Miks ma ei ole paks?

Kes seda teab. Tõesõna - juhtusin lugema (jah, ma kunagi lubasin, et enam naisteajakirju ei loe...) Marie Claire'st ülevaadet erinevate riikide naiste söömisharjumustest - tuleb välja, et kuigi masai naine sööb päevas sisse sama palju kaloreid kui on minu õhtuses peale-sööke-näksis ja liigub ilmselt kümneid kordi rohkem kui mina, kaalub ta siiski minust päris palju rohkem.
Mis ma öelda tahan on see, et rääkige kui palju igasugu dieetidest ja trennidest, suur osa kaalust on siiski mingi "müstilise" päritoluga st suuresti seotud geenidega.
Eile näiteks istusin ma oma päevast 9 tundi ühe koha peal, samme tegin ilmselt kogu päeva jooksul alla saja, tervislikku toitu ei söönud kordagi ja päeva lõpetasin kell 20 McDonaldsis (ääremärkusena - nüüd jõudis jõulutunne ka mulle kohale: see on ju see kui tööd on nii palju, et ainsa valgusena tunneli lõpus paistab jõulupidu, kus end rihmaks juua plaanitakse - isegi mina, kes pole üle kuu aja joonud...Minu jõulutunnel :)). Iga päev ma küll nii ei ela aga siiski tarbin ma äärmiselt vähe tervislikku kraami (ei oska korralikku sööki teha ja mugavuse tõttu toitun enamasti poolfabrikaatidest), trennis ei käi ja õhtuti vedelen õlle/veini ja näksidega voodis (ok, viimasel ajal pole enam ette tulnud). Kõige selle juures saavutasin kaalu 69 kilo, mis minu pikkuse juures on normaalkaal, raseduse viimasel kuul, 70 täis ei tulnudki. Geenidest rääkides imestas mu ema sealjuures, kuidas ma küll niiiii palju rasedusega juurde võtsin - tema olevat kenasti 8 kiloga hakkama saanud (ja sealjuures arstilt sõimata saanud...). Mu ema saavutas mitte-rasedana kaalu 60 kilo alles üle 50. aastasena ja oli sellest ka siis šokeeritud, olgu öeldud, et pikkust on tal üle 170 cm.
Üks mu sõbranna kaalub sama palju kui oli miinimumkaal sellel moeshowl Milanos (vist), kus seati modellidele kaalupiirid, et mitte propageerida söömishäireid. Toda sõbrannat poleks seal lavale lastud kuigi ma tean kindlalt, et ta ei käi vetsus oksendamas kuigi sööb teleka ees sama palju rasvast kräppi sisse kui mina.
Samas tean ma tüdrukut, kes oma umbes 80-90 kilo juures sõi iga päev salateid ja muud tervislikku ning käis regulaarselt trennis aga jäi alati ühte kaalu. Teine tüdruk oli sama tubli ja tema õnnetuseks oli kogu ta perekond kõhn - ainult isapoolne vanaema olevat paks olnud.
Eks muidugi ole ka neid, kes tõesti ennast paksuks söönud on. No näiteks suvel +32 kraadiga sõi üks pere rannas sefiiri. Usun, et neil Ameerika tüüpi paksudel, kes lõunaks kolm praadi söövad, on pigem kupli all midagi korrast ära - süüakse millegi kompenseerimiseks, kui et lihtsalt meeldib süüa.
Võrdluses selle masai naisega arvas L., et ega ainult liikumine kaloreid kuluta, ajuga töötamine ju sama palju. Ilmselt on siis suur ülemõtlemine minu saleduse saladus?
Ma ei tahtnud selle jutuga siin kedagi solvata, kuigi ilmselt seda tegin, sest paksudest ei tohi ju rääkida, kõhnale võib küll öelda, et miks sa nii kõhn oled, kas sul on mõni raske haigus? Lihtsalt, mu meelest on palju solvavam ja mõttetum avaldada saledate staarikeste "nippe" stiilis "olen sale, sest söön ainult ph-toitu (ah, ma ei tea, kuidas neid imedieedikesi kõiki nimetataksegi) ja teen regulaarselt trenni (või seksin regulaarselt - justkui paksemad inimesed kohe kindasti selle asjaga ei tegeleks)". Suur osa neid staarikesi oleks samasugused paksukesed nagu enamik inimesi kui nende personaalkokad ja- treenerid neid tagant ei piitsutaks. Palju mõistlikum oli kellegi supermodelli avaldus, et modelliks ei peaks ronima need, kel eeldusi pole - just sellistest saavad need toitumishäirete all kannatavad tibid, kes modellinduse palet määrivad.
Ilmselt on karm tõde see, et kui kurjad geenid on su paksuks määranud, siis pigem katsu sellega elada ja treeni oma isiksust sellega hakkama saama kui et piitsuta ennast nälgimise ja oimetuks treenimisega ning piinle oma kehas.