Otsisime töötajat. Lühidalt siis sellest, kuidas lõpuks läks kuna uus kolleeg asub esmaspäevast tööpostile. Kokku sain üle 300 CV, täpset arvu ei hakka välja kalkuleerima, sest mõni inimene kandideeris läbi mitme kanali. Seekord kasutasime esimest korda ühte suurimat töövahenduskeskkonda, kust meile lihtsalt ülihea pakkumine tehti. Tavaliselt oleme kasutanud vaid TÜ karjäärilisti ja paari väiksemat neti-kuulutuste vahendajat, kuid tuleb tunnistada, et kvaliteedilt oli seekordne konkurss tänu kasutatud suurportaalile tõesti parem. Miks me varem pole neid kasutanud? Millegipärast ei soosi need portaalid eriti väikeettevõtteid vaid soovivad oma tooteid müüa pakettidena ehk siis kui pidevalt uusi inimesi vaja ei ole, siis ühekordne kuulutus läheb päris kalliks. Hind sisaldab muidugi mugavust - väga lihtne on otse online's CV-sid hinnata ilma neid omale arvutisse kopeerimata ja seejärel Excelis ritta seadmata. Samuti on mugav saata äraütlemiskirju - mina vastasin kõigile kandideerijatele, olen aru saanud, et see on pigem erand kui reegel, sest kasutatud portaal pakkus sellise tegevuse eest suisa boonust järgmise kuulutuse lisamisel. Mis on minu arvates ka täiesti ok - kuidas saab ettevõte inimesi nii vähe väärtustada, et neile mingit tagasisidet ei saada? On ju normaalne viisakus kõigile saadetud meilidele teatud aja jooksul vastata (kahjuks tean, kui paljude inimeste jaoks see elementaarne reegel ei kehti...).
Testile sai kutsutud kokku 12 inimest: 4 noormeest ja 8 neidu. Nagu alati, oli naiste-neidude ülekaal suur juba CV-des. Samas - kui naised olid suhteliselt ühtlane mass, kust raske paremaid välja vaadata, siis mehed jäid pigem jaotustesse "Ei sobi kindlasti" ja "Kutsuks testile". Meie ettevõtte tasakaalu silmas pidades olid eelisolukorras naised, sest praegu on meil meeste ülekaal. Ja ette rutates tuleb tunnistada, et see suureneb nüüd veelgi. Nimelt testide põhjal oli paremusjärjestuse TOP 3 kõik meessoost...Mehed on ikka paremad ja targemad kui naised? L. pakkus ka omapoolset varianti, et tüdrukud on tublid kui ülesanne järgib täpselt reegleid, poisid suudavad rohkem mõelda "outside the box". Võib olla.
Kõige rohkem jälgime testi juures tegelikult seda, kas inimene küsib juhtnööre või püüab ise pusida. Kogemus ütleb, et seda isepusijat on ka hiljem raske õpetada, ta kas ei julge küsida, ei taipa seda teha vms aga seetõttu teeb ka rohkem vigu. Tundub, et kui küsimusi ei teki, siis tegelikult ei suudeta detaile märgata. Väga positiivne on kui inimene märkab, et midagi on teisiti ja küsib juhtnööre olukorra lahendamiseks kui et ta jätab selle tähelepanuta ja teeb tööd edasi nagu varemgi. Kindlasti ei ole nii, et kes palju küsib, see on rumal ega oska iseseisvalt töötada nagu ehk mõni arvab (kuigi ma toonitan alati enne testi, et küsida on igati ok aga eks võib ju ka arvata, et ma seda vaid viisakusest teen). Ja paraku teevad kõige enesekindlamad alati kõige rohkem vigu.
Kokkuvõtvalt üllatas mind see, et enamus kandideerijaid olid vanuses 18-25. Keskealisi oli väga vähe, samuti ka 30 ringis inimesi. Kas nemad on kõik tööl? Ei julge kandideerida vanuse tõttu (1 küsis, kas meil on vanusepiirang ka - seda muidugi ei ole, ei tohigi olla, kuid võib juhtuda, et väga noorele või kõvasti vanemale lihtsalt ei sobi meie seltskond)? Eks seda esimest töökohta olegi väga raske leida, vähestel juhtub ka nii, et esimene kohe pikaks ajaks püsima jääb. Mäletan isegi varasemast, et eelmisi kahte kohta ma pikemas perspektiivis vaadata ei osanud, praegust aga küll. Lisaks üllatas see (ilmselt puudunud haridusnõude tõttu) kui paljudel noortel on keskkoolgi pooleli. Praegu on nii puuduliku haridusega ikka pea võimatu tööle saada. Kui mul on ees sadu kandidaate, siis eelistan ikkagi haritumat ka juhul kui pooliku haridusega inimese CV on muus osas ok.
Igatahes sai nüüd see etapp jälle läbi ja loodan, et niipea ei kordu :)
Leheküljed
▼
kolmapäev, aprill 28, 2010
Mina olen imelik! *
Eile kirjutasin Paulo Coelho raamatust "Veronika otsustab surra". Täna tuli veel meelde üks üsna tähelepanuväärne mõte seoses selle raamatuga. Teose peategelane muretseb selle pärast, et ta ei ole normaalne, ta on teinud midagi keelatut. Vastus antakse aga selline - maailmas on ainult 2 asja, mis on keelatud: vägistamine ja lapsega vahekorda astumine, kõigele ülejäänule võib teatud olukordades õigustuse leida. Tegelikult ju tegemist väga lihtsa ja vettpidava tõega.
