, teisest küljest võib-olla ma olen tõesti imelik, et ei käi nädalavahetuseti šoppamas ja julgen käia mitu korda kantud riietega (jumal teab, äkki räägitakse mind taga?). Heh, teisest küljest on vist naiste jaoks palju suurem jututeema see, kui mahutakse oma vanadesse riietesse :)
Kuule ma vist tean, mis pluusist sa räägid =P
VastaKustutaJa seda leherohelist mantlit tean ma ka!
Ma ütleks kokkuvõtvalt nõnnamoodi, et kiirmood või aeglane mood, whatever, stiil on ju ikkagi olulisem ja kui miski endale meeldib ja seljas äge välja näeb, siis why not?
Minul juhtus näiteks selline vahva lugu, et 4 aastat tagasi Saaremaal kusagil kuuri all mingeid vanu "maale ära" viidud rõivakotte läbi tuulates avastasin ühe ilgelt nunnu ja samas tapvalt ilusa pluusi. No ma vähemalt arvasin tol hetkel, et tegemist on pluusiga. Oli selline kõige ägedamat värvi roosa, peal helesinised ja rohelised lillekesed, äärest kantidega, vinge!!! Toppisin selga, natu kitsas tundus, aga lohutasin end, et ehk harjun ära - väga äge pluus ju ikkagi! Kõndisin siis õue peal oma uue leiuga ringi, ise imestades, et miks keegi sellise priima eseme üldse maale kuuri alla tassinud on, kui mööda kõndis kasvuhoonest tulev vanaema, lõi kaht kätt kokku ja hüüatas: "issake, see ju meie Meeri kittel!" Selgus, et tegemist oli minu tädi kitliga, mis mõeldud lastele vanuses nohh ütleme 2-3 (jahh, nüüd ma saan aru, miks ta naljakatest kohtadest kitsas oli) ja mida tädi kandis 40 aastat tagasi.
Aga ega see mind ei heidutanud. Kitsa olemise kiuste võtsin ma selle tol suvel ka Itaalia road-tripile kaasa ja kandsin uhkusega seni, kuni äraviskamine tulenes tõesti otsesest vajadusest. Komplimente sadas uksest ja aknast. No tõesti imekaunis pluus oli. Võino, kittel siis =) Ma ei ole oma elu jooksul teist nii ilusat näinud, ei poes ega kellelgi seljas.
Ja see Crack/Bang pluus on ka megavinge ja stiililiselt absoluutselt täiesti aegumatu. Kui jutt muidugi käib sellest =)
No ikka käib jutt sellest jah :) Aga seda väikelapse kitlit on küll raske ette kujutada :) Samas olen ise ka näinud selliseid riidetükke, millest ei saa aru, kas tegemist on pluusi, seeliku, salli või hoopis millegi muuga :)
VastaKustuta