Tädi Maali ja tehnika

Tunnen ennast praegu tõelise "tädi Maalina", aga see tehnoloogiline revolutsioon on enamjaolt ikka täielik jama! Niisiis kõik-kõik on uus septembrikuus: sai lõpuks uus telefon soetatud (5 kuud sai hoogu võetud...). Igavene käkerdis, ma ütlen! Vastikult suur ja libe (ei, ta ei olegi VEEL maha kukkunud), täis miljoneid funktsioone, mida ma kasutada ei oska ja kolmanda päeva hommikul keeldus ta üldse pilti ette võtmast. Lõpuks sain sooja soovituse, et võta aku tagant ära ja proovi siis. Töötas. Aga kas minu iidvana junniga pidi selliseid trikke tegema? Ei pidanud. Ja kui kaua see käkk ennast veel sisse logib - sama kaua kui läpakas! Eks ma olen jube ülbe ka - eeldan, et GPS töötab mul toas voodis, mitte ma ei pea selle aktiveerimiseks telefoni pooleks tunniks köögiaknale satelliite otsima jätma ning et minu kodune wifi on automaatselt see, mille kaudu telefongi oma uuendusi aktiveerib, mitte ei taha minult selle eest raha kasseerida.
Vanasti käis telekas nupust sisse ja välja, nüüd on kuskil mingi äge digilevi ja selle jaoks peab tüüneri sisse lülitama. Ideelt ju lihtne ja mingi aja toimis ka aga alates eilsest enam ei toimi. Ainus, mis toimib on kõigi juhtmete teleka tagant ära kiskumine ja peale seda töötab kõik jälle nagu miška. Mis tal raipel viga, ei tea. Kas vanasti juhtus nii?
Uus läpakas - no mis krdi klaviatuur see on, kus täpitähti märgitud ei ole! Muud kirjavahemärgid on ka valedes kohtades. Ja Windows 7 - igalpool tõmblevad mingid aknad ja vanadest headest kohtadest neid kinni panna ei saa - tahad messengerist välja logida, kargab lahti programmide kaust. Ikoonid on kõik valesti ja taustapilt vahetub pidevalt. Iuuuu.
Eks ma olen vist ikka jube konservatiiv - kõik elumuutused tunduvad ähvardavad ja tundub, et nendega ei harju mitte kunagi ära. Aga enamasti on tõsi ka see, et uus ei ole alati parem kui äraproovitud vana.