Tänapäeval ei ole just väga aktuaalne see keelatus vaid isegi mõiste "ei ole sobiv" - mingisugune ühiskonna poolt ettekirjutatud keskmise inimese käitumisnorm, mida siis kõik millegipärast järgima peaksid. Ja oh seda seljataga susistamist ja häbimärgistamist kui keegi normist kõrvale kaldub (isegi kui ise salaja seda sama tehakse). Coelho märgib raamatus ka seda, et looduses ei leidu kahte identset objekti - iga leht puul on isesugune, inimene aga tahab kangesti ülejäänud loodusest erineda ja kõiki indiviide sarnaseks vormida.
Aga mis siis kui keegi kaldub normist kõrvale, see ei sega tema kõrval olevaid inimesi, kuid nad tunnevad siiski normi survet kõrvalekalde tõttu hüsteeritseda, häbimärgistada, eemale tõrjuda? Kui paljud oleksid tegelikult olukorraga rahul, kuid tunnevad, et nii poleks teiste meelest normaalne? Kui paljudel jätkub jõudu endale kindlaks jääda ja mõelda, et on nagu on ja kui see mulle viga ei tee, siis olgu edasi? Ja mis sunnib neid teisi nii tohutult normidest kinni hoidma? Tegelikult ongi see viimane vist võtmeküsimus. Demokraatia kui enamuse võim?
Ma vist ei usu psühholoogiasse ka seetõttu, et mingil moel taandab see ju kõik inimesed ühesugusteks. Ja kuidas saab keegi teine lahata sinu probleeme? Ainus võimalus on pakkuda välja mitmeid erinevaid alternatiive ja loota, et võib-olla patsient leiab midagi, mille peale ta ise ei olnud tulnud. Paljud üldse ennast ja oma käitumist analüüsida püüavad? Ja paljud ootavad kelleltki valmislahendusi?
Äkki on siin hoopis vastus küsimusele, miks olla ühtemoodi? Sest see on nii lihtne! Käituda nii nagu kõik teised seda teevad, mitte analüüsida, saada valmisvastuseid kas eneseabiõpikute või tabletiretseptide näol. Raskeks läheb alles siis kui sa sealjuures tundma hakkad, et see pole sinu jaoks ja see mõte tundub sulle millegi keelatuna. Sealt algab ilmselt raske tee iseendani ja selleni, et suudad tunnistada inimeste iseärasusi. Või siis katkeb see tee sootuks ja annad alla, kuna elu ei ole selline nagu sa seda endale ette kujutasid (ilma ettekujutuseta sellest, et ka sul endal on selles elus roll).
* Oi kuidas ma ei salli ka seda enda kunstlikku eristamist ja eriliseks tegemist. A la rate.ee populaarseimad(!) huvid: *olen*selline*nagu*olen*ja*mind*ei*muuda*keegi*
mul^on^naq^täiega^pohhui^mis^sa^minust ^arvad :*
!.mulonjupohhuikuimasulleeimeeldi.!
olensellinenaguolenkuieimeeldisiistõmbaminema
*jaholenvärdjas*jaolenselleyleveeluhkekah*
mina ja normaalne....kindlasti mitte
Tänapäeval ei ole just väga aktuaalne see keelatus vaid isegi mõiste "ei ole sobiv" - mingisugune ühiskonna poolt ettekirjutatud keskmise inimese käitumisnorm, mida siis kõik millegipärast järgima peaksid. Ja oh seda seljataga susistamist ja häbimärgistamist kui keegi normist kõrvale kaldub (isegi kui ise salaja seda sama tehakse). Coelho märgib raamatus ka seda, et looduses ei leidu kahte identset objekti - iga leht puul on isesugune, inimene aga tahab kangesti ülejäänud loodusest erineda ja kõiki indiviide sarnaseks vormida.
Aga mis siis kui keegi kaldub normist kõrvale, see ei sega tema kõrval olevaid inimesi, kuid nad tunnevad siiski normi survet kõrvalekalde tõttu hüsteeritseda, häbimärgistada, eemale tõrjuda? Kui paljud oleksid tegelikult olukorraga rahul, kuid tunnevad, et nii poleks teiste meelest normaalne? Kui paljudel jätkub jõudu endale kindlaks jääda ja mõelda, et on nagu on ja kui see mulle viga ei tee, siis olgu edasi? Ja mis sunnib neid teisi nii tohutult normidest kinni hoidma? Tegelikult ongi see viimane vist võtmeküsimus. Demokraatia kui enamuse võim?
Ma vist ei usu psühholoogiasse ka seetõttu, et mingil moel taandab see ju kõik inimesed ühesugusteks. Ja kuidas saab keegi teine lahata sinu probleeme? Ainus võimalus on pakkuda välja mitmeid erinevaid alternatiive ja loota, et võib-olla patsient leiab midagi, mille peale ta ise ei olnud tulnud. Paljud üldse ennast ja oma käitumist analüüsida püüavad? Ja paljud ootavad kelleltki valmislahendusi?
Äkki on siin hoopis vastus küsimusele, miks olla ühtemoodi? Sest see on nii lihtne! Käituda nii nagu kõik teised seda teevad, mitte analüüsida, saada valmisvastuseid kas eneseabiõpikute või tabletiretseptide näol. Raskeks läheb alles siis kui sa sealjuures tundma hakkad, et see pole sinu jaoks ja see mõte tundub sulle millegi keelatuna. Sealt algab ilmselt raske tee iseendani ja selleni, et suudad tunnistada inimeste iseärasusi. Või siis katkeb see tee sootuks ja annad alla, kuna elu ei ole selline nagu sa seda endale ette kujutasid (ilma ettekujutuseta sellest, et ka sul endal on selles elus roll).
