Mida te teete vabal ajal? Minule näiteks meeldib reisida, lugeda, muusikat kuulata, väljas söömas käia, teatrit, kino ja kontserte külastada. Mõni aga koristab, triigib, peseb, koob, küpsetab ja möllab aias. Üha enam tundub mulle, et see on vahe, mille alusel inimesi (naisi?) lahterdada saab. Mina ei sobi nendele teistele ja nemad ei tõmba mind. Päris palju olen kuulnud nende, nimetagem neid siis näiteks virkadeks, poolt etteheited, et minusugused, nimetagem meid näiteks nautlejateks, on lihtsalt laisad inimesed. Lisaks veel arvamusavaldused stiilis: "Endal on laps, kas ikka pole tekkinud huvi käsitöö vastu?" (etteheitvas toonis) või "Oleks mul raha, ma küll kuhugi reisima ei läheks!"; "Kinos pole ma aastaid käinud ja miski ei tõmba ka sinna". Tänu neile viimastele arvamustele on minus jällegi süvenenud ettekujutus virkadest kui "lapsed,köök ja kirik"-tüüpi traditsiooniliselt naiselikest naistest, kel aga silmaring kahetsusväärselt ahtaks jääb. Virgad jälle arvavad, et eks see nautlemine üks uuema aja kiiks ole ja tõelise õnne leiab ikka suures peres ja põllulapiga maamajas. Nautlejad kipuvad esiplaanile tõstma iseenda ja oma maailmapildi avardamise ning eriti peret looma ei kipu või vähemasti piirduvad 1-2 lapsega, kelle kõrvalt varakult tööle naastakse. Nautlejad elavad pigem linnades ja virgad maal. Meie emade põlvkond on valdavalt virgad. Minu ema ei ole - ta ei armasta kokkamist ja käsitööd vaid hindab kõrgmoodi ning tunneb peensusteni parfüüme. Oleks imelik kui mina tema kõrvalt virga eluviisiga oleks.
Üks tähtis asi veel - naudelda ei saa kui raha ei ole. Kas tegelikult on see virkade-nautlejate jaotus pigem tingitud ühiskonna ebavõrdsusest kui sellest, mida keegi tegelikult valib? Kas maal suures peres, kus iga sent arvel oli, üles kasvanud tüdruk üldse saab mõelda kallis restoranis einestamisest? Või põline kivilinlane kevadistest aiatöödest? Tuleb aga tunnistada, et enamasti need kaks gruppi omavahel ei sobi. Neil pole millestki rääkida ja seetõttu peab kumbki teist poolt alaväärtuslikuks. Võib-olla peaks sellega leppima ja ma võiksin kindlalt pead raputada kui keegi ütleb jälle, et "tihti ju tuleb suur isu perele midagi erilist kokata!", selle asemel, et võltsõhinaga kaasa noogutada.
Ja kas virgad ka oma virkust häbenevad nagu mina sageli oma mittevirkust häbenema pean? Virkus kui traditsiooniline elamisviis on justkui auväärsem kui selle eiramine ja maailmas enda otsimine. Või häbenevad just virgad, et ei saa endale šoppamist lubada ja peavad seetõttu ise riideid õmblema ning tahavad siis käsitööd glamuursena näidata?
Vähemalt on küllaga ainest erinevateks solvanguteks.
Ma pole küll naine:)
VastaKustutaAga mul pole raha ollagi, kuid põllulapile & maatööle eelistan linna ning nautlemist iga kell:)
Ega mu abikaasal kah raha suuremat põle, olgem ausad:) Kuid ka tema eelistab linna & nautlemist.
Nii et asi on ikka kõrve vahel & isegi raha või selle puudumine on ainult vabandus. Otsustus 1 või II kasuks tehakse siiski kuidagi IIsiti.
Virk võib mitmes plaanis olla, mitte see pole peamine. Oluline, kelle tarvis rabad, mille pärast rügad. Kes huvitub silma- või tissiringi avardamisest, kes ka mitmel moel näitamisest.
VastaKustutaMis asjamoodul too nautlemine on?
Kas on see surivoodil unistus paradiisist või soov haprast köiest...
Kusjuures mul tuli seoses selle teemaga ka sinu blogi meelde, kus kunagi ammu kirjutasid, kuidas sinu jaoks on täiesti ok see, kui füüsilise töö eest rohkem makstakse, sest sina seda teha ei tahaks ning oleksid nõus madala palga eest kontoris töötama, peaasi, et põllule ei aetaks :) Lugesin eile "Minu Austraaliat" ja mõtlesin, et mina vist küll seda põllutööd niimoodi nautida ei suudaks nagu raamatu autor, kes vabatahtlikult kontoritöö Eestis maha jättis ja vabaduse nimel Austraaliasse farmitööle (mida ta lausa romantiliseks nimetab) põrutas. Ometi teevad seda praegu ju väga paljud eestlased ning paljud just seikluse otsimise mitte raha puuduse tõttu. Minu jaoks näiteks ei saa olla seiklus nädalate kaupa põllul käed rakkus rügamine.
VastaKustutaMu eelmine kommentaar oli siis Arni blogi kohta.
VastaKustutaKindlasti on jah inimestel erinevaid põhjuseid, kõige imelikum on minu jaoks see kui rügatakse või siis hoopis naudeldakse seepärast, et nii on kombeks, mõtlemata, kas ise tegelikult ka tahad sellist elu elada.
