Niisiis, seoses eilse lastesõime teemaga - jah, ma tean, et peaksin end süüdi tundma (ja tunnen ka, miks ma muidu ennast õigustan?). Ma ei tea kui paljud samamoodi tunnevad aga ilmselt ei ole ma ainuke, vahe vist selles, et ma ei kurda lapse kuuldes kui kahju mul on, et ma tööle pean minema. Lähemalt vaadates ei olegi naisel seoses lapse saamisega muud tunda kui pidevat süütunnet.
Esiteks: sünnitada laps siia maailma? Mingis usundis pidavat siia ilma sündimine olema hingele karistuseks, mitte õnnistuseks (nii radikaalne ei oleks aga ei leia ka mingit põhjust lapsele korrutada, et ta peaks oma vanemaid austama lihtsalt sellepärast, et need andsid talle võimaluse elada) ja tõesti on maailmas piisavalt halba, mida oma lapsele ei soovi. Meenub muinasjutt emast, kes väga tahtis last, mingi jumal vms andis siis talle võimaluse saada laps, kuid tingimusel, et sellest lapsest tuleb kas suurmees, rikas ja austatud juht või siis peab ta kogu elu taluma viletsust, ema aga ei tea ette, kumb saatus tema tulevasel lapsel olema saaks. Muinasjutt lõpeb siis sellega, et ema otsustab mitte last saada, sest ei talu mõtet, et laps võiks elada oma elu viletsuses. Ilmselt on suur osa tulevasi emasid kartnud, et äkki tema lapsel ei saa olema õnnelik elu ja sellest lähtuvat süüd, et ehk ei peaks last siia ohte täis maailma sünnitama. Lisaks siis globaalne süü maakera ülerahvastatuse pärast (ok, ilmselt enamik ei mõtle nii vaid lähtuvalt puhtalt endast).
Teiseks: teha abort? See süü jääb ilmselt eluks ajaks kummitama. Lisaks hukkamõist teiste poolt. Lastetuks jäämise vastu teeb ju ka riik suurt propagandat - pead süüd tundma, et iivet ei tõsta ja jääd koleda märgina statistikasse.
Kolmandaks: kui said lapse, siis pead olema õnnelik (sünnitusjärgset depressiooni üldjuhul ei mõisteta - said lapse, ole õnnelik, sest naised ongi selleks, et lapsi saada), sa pead last rinnaga toitma (ükski vabandus ei kõlba, ilmselt oled ikka halb ema kui seda ei tee), pead lapsega ise hakkama saama (sinu laps, sinu vastutus, kõik saavad hakkama, lastega tegelemine on naistel veres).
Neljandaks: laps kasvab suuremaks. Lähed tööle, pead süüd tundma, et lapse institutsiooni hooleks jätad, kui tööle ei lähe oled musternäide sellest, kuidas naised tööd teha ei taha ja mitte midagi tehes kodus passivad.
Viiendaks: järgmine laps? Jääd ühe lapsega. Ühiskonna silmis oled samasugune individualistlik mugavuse tagaajaja nagu lastetud, laps kasvab kindlasti hellitatuks ja teistega mittearvestavaks. Saad veel lapsi - oled vastutustundetult sigiv sotsiaalabi süsteemi kurnav asotsiaal (no vähemalt kolmelapselist vaadatakse juba nagu imelikku).
Ei oskagi midagi lisada. Ilmselt kõik ei mõtle nii ja suudavad oma valikuid valutult teha. Veel lihtsam kui valikuid ei tehtagi vaid lihtsalt elatakse. Ma millegipärast ei oska nii. Ülemõtleja.
Tahtsin ainult öelda, et ma ei tahtnud kedagi halb ema olemises süüdistada vms, lihtsalt teoretiseerisin täiesti süüdimatult. Selge see, et tänapäeval ei saa enamus inimesi endale lubada seda, et nad lapsega esimesed kolm aastat kodus istuvad, paljud ilmselt ei kannataks seda vaimselt väljagi (eriti, kui ei elata linnas ja kogu sotsiaalne suhtlus sellega ahtamaks jääb). Lihtsalt teoretiseerisin teemal "mis oleks ideaal", ilmselt Morgie sama moodi, ei usu, et ta pahasti öelda tahtis, ta on ka tore. :)
VastaKustutaP.S. Ma ei mäleta, kas ma ainult tahtsin juba enne kommenteerida, aga unustasin, või kommenteerisin, aga see on kuskil ülevaatamist ootamas, nii et kui see topeltkomm on, võib julgelt ühe ära kustutada.
Ei, ma tegelikult ei võtnud seda kuidagi isiklikult. Ideaalid ja elu on jah kaks ise asja. Mina tunnen, et enda jaoks olen hetkel enam-vähem optimaalse lahenduse leidnud. Lihtsalt see valik on kõigil lapsevanematel ja paratamatult on ühiskonnal oma arvamus.
VastaKustutaA kus ma pahasti ütlesin? Eks seda tuleb kahjuks vahel ette küll.
VastaKustutaMuidu - mulle meeldib su mõtteviis. :) Ongi jah nii, et emaks olemine on lakkamatu süütundega seotud, isegi kui näiteks oled meditsiinilistel põhjustel võimetu lapsi saama, tekib sellest uus süü - et pole täisväärtuslik naine. Ja sünnitad puudega lapse - oled ikka süüdi.
Mina ka ei leidnud, kus sa pahasti ütlesid :P
VastaKustuta