* Oi kuidas ma ei salli ka seda enda kunstlikku eristamist ja eriliseks tegemist. A la rate.ee populaarseimad(!) huvid: *olen*selline*nagu*olen*ja*mind*ei*muuda*keegi*
mul^on^naq^täiega^pohhui^mis^sa^minust ^arvad :*
!.mulonjupohhuikuimasulleeimeeldi.!
olensellinenaguolenkuieimeeldisiistõmbaminema
*jaholenvärdjas*jaolenselleyleveeluhkekah*
mina ja normaalne....kindlasti mitte
teisipäev, aprill 27, 2010
Ka Paulo Coelho leidis tera
Kirjutasin hiljuti filmist "Veronika otsustab surra", nüüd sain siis ka raamatu loetud. Ja nii vapustav kui see ka ei ole - see raamat mõjus mulle. See oleks olnud väga hea raamat kui Paulo Coelho oskaks natuke paremini kirjutada. Mis arvustaja mina muidugi olen, eriti veel kui pool maailma teda parimaks kirjanikuks peab, aga ikkagi. Nagu ütles L., siis näiteks sellise kirjandi eest nagu seda on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali eelmise aasta aastaauhinna laureaadi Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja", oleks tema koolis kahe saanud. Kuigi mina selle väitega nõus ei ole, siis näiteks Jaan Krossiga ei kannata võrdlust välja ei Saat ega Coelho. Esimene sellele ilmselt ei pretendeerigi, teine aga...mõne arvates kindlasti.
Coelho raamatust siis - tegelikult ei olnud ju filmi ja raamatu puhul sugugi tegemist koopiatega nagu mulle algul öeldi ja tundub, et neist kahest kokku oleks midagi päris head tulnud. Praegusel kujul ei suutnud film raamatu ideed päris täpselt välja tuua ning raamatust jäid pinnale just konkreetsed ideed, lugu nende ümber ei mõjunud. Nagu Kadri Kõusaar raamatukaanel möönab, siis võib Coelho lihtne ja poeetiline keel vahel naiivsena tunduda - minu jaoks ongi ilmselt see probleem. Kuitahes hea mõtte suudab teostus kirjanduses ära rikkuda. Maitse asi lihtsalt, kahjuks minule Coelho stiil ei sobi. Kuid kindlasti on "Veronika" puhul tegu parima minu kätte sattunud Coelho teosega (ülejäänud on "Alkeemik" ja "Istusin Piedra jõe ääres ning nutsin").
Filmi ja raamatu võrdluses on naljakas ka see, kuidas Hollywood on kogu tegevuse rõõmsalt USA-sse üle kandnud, sest ilmselt ei viitsiks ju keegi vaadata filmi, mille tegevus toimub kusagil Sloveenias (iroonia ka raamatu koha pealt, kuna sealgi on välja toodud probleem, et keegi ei tea, kus Sloveenia asub). Ja miks peaks keegi Sloveenias ennast tappa tahtma? Ennast tahetakse tappa ju ikka heaoluühiskonnas, kus elu on lihtsalt nii hea, et sellega pole midagi peale hakata. Kui filmi vaadata, siis jääbki selline mulje. Raamatus ju tegelikult seda teemat üldse ei ole, samas ei anna kogu see Jugoslaavia lagunemise temaatika loole ka midagi erilist juurde.
Või lihtsalt mulle meeldivad raamatud rohkem kui filmid, sest mul pole piisavalt aru, et mõista lahtiseletamata fimikeelt? Et no miks ta ometi seal klaveri taga masturbeerima hakkas? Või on hoopis filmitegija viga, et ta seda mulle selgeks teha ei oska?
Kui aga raamatu natuke naiivsest loost kõrvale vaadata ja keskenduda sellele, mida Coelho tegelikult öelda on tahtnud (ehk siis, mida mina arvan, et ta tahtis...), siis paneb raamat isegi kaasa mõtlema. Enamik inimesi soovib iga hinna eest leida teiste heakskiitu ega märka, et sealjuures tambitakse jalge alla enda tegelikud soovid. Ja ilmselt ei mõtle ka vanemad sugugi halba kui ütlevad, et "kui sa meid armastad, siis teed nii nagu meie tahame". See raamat peaks avama nende silmad, kes seda normaalseks peavad. Nemad aga kardetavasti raamatuid ei loe ja seega kõlavad Coelho ideed enamasti vaid neile, kes neid niigi teavad. Aga kordamine ei tee ju kunagi halba ning päris puhas pole sellest "ühiskonna surve"-patust meist ilmselt keegi.
Coelho raamatust siis - tegelikult ei olnud ju filmi ja raamatu puhul sugugi tegemist koopiatega nagu mulle algul öeldi ja tundub, et neist kahest kokku oleks midagi päris head tulnud. Praegusel kujul ei suutnud film raamatu ideed päris täpselt välja tuua ning raamatust jäid pinnale just konkreetsed ideed, lugu nende ümber ei mõjunud. Nagu Kadri Kõusaar raamatukaanel möönab, siis võib Coelho lihtne ja poeetiline keel vahel naiivsena tunduda - minu jaoks ongi ilmselt see probleem. Kuitahes hea mõtte suudab teostus kirjanduses ära rikkuda. Maitse asi lihtsalt, kahjuks minule Coelho stiil ei sobi. Kuid kindlasti on "Veronika" puhul tegu parima minu kätte sattunud Coelho teosega (ülejäänud on "Alkeemik" ja "Istusin Piedra jõe ääres ning nutsin").