Küllalt ju inimesi, kes rügavad endal või hinge seest, et teistele näidata kui töökad nad on või siis hulguvad mööda "trendiüritusi" ise neist huvitumata.
aga kui ta ei koo-kypseta, ei ninnuta lastega, koristamist vihkab, aiatöid teeb viaid viimses hädas , ... AGA kohvikutes kah ei käi istumas?
VastaKustutaNo siis ta on ilmselt ikka mees :)
VastaKustutaNojah, mina olen vist see veidrik, kes ei näe maad ja linna vastanditena vaid täienditena. Võib-olla algab kõik sellest, et mulle üliväga meeldib süüa teha, sest see on loominguline kunst (ja toidab pealekauba ja nagunii tuleb teha, miks mitte siis hästi). Samas, selleks, et hästi süüa teha on tarvis natukene teada, kuidas asjad kasvavad ning kus - ja siis tekib kuidagi endal ka soov natukene kasvatada. Kõik oma naudingu nimel, mitte protestantlikust eetikast.
VastaKustutaSamas minu soov uut kogeda on nii tugev, et ma mingeid loomi küll kunagi pidama ei hakkaks.
Samas, see tähendab ka, et ma loomulikult tunnen huvi selle kohta, kuidas teised süüa teevad ja mida teised asjadest arvavad, seega on minu jaoks väga oluline käia väljas söömas. Pluss lisaks veel apertitiivil, aga see on puhtalt seltskondlik aspekt.
Kuid loomulikult on minu jaoks olulised ka esteetilised naudingud, mis tähendab seda, et linnades jalutamist ma millegi vastu vahetada ei taha. Mägedes jalutamist ka mitte, mere-esteetika on vast kõige võõram. Kino, teater, raamatud, vestlusõhtud jne on kindlasti minu elu väga oluline osa, sest ega siis ainult süüa ei saa.
Mulle tegelikult meeldib see "Värav naiste maale" idee, et iga inimene peab olema spetsialist ühes kunstis, ühes käsitöös ja ühes teadustöös. Ma ka püüan niimoodi.
Tegelikult oleks see ilmselt ideaalne kui need elustiilid üksteist täiendaksid, kahjuks on selliseid juhtumid vist siiski vähemuses.
VastaKustutaMa arvan, et siiski on enamus naisi seal vahepeal kuskil. Mulle väga meeldib reisida, teen aastas ikka paar pikemat reisi. Raamatuid on üksjagu loetud ja ka restoran on tuttav koht.
VastaKustutaSamas meeldib mulle ka kõik kodune. Koristan hea meelega, sest mulle meeldib kui mu kodu on puhas, korras ja sätitud. Käsitöö ei ole võõras, kooliajast on mõndagi meelde jäänud ning teen hea meelega. Arvan ka, et korteri-inimene ei saa aru täielikult, kui tänuväärt tunne on oma korras ja õisi täis aias olla ja tunda, et midagi ilusat on oma kätega loodud.
Eks neid puhtaid tüüpe on kindlasti vähe, kes kas täielikult ühele või teisele pühendunud on (ja no ega keegi ju taha tunnistada, et ta kultuurist üldse lugu ei pea või kodutöödega üldse hakkama ei saa). Selliseid kommentaare aga, et ainult 1 elamisviis õige ja teine vale on, olen küll liigagi tihti pidanud kuulma (ega need, kes äärmustesse ei kaldu ju teemat üles ei võtagi).
VastaKustutaMuidu ma tean päris mitut maja-inimest, kes leiavad, et maja-elu juures on kõige suuremaks nuhtluseks just aed, mille eest hoolt kanda tuleb. Ja siis muidugi korteriinimesi, kes oma aiast unistavad.
Üks asi on muidugi see, et ei pea ju ainult huvituma asjadest, mida sa ise tead või oskad. Ma olen avastanud, et mul on huvitav rääkida inimestega, kes väga põhjalikult kudumist tunnevad, kes mõtlevad välja uusi mustreid ja viise ning neid siis hasartselt kirjeldavad. Selles mõttes, ma ei ole nõus, et korteri-inimene ei saa aru saada, kui meeldiv on näha, kuidas taimed tärkavad. Saab küll, siis kui ta ise millestki sama palju hoolib, lihtsalt tuleb neid asju otsida...
VastaKustutaNing just see, et "mis naine see selline on,...." tegelikult rõhub asjaolule, et me ei peaks üksteist mõistma või et mõistmiseks on vaja ühetaolisust. Ja see mulle üldse ei meeldi. Seepärast "aga tuleb ju isu midagi kokata" peale võib küsida "aga tuleb ju isu perega balletti vaatama minna" vms - et siis oleks näha, et maailmad võivad olla erinevad. Et sinu ballett on minu õhtusöök, und das ist auch gut so.
Olen nõus. Alati on huvitav vestelda inimesega, kes on millestki innustunud või milleski professionaalne ja kirjeldab oma ala kaasakiskuvalt, ka siis kui ise sellest vähe taipame. Samas on väga ebamugav kui keegi sulle enda ala lausa peale suruma kipub ja leiab, et kui sina temaga sarnaselt ei vaimustu, oled järelikult kuidagi halvem.
VastaKustuta