Tõuke sain siit, kus kommentaarides mainitakse, et "pole juba nädal aega tolmu pühkinud"...Kas tolmu peaks siis rohkem kui korra nädalas pühkima? Minu jaoks on näiteks korralikkuse etalon see kui ma viitsin korra nädalas koristada, enamasti ei viitsi. Võrdõiguslikkuse külje pealt peaks veel lisama, et koristamise juures on minu õlul veel see kõige lihtsam osa ehk tolmulapp, ma ei tari suuri vaipu seljas õue ega pese kaevust toodud külma veega põrandaid samal ajal kui mees arvutimängu mängib nagu mõnes peres toredaks traditsiooniks. Ja ma tõesti ei suuda mõista inimesi, kes pidevat koristamist normaalseks peavad - see on ju ebameeldiva tegevuse tegemine oma vabast ajast! Mina koristan siis kui mulle tundub, et peaks...või noh paar päeva peale seda. Mulle tundub, et koristamine nende fanaatikute jaoks on aga pigem väline sund kui sisemine tung, et on must ja peaks ära puhastama. Väline tung ses mõttes, et mis teised küll mõtlevad kui toad segamini on või mõni tolmurull voodi alt välja vaatab. Või veel hullem, et mida mees mõtleb kui kuskilt tolmu leiab. Mu aknast paistab üks uuemal ajal ehitatud kortermaja ja seal need kodused naised päevad läbi ainult koristavad, mina sisustan oma aega pigem meelelahutusega. Ma kohe ei taha uskuda, et koristamine kellelegi rahuldust pakuks. Ok, kappide koristamine toob vahel päevavalgele huvitavaid vanu mälestusi (samas kui need puhtusefriigid koristavad ka kappe vähemalt korra kuus, siis neil ei tohiks ju üllatusi ette tulla) aga tavaline rutiinne põranda pühkimine ei ole ju ühestki otsast pinget pakkuv. Või pakub rahuldust see, et abikaasa ja tuttavad kiidavad kui tubli perenaine sa oled? Sorry, mina tavaliselt selle peale ei tule, et korras kodu mingiks eriliseks saavutuseks pidada. Mul oli lapsena üliintelligentsest perest sõbranna, kelle kodu oli isegi minu silmis korratu, kuid see ei kahandanud selle sõbranna väärtust. Minu ema seevastu häbenes silmad peast kui tuba koristamata oli ega lubanud mul seetõttu külalisi kutsuda. Ilmselt kaotasin ma oma väärtust sõprade hulgas pigem seetõttu kui koristamata toas võõrustamise pärast kaotanud oleks. Välisele tähelepanu pööramine on juba kord minu silmis pealiskaudsuse tunnus. Ok, tõsine mustus, nädalaid pesemata nõud ja koera pissiloik nurgas on ka minu silmis rõve. Nõud ma pesen muuseas alati peale söömist ära, nende seisma jätmine on mulle kuidagi kujuteldamatult vastik.
Ameerikas pidi olema normaalne ennast 2 korda päevas duši all pesta, ma loodan, et see trend meile ei jõua, sest vähemalt minul pole küll seda aega kusagilt võtta. Ma pean oma 10 tundi ju magada ka saama! Kunagi oli ka mul üks tuttav, kes end samamoodi mitu korda päevas küüris - asi lõppes sellega, et mõne aja pärast oli neiu igasugusele kosmeetikale niivõrd tundlik, et võis vaid üksikuid täiesti allergiavabu (ülikalleid) pesuvahendeid ja muud kosmeetikat kasutada. Väidetavalt olla naha enda kaitsekiht maha nühitud. Ja enamik koristamisfanatte kasutavad ju samuti keemiat, mis on aga tunduvalt tugevam kui see, mida keha pesemiseks kasutatakse. Ja allergikuid muudkui tuleb juurde.