Filmi ja raamatu võrdluses on naljakas ka see, kuidas Hollywood on kogu tegevuse rõõmsalt USA-sse üle kandnud, sest ilmselt ei viitsiks ju keegi vaadata filmi, mille tegevus toimub kusagil Sloveenias (iroonia ka raamatu koha pealt, kuna sealgi on välja toodud probleem, et keegi ei tea, kus Sloveenia asub). Ja miks peaks keegi Sloveenias ennast tappa tahtma? Ennast tahetakse tappa ju ikka heaoluühiskonnas, kus elu on lihtsalt nii hea, et sellega pole midagi peale hakata. Kui filmi vaadata, siis jääbki selline mulje. Raamatus ju tegelikult seda teemat üldse ei ole, samas ei anna kogu see Jugoslaavia lagunemise temaatika loole ka midagi erilist juurde.
Või lihtsalt mulle meeldivad raamatud rohkem kui filmid, sest mul pole piisavalt aru, et mõista lahtiseletamata fimikeelt? Et no miks ta ometi seal klaveri taga masturbeerima hakkas? Või on hoopis filmitegija viga, et ta seda mulle selgeks teha ei oska?
Kui aga raamatu natuke naiivsest loost kõrvale vaadata ja keskenduda sellele, mida Coelho tegelikult öelda on tahtnud (ehk siis, mida mina arvan, et ta tahtis...), siis paneb raamat isegi kaasa mõtlema. Enamik inimesi soovib iga hinna eest leida teiste heakskiitu ega märka, et sealjuures tambitakse jalge alla enda tegelikud soovid. Ja ilmselt ei mõtle ka vanemad sugugi halba kui ütlevad, et "kui sa meid armastad, siis teed nii nagu meie tahame". See raamat peaks avama nende silmad, kes seda normaalseks peavad. Nemad aga kardetavasti raamatuid ei loe ja seega kõlavad Coelho ideed enamasti vaid neile, kes neid niigi teavad. Aga kordamine ei tee ju kunagi halba ning päris puhas pole sellest "ühiskonna surve"-patust meist ilmselt keegi.
reede, aprill 23, 2010
People like you fuck people like me in order to avoid agony*
Kurat, ma armastan kevadet! Siis kui teised armuvad ja jooksevad lilled peas mööda kesapõldu, kooberdan mina 2 päeva söömata ja nädal aega pesemata peaga, mustad prillid aukus silmi katmas, sihitult ringi. Kes viib mäele tõrviku, kes lilled, et kevad rutem tuleks, ainult nahkhiir lendab üksi ringi...Eelmine kevad jäi tite tõttu vahele aga see-eest sellel aastal jälle täie rauaga!
Tuleb välja, et taas olen oma rinnal ussi soojendanud. Mitte et ta oma kaheosalist keelt varemgi laksutanud ei oleks ega unenägudes mind salvanud - see kuradi lootus peab ikka viimasena surema...
Ja taas selgub põnev tõsiasi, et neid, kes lillelistes kleidikestes mahehäälselt ei helju, vaid selle asemel natuke rohkem jalgadega maas on ning mõnikord maailma peale vihastades kuradeid vannuvad, peetakse kuulikindlateks. Ehk siis - tema on ju kõva mutt, talle pole midagi vaja, ta ei saa kunagi haiget.
Ma ei teagi, mis nüüd saab. Eile sai 15 minutit usaldustelefoni liinil riputud ja sinna karjutud, aga sealse tädi imelised soovitused andsid taas tõestust sellele, et viimases hädas tuleks ikka oma mõistuse riismeid usaldada. Täna psühhiaatri juures ei olnudki enam tuju karjuda (no seal on nii õhukesed seinad ka, et parem on mitte hoogu minna...) ja suutsin isegi ühe sarkastilise naljaga maha saada. Krt, paranen ma alles kiiresti, nagu vampiir kohe!
Igatahes, teisipäeval tuleb Hole'il plaat välja ja seda saab praegu Facebookis tasuta täies pikkuses kuulata! See Hole'i leht on ka siiani ainus kasulik asi seal Facebookis, mille ma avastanud olen. Täna kavatsen päev läbi sellel lehel istuda.
*Hole - Samantha (hetkel mu lemmik uuelt albumilt)
Tuleb välja, et taas olen oma rinnal ussi soojendanud. Mitte et ta oma kaheosalist keelt varemgi laksutanud ei oleks ega unenägudes mind salvanud - see kuradi lootus peab ikka viimasena surema...
Ja taas selgub põnev tõsiasi, et neid, kes lillelistes kleidikestes mahehäälselt ei helju, vaid selle asemel natuke rohkem jalgadega maas on ning mõnikord maailma peale vihastades kuradeid vannuvad, peetakse kuulikindlateks. Ehk siis - tema on ju kõva mutt, talle pole midagi vaja, ta ei saa kunagi haiget.
Ma ei teagi, mis nüüd saab. Eile sai 15 minutit usaldustelefoni liinil riputud ja sinna karjutud, aga sealse tädi imelised soovitused andsid taas tõestust sellele, et viimases hädas tuleks ikka oma mõistuse riismeid usaldada. Täna psühhiaatri juures ei olnudki enam tuju karjuda (no seal on nii õhukesed seinad ka, et parem on mitte hoogu minna...) ja suutsin isegi ühe sarkastilise naljaga maha saada. Krt, paranen ma alles kiiresti, nagu vampiir kohe!
Igatahes, teisipäeval tuleb Hole'il plaat välja ja seda saab praegu Facebookis tasuta täies pikkuses kuulata! See Hole'i leht on ka siiani ainus kasulik asi seal Facebookis, mille ma avastanud olen. Täna kavatsen päev läbi sellel lehel istuda.
