Inimene ei peaks telgis ööbima

Naljakas on ikka see inimene. Laupäeva öösel, teist ööd telgis ööbides veensin ennast, et enam mitte iialgi ma seda ei tee. Hea küll, olin seda mõtet mõlgutanud juba ka eelmisel ööl, kuid hommik oli kuidagi helgena saabunud aga seekord oli minu mõõt täis. Mõtlesin vihaga välja, et telkimist armastavad ainult lapsed ja proletariaat: esimestel on põnev ja teised on telkides tavaliselt nii purjus, et ei pane ebamugavusi tähele. Krt küll - olen või snoob aga mina tahan pehmet padjaga voodit, rahu ja vaikust ning eelistatult vähemalt neljatärnist teenindust!
Ah et miks mulle ei meeldi telgis ööbida?
1. Esiteks olen ma nii kondine, et ükski matt ei pehmenda maapinnaga kohtumist, jäsemed surevad, nina tilgub pidevalt (niiskus ja alkohol on tema "lemmikud"), alati on telgis kas palav või külm, vihma hakkab alati sadama, telk laseb alati läbi. Ühesõnaga jube.
2. Lisaks ööbin ma telgis tavaliselt erinevate festivalide ajal, mis lisab menüüsse lavalt kostva lärmi, joodikute kisa ning mõned telki takerduvad kakerdajad.
3. Ja otse loomulikult tuleb peale õige asendi leidmist tunne, et oleks vaja pissile minna. Maadled siis veerand tunnikest mõttega kuni lõpuks hambaid kiristades külma ja vihma kätte ronid ja kui ei vea (liiga valge, läheduses liiga palju inimesi), pead saja meetri kaugusele peldikusse vantsima.
4. Kui tagasi saabud ja end uuesti sisse pakkida jõuad meenub põiehäda aga ka telgikaaslasele, kes siis omakorda telgist välja ronima asub ja seda muidugi nii, et putukavõrk piisavalt kauaks lahti jääb.
5. Järgmisel uinumiskatsel tülitab sind telgi ees lämisev sõber, kellel kindlasti just sinu autost midagi vaja on (ilmselt alkoholi). Sa muidugi valetad, et ei tea, kus võtmed on (häälega, mis peaks teda veenma, et oled kas sügavas unes või umbjoobes) aga uni saab ikkagi rikutud.
6. Kolmandal katsel ehmatab su üles esimene läbi telgikatuse tunginud vihmapiisk ja see jääd hirmuga järgmist ootama.
Viimases hädas, ilmselt peale umbes neljatunnist (ma kuulsin ära vähemalt 4 esinejat laval) vähkremist otsustasin vihaga lambaid lugema hakata, et purustada rekord 1000-ni jõudmises. Ja kujutate pilti - ma ei purustanud seda, kusagil 640 kandis jäin magama. Ärkasin puhanuna, päike paistis ja vihm oli lakanud. Lõpp hea, kõik hea?
Tagasi kodu poole sõites nägin tee ääres mitut viita telkimisaladele - ilmselt tegelevad telkimisega ikka teised inimesed ka peale laste ja proletariaadi...Ja ma ei anna pead, et ma see suvi veel paar korda telgis ei vaevle. Inimestel on kombeks füüsilised piinad kiiresti unustada.

Mõned pildid ka:


Maja, mille katusele oli kindel plaan ronida (sest nagu pildil kribulatena näha, siis oli see võimalik), aga see plaan tuhmus ronimisteekonnaga lähemalt tutvudes. Ei uskunudki, et mu enesealalhoiuinstinkt ka peale pudelit veini töötab.



Sellise autoga julgeks isegi mina sõita. Uuena maksab 2,5 milli.