Mina ja muusika

Üldiselt arvan ma, et ei ole õige teha Pulleritsulikke (ok, ilmselt teeb suurem osa inimesi tegelikult oma otsuseid just nii) järeldusi paari indiviidi põhjal tervele populatsioonile (mu meelest mõistlik jutt sel teemal siin), kuid sel teemal natuke edasi nämmutades on näiteks paar meesinimest avaldanud arvamust, et naised üldiselt ei vaimustu (ei fänna) mingeid asju nii sageli kui mehed. Konkreetsemalt oli juttu muusikast kui välja arvata pubekaaja boybändide vaimustus (no igasugu Justin Bieberid ja Miley Cyrused kaasa arvatud). Kindlasti on palju neid, kes käivad erinevatel muusikaüritustel peamiselt melu ja seltskonna tõttu, mitte muusikat nautimas, ei ütleks ma küll kuidagi, et naisi selles seltskonnas märkimisväärselt rohkem oleks. Mu meelest on üks kindel seltskond, kes ehk ei oskagi midagi nautida vaid tolkneb igal pool lihtsalt moe pärast ja "kõik ju käivad" ning selles kambas on naisi ja mehi üsna võrdselt.
Võib-olla olen ma lihtsalt tumba ja mulle üritati lihtsalt komplimenti teha ("sa ei ole nagu teised naised" on ju millegipärast kompliment?), mida ma analüüsima hakkasin.
Mida mina näiteks fännan? Kogu oma elu olen ma muusikat fännanud, ise sealjuures muusikalist talenti omamata. Lapsena kuulasin ma enamasti isa vanu kassette - ilmselt seetõttu oli mu lapsepõlve muusikamaitse küllaltki hea: Phil Collins, Genesis, Mike Oldfield, Pet Shop Boys jne. Ma arvan, et vanemate maitse (ja üldse ümbritsevate inimeste) on äärmiselt oluline inimese eelistuste kujunemisel ja tänan õnne, et meil kodus saksa šlaagreid ja süldilaule ei kuulatud. Täpselt mäletan hetke, mil avastasin nö "kaasaaegse" muusika (ja algas allakäik :P) - olin haige ja ema tõi mulle meelelahutuseks voodi juurde raadio, kust ma kuulsin esmakordselt Tartu Raadiost Euroopa Top 100-t. Imelik, aga ma polnud varem selle peale tulnud, et vanade kassettide asemel kuulata, mida raadio pakub. Tagasivaates on kummaline see, et tollane, 90-ndate alguse muusika Tartu Raadios (muid popmuusikat mängivaid raadioid mu meelest tollal ei kuulnudki) oli peamiselt saksamaist päritolu. Samamoodi vaatasid SAT-TV-d omavad lapsed VIVA-t mitte MTV-d (kas seda ei näidatud või saksa muusikaga harjununa seda ei vaadatud?). Nii avastangi ma siiamaani häid 90-ndate rockbände, mis tegelikult maailmas äärmiselt popid olid, kuid mida meie saksa diskoajastul kuulnudki polnud. Igatahes oli minu jaoks kogu muusika enam-vähem eurodisko (+eesti sama asja kloonid). Sama asja meenutasime ühe praeguse punkariga, kelle tee pungini oli samuti alguse saanud diskost räppi, seejärel hevi ja lõpuks punk. Mina kuulasin ka diskot, aga mulle meeldis rohkem selline twisted-stiil a la MC Leo, Onu Bella ja Push Up kui peavoolu värk Jam, Hovery Covery jms. Ühel hetkel lendas orbiidile massihüsteeria põhjustanud ansambel Must Q, mille fännimise arendav külg oli see, et hakkasin, algul ennast sundides, kuulama oma suure iidoli Kaarel Kose juhitavat saadet Linnadžungel ning lõppude lõpuks hakkas mulle hip-hop ja räpp rohkem meeldima kui päkapikudisko. Kord lasti Linnadžunglis Ice-T bändi Bodycount, mis oma metal-räpiga minus tõelise vau! tunde tekitas. Lisaks nägin Motörheadi ja Ice-T ühist videot "Born To Raise Hell" ning palusin isa kõhklustest hoolimata endale Anne turult Motörheadi Best of piraat CD osta...Tegelikult on palju muusikat, mis mulle diskoajastul üldse ei meeldinud (grunge näiteks) nüüd meeldima hakanud ja kunagisi diskolemmikuid pean tänapäeval kole igavaks kuulata.
Samas ei ole ma kunagi ainult ühte stiili kuulanud, alati pean vabandama kui võõramatele inimestele mõnda minu cd-d saab autos mängitud, sest seal võivad kõrvuti olla Slayer ja Britney Spears, 50Cent ja Punaarmee orkester (ok, nii hulle plaate mul ei ole aga shufflega arvuti playlisti kuulates juhtub küll igasugu naljakaid kombinatsioone). Sealjuures on aga enamasti öeldud, et ongi parem kui järjest ei tule kogu aeg ühesugune muusika.

Millegipärast on aga siiski nii, et head "uut" muusikat avastan ma enda jaoks enamasti minevikust, harva kui midagi uut ja head silma jääb. Praegu on aga jäänud - The Pretty Reckless - ilus tüdruk (modell lausa!) laulab lahedaid laule a la Hole, Babes in Toyland.



Mis teeb minu jaoks muusika heaks? Kuna ma juba olen selline "tekstipõhine" tüüp - meeldib lugeda ja vahel tunnen vajadust kirjutada, siis on ka muusikas üks ülioluline asi mu jaoks tekst. "Miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"-stiilis lüürika võib olla ükskõik kui heal muusikalisel taustal aga päris lemmikuks sellise jamaga ei saa. Ka sõnadeta lood võivad toredad olla teatud aja aga tõelistel lemmikutel peab kõik paigas olema. Osad bändid - Iron Maiden näiteks, keskenduvad ju tugevalt tekstidele - Maideni tekstide aluseks on tavaliselt mingid müüdid, muinasjutulised lood, mida niisamagi huvitav kuulata. Slayer enamasti röögib lihtsalt "Veri voolab, surm tuleb!" - ei ole nii huvitav...

Ah, muusikast ma võiksingi lobisema jääda.