*Hole - Samantha (hetkel mu lemmik uuelt albumilt)
esmaspäev, aprill 19, 2010
Mis naine see selline on, kes käsitööd ei armasta, süüa teha ei oska ja selle asemel mööda kohvikuid tilbendab!
Mida te teete vabal ajal? Minule näiteks meeldib reisida, lugeda, muusikat kuulata, väljas söömas käia, teatrit, kino ja kontserte külastada. Mõni aga koristab, triigib, peseb, koob, küpsetab ja möllab aias. Üha enam tundub mulle, et see on vahe, mille alusel inimesi (naisi?) lahterdada saab. Mina ei sobi nendele teistele ja nemad ei tõmba mind. Päris palju olen kuulnud nende, nimetagem neid siis näiteks virkadeks, poolt etteheited, et minusugused, nimetagem meid näiteks nautlejateks, on lihtsalt laisad inimesed. Lisaks veel arvamusavaldused stiilis: "Endal on laps, kas ikka pole tekkinud huvi käsitöö vastu?" (etteheitvas toonis) või "Oleks mul raha, ma küll kuhugi reisima ei läheks!"; "Kinos pole ma aastaid käinud ja miski ei tõmba ka sinna". Tänu neile viimastele arvamustele on minus jällegi süvenenud ettekujutus virkadest kui "lapsed,köök ja kirik"-tüüpi traditsiooniliselt naiselikest naistest, kel aga silmaring kahetsusväärselt ahtaks jääb. Virgad jälle arvavad, et eks see nautlemine üks uuema aja kiiks ole ja tõelise õnne leiab ikka suures peres ja põllulapiga maamajas. Nautlejad kipuvad esiplaanile tõstma iseenda ja oma maailmapildi avardamise ning eriti peret looma ei kipu või vähemasti piirduvad 1-2 lapsega, kelle kõrvalt varakult tööle naastakse. Nautlejad elavad pigem linnades ja virgad maal. Meie emade põlvkond on valdavalt virgad. Minu ema ei ole - ta ei armasta kokkamist ja käsitööd vaid hindab kõrgmoodi ning tunneb peensusteni parfüüme. Oleks imelik kui mina tema kõrvalt virga eluviisiga oleks.
Üks tähtis asi veel - naudelda ei saa kui raha ei ole. Kas tegelikult on see virkade-nautlejate jaotus pigem tingitud ühiskonna ebavõrdsusest kui sellest, mida keegi tegelikult valib? Kas maal suures peres, kus iga sent arvel oli, üles kasvanud tüdruk üldse saab mõelda kallis restoranis einestamisest? Või põline kivilinlane kevadistest aiatöödest? Tuleb aga tunnistada, et enamasti need kaks gruppi omavahel ei sobi. Neil pole millestki rääkida ja seetõttu peab kumbki teist poolt alaväärtuslikuks. Võib-olla peaks sellega leppima ja ma võiksin kindlalt pead raputada kui keegi ütleb jälle, et "tihti ju tuleb suur isu perele midagi erilist kokata!", selle asemel, et võltsõhinaga kaasa noogutada.
Ja kas virgad ka oma virkust häbenevad nagu mina sageli oma mittevirkust häbenema pean? Virkus kui traditsiooniline elamisviis on justkui auväärsem kui selle eiramine ja maailmas enda otsimine. Või häbenevad just virgad, et ei saa endale šoppamist lubada ja peavad seetõttu ise riideid õmblema ning tahavad siis käsitööd glamuursena näidata?
Vähemalt on küllaga ainest erinevateks solvanguteks.
Üks tähtis asi veel - naudelda ei saa kui raha ei ole. Kas tegelikult on see virkade-nautlejate jaotus pigem tingitud ühiskonna ebavõrdsusest kui sellest, mida keegi tegelikult valib? Kas maal suures peres, kus iga sent arvel oli, üles kasvanud tüdruk üldse saab mõelda kallis restoranis einestamisest? Või põline kivilinlane kevadistest aiatöödest? Tuleb aga tunnistada, et enamasti need kaks gruppi omavahel ei sobi. Neil pole millestki rääkida ja seetõttu peab kumbki teist poolt alaväärtuslikuks. Võib-olla peaks sellega leppima ja ma võiksin kindlalt pead raputada kui keegi ütleb jälle, et "tihti ju tuleb suur isu perele midagi erilist kokata!", selle asemel, et võltsõhinaga kaasa noogutada.
Ja kas virgad ka oma virkust häbenevad nagu mina sageli oma mittevirkust häbenema pean? Virkus kui traditsiooniline elamisviis on justkui auväärsem kui selle eiramine ja maailmas enda otsimine. Või häbenevad just virgad, et ei saa endale šoppamist lubada ja peavad seetõttu ise riideid õmblema ning tahavad siis käsitööd glamuursena näidata?
Vähemalt on küllaga ainest erinevateks solvanguteks.
reede, aprill 16, 2010
Isegi vulkaanid purskavad selleks, et mu elu ära rikkuda
Elu on tõesti irooniline ehk nagu Alanis Morissette laulab:
Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."
