Reisiraamatutest ja muudest raamatutest

Esmalt pean ütlema, et reisikirjeldused ei ole minu jaoks just lemmikžanre kirjanduses. Kui aga heal lool on taga huvitav võõramaine taust, siis annab see raamatule siiski kõvasti juurde. Minu jaoks on aga lugu esmane. Tegelikult on raske defineerida, mis see lugu just on, sest ilmselt ei taha keegi raamatuks vormida ajakirjanduslikku reisikirjeldust a la toit on hea, hotellid odavad, turg lähedal, sageli aga jäävad mõnest raamatust just sellised seigad kõige rohkem meelde.
Olen lugenud päris paljusid "Minu ..." sarja raamatuid ja nende tase on just selles mõttes väga erinev. Ilmselt loeb miski muu siiski ka, sest näiteks on kaks mu lemmikut sellest sarjast, "Minu Island" ja "Minu Soome" ka kaks esimest raamatut, mis ma sarjast üldse lugesin. Kõik hiljem loetud on kuidagi üheks tapeediks muutunud peas. Välja arvatud siis kolme erandiga, "Minu Ameerika I-II" ,"Minu Eesti" ja "Minu Mongoolia", mille puhul ma tooksin just välja hea loo olemasolu (ja ilmselt ka hea jutustamisoskuse). Kolme viimase kohta (või vähemalt kahe viimase) kohta olen kuulnud ka just kriitikat, et tegemist ei ole niivõrd reisiraamatutega kui lugudega armastusest. Minu jaoks on see just pluss olnud. Armastusega oskab igaüks paralleele tuua aga teiste reise võib kõrvalt vaadates igav olla jälgida kui ise neid maid külastanud ei ole? Hea raamat minu jaoks on see, mida lugedes ei mõtle, et ah paarkümmend lehekülge on veel, õhtuks saan loetud, vaid naudid lugemist iseenesest. Keskpärast raamatut lugedes lased mõnest lõigust silmadega üle, et kiiremini lõpplahendust teada saada, heas raamatus on iga lõik huvitav ja mõnikord tuleb lausa ühte lauset mitu korda lugeda, et selle sügavam mõte kätte saada. Ja head raamatud lõpevad millegipärast enamasti halvasti...Viimati lugesin "Minu ..."-sarjast "Minu Gruusiat", mis oli mu maitsele pigem selline kiire meelelahutus, kuid see raamat sisaldas ka ühte väga head lugu, mis kaasa elama pani (kaasa nutma...). See kurvalt lõppenud looke oli mu meelest selle raamatu parim osa. Kirjutaja oskas tegelikult väga hästi ja kaasahaaravalt kirjutada, kuid mina ei osanud lihtsalt muus kui selles üldinimlikus loos (+lood loomadest) endale ühisosa leida. Ehk kui ma oleksin rohkem reisinud, tunneksin rohkem ära ja oleksin ka raamatuga rohkem rahul? No samas, Ameerikas, Islandil ja Mongoolias ei ole ma ju samuti käinud...Või peaks lihtsalt neid reisiraamatuid harvem lugema, et nad peas omavahel sassi ei läheks?
Millest ma lugeda tahaksin? Jaapanist näiteks. Kaks huvitavat mitte reisiraamatut, kus Jaapan taustana tooni annab, on näiteks Amelie Nothombi raamatud "Jahmatus ja värinad" (šokeeriv sisevaade Jaapani kontorikultuuri - see raamat ajas mind lausa vihale :) ja "Jumala lapsepõlv" (laps Jaapanis).
Praegu loen muide ühte väga-väga head raamatut Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist". Olen küll alles raamatu alguses aga see raamat on niivõrd hästi kirjutatud, et lõpp mind küll veel ei huvita. Pealegi pole sealt, nagu heale raamatule kohane, midagi head loota - nimelt on see ühe koolitulistaja ema tagasivaade elule ja võimalikele põhjustele, miks kõik niivõrd halvasti läks. Soovitan lugeda, sest hoolimata kohatisest šokeerivusest on seal nii mõnigi asi, mis mõtlema ja endaga võrdlema sunnib - näiteks tänapäeva individualismiga seonduv.

Mõttetu statistika mõttes väike edetabel ka "Minu ..." raamatutest :)

Soovitan soojalt: Minu Ameerika I-II, Minu Island, Minu Soome, Minu Eesti, Minu Nepaal, Minu Mongoolia

Meelelahutuseks sobib lugeda küll: Minu Argentina, Minu Moldova, Minu Austraalia, Minu Maroko, Minu Gruusia

Ma ei tea, kuidagi rahulolematu tunde jättis: Minu Hispaania, Minu Taani, Minu Kolumbia