Suvel sain tuttavate käest kiita, et olen nii normaalne, lasen lapsel põrandal mängida, kus ta mustusega kokku võib puutuda mitte ei kaitse teda igal sammul võimalike haigustekitajate eest nagu Michael Jackson. On see siis tõesti tänapäeval nii haruldane?
Eks ma olen ehk viimane räpakott mõne arvates aga ma tõesti tahan meenutada oma elust muud kui seda, kuidas pidin loobuma lõunast sõpradega või kinnominekust, seetõttu, et "pean koristama". Neid asju, mida peab on elus piisavalt palju, et vähemalt oma vaba ajaga üritada teha seda, mida tahaks.
Ei tundnud ennast puudutatud olevat, sest sinu kirjutis on millestki muust.
VastaKustutaAga seletuseks niipalju. Nagu Sa mainid oma lapsepõlve, nii ka mina ei saa sellest mööda minna. Mul oli tore vanaema, kelle toimetamised olid rangelt päevade järgi seatud. Meeles on see, et kolmapäev oli pesupäev, neljapäev lauahõbeda läikamalöömise päev, reede oli suurkoristus ja nii tagasi. Muidugi tuleb lisada, et ta oli tsaariaegne inimene.
Minule endale on regulaarne koristamine oluline seepärast, et olen üksik vana mees. Mehed reeglina ei ole eriti suured puhtusefriigid. Otse öeldes lastakse iseenda välimuse ja ümbruse käest. Mingi inimväärikuse mõiste käsib mul kasida ja koristada. Ja see on sisemine tung, sest külalisi käib mul haruharva.
Ülaltoodu aga ei tähenda seda, et ma "sinusuguseid" peaksin räpakottideks, nagu Sa retooriliselt arvad. Ei, kindlasti oled Sa täiesti normaalne inimene nagu enamus meist. Lihtsalt sellest koristamisest eriti ei räägita - ei peeta passlikuks.
Ei tahtnudki Sind sellega kuidagi puudutada, lihtsalt hakkasin edasi mõtlema seoses selle lausega. Et mida siis inimesed normaalseks peavad - kord nädalas koristamist, iga päev koristamist vms. Ja eks "koristamine" on ka igaühe jaoks erinev - kelle jaoks on iga koristus suurpuhastus, kes nimetab juba asjade omale kohale tõstmist koristamiseks.
VastaKustutaMa imetlen inimesi, kes suudavad koristamisest teha kunsti ja kelle koju võib kaitsepolitsei tulla suvalisel hetkel läbiotsimist tegema ilma, et perenaine peaks punastama.
VastaKustutaMulle on see kunst saladuseks jäänud. Nagu suahiili keelgi. Nende kahe asja mitteoskamise põhjus on üks: laiskus.
Ma kasutan ise küll meeldivama kõlaga sõna "mugavus".
Teinekord kui olen jaksanud end oma mugavustsoonist välja upitada ja tõepoolest majapidamise klaariks harinud, siis on tegelikult ikka päris jupp aega mõnus tunne :)
Kuna enese nunnutamine mõnutundega on saatanast, siis ei kuritarvita ma seda võimalust just liiast..........
(No ma pidin ju ennast kuidagi vabandama! :D)
Miskip2rast on t6esti alati nii, et koristamise olulisus tuleb p2evakorda siis, kui on kylalisi oodata. Nii et ikka nagu peaks koguaeg teistele inimestele koristama. Kuigi tegelikult on endal ka hea tunne, kui puhas on. See oleks siis kohe nagu pyha, sest ma olen ka tavam6istes r2pakott :) Selles m6ttes, et tuba on mul korras, aga tolmu v6tta ma iga n2dal lihtsalt ei suuda.
VastaKustutaVahel harva, kui k2ivad koristamistujud, vot siis on kyll siuke tunne, et nyyd alles koristaks k6ik 2ra! Siis koristangi. Kuid seda tuleb ikka maru harva ette. Yhes6naga, jutu l6petuseks - kui ma suureks saan, palkan ma endale koristaja!