And isn't it ironic... don't you think
Igatahes pärast aastaid koosolekutel mitteosalemist istub L. nüüd Rootsis ega saa sealt tuhapilve tõttu tulema. (No on ikka mõtlemine - tänapäevaste sidevahendite juures ja IT-ga tegelevas rahvusvahelises firmas niimoodi koosolekuid korraldada!)Sünoptikud hoiatavad tuhapilvest tingitud jaheda suve eest aga sina mõtled, et krt, kõgepealt see, et su nädalavahetus saab rikutud kuna laev, kui sinna üldse enam pileteid saab, jõuab kohale alles laupäevaks, lisaks võib ära rääsuda või, mida sa endale Rootsist tuua käskisid (Bregott on ülihea või!) ja nüüd tahavad veel suvepuhkuse ka nässu keerata! Ilmselt mõtlevad täpselt samamoodi kõik inimesed ka enne tõelist viimsetpäeva (no ma mõtlen mingit katastroofi, mis elu Maa pealt pühib näiteks). Või kasvõi peale Indias hävingu korraldanud tsunamit mõtled ikka, et krt, pidi just seal juhtuma, nüüd ei saagi puhkama minna või et oi kui hea, et siis ei juhtunud kui mina seal olin. Kohalik rahvas, hukkunud, purustused, ökokatastroof - nojah, kole küll aga peaasi, et mina terveks jäin. Selline see elutahe juba kord on. Ja hea elu tahe - et mismoodi nüüd ei saagi puhkama sõita? Lennukid ei lenda? Ennekuulmatu! Kasvõi lihtne elektrikatkestus on ju maailma lõpp - kui sageli oled sina sel puhul mõelnud, et ok nett on maas, lähen vaatan siis telekat? Aa...see ka veel, kurat! No keedaks siis teed? Seda ka ei saa?!
Isegi see, alguses nimetatud iroonia on märkimisväärne vaid konkreetse inimese jaoks - tegelikult on tegemist lihtsa matemaatikaga ja ka sellega, et inimestel on kombeks mäletada asju endast lähtuvalt - kindlasti on ka enne lende erinevatel põhjustel ära jäänud, kuid neid me arvesse ei võta, sest meiega need ei seondu. Ja näeme suurt kokkusattumust selles, et just see ainuke kord kui meil on vaja lennata, purskab üks vulkaan, mis tõenäoliselt võiks ka terve planeedi hävitada aga meile on oluline see, et ta segab meie plaane.
Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."
And isn't it ironic... don't you think
Igatahes pärast aastaid koosolekutel mitteosalemist istub L. nüüd Rootsis ega saa sealt tuhapilve tõttu tulema. (No on ikka mõtlemine - tänapäevaste sidevahendite juures ja IT-ga tegelevas rahvusvahelises firmas niimoodi koosolekuid korraldada!)Sünoptikud hoiatavad tuhapilvest tingitud jaheda suve eest aga sina mõtled, et krt, kõgepealt see, et su nädalavahetus saab rikutud kuna laev, kui sinna üldse enam pileteid saab, jõuab kohale alles laupäevaks, lisaks võib ära rääsuda või, mida sa endale Rootsist tuua käskisid (Bregott on ülihea või!) ja nüüd tahavad veel suvepuhkuse ka nässu keerata! Ilmselt mõtlevad täpselt samamoodi kõik inimesed ka enne tõelist viimsetpäeva (no ma mõtlen mingit katastroofi, mis elu Maa pealt pühib näiteks). Või kasvõi peale Indias hävingu korraldanud tsunamit mõtled ikka, et krt, pidi just seal juhtuma, nüüd ei saagi puhkama minna või et oi kui hea, et siis ei juhtunud kui mina seal olin. Kohalik rahvas, hukkunud, purustused, ökokatastroof - nojah, kole küll aga peaasi, et mina terveks jäin. Selline see elutahe juba kord on. Ja hea elu tahe - et mismoodi nüüd ei saagi puhkama sõita? Lennukid ei lenda? Ennekuulmatu! Kasvõi lihtne elektrikatkestus on ju maailma lõpp - kui sageli oled sina sel puhul mõelnud, et ok nett on maas, lähen vaatan siis telekat? Aa...see ka veel, kurat! No keedaks siis teed? Seda ka ei saa?!
Isegi see, alguses nimetatud iroonia on märkimisväärne vaid konkreetse inimese jaoks - tegelikult on tegemist lihtsa matemaatikaga ja ka sellega, et inimestel on kombeks mäletada asju endast lähtuvalt - kindlasti on ka enne lende erinevatel põhjustel ära jäänud, kuid neid me arvesse ei võta, sest meiega need ei seondu. Ja näeme suurt kokkusattumust selles, et just see ainuke kord kui meil on vaja lennata, purskab üks vulkaan, mis tõenäoliselt võiks ka terve planeedi hävitada aga meile on oluline see, et ta segab meie plaane.
esmaspäev, aprill 12, 2010
Elan laste nimel, mees on ristiks kaelas
"Postimees, kas pole kohe kuidagi võimalust saata mööda ühtegi nädalat ilma, et "arvamusliidrid" Pullerits, Schwede ja Mäggi oma shovinistliku ilaga lehte ei pääse?" küsib keegi tore inimene Postimehe kommentaariumis. Postimehes ilmunud Indrek Schwede arvamuslugu (tema oli ka see, kes naiste peksmist "õigustas" ja Anna-Maria Penu sellega välja vihastas, kuigi minu arvates rääkis ta lihtsalt asja laiemast plaanist aga jah, ka mind peeti vägivalla lahtimõtestamise eest kooli ajal selle propageerijaks, nii et eks see üks tänamatu tegevus ole) ei saa küll minu 100% toetust, kuid teatud asjadega olen täiesti nõus. Üks kummaline asi, mida olen tihti kohanud on näiteks see, kuidas suur osa naisi kohtleb oma mehi peale lapse saamist - näiteks magab mees loomulikult põrandal, sest titt peab emmel kaisus olema ja kõik korraga voodisse ei mahu. Väga palju olen kuulnud arvamusi, et loomulik on oma last mehest rohkem armastada jne. Olen isegi kuulnud meestest, kes peale lapse eostamist naise käest küsinud on, et kas neid nüüd enam vaja ongi (ja seda mitte naljaga). Samas on need naised maruvihased kui mees pere kõrvalt sõpradega kuhugi minna tahab (ei mõtle igapäevast käimist), sest niikuinii ju minnakse naistesse. Ja tõesti ei saa ma aru, miks sellised naised imestavad kui nad maha jäetakse. Minu arvates peaks esikohal olema paarisuhe ja sellest siis sündima lapsed, mitte aga ei ole ühel poolel vaja spermadoonorit, kes illikuku titakese valmis teeb ja siis hiljem vaid hädaks kaelas on. Ja ma ei usu neid, kes väidavad, et mees on paha ega aita, kuigi enne oli imehea ja hooliv. Eks tuleb ikka paremini vaadata ka, kellega leivad ühte kappi panna.
Artiklis on muidugi mõttetut üldistamist ka - ei ole need teise kultuuri naised ka midagi nii tingimusteta armastavad (kui seda normaalses mõttes, mitte teenimisena võtta). Olen näinud pereelu, kus mees eestlane ja naine aasiast ning nii alandlik, et tänab enne viis korda kui külalistega ühte lauda julgeb istuda. No selline tingimusteta teenimine ka vaevalt normaalsele mehele peale läheb. Ja päris mitme imekena ja naiseliku slaavitari suust olen kuulnud arvamust, et mees peaks kui mitte iga päev, siis vähemalt iga nädal naisele mõne kingituse ikka ostma. Ei usu, et eestlased nüüd need kõige hullemad on ja eks see "mees kui rahakott, naine kui trofee" maailmapilt kuulub ikka vaid teatud seltskondadesse.
Kuid selle soovitud meeste rohkema kaasamise jaoks pereellu peaks tõesti vaatama ka seda kui paljud naised sellel üldse toimuda lasevad.
Artiklis on muidugi mõttetut üldistamist ka - ei ole need teise kultuuri naised ka midagi nii tingimusteta armastavad (kui seda normaalses mõttes, mitte teenimisena võtta). Olen näinud pereelu, kus mees eestlane ja naine aasiast ning nii alandlik, et tänab enne viis korda kui külalistega ühte lauda julgeb istuda. No selline tingimusteta teenimine ka vaevalt normaalsele mehele peale läheb. Ja päris mitme imekena ja naiseliku slaavitari suust olen kuulnud arvamust, et mees peaks kui mitte iga päev, siis vähemalt iga nädal naisele mõne kingituse ikka ostma. Ei usu, et eestlased nüüd need kõige hullemad on ja eks see "mees kui rahakott, naine kui trofee" maailmapilt kuulub ikka vaid teatud seltskondadesse.
Kuid selle soovitud meeste rohkema kaasamise jaoks pereellu peaks tõesti vaatama ka seda kui paljud naised sellel üldse toimuda lasevad.
neljapäev, aprill 01, 2010
Otsime töötajat
Mul on kiire olnud, kuna tegelen uue töötaja otsimisega. Kui eelmine konkurss 2008. aastal tõi kokku umbes 120 cv-d, siis praegune konkurss on oma esimese 6 päevaga selle numbri juba ületanud...Konkursi algul kartis L., et "no 200 tuleb vist ära". Noh jah, meil on ju masu ja pupu ja mis need nilbed sõnad veel olid. Üldiselt ma ei tohiks vist midagi kommenteerida, sest kõik kandidaadid ju praegu usinasti guugeldavad mu nime :) Aga las olla - äkki tuleb hoopis kasuks?
Ega seekord midagi nii lõbusat ei olegi olnud kui 2008. aastal kui keegi tol hetkel riigisektoris töötanud näitsik teatas, et varem on ta olnud müüa. Õudne kiusatus oli talle sel teemal küsimusi esitada...Seekord küsis keegi kõigest, et milleks loogilist mõtlemist vaja on. Esimese hooga ei osanud vastatagi - see ju selline "mis on elu mõte" valdkonda kuuluv küsimus. Hiljem ütles L. muidugi, et loogilist mõtlemist on vaja selleks, et teada, millal s***le on vaja minna. Lihtne, aga mina selle peale ei tulnudki.
Huvitav on muidugi see, et kui ütled kuulutuses, et nõutav on hea keeletunnetus, siis kandideerivad need, kes oma CV Google Translator´it kasutades koostanud on...Lisaks paistavad väga paljudes CV-des silma kirja- ja lohakusvead. Ma saan aru, et vead ikka tekivad aga sellise paberi nagu CV jõuab ju ometi enne saatmist kriitiliselt üle vaadata. Kuna meie töö nõuab väga suurt täpsust - kuidas klient suhtub kui mõne näpuka tõttu tema pangapaberid kaotsi lähevad või tema nimi valesti on kirjutatud ning meil ei jõua kohale, sest sealgi üks täht vahelt ära jäänud?
Tundub, et paljud on meie keelenõudest aga aru saanud, et tegemist on suhtlemist nõudva tööga ja kandideerinud on tosin klienditeenindajat, kes kangesti suhelda tahavad. Meie töös seda kindlasti ei saa - kliente me ei näegi, kedagi kontoris ei käi ja seal peab ka 8 tundi nina arvutis istuma. Õudne dilemma tegelikult - ma kahtlustan, et seda ideaalset laia silmaringi, loogilise mõtlemise ja keelevaistuga inimest see töö eriti ei tõmba...No mina olen muidugi erand :P Meil on tööl ainult sellised kokutajad ja peletised, kes hoolimata teravast mõistusest kaaskodanikega suhelda ei saaks/ei julgeks :P Aga tegelikult ka - me ei ole siiamaani ühtegi töövestlust korraldanud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei saavuta sellega midagi - ma ise olen vestlustes kohutav, need ajavad mu närvi ja ma kogelen seal mingisugust täielikku bla-blad suust välja. No näiteks kukkusin ma mõlemal ülikooli sisseastumisvestlusel peale vestlust pingereas nii 40 koha võrra...Samas suutsin ma kooli edukalt ja suisa lõputöö A-ga lõpetada (kes koera saba jne). Sama tendentsi on kirjeldatud ka Stefan Kleini raamatus "Kas kõik on juhus?", kus tuuakse näide ühe ülikooli arstiteaduskonnast, kus tuli ilmsiks eksitus, et vastu on võetud tellimusest vähem arstikandidaate - võeti siis osa endisi joonealuseid ka vastu ja muidugi selgus kooli lõpetades, et erinevust nende kahe seltskonna vahel ei olnud ei õppetöös ega ka hilisemas töökogemuses.
Mis siis teha, et head kandidaati leida? Minu arust ei tule midagi eriti teha - sobiva inimese tunneb tavaliselt ära. Alati on juhtunud nii, et inimene, kes uksest sisse astudes ok tundub, teeb ka testi hästi ära (me nimelt korraldame töötajate valikuks ainult oma programmi kasutamise testi). (Mitte mingi psühholoogilise jama, mida minu peal riigisektoris rakendati - ja kust ma läbi sain ning tegelikult üldse antud keskkonda ei sobinud). Ehk siis toredad, kuid lohakad (ja mitte üldse toredad ja lohakad, harimatud jne) praagib välja cv, haritud, korralikud, kuid isiksuseomadustelt sobimatud näeb ära silm (ja test näitab neid, kes CV-s osavalt end targemate ja korralikumatena näidata oskasid).
Ega seekord midagi nii lõbusat ei olegi olnud kui 2008. aastal kui keegi tol hetkel riigisektoris töötanud näitsik teatas, et varem on ta olnud müüa. Õudne kiusatus oli talle sel teemal küsimusi esitada...Seekord küsis keegi kõigest, et milleks loogilist mõtlemist vaja on. Esimese hooga ei osanud vastatagi - see ju selline "mis on elu mõte" valdkonda kuuluv küsimus. Hiljem ütles L. muidugi, et loogilist mõtlemist on vaja selleks, et teada, millal s***le on vaja minna. Lihtne, aga mina selle peale ei tulnudki.
Huvitav on muidugi see, et kui ütled kuulutuses, et nõutav on hea keeletunnetus, siis kandideerivad need, kes oma CV Google Translator´it kasutades koostanud on...Lisaks paistavad väga paljudes CV-des silma kirja- ja lohakusvead. Ma saan aru, et vead ikka tekivad aga sellise paberi nagu CV jõuab ju ometi enne saatmist kriitiliselt üle vaadata. Kuna meie töö nõuab väga suurt täpsust - kuidas klient suhtub kui mõne näpuka tõttu tema pangapaberid kaotsi lähevad või tema nimi valesti on kirjutatud ning meil ei jõua kohale, sest sealgi üks täht vahelt ära jäänud?
Tundub, et paljud on meie keelenõudest aga aru saanud, et tegemist on suhtlemist nõudva tööga ja kandideerinud on tosin klienditeenindajat, kes kangesti suhelda tahavad. Meie töös seda kindlasti ei saa - kliente me ei näegi, kedagi kontoris ei käi ja seal peab ka 8 tundi nina arvutis istuma. Õudne dilemma tegelikult - ma kahtlustan, et seda ideaalset laia silmaringi, loogilise mõtlemise ja keelevaistuga inimest see töö eriti ei tõmba...No mina olen muidugi erand :P Meil on tööl ainult sellised kokutajad ja peletised, kes hoolimata teravast mõistusest kaaskodanikega suhelda ei saaks/ei julgeks :P Aga tegelikult ka - me ei ole siiamaani ühtegi töövestlust korraldanud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei saavuta sellega midagi - ma ise olen vestlustes kohutav, need ajavad mu närvi ja ma kogelen seal mingisugust täielikku bla-blad suust välja. No näiteks kukkusin ma mõlemal ülikooli sisseastumisvestlusel peale vestlust pingereas nii 40 koha võrra...Samas suutsin ma kooli edukalt ja suisa lõputöö A-ga lõpetada (kes koera saba jne). Sama tendentsi on kirjeldatud ka Stefan Kleini raamatus "Kas kõik on juhus?", kus tuuakse näide ühe ülikooli arstiteaduskonnast, kus tuli ilmsiks eksitus, et vastu on võetud tellimusest vähem arstikandidaate - võeti siis osa endisi joonealuseid ka vastu ja muidugi selgus kooli lõpetades, et erinevust nende kahe seltskonna vahel ei olnud ei õppetöös ega ka hilisemas töökogemuses.
Mis siis teha, et head kandidaati leida? Minu arust ei tule midagi eriti teha - sobiva inimese tunneb tavaliselt ära. Alati on juhtunud nii, et inimene, kes uksest sisse astudes ok tundub, teeb ka testi hästi ära (me nimelt korraldame töötajate valikuks ainult oma programmi kasutamise testi). (Mitte mingi psühholoogilise jama, mida minu peal riigisektoris rakendati - ja kust ma läbi sain ning tegelikult üldse antud keskkonda ei sobinud). Ehk siis toredad, kuid lohakad (ja mitte üldse toredad ja lohakad, harimatud jne) praagib välja cv, haritud, korralikud, kuid isiksuseomadustelt sobimatud näeb ära silm (ja test näitab neid, kes CV-s osavalt end targemate ja korralikumatena näidata oskasid).